Võlaõigus

2-25-12617

Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtule (Kalevi tn 1, Tartu). Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kui mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Ringkonnakohus menetleb käesolevas lihtmenetluse asjas hageja esitatud apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei anna luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-25-12617 Finance tegi enne lepingute sõlmimist kostja osas päringu maksehäireregistrisse. Kostja tasus lepingu nr L89015241419 katteks makseid summas 54,69 eurot ja lepingu nr L89010962573 katteks 265,09 eurot. Alternatiivselt palub hageja mõista välja kostjalt põhivõlg, millest on maha arvatud kõik kostja poolt tehtud maksed, ning viivise lepingujärgses määras alates lepingute lõppemisest kuni põhivõla tasumiseni.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2-25-12617 krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 4 järgi teavitab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks tarbijat, missuguse sama paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagi asjaolude kohaselt lähtus AS Inbank Finance lepingu nr L89010962573 sõlmimisel vaid maksehäireregistri päringust. Kohus leiab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega selgitanud välja kostja maksevõimet. Registritest saadud info kostjal maksehäire puudumise kohta ei saanud olla kostja krediidivõimelisuses veendumiseks piisav ning krediidiandja oleks pidanud koguma krediidivõimelisuse hindamiseks täiendavaid andmeid, sh vajadusel küsima kostjalt pangakonto väljavõtet. Krediidiandja ei teinud kindlaks

2-25-12617 kostja sissetulekute, kohustuste ja majapidamiskulude suurust. Kohtu hinnangul on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Kohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, siis on põhjendatud hagi alternatiivnõue üksnes tagasi maksmata laenu põhiosa ja seadusjärgses määras viivise nõudes. Lepingu nr L89015241419 alusel sai kostja laenu 109,35 eurot ning tegi tagasimakseid summas 54,69 eurot, seega tuleb kostjal täiendavalt tasuda 54,66 eurot. Lepingu nr L89010962573 alusel sai kostja laenu 282,18 eurot ning tegi tagasimakseid summas 265,09 eurot, seega tuleb kostjal täiendalt tasuda 17,09 eurot. Kokku tuleb kostjal tasuda põhivõlg 71,75 eurot.

2-25-12617 Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis kostjalt hagi esitamise seisuga põhivõlga, intressi, sissenõudmiskulu ja sissenõutavaks muutunud viivist kokku summas 203,14 eurot ning edasiulatuvalt viivist põhivõlalt 54,66 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja põhivõlalt 57,91 eurolt 24% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks hageja nõue kokku summas 222,33 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks kohtuotsuse tegemise aja seisuga välja 110,30 eurot. Seega rahuldab kohus hageja nõude 50% ulatuses ja kohus jätab menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ning 50% ulatuses hageja kanda.

2-25-12617 Seega loeb kohus kokku vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 340 eurot, sh riigilõiv 100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 240 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.