B2 Impact OÜ hagi F. A. vastu võlgnevuse nõudes 1991,44 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (registrikood lepinguline esindaja Anne-Liis Veski
11542046),
Kostja F. A. (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus, lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Maakohus ei anna luba käesoleva otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks (TsMS § 442 lg 10). Pooled võivad siiski esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Lihtmenetluses (TsMS § 405) menetletavas asjas esitatud apellatsioonkaebuse võtab ringkonnakohus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Samuti juhul kui vaidlustatakse menetluskulude kindlaksmääramist ja vaidlustatav summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue ja poolte seisukohad
1.B2 Impact OÜ (hageja) nõuab F. A.lt (kostja) põhivõla 1318,46 eurot, intressi 86,50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 586,48 eurot tasumist. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: -
kostja ja XXX AS sõlmisid 24. märts 2020 väikelaenulepingu nr XXX laenusummaga 3000 eurot;
-
lepingus lepiti kokku laenu tagastamises ja intressi tasumises annuiteetgraafiku alusel igakuiste osamaksetena iga kuu 7. kuupäevaks alates 7. mai 2020;
-
kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, andis krediidiandja kostjale 5. detsember 2022 teatisega võimaluse võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 22. detsember 2022. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja laenulepingu üles;
-
krediidiandja loovutas nõude kostja vastu hagejale;
-
kostja on teinud lepingu katteks kokku tagasimakseid 3265,68 eurot, millest on põhiosa katteks arvestatud 1814,14 eurot. Seega on põhiosa võlgnevus 1185,86 eurot;
-
lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 18,90%. Kostjal on tasumata intress 76,66 eurot;
-
hageja arvestab viivist tasumata põhiosalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so 23. detsember 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni, so 21. aprill 2025 lepingus sätestatud määras 18,90% aastas. Kostja võlgneb hagejale viivist 521,94 eurot;
-
krediidi kulukuse määr on 22,18% aastas ning arvesse on võetud krediidisummat, intressimäära, tagastamise lõpptähtpäeva, laenulepingu tasu, tagasimaksete tähtpäevi eeldusel, et krediidisumma võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus;
-
hageja ei nõustu, et krediidiandja oleks rikkunud vastutustundlikku laenamise põhimõtet ja kui seda isegi eeldada, siis hageja ei ole krediidiandja, tegemist ei ole kehtiva lepinguga ning igasugune tagasimaksete määramine antud protsessis on välistatud;
-
kostja ja XXX AS sõlmisid 2. aprill 2020 väikelaenulepingu nr XXX laenusummaga 300 eurot;
-
lepingus lepiti kokku laenu tagastamises ja intressi tasumises annuiteetgraafiku alusel igakuiste osamaksetena iga kuu 7. kuupäevaks alates 7. mai 2020;
-
kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, andis krediidiandja kostjale 5. detsember 2022 teatisega võimaluse võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 22. detsember 2022. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja laenulepingu üles;
-
krediidiandja loovutas nõude kostja vastu hagejale;
-
kostja on teinud lepingu katteks kokku tagasimakseid 319,41 eurot, millest on põhiosa katteks arvestatud 167,40 eurot. Seega on põhiosa võlgnevus 132,60 eurot;
-
lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 20,90%. Kostjal on tasumata intress 9,84 eurot;
-
hageja arvestab viivist tasumata põhiosalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so 23. detsember 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni, so 21. aprill 2025 lepingus sätestatud määras 20,90% aastas. Kostja võlgneb hagejale viivist 64,54 eurot;
-
krediidi kulukuse määr on 33,35% aastas ning arvesse on võetud krediidisummat, intressimäära, tagastamise lõpptähtpäeva, laenulepingu tasu, tagasimaksete tähtpäevi eeldusel, et krediidisumma võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus;
-
krediidiandja on analüüsinud kostja krediidivõimelisust pangakonto väljavõtte alusel. Sissetulekuna tuvastati 840,14 eurot, kohustused 114,53 eurot ning uue laenu makse oli 10,04 eurot. Majapidamiskuludena võeti arvesse 523,26 eurot;
-
hageja ei nõustu, et krediidiandja oleks rikkunud vastutustundlikku laenamise põhimõtet ja kui seda isegi eeldada, siis hageja ei ole krediidiandja, tegemist ei ole kehtiva lepinguga ning igasugune tagasimaksete määramine antud protsessis on välistatud.
Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud on 315 eurot (riigilõiv). Kostja pole hagile vastust esitanud. Kohtu seisukoht
2.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
3.Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude – hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1318,46 eurot, intressi 86,50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 586,48 eurot. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Leping nr XXX
4.Kostja ja XXX AS sõlmisid 24. märts 2020 laenulepingu nr XXX, mille alusel võimaldati kostjale laenu 3000 eurot (dtl 30-36, tõlge dtl 68-73). Esile toodud asjaoludel andis XXX AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on XXX AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.
