Võlaõigus

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tallinna kohtumaja · 27.07.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 2-25-19933/13
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 27.07.2026
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3695

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Täiendav otsus Kohus Kohtunik

Harju Maakohus Triin Siimpoeg

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuli 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-19933

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi D. O. vastu võlgnevuse nõudes

Menetlustoiming

Otsuse täiendamine kirjeldava ja põhjendava osaga

Tsiviilasja hind

3467,53 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood lepinguline esindaja Anzhela Ternikova

11542046),

Kostja D. O. (isikukood XXX) Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1.Täiendada tsiviilasjas nr 2-25-19933 25. mai 2026 tehtud kohtuotsust kirjeldava ja põhjendava osaga.

2.Käesolev täiendav otsus on tsiviilasjas nr 2-25-19933 25. mai 2026 tehtud otsuse osa. Edasikaebamise kord Maakohus ei anna luba käesoleva otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks (TsMS § 442 lg 10). Pooled võivad siiski esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Lihtmenetluses (TsMS § 405) menetletavas asjas esitatud apellatsioonkaebuse võtab ringkonnakohus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Samuti juhul kui vaidlustatakse menetluskulude kindlaksmääramist ja vaidlustatav summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

Sarnased lahendid

Võlaõigus

9.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.1 Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 15,31% 2. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*15,31% = 45,93%. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli KKM 23,15% aastas (dtl 16), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Asja lahendamisel peab kohus olenemata kostja vastuväitest hindama, kas lepingus märgitud krediidi kulukuse määr on õige ning kas selle osised on lepingus korrektselt välja toodud. 3 Krediidi kulukuse määra arvutusreeglid tulenevad VÕS §-dest 406 ja 4061 ning VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud rahandusministri 13. oktoobri 2020 määrusest nr 51 („Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“) ja selle lisast nr 1. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 3520 eurot, intressimäär 19,90% aastas, lepingutasu 70,40 eurot ning kogu krediit võetakse tarbija poolt kasutusse viivitamata ja täies mahus ning tagastatakse väikelaenulepingus kokkulepitud perioodil ja tähtaegadel (krediidiga seotud kulud, dtl 14). Kohus on krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutanud avalikult kättesaadavat kalkulaatorit 3 ning sisestanud Finantsinspektsiooni tarbijaveebilehel minuraha.ee4 avaldatud kalkulaatorisse järgmised andmed: antav krediit 3520; lisakulud 70,40; kuumaksed; osamakseid 48; aastaintress 19,90% saades krediidi kulukuse määraks 23,21%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr (23,15%) ligilähedane rahandusministri 13. oktoobri 2020 määruse nr 51 alusel arvutatud tarbijakrediidi kulukuse määraga. Toodust järeldub kohtu hinnangul, et lepingus on välja toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21) ning tegelik krediidi kulukuse määr vastab lepingus sätestatule.

„Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Hageja on selgitanud, et krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid ja kohustusi kostja esitatud andmete alusel. Kostja avaldatud sissetulekut kõrvutati statistiliste andmetega (kostja elukohajärgne keskmine sissetulek Statistikaameti andmete alusel) ja seda korrigeeriti. Samuti on krediidiandja kontrollinud kostja sissetulekut sisemistest (nt palga laekumine krediidiandja juures avatud kontole) ja välistest (Pensioniregister) andmebaasidest. Kohustused võeti laenutaotlusest. Teostati ka päringud maksehäireregistritesse (dtl 4-6). Esmalt selgitab kohus, et hageja pole tõendanud, et kostja sissetulekut sisemistest ja välistest andmebaasidest kontrolliti, kuigi nende asjaolude tõendamise kohustus on hagejal (TsMS § 230 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Kohus on seda hagejale ka 10. detsembri 2025 kohtunõudes selgitanud ning andnud tähtaja tõendite esitamiseks (dtl 52). Hageja selliseid tõendeid tähtajaks esitanud ei ole. Seda asjaolu märkis kohus ka 19. detsember 2025 kohtunõudes (dtl 56, punkt 3). Hageja esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi kostja võimaliku 5 Riigikohtu määrus 2-21-13098, p

varasema maksekäitumise kohta. Hageja selgitused kostja sissetulekute arvestamise osas ei ole kohtu hinnangul kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Tarbija sissetulekut ei saa arvutada statistiliselt lähtudes tarbija elukohajärgsest keskmisest sissetulekust. Samuti pole hageja tõendanud, et kostja sissetulekud selgitati välja asjakohaste päringutega. Seega ei ole krediidiandja välja selgitanud kostja tegelike sissetulekute suurust ega olemust (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse punktis 1 nimetatud teave). Samuti on hageja välja toodud asjaoludel tuvastatav, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse punktis 2 nimetatud teave). Krediidiandja on lähtunud finantskohustuste arvestamisel laenutaotluses märgitust, kuid on jätnud välja selgitamata finantskohustuste tegeliku suuruse. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada kõik laenutaotleja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet, sh kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleks krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt üldjuhul minimaalselt nõuda pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust.6 Kohus selgitab, et Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Praktikas on üksnes laenutaotluses toodud kohustuste suuruse põhjal laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning kas ta suudab ka tegelikkuses oma kohustusi tasuda. Tarbija pangakonto väljavõtte võib jätta küsimata, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks (KAVS § 50 lg 4). See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja seda asjaolu kohtu hinnangul tõendanud ei ole. Siinjuures tuleb arvestada sellega, et krediidiandja on jätnud välja selgitamata ka kostja sissetulekute suuruse. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe saamise kohustust ning seega ka vastutustundliku laenamise põhimõtet.