Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

3.5 jätta kannatanu kohtueelse menetluse ja maakohtumenetluse õigusabikulud 2135,44 euro ulatuses kannatanu enda kanda, 1462,5 euro ulatuses aga riigi kanda, st mõista riigilt kannatanu kasuks välja.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. Menetluskulude otsustust saab vaidlustada ka määruskaebusega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Seoses hagi osalise rahuldamisega jättis kohus kannatanu enda kanda lepingulisele esindajale makstud tasu 1295,26 euro ulatuses ning mõistis kannatanu X-ilt menetluskuludena riigituludesse välja Y määratud kaitsjale makstud tasu 308,99 eurot. Y-lt mõistis kohus menetluskuludena riigituludesse välja sundraha 1329 eurot ning määratud kaitsja menetluses osalemise tasu ja kulu 1836,75 eurot. Kohus määras, et need tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul. Maakohus luges tõendatuks, et Y lõi tahtlikult X-i , mille tulemusel sai X kinnise lõualuumurru. Kuna see toimus avalikus ööklubis, kus oli palju külastajaid, kellele see, et turvatöötaja kasutas vägivalda, oli kahtlemata häiriv, vastas tegu KarS § 263 lg 1 p 1 kuriteokoosseisule. Kohus leidis, et X ründas Y-d verbaalselt, käitudes nii Y suhtes ebasobivalt, kuid see ei tähendanud, et Y oleks olnud hädakaitseseisundis. Kohtu meelest ei saanud olla tegemist ka eksimusega hädakaitseseisundis. Ühtlasi leidis kohus, et kuna Y oli turvatöötaja, oli tema hädakaitseõigus piiratud ja tal tulnuks võimalusel taanduda. Kuigi kohus leidis, et Y pani X-i lüües toime kuriteo, võttis kohus X-i enda käitumist arvesse karistuse mõistmisel ja tsiviilhagi lahendamisel.

õigusvastase ja ka sotsiaalselt ebaadekvaatse teo toime süüdistatava jaoks ootamatult. Sellist käitumist võis süüdistatav käsitada ohuna ja ta ei pidanud jääma ootama, kas oht ka päriselt realiseerub. Kaitsja leiab, et Y ei ületanud hädakaitse piire. Kaks kiiret lööki oli sobiv vahend kannatanu ründe lõpetamiseks, sest X kukkus löökidest maha ega jätkanud enam rünnet. Samuti oli see säästvaim kaitsevahend, sest ex ante kõrvalseisja pilgu läbi ei pruukinud süüdistataval olla teo toimepanemise hetkel teisi samaväärseid vahendeid enda kaitsmiseks. Süüdistatava vastu kujunenud ründeolukorras on ebaõige maakohtu seisukoht, et süüdistataval oli kohustus toimida teisiti. Lubamatu on panna kaitsjat akuutsel ründemomendil ebasoodsamasse olukorda nõudega hinnata ette ründe edasist kulgu. Süüdistataval ei olnud Xi ründe alla sattununa aega ja võimalust pikalt analüüsida, milliseks kujuneb X-i rünnak edasiselt ning millisel hetkel ja millise liigutusega jätkub verbaalne rünnak füüsilise ründena. Alusetu on maakohtu seisukoht, et turvatöötaja pidanuks tekitama sobiva distantsi, teisisõnu vabastama naisterahvale tee väljuda ööklubist ebaseaduslikult koos klaasiga. Kaitsja rõhutab, et vaidlusalune intsident ei tekkinud süüdistatava ning klaasiga naisterahva vahel. Kaitsja märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt on üldjuhul lubatud kaitsetegevuse käigus kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust. Säästlikkuse nõuet ei välista see, kui kaitsja rusikalööke oli mitu ja need olid tugevad. Kaitsja hinnangul ei näita X-i seisund ja käitumine vahetult pärast sündmust, et Y oleks tarvitanud kaitsetegevuse raames liigset jõudu. Apellatsiooni kohaselt puudus Y-l tahtlus hädakaitse piiride ületamiseks. Süüdistatav on maakohtus ütlusi andes põhjalikult selgitanud, miks ta pidas konkreetset kaitsetegevust sobivaks ja vajalikuks ning millistel põhjustel ei toiminud ta selles hetkes teisiti. Kui kohus ei tuvasta hädakaitseseisundit, on tegemist eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 mõttes. Kui maakohus leidis, et kohus ei saa lähtuda üksnes isiku subjektiivsest muljest, siis kaitsja hinnangul on oluline just see, et ennast kaitsnud isiku ettekujutuse järgi oli tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kogutud tõendite pinnalt on tuvastatav, et süüdistatav arvas, et ta on sattunud vahetu õigusvastase ründe alla. Süüdistatav kirjeldas 10. detsembri 2025 istungil oma varasemat kogemust teda ähvardama tulnud klubikülastajaga, kellel oli nuga taskus. Kaitsja leiab, et maakohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. Maakohus tugines argumendile, et Y täitis KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu mõlemad alternatiivid, s.o tegemist oli nii tervist kahjustava kui ka valu tekitava kehalise väärkohtlemisega. Riigikohtu Kriminaalkolleegium selgitas kohtuasja nr 3-1-1-44-16 p-s 20, et hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, ei ole tähtis see, kas ta täitis ühe või mõlemad KarS § 121 koosseisualternatiivid. Kaitsja hinnangul on maakohus põhjendamatult suurt kaalu omistanud sellele, et süüdistatav tegi kannatanu pihta kaks lööki. Tegemist oli kahe järjestikkuse löögiga, mida süüdistatav kirjeldas kohtuistungil loomuliku enesekaitsereaktsioonina. Väärib tähelepanu, et tegemist ei