5.Krediidiandja on lepingu sõlmimise päeval teinud väljamakse 3000 eurot (dtl 40). Vastavalt lepingule tuli kostjal tagastada laenu koos intressiga igakuiselt annuiteetmaksena 7. kuupäevaks alates 7. maist 2020 (dtl 68 põhitingimused, maksegraafik dtl 35-36).
6.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.1
6.1.Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 20,61%2. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3 x 20,61% = 61,83%. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli KKM 22,18% aastas (dtl 68), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Asja lahendamisel peab kohus olenemata kostja vastuväitest hindama, kas lepingus märgitud krediidi kulukuse määr on õige ning kas selle osised on lepingus korrektselt välja 1 Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14. 2 Eesti Pank. Eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102
määr:
toodud.3 Krediidi kulukuse määra arvutusreeglid tulenevad VÕS §-dest 406 ja 406 1 ning VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud rahandusministri 13. oktoobri 2020 määrusest nr 51 („Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“) ja selle lisast nr 1. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 3000 eurot, intressimäär on 18,90% aastas, lepingutasu on 45 eurot ning kogu laen tagastatakse 39 tagasimaksega (dtl 37). Kohus on krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutanud avalikult kättesaadavat kalkulaatorit4 ning sisestanud Finantsinspektsiooni tarbijaveebilehel minuraha.ee 56 avaldatud kalkulaatorisse järgmised andmed: antav krediit 3000; lisakulud 45; kuumaksed; osamakseid 39; aastaintress 18,90% saades krediidi kulukuse määraks 21,85%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr (22,18%) ligilähedane rahandusministri 13. oktoobri 2020 määruse nr 51 alusel arvutatud tarbijakrediidi kulukuse määraga. Samuti ei ületa kohtu arvestatud krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära. Toodust järeldub kohtu hinnangul, et lepingus on välja toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 2 1) ning tegelik krediidi kulukuse määr vastab lepingus sätestatule.
7.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet.6 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).7 Riigikohus8 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 3 Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 15. 4 vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2025 lahend 2-24-108094, p 9.1. 5 https://minuraha.ee/et/volgadest-vabanemine/tarbijakrediidi-kulukuse-maarakalkulaator 6 Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17. 6 . novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p
17.8 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-1309, p 18.
4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Kohus on hagejale selgitanud nii 9. juuni 2025 (dtl 49-50) kui ka 10. juuli 2025 (dtl 104) kohtunõudes, et hagejal tuleb selgitada 24. märts 2020 sõlmitud lepingu puhul, kas ja kuidas on krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vaatamata sellele ei ole hageja 24. märtsil 2020 sõlmitud lepingu puhul selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kohus selgitab hagejale, et VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, nõude omandamise puhul aga hagejal.7 Seega ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei ole algne krediidiandja. Hagejal tuleb kohtumenetluses välja tuua ning tõendada, kas ja kuidas on krediidiandja kontrollinud tarbija krediidivõimelisust. Kuna hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, et krediidiandja oleks järginud VÕS § 4034 lg-s 1 sätestatud kohustust, tuleb järeldada, et krediidiandja ei ole 24. märtsil 2020 sõlmitud lepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi täitnud.8 Seega on krediidiandja kohtu hinnangul rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Isegi juhul, kui eeldada, et krediidiandja on 24. märtsi 2020 lepingu sõlmimisel lähtunud 2. aprillil 2020 sõlmitud lepingu eel analüüsitud kontoväljavõttest perioodil 1. oktoober 2019 – 2. aprill 2020, on krediidiandja kohtu hinnangul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt otsuse p 12).
8.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eeltoodust tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. 9 Hageja peab esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.10 Leping on lõppenud viimase osamakse tähtaja möödumisega, s.o 8. juuli 2023. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada saadud laenu põhiosa. Samuti on kostjal kohustus tasuda intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Kuivõrd vaidlustamata asjaoludel 7 vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprill 2025 lahend 2-23-10680, p 9.3. 8 Tallinna Ringkonnakohtu 4. augusti 2023 otsus asjas 2-20-19126, p 19.1. 9 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 24). 10 Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 24.
on kostja saanud laenu 3000 eurot ning teinud tagasimakseid kokku 3265,68 eurot, on kostja saadud laenu tagastanud. VÕS §-s 94 sätestatud määras intressiarvestust hageja esitanud ei ole (dtl 136-137). Seega ei ole kostjal hageja ees rahalist kohustust, mille täitmist hageja saaks nõuda. Eeltoodule tuginedes jääb hagi lepingu nr XXX osas rahuldamata. Leping nr XXX
9.Kostja ja XXX AS sõlmisid 2. aprill 2020 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 300 eurot (dtl 14-20, tõlge dtl 74-79). Esile toodud asjaoludel andis XXX AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on XXX AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes.
