Liiklussüüteod

liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 1 aasta 9 kuud 12 päeva vangistust. Veel kohaldati Mykola Shypilovile KarS § 54 lg 1 alusel Eesti Vabariigist väljasaatmist koos 5 aasta pikkuse sissesõidukeeluga.

5.1 Esiteks ei selgitatud kohtueelses menetluses välja lisakaristuse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Lisakaristuse mõistmine oli nii süüdistatavale kui ka kaitsjale üllatuslik ning üllatusmoment ei võimaldanud teostada kaitseõigust. Lisaks sellele, et kohtu küsimused olid lakoonilised, ei ole süüdistatava vastuseid võimalik tõendina kasutada, sest asi lahendati lühimenetluses ning Mykola Shypilov ei soovinud kohtuistungil ütlusi anda. 5.2 Lisakaristust puudutavad põhistused ei vasta kehtivas kohtupraktikas seatud standarditele. Maakohus ei analüüsinud uute kuritegude ohtu ega süüdistatava Eestis viibimisest tuleneva ohu suurust. Veel ei selgitatud välja seda, mil määral on Mykola Shypilov Eesti ühiskonda integreerunud. Süüdistatava sidemeid kodakondsusjärgse riigiga ei hinnatud. Selgusetuks jääb seegi, millel põhineb maakohtu väide, et süüdistatavat ei saadeta välja sõjapiirkonda. Ringkonnakohtu seisukoht

8.3 Üldjuhul saadakse ütlus kui tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes kriminaalmenetluses kas kahtlustatava kohtueelses menetluses toimetatud ülekuulamisel KrMS §-de 75-76 alusel või süüdistatava küsitlemisel kohtuistungil KrMS § 293 lg 1 sätestatud korras. Kuivõrd kohtupraktikas on lisaks nimetatuile tunnustatud ka muid viise (vt RKKKo 1-21-2039 p-d 2126), pole põhjust väita, et lühimenetluses oma varasemate ütluste juurde jäänud süüdistatava poolt kohtule KrMS § 237 lg 5 alusel antud ütlused KrMS § 63 lg 1 sätestatud tõendiks olla ei või. Samas ei tähenda kohtule KrMS § 237 lg 5 alusel antud küsitlusõigus seda, et kohus võiks omaalgatuslikult süüdistatavat küsitleda selleks, et saada tõendit, mis kinnitaks või lükkaks ümber lühimenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja lahendamiseks vajalikke tõendamiseseme asjaolusid. Sarnaselt süüdistatavaga on menetlusosaliseks näiteks ka kannatanu ning kui jaatada võimalust, et lühimenetluses moodustub süüdistatava poolt KrMS § 237 lg 5 korras kohtule antud vastustest midagi, mille abil on tõendamiseseme asjaolude tõendamine põhimõtteliselt võimalik, ei tohiks kannatanu KrMS § 237 lg 5 antud vastustele omistada vähemat kaalu. Sätte liiga lai tõlgendamine ei haaku seega lühimenetluse kontseptsiooniga, mis ei luba tugineda kriminaaltoimikuvälistele tõenditele. Sel põhjusel pole KrMS § 237 lg 5 sätestatud kohtu õigus esitada menetlusosalistele küsimusi piiramatu – küsimusi ei või esitada selleks, et saada teavet, mis on käsitatav kriminaaltoimikuvälise tõendusteabena. 8.4 Veel tasub siinkohal tähele panna, et lisaks süüdistatava selgitustele saab lisakaristuse kohaldamist tingivate asjaolude esinemist kinnitada või ümber lükata kirjalike dokumentidega. Maakohtutes väljakujunenud praktika põhjal võib aga väita, et lühimenetluse korral peaksid need kindlasti olema toimikus, kuna kohtuistungil lükkaks kohus taotluse võtta asja juurde mingisugused dokumendid väga suure tõenäosusega viitega KrMS § 233 lg-le 1 tagasi. Eeltoodu valguses pole tegelikult head argumenti, mis õigustab asja lahendamisel paralleelselt süüdistatava poolt kohtuistungil KrMS § 237 lg 6 sätestatud korras samasisuliste selgituste aktsepteerimist. Järelikult tuleb kohtu õigust esitada lühimenetluses küsimusi mõista väga kitsalt – näiteks võib olla vajalik selgitada menetlusosaliste menetluslikke seisukohti (nt RKKKo 1-21-3082) või mingisugune täpsustamist vajav küsimus. 8.5 Eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et kuna süüdistatava poolt kohtule KrMS § 237 lg 5 korras antud vastused on kriminaaltoimikuväline tõendusteave, ei saa neid vastuseid lisakaristuse kohaldamisel ka arvestada. Veel ei saa jätta märkimata, et käsiloleval juhul ei selgitanud maakohus istungil kaitsja osavõtust loobunud süüdistatavale seda, et nn iseloomustavate küsimuste esitamine teenis lisakaristuse kohaldamise eesmärki ning sedagi, et tal on nendele küsimustele võimalik jätta vastamata. Õiguste selgitamine on aga iseäranis oluline siis, kui räägitut tahetakse kasutada tõendina (vt RKKKo 1-21-2039 p-d 25-26). 8.6 Õige pole kaitsja väide, et kriminaaltoimikus ei ole ühtegi KarS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendit selle kohta, kas Mykola Shypilovi puhul võib olla täidetud mõni KarS § 54 lg-tes 1, 3 või 4 sätestatud tingimus, mis kohustab kohut isiku väljasaatmist eraldi põhistama. Kahtlustatavana ülekuulamisel on süüdistatav öelnud, et ta tuli Eestisse 5 kuud pärast Ukraina-Vene sõja algust, tal ei ole Eestis sugulasi, tema ema ja õde elavad Ukrainas ning ta elab koos kolleegiga tuttava naisterahva juures; kehtivaid dokumente tal pole. Seda, et tal oleks Eestis alaealine laps, süüdistatav ei ütle ning see ei nähtu ka tema rahvastikuregistri