olnud olukorraga, kus süüdistatav oleks pärast esimest lööki läinud maas lamavat isikut uuesti lööma. Sellest tulenevalt välistas maakohus alusetult rahalise karistuse kohaldamise võimaluse. Kui kohus mõistab süüdistatava KarS § 263 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemises süüdi, oleks kohane rahaline karistus. Karistus peaks jääma alla sanktsiooni keskmise määra. Kuivõrd süüdistataval puuduvad varasemad karistused, on põhjendatud jätta karistus täielikult täitmisele pööramata. Apellatsioonis vaieldakse vastu kannatanu kahjunõuetele. Kaitsja leiab, et väidetud varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei esine põhjuslikku seost nõude ja vaidluse all oleva teo vahel. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud hambaarst dr LM 08.05.2024 raviplaani. Eelviidatud raviplaani näol ei ole tegemist asjatundja arvamusega 01.01.2024 sündmuse tagajärjel X-il tekkinud kahjude kohta. Raviplaanis on küll lause „lõualuu kahjustuse ja hammaste nihkumise tõttu 2024. a jaanuaris on määratud hambaravi Dr LM poolt“, puudub aga info, kas ja kuidas on dr LM sidunud X-ile määratud raviplaani 01.01.2024 sündmustega. Vastupidiselt hageja väidetele ei nähtu hagiavalduse lisast 4, et dr LM tuvastas, et hagejal tekkis kostja tekitatud löögist lõualuu kahjustus, mille tagajärjel hagejal hambad nihkusid. Tegemist on hageja paljasõnalise väitega. Kaitsja leiab, et kannatanu esitatud tõendite põhjal on ebaselge, kas kannatanu sai ravi juba enne tõendina esitatud raviplaani koostamist. Kui sai, siis on küsitav, miks ei ole esitatud tõendina varasemat raviplaani ja visiiditasude arveid. Lisaks leiab kaitsja, et kuna kohtumenetlus toimus raviplaani koostamisest üle 16 kuu hiljem, ei saanud kannatanu kohtus tugineda enam ravi prognoosile, vaid oleks pidanud esitama andmed, millist ravi ta on päriselt saanud. Veel leiab kaitsja, et raviplaanis märgitud implantaatide, kruvide ja kroonide asukoht ei kattu 01.01.2024 tekkinud vigastuse asukohaga. Samuti ei ole loogiline, et löökide tagajärjel tekkinud hambavigastused avaldusid hiljem. Kuna menetluse esemeks oleva sündmuse ja raviplaani koostamise vahele jäi pikem ajavahemik, võis hammaste nihkumise põhjustada mingi muu vahepealne sündmus. Kaitsja vaidleb vastu ka mittevaralise kahju nõudele. Kannatanu ei ole tõendanud väiteid selle kohta, et: a) ta oli võimetu pika aja jooksul normaalselt sööma, rääkima ja üldse suud avama; b) söömisel ja kõnelemisel esinenud raskuste tõttu on kannatanu tundnud teiste inimeste poolt võõristamist ja tema peale viltu vaatamist; c) see on tekitanud pikaaegset ja liigset stressi. Kannatanu naasis 01.01.2024 ööklubisse ning vestles süüdistatavaga vabalt ilma kõneraskusteta. 02.01.2024 Pärnu Haigla patsiendikaardilt nähtub, et „obj suud avab mõõdukalt, hammustada suudab“. 03.01.2024 andis kannatanu PPA-s ütlusi. Maakohus on kohaselt võtnud mittevaralise kahju hindamisel arvesse kannatanu enda käitumist. Maakohus tuvastas X-i ebaviisaka, hea tava piire ületava ja verbaalselt ründava käitumise. Kaitsja on seisukohal, et X-i käitumist ja tegevust arvesse võttes on põhjendatud sel põhjusel mittevaralise kahju hüvitis vähendada tavapärasest vähemalt 50%. 4.2

Kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist järgmistes osades:

