2.Mõista N.F-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja 10. detsembril 2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 20-083308-AL tulenev põhivõlgnevus 922 eurot 39 senti, käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt (922 eurot 39 senti) 171 eurot 17 senti ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudelt (922 eurot 39 senti) alates 17. juulist 2026 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Mõista kostjalt N.F-ilt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 280 eurot ja viivis tasumata menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.
6.Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kaja
esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is või nr EE567700771003819792 AS-is LHV Pank. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178). Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 8. aprillil 2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse N.F-i (N.F) (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. 10. aprillil 2025 koostas kohus N.F-ile makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 7. mai 2025. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 16. juunil 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja täiendas hagiavaldust 18. juunil 2025. Hageja palus mõista kostjalt välja kokku 991 eurot 79 senti, s.o põhivõlg 922 eurot 39 senti, viivis 69 eurot 40 senti ning tulevikus sissenõutava viivise võlaõigusseaduse (VÕS) 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja nõuete aluseks on Swedbank AS (krediidiandja) ja kostja vahel 10. detsembril 2020 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 20-083308-AL, mille alusel kostja sai krediiti summas 7500 eurot intressimääraga 12,900% aastas, krediidi kulukuse määr 15,120% aastas. Krediidiandja ja kostja sõlmisid 8. juulil 2021 lepingu nr 20-083308-AL lisa, millega lepiti kokku uues maksegraafikus.
Kostja jäi viivitusse 10. mai 2023. a, 10. juuni 2023. a ja 10. juuli 2023. a osamaksete tasumisega, mistõttu saatis krediidiandja kostjale 17. juulil 2023 teatise, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 3. augustini 2023. Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul ning krediidiandja ütles lepingu 3. augustil 2023 üles. Krediidiandja loovutas 7. veebruaril 2024 lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostja tegi tagasimakseid krediidiandjale kokku summas 7197 eurot 58 senti ning kohtuvälise kokkulepe alusel tasus kostja hagejale täiendavad 1122 eurot 75 senti.
3.Kostja sai hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse 25. juunil 2025 kätte. Kostja hagile vastanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ning kuulub tagaseljaotsusega rahuldamisele (TsMS § 407 lg 1).
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kättetoimetamisportaali kaudu kätte toimetatud 25. juunil 2025. Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama, hoiatades, et kirjaliku vastuse tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole hagile vastanud.
6.Kohus leiab, et sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Krediidiandja ja kostja sõlmisid 10. detsembril 2020 lepingu nr 20-083308-AL, seega kehtis selle sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,09%. Kuivõrd lepingu nr 20-083308-AL krediidi kulukuse määr oli 15,120% aastas, siis ei ületanud see VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
7.Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtted. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. VÕS § 4034 lg 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste
kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1– 3 ja lg-s 7 sätestatust. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 19–22).
8.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja selgituste kohaselt tegi krediidiandja kostja krediidivõimelisuse hindamiseks konto väljavõtte alusel kindlaks, et kostja kuue kuu keskmine sissetulek oli 807 eurot ning finantskohutusi oli kostjal 60 eurot kuus. Majapidamiskulusid oli kostjal konto väljavõtte kohaselt 154 eurot 72 senti kuus, kuid krediidiandja arvestas majapidamiskuludeks Statistikaameti andmetest lähtudes 393 eurot kuus. Samuti väidab hageja, et krediidiandja tegi kindlaks, et kostja kohta pole avaldatud Creditinfo maksehäireid. Lisanduva igakuise kohustuse suuruseks sai 258 eurot 83 senti. Kohus leiab, et krediidiandja on kostja krediidivõimelisust hinnanud piisava hoolsusega, krediidiandja on konto väljavõtte alusel lepingu sõlmimisel teinud kindlaks kostja viimase kuue kuu keskmise sissetuleku, finantskohustused ja majapidamiskohustused. Krediidiandja arvestas piisavalt suure summa majapidamiskuludeks (393 eurot). Pärast kõikide kohustuste ja majapidamiskulude maha arvestamist jäi kostjale kasutusse 95 eurot reservi. Kohtu hinnangul on tegemist piisava summaga, arvestades, et kõik muud kostja kulud on juba kaetud. Lisaks arvestab kohus seejuures, et laen väljastati 2020, kui miinimumtöötasu oli 584 eurot ja elatusmiinimum 233 eurot 57 senti. Kostja sissetulek oli ligi 1,5 suurem, kui miinimumtasu, kostja majapidamiskuludeks arvestati oluliselt suurem summa, kui elatusmiinimum. Krediidiandja kontrollis kostja konto väljavõtet kuue kuu kohta enne lepingu sõlmimist. Kohus ei tuvastanud konto väljavõttelt kandeid või makseid, millega krediidiandja kostja maksevõime hindamisel oleks pidanud veel täiendavalt arvestama ja millised võiksid hindamise tulemust mõjutada. Krediidiandja poolt tuvastatud sissetulekud ja kohustused on kooskõlas kostja pangakontolt nähtuva infoga. Kohus leiab, et hagis esitatud asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus on piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Seetõttu rahuldab kohus hagi.
9.Hageja nõuab põhivõlgnevuselt 922 eurot 39 senti ka viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 17. juunist 2025 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus mõistab viivise kooskõlas TsMS §-ga 367 kohtuotsuse tegemise seisuga. Alates 17. juunist 2025 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o 16. juulini 2026 on lisanduv viivis kokku 101 eurot 77 senti. Kokku on käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seega 171 eurot 17 senti. Eeltoodust tulenevalt on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 922 eurot 39 senti, 16. juuli 2026. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 171 eurot 17 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 17. juulist 2026 kuni põhinõude täitmiseni.
10.Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja rahalise suuruse kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse, mistõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
11.Hageja on taotlenud hagiavalduses menetluskuludena riigilõivu 280 eurot väljamõistmist kostjalt. Muude menetluskulude väljamõistmist ei ole hageja taotlenud. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtu hinnangul on riigilõiv summas 280 eurot menetluskuludena põhjendatud ja vajalik (TsMS § 174 lg 1). Seega kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 280 eurot.
12.Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.