Kohus Kohtunik Konsultant Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
Harju Maakohus Kristi Rickberg Mariana Kulemina 13.07.2026, Tallinn 2-26-1622
Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja esindajad
Aktiva Finance Group OÜ hagi Ü. S. vastu võla nõudes 6878,31 eurot Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood: 10746479), lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja Ahto Järvela Kostja Ü. S. (isikukood: XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Ü. S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja lepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus summas 162,89 eurot ja 09.06.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summas 3,85 eurot.
3.Mõista Ü. S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja lepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus summas 790,24 eurot ja 09.06.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras summas 18,9 eurot.
4.Mõista Ü. S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõude tasumata osalt (953,13 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.06.2026 kuni põhinõude tasumiseni.
Jätta menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 82% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ ja 18% ulatuses Ü. S.-i kanda.
7.Välja mõista Ü. S.-ilt vastavalt menetluskulude jaotusele Aktiva Finance Group kasuks menetluskulu 178,2 eurot.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Ü. S.-il tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 21.01.2026 Harju Maakohtule hagi Ü. S.-i (kostja) vastu võla nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja XXX OÜ (edaspidi nimetatud kui esialgne võlausaldaja või krediidiandja või laenuandja) ja Ü. S. 08.07.2022 krediidikonto lepingu nr XXX ja 16.04.2023 krediidikonto lepingu nr XXX. Kostja sai lepingu nr XXX alusel krediiti 2000 eurot intressimääraga 39,99% aastas, krediidikulukuse määr oli 48%. Kostja ei täitnud lepingust nr XXX tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale 16.06.2025 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mille tõttu luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 02.07.2025. Enne ülesütlemist oli kostja võlgnevuses perioodil 16.04.2025 kuni 16.06.2025. Ülesütlemise seisuga oli kostja lepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 1999,42 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas 02.07.2025 lepingust nr XXX tuleneva kostjavastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Kostja sai lepingu nr XXX alusel krediiti 1900 eurot intressimääraga 38,4% aastas, krediidikulukuse määr oli 45,85%. Kostja ei täitnud lepingust nr XXX tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale 15.06.2025 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mille tõttu luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 01.07.2025. Ülesütlemise hetke seisuga oli kostja põhivõlgnevus 1915,34 eurot. Hageja tõi välja, et arvetel 01.04.2025, 01.05.2025, 01.06.2025, 01.07.2025 on nähtuvad lisateenused summas 3,95 eurot, hageja selgitas, et tegemist on kaarditasuga, mida hageja krediidilimiiti ületavas osas ei nõua. Seega on kostjal tagastamata krediit summas 1900 eurot. Enne ülesütlemist oli kostja võlgnevuses perioodil 15.04.2025 kuni 15.06.2025. Esialgne võlausaldaja loovutas 01.07.2025 lepingust nr XXX tuleneva kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid.
3.Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4034) järgimiseks kogus krediidiandja XXX OÜ teavet kliendi kohta. Lepingu nr XXX kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, samuti kontrollis krediidiandja kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Pangakonto analüüsi tulemusel tuvastas laenuandja, et kostja igakuine keskmine sissetulek on 890,45 eurot ning väljaminekud 0 eurot. Igakuisteks majapidamiskuludeks arvestati 500 eurot. Laenuandja arvestas
kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (106,65 eurot) tuludest maha ning sai teada, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 283,80 eurot. Lepingu nr XXX kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet ning kontrollis avalikke andmebaase. Pangakonto analüüsi tulemusel tuvastas krediidiandja, et kostja igakuine keskmine sissetulek on 1259,76 eurot ning väljaminekud 103 eurot. Igakuisteks majapidamiskuludeks arvestati 750. Laenuandja arvestas kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (190 eurot) tuludest maha ning sai teada, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 216,76 eurot. Hageja selgitas hagiavalduses, et majapidamiskuludena on mõeldud kõiki kulusid, mida on vaja 30 päeva igapäevavajadusteks, sh kulutused toidule ning individuaalsed kulutused, mis ei ole seotud toiduga. Individuaalsete mittetoidukulutuste loetelus on mitmeid erinevaid kululiike, mis jagunevad suurematesse rühmadesse (kulutused garderoobikaupadele, majapidamisele, tervishoiule, haridusele, sidele, transpordile, vaba aja veetmisele jm). Majapidamiskulude hulka ei ole arvestatud kulutusi alkoholile, tubakatoodetele, pakettreisidele, transpordivahendite ostmisele ega väljaminekuid söögikohtades ja hotellides, kuivõrd selliste kulude näol ei ole tegemist vältimatute ja hädavajalike kuludega igapäevavajaduste rahuldamiseks majapidamiskulude kontekstis. Enne lepingute sõlmimist on krediidiandja teostanud veel päringud Creditinfo.ee-sse ja Taust.ee-sse, et kontrollida isiku varasemat maksekäitumist. Päringute tulemusena tuvastas XXX OÜ, et isikul puuduvad kehtivad maksehäired. Lisaks teostati päring Ametlike Teadaannete registrisse, mille tulemusena tuvastas XXX OÜ, et isiku kohta nimetatud andmebaasis andmed puuduvad.