Y-le mõistetud karistuse kergendamises; X-i mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt rahuldamata jätmises; süüdistatava menetluskulude osaliselt kannatanu kanda jätmises ja kannatanu menetluskulude osaliselt tema enda kanda jätmises. Nendes küsimustes taotleb apellant uue otsuse tegemist järgmiselt: Y karistamist KarS § 263 lg 1 p 1 alusel kaheaastase vangistusega; X-i 7500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamist täies ulatuses; Y-lt kannatanu kasuks lepingulisele esindajale makstud 3597,94 euro suuruse tasu välja mõistmist; Y riigi õigusabikulude täies ulatuses tema enda kanda jätmist. Lisaks taotleb kannatanu esindaja kannatanule apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamist. Kannatanu esindaja peab põhjendamatuks seda, et kohus võttis karistuse mõistmisel arvesse, et ka kannatanu ise käitus Y-ga ebaviisakalt. Apellatsioonis on leitud, et kohtu seisukohad on ebakonkreetsed, mistõttu on tegemist sisuliselt oletustega. Apellandi hinnangul otsustas kohus hinnata kannatanu käitumise ebaviisakaks ja ebasobivaks üksnes süüdistatava jutu järgi ja kohtu enda oletuse põhjal. Kuivõrd on tõendeid (kannatanu ütlused, tema abikaasa ütlused jne), et Y tõstis külastaja (X-i abikaasa) peale häält, tulnuks hindamist alustada sellest, kas Y oli viisakas või oli põhjust temalt arupärimiseks. Kohus jättis selle astme vahele ja asus kohe väitma, et küsimust esitades oli X Y vastu ebaviisakas. Ühtlasi leitakse, et isegi kui klient oli ebaviisakas, ei andnud see turvatöötajale õigust klienti lüüa, selliselt käitudes rikkus Y turvategevuse seadust. Süüdistatava süü suuruse hindamisel on kohus pealiskaudne, ühekülgne ja ebaobjektiivne. Maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel üldse süüteo asjaoludega, ei hinnanud toimepandud tegu ja tagajärge ega süüdlase käitumise motiive ja eesmärki. Kohus ei arvestanud, et Y oli turvatöötaja ja turvajuht ning rikkus turvategevuse seaduse alusel pandud kohustusi kõige lubamatumal moel. Samuti ei arvestanud kohus, et Y reageeris verbaalsele suhtlusele ülitugevate rusikalöökidega. Kannatanu esindaja märgib, et Y puhtsüdamlikust kahetsusest.

puhul ei saa rääkida üldse mingist, ammugi mitte

Mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmise otsustamisel on kohus küll viidanud VÕS § 134 lg-le 2 ja § 128 lg-le 5, kuid ei ole tegelikult neid sätteid järginud. Korrates seisukohta, et arvesse tuleb võtta kannatanu enda osa kahju tekkimisel, on kohus sisuliselt öelnud, et kannatanu ise põhjustas enda peksmise. Kannatanu ei rikkunud mingit õigusnormi. Kannatanu käitumist oleks saanud arvesse võtta VÕS § 139 lg-st 3 lähtumisel, mida kohus pole teinud. Kohus on alusetult võtnud arvesse ka seda, nagu oleks Y pakkunud kannatanule kohtuväliselt hüvitist. Samuti on kohus alusetult võtnud arvesse seda, et Y kuupalk jääb 1000 euro lähedale. See ei ole õigustus kannatanule väljamõistetava hüvitise vähendamiseks. Veel leiab kannatanu esindaja, et maakohus on mõistliku kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtunud vananenud kohtupraktika analüüsist. Ka on Eesti kohtupraktika olnud kahjuhüvitise määramisel äärmiselt hüplik: tervisekahju ja isegi surma puhul mõistetakse välja

põhjendamatult madalaid kahjuhüvitis, samas kui solvamisasjades mõistetakse välja suuri hüvitisi. Veel märgib kannatanu esindaja, et kannatanu elab Inglismaal ja sealne elatustase on Eesti omast oluliselt kõrgem. Maakohtu otsuses tehtud menetluskulude jaotuse otsustust vaidlustades märgib kaitsja esiteks, et maakohus on esitanud sisuliselt oletuslikud proportsioonid protsentides selle kohta, kui palju kohtu arvates advokaadid tehtud tööd teostasid süüdistust puudutavas ja kui palju tsiviilhagi puudutvas osas. Kohus pole proportsioonide määramisel võtnud aluseks ühtegi arvutust. Lisaks sellele jättis maakohus alusetult kannatanu menetluskulud osaliselt tema enda kanda ning mõistis talt osaliselt välja süüdistatava menetluskulud. Ses osas tugineb kannatanu esindaja seisukohale, et maakohus tegi vigu karistuse mõistmisel ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. Apellatsioonis on leitud, et kohus põhjustas hagi osalise rahuldamata jätmisega ise olukorra, millele tuginedes jätta osa kannatanu menetluskuludest tema enda kanda. Apellandi hinnangul on tegemist on kannatanu õiguste jämeda rikkumisega, sest hagi oli esitatud seaduslikult ja mitte põhjendamatult. Jättes selle olulises osas rahuldamata ilma seadusliku aluseta ja põhjendusteta, kahjustas kohus kannatanut olulisel määral ja soosis kurjategijat arusaamatul moel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kannatanu esindaja väidab apellatsioonis, et Y ei väljendanud keeldu rahulikult ja viisakalt, vaid rämedalt karjudes, mille peale küsis kannatanu Y-lt , miks ta tema abikaasaga niisuguse tooniga räägib. Apellatsioonis on märgitud, et baari eesruumis polnud karjumiseks vajadust, sest valjem muusika oli baaris sees. Kaitsja versiooni järgi oli see, kes jämedalt käitus, hoopis X , kes asus Y-d viimase jaoks ootamatult teda verbaalselt ründama – alandama, solvama ja ähvardama.

