2-25-109701 Aktiva Finance Group OÜ hagi R. H. vastu võla nõudes 1092,98 eurot Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Ahto Järvela Kostja: R. H. (isikukood XXX)
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus (lihtmenetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt hageja kasuks XXX AS ja kostja vahel 14.12.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlg 45,59 eurot, viivis perioodi 11.06.2025-17.08.2026 eest 5,53 eurot ning viivis põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta rahuldamata põhivõla nõue 691,09 euro ulatuses, intressinõue 64,23 eurot, haldustasunõue 6 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 40 eurot ning 22.05.2025 seisuga sissenõutavaks arvestatud viivise nõue 69,27 euro ulatuses.
4.Jätta hageja maksekäsu kiirmenetluse kulu ja hageja lepingulise esindaja kulud hageja kanda. Jätta hageja riigilõiv 5,11% ulatuses kostja kanda ja 94,89% ulatuses hageja kanda. Jätta kostja menetluskulud 94,89% ulatuses hageja kanda ja 5,11% ulatuses kostja kanda.
Mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 14,31 eurot. Jätta kostja kasuks menetluskulud hagejalt välja mõistmata.
6.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa tasumiseni. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.
ASJAOLUD
1.Hageja esitas 22.05.2025 Harju Maakohtule hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:
mõista kostjalt hageja kasuks välja XXX AS ja kostja vahel 14.12.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 736,68 eurot, intress 64,23 eurot, haldustasu 6
eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 69,27 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 23.05.2025 kuni põhinõude (736,68 eurot) täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 24% aastas.
2.Hageja on esitanud nõude aluseks olevate asjaolude kohta järgmised väited.
2.1.XXX AS (endine XXX AS, krediidiandja) ja kostja sõlmisid 14.12.2022 laenulepingu nr. XXX, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Laenu krediidi kulukuse määraks oli 32,18% ning selle arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma 2000 eurot, intressimäär 23,90%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev 10.06.2025, osamaksete arv 30, laenulepingu sõlmimise tasu 40 eurot, igakuine lepingu haldustasu 1,50 eurot. Peale lepingu allkirjastamist on leping kättesaadav krediidiandja iseteeninduses. Iseteenindusse sisse logides saab kostja sealt vajadusel igal ajal lepingudokumente vaadata ning need ka enda seadmetesse alla laadida.
2.2.Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta on hageja esitanud järgmised väited. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning tegi päringu Maksu ja Tolliametisse, kust sai teada, et kostja viimase 3 kuu keskmine igakuine sissetulek oli 1640 eurot. Väljaminekuteks arvestati 500 eurot. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 91,54 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1048,46 eurot (1640,00 500,00-91,54). See teeb kohustuste suhtarvuks ca 36%. Kliendi maksevõimekuse arvutamisel eeldatakse, et kui kliendi igakuine sissetulek on üle 1100 euro, siis tema finantskohustused tohivad sissetulekutest moodustada kuni 50% pärast laenulepingu sõlmimist. Krediidiandja arvestab ka elatusmiinimumiga, mille sisse arvestatakse igapäevased püsikulud, ehk et kliendi igakuistest sissetulekutest peab üle jääma vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum, mis oli 2022. aastal 303,38 eurot. Seega oli kuumakse igati jõukohane. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
2.3.Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis krediidiandja 29.11.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 30.12.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Ülesütlemise teatised edastati kostja kontaktandmetele XXX, XXX. Kostjalt on laekunud krediidiandjale põhiosa katteks kokku 1263,32 eurot. Kostjal on põhivõlgnevus alates 21. osamaksest, s.o 10.09.2024 kuni ülesütlemisele eelnenud 24. osamakseni, s.o 10.12.2024. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 736,68 eurot. (20001263,32). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 24,90% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 21. osamaksest, s.o 10.09.2024 kuni ülesütlemiseni 30.12.2024 summas 64,23 eurot (16,72+15,20+13,64+12,06+6,61). Intress perioodi 11.12.2204 kuni 30.12.2024 eest on 6,61 eurot (503,11 x 24,90% / 360 x päevade arv 20). Vastavalt laenulepingu p 2 ja maksegraafikule on kostja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu 1,50 eurot kuus. 30.12.2024.a laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 10.09.2024 - 10.12.2024 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 6 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 736,68 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 31.12.2024 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 24% kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 2.
2.4.Hageja nõuab lepingu tingimuste punkti 9.3. alusel võla sissenõudmiskulude 40 eurot hüvitamist ja selgitab nende kujunemist: 23.01.2025 tasulise kirja saatmine 20 eurot, 10.02.2025
tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3.03.2025 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud.