4.Hageja esitas 09.06.2026 ümberarvestuse, juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et lepingute sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingust nr XXX tulenevalt tagastamata põhivõlg 162,89 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis aastase intressimääraga võrdses viivisemääras, s.o 39,99% põhiosalt 162,89 eurolt alates 17.03.2026 kuni seisukoha esitamiseni, s.o 09.06.2026 summas 15,17 eurot. Lepingu nr XXX alusel olukorras, kus kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud, palub hageja kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 790,24 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivis aastase intressimääraga võrdses viivisemääras, s.o 38,40% põhiosalt 790,24 eurolt alates 16.03.2026 kuni seisukoha esitamiseni, s.o 09.06.2026 summas 72,40 eurot.
5.Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte kättetoimetamisportaali vahendusel 10.06.2026, tähtaeg vastuse esitamiseks saabus 25.06.2026, kostja hagile tähtajaks vastust ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on lahendis nr 2-21-13098 p-s 13 selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).
8.Tulenevalt VÕS § 4062 lg-st 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu nr XXX sõlmimise ajal (08.07.2022) avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,3 % ja lepingu nr XXX sõlmimise ajal (16.04.2023) oli krediidi kulukuse määr 15,31%. Kolmekordne krediidi kulukuse määr on sellisel juhul vastavalt 48,9% ja 45,93% aastas. Laenulepingu nr XXX krediidi kulukuse määr oli 48% ja lepingu nr XXX krediidi kulukuse määr oli 45,85%. Kuivõrd kummagi lepingu lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole lepingud VÕS 4062 lg 1 alusel tühised.
9.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.
10.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
11.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (Riigikohtu lahend nr 2-21-13098, p 17). Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. Sama lahendi p 18 järgi peab krediidiandja teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
12.Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades
käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
13.Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel muuhulgas arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
14.Hageja selgituste kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks teostanud päringuid Creditinfo.ee-sse ja Taust.ee-sse, et kontrollida isiku varasemat maksekäitumist. Kehtivaid maksehäireid ei olnud. Lisaks teostati päring Ametlike Teadaannete registrisse, isiku kohta nimetatud andmebaasis andmed puuduvad. Lepingu nr XXX sõlmimisel kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, samuti kontrollis krediidiandja kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Hageja on välja toonud, et krediidiandja leidis, et kostja igakuine keskmine sissetulek on 890,45 eurot ning väljaminekud 0, igakuisteks majapidamiskuludeks arvestati 500 eurot. Kostja märkis oma laenutaotluses töötasuks 1200 eurot ja majapidamiskuludeks 850 eurot. Kohtu hinnangul ei ole esialgne võlausaldaja lepingu nr XXX sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on ise märkinud taotluses majapidamiskulude suuruseks 850 eurot, hoolimata sellest on võlausaldaja krediidianalüüsi tehes arvestanud majapidamiskuludeks üksnes 500 eurot. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja sisuliselt hinnanud kostja majapidamiskulude suurust ning kasutanud maksevõime analüüsimiseks meetodit, mis võimaldanuks analüüsida kostja üldist maksekäitumist (nt sularahaga arveldamise mõju krediidivõimekusele). Kohus tuvastas kostja pangakonto väljavõttest, et kostja on korduvalt võtnud sularahas välja suuremaid summasid, näiteks 2022. aasta jaanuaris võttis kostja sularaha välja kokku 900 eurot ja sama aasta märtsis 1100 eurot. Krediidiandja esitatud analüüsist ei nähtu, et krediidiandja oleks arvestanud sularaha väljavõtmistega krediidianalüüsi koostamisel. Eeltoodut tulenevalt ei ole krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet lepingut XXX sõlmides järginud. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine, päringuid maksehäireregistrisse ja avalikesse teadaannetesse ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohtu hinnangul ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka hageja esitatud kostja arvelduskonto väljavõtted. Kostja arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu makseid üüri ja/või kommunaalkulude katteks, samuti ei ole krediidiandja kohtule nähtuvalt arvestanud kuludeks ka sularaha väljamakseid. Seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks kogunud piisavalt teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Lepingu XXX krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet ning kontrollis samuti avalikke andmebaase. Kostja oli laenutaotluses märkinud töötasuks 1200 eurot, finantskohustusteks 103 eurot ja majapidamiskuludeks 750 eurot. Pangakontot
analüüsides tuvastas krediidiandja, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1259,76 eurot ning väljaminekud 103 eurot. Igakuisteks majapidamiskuludeks arvestati 750 eurot. Hageja on hagiavalduses välja toonud kostja tulud ja kulud alates 2022. aasta maist kuni aprillini 2023. Kohtule esitati pangakonto väljavõte alates 18.10.2022. Hageja ei ole välja toonud, mis perioodi alusel on arvestatud keskmiseks sissetulekuks 1259,76 eurot, kuid kui arvestada hagiavalduses esitatud tulusid perioodil mai 2022-aprill 2023, millele on viidatud ka lisas 14 esitatud krediidianalüüsis, siis oleks keskmine sissetulek 767,39 eurot (9208,73 eurot/12), seega oli kohtu hinnangul kostja keskmine sissetulek väiksem kui krediidiandja arvestas. Samuti on kohtu hinnangul oluline välja tuua, et krediidianalüüsis kajastatud info kohaselt puudusid kostjal perioodil juuli-oktoober 2022 tulud. Kohtu hinnangul ei saa krediidiandjal sellisel juhul tekkida veendumust, et krediidisaaja on maksevõimeline olukorras, kus kostjal ei olnud mitmeid kuid sissetulekuid. Kohus analüüsis ka kostja pangakonto väljavõtet. Hageja esitatud tabelis on märgitud, et 2022. aasta maist kuni 2023. aasta aprillini olid kostja kulud 0 eurot. Konto väljavõttest on näha, et kostja on korduvalt teinud ülekandeid XXX AS-ile (umbes 400 euro suuruseid). Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks enne lepingu XXX sõlmimist sisuliselt välja selgitanud kostja muude finantskohustuse olemasolu ning nende teenindamise võimekust. Samuti ei ole hageja sisuliselt hinnanud ka kostja majapidamiskulude suurust ning kasutanud maksevõime analüüsimiseks meetodit, mis võimaldanuks analüüsida kostja üldist maksekäitumist (nt sularahaga arveldamise mõju krediidivõimekusele). Kostja esitatud väljavõttest on näha, et kostja on igakuiselt perioodil november 2022 - märts 2023 võtnud välja sularaha vahemikus 350-500 eurot, krediidianalüüsist ei ole näha, et krediidiandja oleks sellega arvestanud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul krediidiandja lepingu nr XXX sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
15.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja põhikohustus on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks ei olnud piisav. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus kostjaga krediidikonto lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
16.VÕS § 4034 lg 7 järgi, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (RKTKm 2-21-13098, p 24). Kohus tegi hagejale 13.05.2026 ettepaneku esitada oma nõuete ümberarvestus juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. VÕS § 4034 lg 7 toimel muutuvad lepingus tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, muus osas jääb leping kehtima. See tähendab, et tagasimaksete uuesti määramisel peavad uuesti määratud tagasimaksed järgima kõiki muid lepingutingimusi, sh lepingu tähtaega, tagasimaksete arvu, kuupäevi jm.