otsustamisel, kumb versioon tõendatuks lugeda, tuleb appi baari välisuksele suunatud turvakaamera salvestis (fail IMG_7736.mov), mida ringkonnakohus istungil vahetult uuris. Salvestis on küll helita, kuid toimunu kohta saab teha järeldusi ka näha oleva situatsiooni, sh asjaosaliste miimika ja kehakeele alusel. Kohtukolleegiumi hinnangul vastab salvestisel näha olevale selgelt kõige täpsemalt süüdistatava kirjeldus toimunust.

sellele. See tähendab, et X-i sekkumise tingis Q-i pahameel selle üle, et teda klaasiga väljuda ei lubatud. Küsimuses, mida ja kuidas X sekkudes Y-le ütles, lähevad X-i ja Y ütlused lahku. X-i ülekuulamise protokolli kohaselt küsis tema turvamehelt, miks too nii jämedalt räägib, ja ütles, et turvamees võiks rahulikumalt rääkida; turvamehele see ei meeldinud, tema aga ütles, et kui on mingid probleemid, siis võivad nad kutsuda tema ülemuse. Y on kohtus ütlusi andes kirjeldanud seda, mida X-i talle ütles, järgnevalt: „Mida konkreetselt mulle ütles, siis on kaks fraasi, mida ma mäletan – esimene oli, et ma ei ole siin üldse keegi ja et ma kohe tekitan sulle probleeme või et probleemid kohe hakkavad sinul. Kui ma küsisin temalt, kas sul on mingid probleemid või miks sa minuga nii räägid, siis ta ütles mulle väga agressiivselt vastu, sisuliselt peaaegu karjudes, et probleemid hakkavad kohe sinul.“ (kd I; tl. 4) Niisiis on X kirjeldanud oma pöördumist Y poole viisaka märkuse tegemisena, Y aga agressiivse tülinorimisena. Ainus tunnistaja, kes on X-i ja Y sõnavahetuse kohta mingeid vähegi sisulisi ütlusi andnud, on W, kes oli samuti turvatöötajana tööl. Ütluste kohaselt oli ta süüdistuses kirjeldatud sündmuste ajal paar meetrit eemal väljas kontrollimas klubisse tulla soovijaid. Ühel hetkel kuulis ta, kuidas üks meesterahvas karjus probleemid-probleemid. Ta jäi korraks vaatama ja nägi, kuidas üks meesterahvas karjus Y peale, lubades talle probleeme tekitada. W sõnul eeldas ta, et vajadusel kutsutakse teda raadiosaatja teel, ja keskendus oma tööle. (kd I; tl. 67) Kohtukolleegium ei näe alust kahelda selles, et W sai ukse juures toimuvat kuulda. Nagu eespool märgitud, oli välisukse üks uksepool lahti. See, et klubis sees mängis vali muusika, ei välista, et W võis X-i sõnu kuulda. Fakt on see, et välisukse juures olijad omavahel rääkisid, st nende hääl kostis muusikast üle. Seetõttu ei saa välistada, et nende jutt kandus ka avatud ukse lähedal tänaval olnud Wni. Ka XXXi administraatori Z ütluste kohaselt karjus X Y peale. Kuna X rääkis vene keeles, tema aga vene keelt ei valda, ei osanud tunnistaja öelda, mida X ütles, kuid kehakeele ja hääletugevuse põhjal pidas tunnistaja öeldut ähvarduseks (kd I; tl. 113). St nende tunnistajate ütlused toetavad Y väiteid. Ülejäänud tunnistajate ütlused toimunu kohta on äärmiselt pealiskaudsed, tunnistajad on väitnud, et nad kas ei kuulnud või ei mäleta, kuidas konflikt arenes. See kehtib kannatanu seltskonda kuulunud Š ja F, aga ka Y-ga koos uksel olnud ja pileteid müünud B kohta (need tunnistajad kuulati üle umbkaudu aasta pärast juhtunut). Ka Q, kellest sündmuste kulg alguse sai, ja C, kes, nagu eespool kirjeldatud, saabus ajal, kui Q püüdis klaasiga väljuda, samuti välisukse juurde, on oma ütlustes väitnud, et nemad Y ja X-i sõnavahetuse kohta ütlusi anda ei oska. Q-i ütluste kohaselt ei olnud tema sel ajal üldse enam sealsamaski; tema väitel oli ta tuju turvatöötaja jämeda käitumise tõttu rikutud ja ta läks välja (kd I; tl. 70). Seda, et Q väljus, kinnitas oma ütlustes ka C. Ühtlasi väitis C, et tema oli X-ist ja Y-st paari meetri kaugusel, kui nende vahel sõneluseks läks. Tema väitel ei kuulnud ta valju muusika tõttu, mida räägiti. Sellest hoolimata väitis C – millele on tuginenud ka kannatanu esindaja –, et ta ei saanud aru, miks Y pidi X-i lööma, selleks polevat olnud mingit põhjust (kd I; tl. 64). Q-i ja Ci ütlused on aga turvakaamera salvestisega nii selges vastuolus, et jääb mulje, et tunnistajad on rääkinud end n-ö sündmuste käigust välja, et vältida X-i ja Y vahel tekkinud konflikti kohta ütluste andmist. Seega ei saa neist ütlustest lähtuda.