2.5.30.12.2024 loovutas krediidiandja kostja vastase nõude koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid hagejale.
2.6.Kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 45,59 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 11.06.2025. a VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni. Kostja sai lepingu alusel laenu 1945,36 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 1899,77 eurot.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohtuotsuse tegemise eeldused
3.1.Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest menetlusse võtmise määruses. Kostjale on hagi ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud. Kostja hagile vastanud ei ole. Hagejale oli antud lõpptähtaeg kõikide seisukohtade ja tõendite esitamiseks, kohus täitis selgitamiskohustust menetlusse võtmise määruses ja eraldi veel ka 08.07.2026.
3.2.Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 403 4 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.
4.Kas laenuleping on sõlmitud ja kas laen välja makstud
4.1.VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st VÕS § 408 lg
4.2.Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva lepingu (dtl 43), mille kostja on digiallkirjastanud 14.12.2022. Digiallkirja konteineris on lepingu põhitingimused, laenulepingu üldtingimused, maksegraafik, Euroopa tarbijakrediidi teabeleht. Kohus märgib, et laenuleping sisaldas VÕS § 404 lg-s 2 nõutud andmeid. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 32,18%, mis jäi lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalse krediidi kulukuse määra piiresse. Hageja väitel on krediidiandja
iseteeninduses lepingudokumendid kättesaadavad. Laenulepingusse on märgitud laenusumma 2000 eurot. Hageja on esitanud tõendina maksekorralduse (dtl 82), millest nähtub, et krediidiandja on 14.12.2022 kandnud kostjale üle 1945,36 eurot. Eeltoodu alusel on kohus seega tuvastanud, et kostja oli teinud tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks, leping sisaldas seadusega nõutud andmeid. Lepingudokumendid olid talle kättesaadavad püsival andmekandjal, laen 1945,36 eurot on kostja kasutusse antud ning leping ei olnud tühine krediidi kulukuse määra ületamise tõttu.
5.Vastutustundliku laenamise kohustus
5.1.VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.
5.2.Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitanud kohtuotsuse punktis
2.2.toodud faktiväited.
5.3.Tõendina on hageja esitanud faili „otsusutusprotsessi parameetrid“ (dtl alates 67), milles on märgitud kostja isikuandmed ning millest nähtuvad hageja väidetud andmed palgalaekumiste kohta. Andmetest nähtub, et kostja sai palka väga ebaühtlaselt. Laenu andmisele eelneval kuul oli kostja saanud palka 1438 eurot, ent oktoobris ja septembris palka ei saanud. Neil kuudel oli kostja sissetulek sotsiaalkindlustusametist saadud toetus, ühes kuus 25 eurot ja teises kuus 50 eurot. Seega ei saa kuidagi tõele vastata hageja väide, et kostja viimase kolme kuu keskmine sissetulek oli 1640 eurot. Hageja ei ole esile toonud, mille põhjal arvestati kostja kulutusi – hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostjalt endalt oleks üldse midagi küsitud, samuti et kogutud oleks kostja konto väljavõtet. Ei ole esile toodud ega tõendatud, et oleks kontrollitud ülalpeetavate olemasolu ega muid igakuiseid majandamiskulusid mõjutavaid asjaolusid. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja rikkus raskelt vastutustundliku laenamise põhimõtet.
6.Hageja nõuded
6.1.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda jätkuvalt intressi VÕS § 94 sätestatud määras, kuid mitte muid tasusid. Seega jääb hageja haldustasu nõue rahuldamata. Ka lepingutasu kostja hagejale ei võlgne. Laenulepingu lõpptähtaeg on möödunud, laen tuli tagasi maksta 10.06.2025. Kohus selgitas hagejale, et kohtu hinnangul rikkus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis võimaluse teha ümberarvestus ning kui hageja soovib nõuda ka seadusjärgset intressi, siis määrata tagasimaksed uuesti. Hageja tagasimakseid uuesti ei määranud, arvestas kõik kostja poolt tasutu kostjale tegelikult välja makstud laenusumma katteks ning soovib tagastamata laenujäägi tasumist, loobumata siiski algsest nõudest. Kuivõrd laenu tagastamise lõpptähtaeg on möödunud, on tagastamata laenusumma muutunud sissenõutavaks. Hageja väitel on kostja kokku tagasimakseid teinud 1899,77 eurot. Kostja sai laenu 1945,36 eurot ning arvestades kõik kostja poolt tasutu laenu põhiosa katteks, on kostjal tasumata 45,59 eurot, mis on laenu tagastamise lõpptähtaja möödumise tõttu muutunud sissenõutavaks. Seega mõistab kohus kostjalt välja põhivõla 45,59 eurot VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja § 4034 lg 7 alusel.