17.Hageja esitas 09.06.2026 nõuete ümberarvestused juhuks, kui kohus leiab, et laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist rikkunud. Hageja selgitas, et lepingu nr XXX alusel on kostja kasutanud krediiti summas 3350,45 eurot ning tagasimakseid on esialgsele võlausaldajale tehtud summas 3187,56 eurot, seega on tagastamata põhiosa 162,89 eurot. Hageja tõi välja, et kui arvestada kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks lugeda lepingut 02.07.2025 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Vastavalt lepingule oli tegemist tähtajatu krediidikonto lepinguga. Hageja tõi lähtuvalt varasemast kohtupraktikast välja, et tähtajatu krediidilepingu ümberarvestuse tegemisel tuleb lähtuda VÕS § 4061 lg-st 4 (HMKo 10.05.2021, 2-20-124249/6). Kui arvestada, et 1-aastane tagastamise tähtaeg algaks krediidi viimasest kasutusele võtust ehk alates 2025. aasta märtsist, siis 1-aastane tagastamise tähtaeg on sellisel juhul saabunud, s.o. 16.04.2025 pidi kostja tagasimakseid hakkama teostama ja 01.03.2026 oleks viimane tagastamise tähtaeg, ehk lõpptähtpäev on saabunud. Riigikohus on oma 24.11.2023 lahendi 2-21-13098 punktis 24 leidnud, et VÕS § 4034 lg 7 arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kõigi osamaksete tasumise aeg on saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Eeltoodust tulenevalt palus hageja ümberarvestuse alusel välja mõista tagastamata põhivõlg 162,89 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis aastase intressi määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99% põhiosalt 162,89 eurolt alates 17.03.2026 kuni seisukoha esitamiseni, s.o 09.06.2026 summas 15,17 eurot. Lisaks nõuab hageja edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 162,89 eurolt alates seisukoha esitamisele järgnevast päevast, s.o 10.06.2026 aastase intressi määraga võrdses viivisemääras 39,99% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul tugineb hageja põhjendamatult lepingus kokku lepitud viivisemäärale. Arvestades, et kohus on eelnevalt tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, on lepingus kokku lepitud intressimäär tühine ning sellest tulenevalt ei saa viivisemäära kindlaksmääramisel lähtuda lepingus sätestatust intressimäärast. Ka on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 ja VÕS § 415 lg 1 ei saa viivisemäär vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral jääda kehtima suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud määr (vt nt TlnRnKo 28.02.2025, 2-23-147731/30 p 40). Samas ei välista eeltoodu võlausaldaja õigust nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 alusel. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel üksnes seadusjärgses viivisemääras. Kohus arvestab viivist seadusjärgses määras põhiosalt 162,89 eurolt alates 17.03.2026 kuni seisukoha esitamiseni, s.o 09.06.2026. Kohtu hinnangul muutus sel perioodil sissenõutavaks viivis summas 3,85 eurot. Hageja on ümberarvestuse alusel palunud välja mõista ka sissenõudmiskulud 30 eurot. Kohtu hinnangul ei ole sissenõudmiskulude nõue põhjendatud. Hageja on ise esile toonud, et nõude ümberarvestuse korral ei saanud lepingut lugeda kehtivalt üles öelduks. Seega ei olnud kostja ka meeldetuletuskirjade saatmise ajal tasumisega viivituses, mistõttu ei ole põhjendatud temalt nendega kaasnevate kulude väljamõistmine.