Turvakaamera salvestis lükkab ümber väite, nagu oleks Q-i sel ajal, kui X-i ja Y vahel tekkis sõnelus, baarist väljunud. Salvestiselt on näha, et Q oli kuni vahejuhtumi lõpuni juures ja väljus alles koos X-iga , kui viimane on Y löökidest toibunud. Ajal, kui X Y-ga rääkima hakkas, on Q X-i kõrval, seejärel nihkus X tema ette. Ajal, kui Y X-i lõi, on Q endiselt X-i selja taga. C ei olnud aga mitu meetrit eemal, nagu ta oma ütlustes on väitnud, vaid vahetult Q-i kõrval. X-i ja Y sõneluse alguses oli ta X-i selja taga. Kuna X pööras end Y-ga suheldes end rohkem viimasega vastamisi, oli C lõpuks X-i vasaku õla taga. Lisaks sellele, et C ei olnud X-ist ja Y-st nii kaugel, kui ta väitis, räägib selle vastu, et ta ei kuulnud, mida räägiti, seegi, et salvestise kohaselt C sekkus, haarates X-il õlavarrest (vt salvestis alates 35. sekundist). Tema tegevus viitab sellele, et X käitus tüli norivalt – C püüdis teda rahustada ja tagasi hoida. Veelgi kõnekamalt näitab seda, et X suhtles Y-ga tüli norivalt, tõik, et hetk pärast Ci sekkus teinegi juures olnud naisterahvas, kes püüdis selgelt X-ile mõista anda, et too peaks rahunema. Esmalt pani ta käe X-ile ette, püüdes justkui panna Q-i tahapoole astuma (turvakaamera salvestise 36.–37. sekund). Kuna X-i end sellest mõjutada ei lasknud, pani naisterahvas X-ile käe suu ette, st püüdis takistada X-i edasi rääkimast (turvakaamera salvestise 38.–39. sekund). Lisaks juuresolijate käitumisele viitab sellele, et X ei pöördunud Y poole viisakalt, vaid tüli norivalt, tema enda kehakeel. Sõnavahetuse algul Y suhtes pigem külje peal olnud X (vt salvestise 29.–30. sekund) pööras sõnavahetuse ajal end nii Y vastu (salvestise 31. sekund), et nad seisid silm silma vastas teineteisele nii lähedal, et puutusid peaaegu kokku (sellele pööras tähelepanu ka maakohus, kirjeldades seda suudlemise distantsil olemisena). Selliselt teineteise lähedale ei sattunud Y ja X juhuslikult või kõrvaliste inimeste trügimise tulemusel, vaid X , kes oli juba Y-ga suhtlema hakates otse tema juures, liikus nendevahelise suhtlemise ajal ise selliselt, et seadis end üha selgemalt Y-ga vastamisi. Selline enda suhtluspartneriga vastakuti sättimine, mille käigus tungitakse tema isiklikku ruumi, näitab soovi tekitada ebamugavustunnet. Seda, et tegemist oli taotlusliku Y isiklikku ruumi tungimisega, näitab seegi, et rääkimise ajal lähendas X oma näo veelgi rohkem Y näole (vt salvestise 33.–38. sekund). Ka suhtlus on sellest hetkest, kui X sätib end Y-ga vastamisi, kohtukolleegiumi hinnangul silmanähtavalt järsk – see, kuidas X ja Y teineteisega räägivad, näeb välja, nagu karjuks nad teineteisele näkku sõjaväelisi käsklusi. Nagu eelnevalt märgitud, püüdsid juures olnud naisterahvad esmalt anda X-ile märku, et ta rahuneks (võttes tal käsivarrest kinni ja pannes talle käe ette), ja siis lausa sundida teda vaikima, pannes talle käe suu ette. Kui talle käsi suu ette pandi, tõmbas X pea eest (kallutades ülakeha tahapoole), lükates samal ajal oma käega talle suu ette pandud käe ära. Talle suu ette pandud käest vabanemiseks end tahapoole kallutanud X liikus pärast suu ette pandud käest vabanemist ülakehaga ettepoole tagasi, viies oma näo nii uuesti Y näo lähedale (salvestise 40. sekund). Sellele reageeris Y löökidega, mille tulemusel X kukkus või vajus ukse kõrvale nurka kõverasse.