väljavõttest1. Kooskõlas KarS §-ga 54 kohus sellisel juhul isiku väljasaatmist põhjendama ei pea. Süüdistatava andmete valguses on kohane ka maakohtu tähelepanek, mitte kohaselt ei ole Mykola Shypilovil Eestiga püsivaid sidemeid, s.o süüdistatav pole Eesti ühiskonda integreerunud (vt RKKKo 1-17-9941 p 12). 8.7 Kaitsja väitel seab Mykola Shypilovi välja saatmine Ukrainasse tema elu reaalsesse ohtu, kuid siin ei vaja maakohtu argumendid üle kordamist. See, et aktiivne sõjategevus ei hõlma kogu Ukraina Vabariigi territooriumi, on üldteada asjaolu. Viide, et KarS § 54 lg 1 sätestatud lisakaristuse kohaldamine oli üllatuslik, ei ole asjakohane olukorras, kus lisakaristuse mõistmise eeldusi kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel selgitati ning KarS § 54 kohtule sellise kaalutlusõiguse annab. 8.8 Eeltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel Harju Maakohtu 20. aprilli 2026 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 8.9 Mykola Shypilovile riigi õigusabi korras määratud kaitsja Karine Nersesjan esitas taotluse apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kaitsja tutvus maakohtu otsusega, konsulteeris kliendiga ja koostas apellatsioonkaebuse. Toimingud on põhjendatud ja nende eest taotletav riigi õigusabi tasu 357,12 eurot mõistlik. Järelikult tuleb Advokatuuril korraldada advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 357,12 euro välja maksmine. Kooskõlas KrMS § 185 lg-ga 2 tuleb see summa Mykola Shypilovilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista

/allkirjastatud digitaalselt/

vt digitoimikus kriminaaltoimiku materjalide p-d 15 ja 20.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.