6.2.Hageja nõuab hagis viivist põhivõlalt alates 31.12.2024 kuni põhivõla tasumiseni 24%. VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on võlausaldajal ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. Antud juhul oli lepingujärgne viivisemäär seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt, VÕS § 101 lg 1 punkti 6, § 108 ja § 113 lg 1 alusel, mõistes välja viivise põhivõlalt alates laenu tagastamise lõpptähtaja möödumisest (alates 11.06.2025) kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 5,53 eurot.
6.3.Hageja nõuab võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu tingimuste punkti 9.3. alusel. Tingimuste punktis 9.3 on sätestatud: Lepingujärgse makse tasumisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt võla sissenõudmiseks tehtavate kulutuste hüvitise tasumist vastavalt laenuandja hinnakirjas toodud määra(de)le ja/või laenuandja poolt kantud tegelike kulutuste hüvitamist (sh võlgade sissenõudmise teenuse osutaja tasud ja/või kohtukulud ja/või kohtutäituri tasud). Hinnakirja hageja esitanud ei ole. Hageja ei ole seega esile toonud, et lepingus oleks olnud kokkulepe võla sissenõudmiskulude hüvitiste määrade kohta. VÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et VÕS § 1131 on loodud eesmärgiga lihtsustada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist seeläbi, et
seadusesse on pandud hüvitiste summad (st fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär), mida sissenõudja ei pea tõendama. Erinevalt §-st 1131 ei sisaldu §-s 1132 iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks. Säte piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodut kinnitab ka VÕS § 113 2 eelnõu seletuskiri. VÕS § 1132 ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Kuivõrd hageja viidatud lepingutingimustes ei olnud välja toodud võla sissenõudmisega seotud kulude tasusid ning hageja ei ole tõendanud, et kulud tekkisid just sellises ulatuses. Ümberarvestuse korral ei saa lepingut kehtivalt üles öelduks lugeda. Seega on ka väidetavad võlanõuded saadetud ajal, kui võlga ei olnud. Eeltoodu tõttu jääb hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue rahuldamata.
7.Menetluskulud
7.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 172 lg 9 alusel arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud asja edasisel lahendamisel hagimenetluses hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja.
7.2.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt.
7.3.Hageja on hagi esitamisele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses nõudnud sama lepingu alusel põhivõlga 757,68 eurot (kui arvestada juurde 6 eurot hagis nõutud haldustasusid, siis põhinõue on hagis ikkagi 15 eurot väiksem), selles ei sisaldunud võla sissenõudmiskulud (neid nõudis hageja maksekäsu kiirmenetluses kõrvalnõuetena). Riigikohus on asjas 3-2-1-108-14 punktis 23 (ja ka tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24) märkinud, et hageja võib olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis maakohtu poolt menetluskulude jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise ulatusele) ja määras, et vastutustundliku laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka hageja hiljem alternatiivselt esitatud põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks, olid poolte menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu,
et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise ajal ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks muutunud, ei ole siinses asja õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“ Hageja ja hageja esindaja on spetsialiseerunud võlgade sissenõudmisele kohtumenetluses ning on osalenud paljudes tarbijakrediidi lepingutest tulenevate nõuete kohtuvaidlustes. Hagejale ja hageja esindajale pidi seega hagi esitamise ajal olema hästi teada, millised asjaolud tuleb sellise nõude korral kohtule esitada ja tõendada ja millised on nõude eduväljavaated, kui krediidiandja ei ole mingilgi määral kontrollinud tarbija finantskohustusi ega majandamiskulusid. Hageja oleks saanud seeläbi enda menetluskulusid vähendada esitades kohe perspektiivika nõude. Kostja ei pea kandma hageja menetluskulusid olukorras, kus hageja teadlikult on valinud teise tee. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus maksekäsu kiirmenetluse kulu ja hageja lepingulise esindaja kulud hageja enda kanda ja hageja riigilõivu poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldatud osale. Kohus jätab kostja menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldatud osale. Hageja on tasunud hagilt TsMS § 133 lg 1 ja RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel vastavalt hagihinnale riigilõivu 280 eurot. Tsiviilasja hagihind on 1092,98 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas 45,59 eurot, viivise perioodi 11.06.2025-17.08.2026 eest 5,53 eurot ning viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, mis ühe aasta eest arvestatuna on 4,74 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 55,86 euro ulatuses, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (1092,98 eurot) 5,11%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja riigilõivu 5,11% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 94,89% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 5,11% hageja riigilõivust (280 eurot), millele vastab summa 14,31 eurot. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus ei anna lahendi edasikaebamiseks luba. /allkirjastatud digitaalselt/
Maris Juha kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.