Tuvastatav pole, et Y oleks käitunud seejuures kuidagi solvavalt – väidetavat jämedat käitumist pole kannatanu ega ükski tunnistaja vähimalgi määral kirjeldanud ning turvakaamera salvestiselt ei paista, et olukord oleks olnud konfliktne kohe, kui Q püüdis klaasiga väljuda. Q ei aktsepteerinud keeldu – ta vastas midagi üleolevalt žestikuleerides ja püüdis ikkagi klaasiga väljuda. Y ja temaga koos uksel olnud B takistasid Q-i väljumast, seistes talle teele ette. Ühtlasi selgitas Y , et klaasiga väljuda ei või. Seepeale sekkus X , astudes Y juurde ja öeldes talle midagi. Y poole pöördumise ajahetkest tulenevalt järeldab ringkonnakohus, et X-i sekkumise tingis see, et tema abikaasale ei tuldud vastu ega lubatud tal klaasiga väljuda, vaid teda takistati lausa füüsiliselt, seistes talle ette. Täpselt ei ole teada, mis sõnadega X Y poole pöördus, ega ka järgnenud sõnavahetuse täpne sisu. Fakt on aga see, et tegemist ei olnud sõbraliku vestlusega. X-i käitumine ja kehakeel – enda sättimine teise osapoolega vastakuti, tungides selgelt tema isiklikku ruumi – olid selgelt tajutavad ähvardavana. Kuigi sõnavahetuse sisu tervikuna tuvastatav pole, peab ringkonnakohus Y ütluste alusel tõendatuks, et konflikti raames ütles X muuhulgas, et Y on mittekeegi. Selle väite muudab usutavaks X-i sekkumise hetk ja asjaolu, et Q ise oli eelnevalt andnud oma käitumisega mõista, et ei hooli klaasiga väljumise keelust. Ses olukorras tähendas Y-le öeldu, et pole tema asi klubi külastajaid käskida või keelata. Ühtlasi peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et X ähvardas Y-d talle probleemide tekitamisega. Probleemide tekitamisega ähvardamist kinnitas lisaks Y-le oma ütlustes ka samal ajal klubist väljas mõni meeter eemal olnud W. Lisaks kõlab lubadus tekitada Y-le probleeme kokku eelnevalt tuvastatuga, et X-i ei pidanud Y-d kellekski, kellel oleks õigus tema abikaasat keelata, samuti X-i ähvardava hoiakuga (mis avaldus eelkõige süüdistatavale sihilikult väga lähedale minekus) suhtluse ajal. X-i püüdsid rahustada juures olnud naisterahvad, kellest üks pani lõpuks X-ile käe suu ette. See tegevus ei toonud kaasa seda, et X oleks konfliktist taandunud. Kui talle käsi suu ette pandi, tõmbas X pea eest ja lükkas teda takistada püüdva naisterahva käe ära. Kui naisterahva käe eest eemale tõmbumiseks end tahapoole kallutanud X tagasi endisesse asendisse, st Y poole liikus, lõi Y teda. Erinevalt maakohtust, kes on otsuses rääkinud sellest, et X-i pea tõmmati eemale, on ringkonnakohus seisukohal, et X-i ülakeha ja pea liikumist Y poole, millele too reageeris löökidega, ei põhjustanud keegi kolmas isik ning tegemist ei olnud ka reflektoorse liigutusega. Turvakaamera salvestise kohaselt ei liikunud X peaga Y poole tagasi põhjusel et kõrval olnud naisterahvas oleks tema pead tahapoole surunud, millele X reageeris vastu surumisega. Salvestise kohaselt pandi X-ile käsi vaid õrnalt suu ette, teda puudutati vaid sõrmedega (see on selgelt näha, kui vaadata salvestist aeglustatult). X tõmbas ise pea eest, samal ajal oma käega naisterahva kätt ära lükates, st mõlemad olid X-i tahtlikud liigutused teda rahustada püüdva naisterahva tõrjumiseks. Öeldu tähendab, et kõnealune pealiigutus oli tahtlik liigutus, mille eesmärk oli vabaneda senise tegevuse – Y-ga sõimlemise – jätkamise takistusest.