18.Hageja esitas ka lepingu nr XXX ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas, et lepingu nr XXX alusel on kostja
kasutanud krediiti summas 4972,79 eurot ning tagasimakseid on esialgsele võlausaldajale tehtud summas 4182,55 eurot, seega on tagastamata põhiosa 790,24 eurot. Hageja tõi ka antud lepingu puhul välja, et kui arvestada kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks lugeda lepingut 01.07.2025 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Kui arvestada, et 1-aastane tagastamise tähtaeg algaks krediidi viimasest kasutusele võtust ehk alates 2025. aasta märtsist siis 1-aastane tagastamise tähtaeg on sellisel juhul saabunud, s.o. 15.04.2025 pidi tagasimakseid hakkama teostama ja 15.03.2026 oleks viimane tagastamise tähtaeg, ehk lõpptähtpäev on saabunud. Hageja palub ümberarvestuse alusel välja mõista tagastamata põhivõlg 790,24 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivis aastase intressi määraga võrdses viivisemääras s.o 38,40% põhiosalt 790,24 eurolt alates 16.03.2026 kuni seisukoha esitamiseni, s.o 09.06.2026 summas 72,40 eurot. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 790,24 eurot alates seisukoha esitamisele järgnevast päevast, s.o 10.06.2026 aastase intressi määraga võrdses viivisemääras 38,40% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jääb käesoleva otsuse punktis 18 esitatud seisukohta juurde ja leiab, et lepingujärgses viivisemääras viivise välja mõistmine ei ole põhjendatud, kohus mõistab perioodi 16.03.2026 kuni seisukoha esitamiseni, s.o 09.06.2026 eest välja viivise seadusjärgses määras põhivõlgnevuselt 790,24 eurolt. Kohtu hinnangul on eelnimetatud perioodi eest seadusjärgne viivis 18,9 eurot. Samuti ei ole kohtu hinnangul põhjendatud välja mõista sissenõudmiskulu punktis 18 toodud põhjendustel.
19.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise tõttu jätab kohus VÕS § 4034 lg 7 teise lause kohaselt rahuldamata hagiavalduses esitatud intressi nõude. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue kuulub osaliselt rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus summas 162,89 eurot ja 09.06.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summas 3,85 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus summas 790,24 eurot ja 09.06.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras summas 18,9 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka viivis põhinõude tasumata osalt (953,13 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.06.2026 kuni põhinõude tasumiseni. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
20.Kuivõrd kohus rahuldab hageja ümberarvestatud nõude osaliselt, on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Menetluskulud
21.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav. Kohus rahuldas hageja nõuded osaliselt ligikaudu 18% ulatuses, millises ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda ning ülejäänud 82% ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses.
22.Hageja esitas 02.07.2026 kohtule menetluskulude nimekirja. Selle kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 1432,75 eurot, mis koosnevad lepingulise esindaja kulust summas 802,75 eurot (käibemaksuta, 4 tundi ja 45 minutit) ja riigilõivust 630 eurot. Kohus leiab, et riigilõivukulu summas 630 eurot on põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal nõude aluseks olevate dokumentide tellimisele, kogumisele, nende analüüsile, ettevalmistamisele, hagiavalduse koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele ning kohtule esitamisele 2 tundi. Hageja 09.06.2026 vastuse koostamisele, lisade komplekteerimisele ja kohtule esitamisele kulus lepingulisel esindajal 2,5 tundi. Hageja 01.07.2026 (kohtute infosüsteemi kohaselt 02.07.2026) seisukoha ning menetluskulude nimekirja koostamisele ja kohtule esitamisele kulus hagejal 0,25 tundi. Kokku oli ajakulu 4 tundi ja 45 minutit. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagiavalduse koostamisele ja sellega seotud toimingutele (sh 09.06.2026 vastuse koostamisele ja 02.07.2026 seisukoha koostamisele kulunud aeg) 3 tundi arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning seda, et tegemist on n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja sama esindaja esindamisel kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud arvukalt sarnase ülesehituse ja põhjendustega. Kohus leiab, et hageja juristist esindaja tasumäär 169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot ja ka rohkem, kuid kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tunnis, mistõttu leiab kohus, et hageja põhjendatud õigusabikulud käesolevas menetluses on kokku 360 eurot (3h x 120€) ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 990 eurot, so riigilõiv 630 eurot ja õigusabikulud 360 eurot, mis tuleb hagejale hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 18 % ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 178,2 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt ei tekkinud kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
23.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/
Kristi Rickberg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.