10.Krediidiandja on lepingu sõlmimise päeval teinud väljamakse 300 eurot (dtl 24). Vastavalt lepingule tuli kostjal tagastada laenu koos intressiga igakuiselt annuiteetmaksena 7. kuupäevaks alates 7. maist 2020 (dtl 74, põhitingimused, maksegraafik dtl 19-20).
11.Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 20,61%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3 x 20,61% = 61,83%. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli KKM 33,35% aastas (dtl 74), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Asja lahendamisel peab kohus olenemata kostja vastuväitest hindama, kas lepingus märgitud krediidi kulukuse määr on õige ning kas selle osised on lepingus korrektselt välja toodud (vt määruse p 6.2). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 300 eurot, intressimäär on 20,90% aastas, lepingutasu on 35 eurot ning kogu laen tagastatakse 43 tagasimaksega (dtl 21). Kohus on sisestanud kalkulaatorisse järgmised andmed: antav krediit 300; lisakulud 35; kuumaksed; osamakseid 43; aastaintress 20,90% saades krediidi kulukuse määraks 33,12%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr (33,35%) ligilähedane rahandusministri 13. oktoobri 2020 määruse nr 51 alusel arvutatud tarbijakrediidi kulukuse määraga. Samuti ei ületa kohtu arvestatud krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära. Toodust järeldub kohtu hinnangul, et lepingus on välja toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 2 1) ning tegelik krediidi kulukuse määr vastab lepingus sätestatule. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidi kulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
12.Hageja on selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel analüüsiti kostja kontoväljavõtet perioodil 1. oktoober 2019 – 2. aprill 2020 (dtl 65-66). Hageja on selgitanud, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust kontoväljavõtte alusel. Krediidiandja analüüsi kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 840 eurot, olemasolevad kohustused 114,53 eurot, uue laenu kuumakse 10,04 eurot ning majapidamiskulud 523,26 eurot. Sellise arvestuse järgi jäi kostjale pärast nimetatud kulude ja kohustuste mahaarvamist ligikaudu 192 eurot kuus. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja üksnes sellise arvestuse põhjal VÕS § 403 4 lg 6 mõttes veenduda, et kostja on krediidivõimeline. Nimetatud summa ei võimaldanud mõistlikult järeldada, et kostja suudab tasuda uue krediidilepingu järgseid makseid ja katta samal ajal oma tavapärased igapäevased kulud (toit, hügieenitarbed jms) jätkusuutlikult, ilma et tal tekiks vajadus võtta täiendavat krediiti. Kontoväljavõttest nähtus lisaks, et kostja sissetulek oli vahetult enne lepingu sõlmimist väike ja kõikuv: oktoobrist jaanuarini 840 eurot, veebruaris 668 eurot ning märtsis 1000 eurot. Samuti nähtus väljavõttest, et kostja oli varasematel kuudel saanud korduvalt väikelaene ning et 24. märtsil 2020 saadud 3000 euro suurusest laenust tasuti suures osas varasemaid laenukohustusi. Seejärel võttis kostja juba 2. aprillil 2020 uue 300 euro suuruse laenu. Selline maksekäitumine
pidi krediidiandjale viitama riskile, et kostja täidab olemasolevaid kohustusi uue krediidi arvel ega pruugi olla suuteline uusi kohustusi täitma oma jooksva sissetuleku arvelt. Lisaks nähtus kontoväljavõttest, et kostja kandis pärast töötasu laekumist olulisi summasid teisele kontole ning sai sealt ka tagasikandeid. Krediidiandja ei ole selgitanud, kas ja kuidas ta hindas nende kannete tähendust kostja krediidivõimelisuse seisukohalt. Sellises olukorras oleks krediidiandja pidanud täiendavalt välja selgitama, kas teiselt kontolt nähtuvad kostja muud kohustused, igapäevased kulud või täiendavad laenud. Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et krediidiandja ei hinnanud kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega ega saanud lepingu sõlmimisel olla veendunud kostja krediidivõimelisuses. Seetõttu rikkus krediidiandja 2. aprillil 2020 sõlmitud lepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtet.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi (otsuse punkt 8). Leping on lõppenud viimase osamakse tähtaja möödumisega, s.o 8. november 2023. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada saadud laenu põhiosa. Samuti on kostjal kohustus tasuda intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Kuivõrd vaidlustamata asjaoludel on kostja saanud laenu 300 eurot ning teinud tagasimakseid kokku 319,41 eurot, on kostja saadud laenu tagastanud. VÕS §-s 94 sätestatud määras intressiarvestust hageja esitanud ei ole (dtl 137138). Seega ei ole kostjal hageja ees rahalist kohustust, mille täitmist hageja saaks nõuda. Eeltoodule tuginedes jääb hagi lepingu nr XXX osas rahuldamata.
14.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
15.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.