maakohtust on ringkonnakohus seisukohal, et tegemist oli vahetu õigusvastase ründe olukorraga, mis andis Y-le õiguse end kaitsta. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus selle hindamisel, kas Y oli hädakaitseseisundis, teinud vigu. Maakohus on käsitlenud võimaliku ründena verbaalset rünnakut või X-i pealiigutust. Verbaalsest rünnakust tingitud hädakaitseseisundi on kohus välistanud üksnes argumendiga, et Y turvatöötajana poleks tohtinud end X-i pahameelest häirida lasta. Seda, milles maakohtu nimetatud verbaalne rünnak seisnes, ei ole samas käsitletud ega antud selle sisule ja väljendusele hinnangut. X-i pealiigutus ei olnud maakohtu hinnangul ründena käsitatav, kuna see oli tingitud just asjaolust, et kannatanu pea tõmmati eemale. Nagu eespool märgitud, ei jaga ringkonnakohus maakohtu seisukohta, nagu oleks keegi teine X-i pead eemale tõmmanud. Maakohus on teinud aga vea ka sellega, et on üleüldse võtnud Y võimaliku hädakaitseseisundi tuvastamisel aluseks liiga kitsa osa X-i käitumisest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seisukoha võtmisel, kas Y oli hädakaitseseisundis, arvestada X-i käitumist alates Y poole pöördumisest tervikuna. Seda, mida X-i ütles, ei saa vaadelda lahus sellest, kuidas ta samal ajal käitus. Maakohus on küll tuvastanud selle, et X-i tuli Y-le ülilähedale, tema isiklikku ruumi, kuid on hädakaitseseisundi tuvastamisel jätnud selle tähelepanuta. Kaitsja on apellatsioonis toonud välja, et Riigikohtu praktika kohaselt võib hädakaitseseisundit tekitavaks õigusvastaseks ründeks olla ka teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine (RKKKo 1-21-3307/43, p 25). Tõsi küll, selleks, et rünne vastaks KarS § 28 lg-le 1, peab see Riigikohtu otsuse kohaselt ohustama või kahjustama individuaalõigushüve piisavalt intensiivselt. Viidatud otsuses pidas Riigikohus süüdistatava privaatsfääri tungimiseks seda, et temaga kodu jaganud kannatanu käis tal teda süüdistades ja temalt aru pärides järel, tülitses, takistas süüdistataval eemalduda tema faktilisse eraldi seisvasse eluruumi ega lõpetanud vaatamata süüdistatava korduvale nõudmisele end rahule jätta. Sellega võrreldes peab ringkonnakohus X-i käitumist tõsisemaks ründeks. X käitus ahistav-agressiivselt, trügides oma tööülesandeid täitva talle võõra inimese isiklikku ruumi ning solvates ja ähvardades teda. Teisele inimesele nii lähedal olles on võimalik ka ootamatult füüsilist vägivalda kasutada ning selline konflikti raames teise isiku isiklikku ruumi tungimine mõjub agressiivselt; konteksti arvestades oli tegemist enese kehtestamise meetodiga. Tõrjudes kõrvaolijate püüdeid teda rahustada, näitas X ühtlasi soovi enda tekitatud konflikti jätkata. Seetõttu oli tegemist kestva ründega ja Y tegutses hädakaitseseisundis.

efektiivselt, nagu tehtud löökidega. Kaitsetegevuse piire ületavaks ei pea ringkonnakohus ka seda, et Y lõi X-i mitu korda (ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lööke oli kokku kolm – turvakaamera salvestise kohaselt lõi Y X-i esmalt parema, seejärel vasaku ning lõpetuseks taas parema käega). Löögid moodustasid lühikese kiire seeria, mis lõppes X-i kukkumisega. Niisiis kaotas X valmisoleku ja võime vastu hakata ja/või jätkata rünnet Y vastu löökide seeria kui terviku tulemusel. Kohtukolleegium ei pea X-i rünnet Y õigushüve vastu ka nii ebaoluliseks, et sellest oleks tulenenud sotsiaaleetiline piirang jõu kasutamisele. Maakohus leidis, et Y kui kogenud turvamehe jaoks ei saanud olla talle suunatud kannatanu pahameel midagi erandlikku, millele nii reageerida. Maakohus pole täpsustanud, mida ta siinkohal pahameele väljendamise all mõtleb, aga nagu eespool märgitud, võib maakohtu otsusest aru saada nii, et maakohus lähtus kitsalt verbaalsest ründest. Nagu öeldud, peab ringkonnakohus ründeks X-i Y privaatsfääri tungivat ja agressiivset käitumist tervikuna. Ringkonnakohtu jaoks on asjaolu, mis suurendab ründe tõsidust, see, et X-i käitumisest tingitult pidi Y arvestama võimalusega, et nn pahameele väljendamine võib kasvada üle füüsiliseks. X mitte lihtsalt ei väljendanud end solvavalt ja/või ähvardavalt, vaid tegi seda agressiivses positsioonis olles, seistes Y-le väga lähedal. See pani Y olukorda, kus tal ei olnud võimalik ette näha, kuidas X järgmisel hetkel käitub. Konflikti eskaleerumise võimalust suurendas veelgi asjaolu, et X tõrjus kõrval olnud inimeste katsed teda rahustada – see näitab, et ta ei pidanud juba öeldut piisavaks ja soovis jätkuvalt turvameest n-ö paika panna. Sellises olukorras oli Y jaoks võimalus, et konflikt eskaleerub, suurem, kui võimalus, et see laheneb rahumeelselt. Maakohus on käsitanud asjaoluna, millest tulenes hädakaitse sotsiaaleetiline piirang, seda, et Y oli turvatöötaja. Maakohtu otsuse kohaselt oleks Y pidanud sellest tulenevalt esmalt andma korralduse temast eemalduda, pidanud ise astuma tagasi või üritama X-i füüsiliselt endast eemale suunata. Maakohus seda, miks on turvatöötaja õigus hädakaitset teostada piiratud, lähemalt põhjendanud pole. Kannatanu esindaja on apellatsioonis põhjendanud seisukohta, et Y oleks pidanud olukorra lahendama (vähemalt esmalt) suuliselt korraldusi ja selgitusi andes, tuginedes turvategevuse seaduse § 18 lg-le 1, §-le 19 ja §-le 27. Ringkonnakohus nendib, et kannatanu esindaja viidatud seadusest ei saanud tuleneda Y-le talle etteheidetava teo ajal mingeid piiranguid ega kohustusi, sest kõnealune seadus jõustus 1. juulil 2024 ehk pool aastat pärast menetluse esemeks olevat sündmust. 1. jaanuaril 2024 kehtinud turvaseadus reguleeris turvatöötaja tegevust üldsõnalisemalt ja selle seadusega ei olnud kehtestatud piiranguid sellele, kuidas võib turvatöötaja end tema vastu suunatud ründe eest kaitsta. Eelnev ei tähenda enesestmõistetavalt, et turvaseaduse regulatsiooni pealiskaudsuse tõttu oleks turvatöötajal olnud õigus reageerida igale õigusrikkumisele jõu kasutamisega. Tuvastamist leidnud olukord ei olnud kohtukolleegiumi hinnangul aga selline, milles oleks Y õigus hädakaitsele olnud piiratud. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus pidanud praegusel juhul kohaseks meetmeks X-iga distantsi loomist. Kohus heidab Y-le ette, et ta ei andnud X-ile korraldust temast eemalduda ega võtnud kannatanu lähenemisel ise midagi ette – ei astunud ise sammu tahapoole ega üritanud X-i endast füüsiliselt kaugemale suunata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud olukorrale hinnangu andmisel mitu viga. Esiteks on maakohus – ringkonnakohtu hinnangul – põhjendamatult teinud Y-le etteheiteid asukoha valikul ja teinud alusetu

järelduse, et sellest tulenevalt polnud Y-l alust käsitada X-i tema lähedale tulemist agressiivse käitumisena. Maakohus leidis: „Kogenud turvatöötaja esmaseks reaktsiooniks oleks tavapäraselt sobiva distantsi tekitamine enda ja klubikülastaja vahel nn esikus. Käesoleval juhul viitab asjaolude kogum siiski sellele, et turvatöös tehti teadlik valik asuda külastajale lähemale, eesmärgiga pidurdada kiiret väljumist ehk vältida nii turvatöötajatest lihtsat möödumist nt klaasiga. Sellises olukorras on turvatöötajal piiratud alus käsitada kliendi vältimatut lähedust agressiivse käitumisena.“ Ringkonnakohus nendib, et kui klaasiga väljumise keeld oli, nagu maakohtu otsuseski märgitud, ööklubi reegel, mis oli kooskõlas Pärnu Linnavalitsuse eeskirjaga, ja turvatöötajate kohustus oli tagada sellest kinnipidamine, siis on enesestmõistetav, et seda tehakse kohas, kus inimesed baarist väljuvad. Et selles olukorras ollaksegi väljujate lähedal, ei tähenda, et turvatöötajal poleks põhjust „käsitada kliendi vältimatut lähedust agressiivse käitumisena“ sõltumata sellest, kuidas ja miks baari klient talle läheneb ja kuidas seejuures käitub. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et heites Y-le ette mittetaganemist, distantsi hoidmise korralduse andmata jätmist või füüsiliselt X-i endast kaugemale suunamata jätmist, on maakohus eiranud turvakaamera salvestiselt näha olevaid tingimusi ja olukorda, milles Y tegutses. Salvestise kohaselt oli esik kitsas ruum, milles oli pidevalt üsna palju inimesi. Y seisis välisukse juures seina ääres, mistõttu ei olnud tal kuhugi taganeda. Mis puutub X-ilt taganemise nõudmisse või tema kuidagi füüsiliselt taganema sundimisse, siis tuleb arvestada järgmisi asjaolusid. Kogu situatsioon sai alguse sellest, et X asus toetama oma abikaasat, kes ei tahtnud järgida Y korraldust; X avaldas ise seisukohta, et turvamees on mittekeegi; lisaks tõrjus ta ka oma seltskonda kuuluvate inimeste katsed teda rahustada. Neist asjaoludest tulenevalt peab ringkonnakohtu tõsiselt kaheldavaks, et taganemise korralduse andmine oleks olnud efektiivne tee konflikti lahendamiseks. Ka ei selgu maakohtu otsusest, kuidas oleks Y maakohtu hinnangul saanud füüsiliselt sundida ärritunud X-i taganema, nii et see oleks ka konflikti lõpetanud. Mingile konkreetsele võttele maakohus viidanud pole. Ka ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis näitaks, et nõuetekohaste oskuste ja teadmistega turvatöötajale oleks olnud selge, kuidas olukord kas täiesti jõudu kasutamata või vähema vägivallaga lahendada, mistõttu Y tegevus ei vastanud standardile. Ainuüksi faktist, et Y oli turvatöötaja, ei saa üldistusena järeldada, et tal pidi olema konfliktiolukorra lahendamiseks mingi n-ö tavainimesest parem lahendus. Kokkuvõtteks kordab ringkonnakohus, et see, milline on kohane reageering õigusvastasele teole, sõltub teo iseloomust. Ilmselgelt oleks olnud kohatu reageerida vägivallaga pelgalt baari külastaja katsele joogiklaasiga väljuda. Seevastu juhul, kui baarikülastaja hakkab ootamatult turvatöötaja suhtes agressiivselt käituma, on olukord teine. Ka turvatöötajal pole kohustust taluda oma õigushüve õigusvastast kahjustamist, vaid tal on õigus end ebaseadusliku ründe eest kaitsta.

1 ja lg 2 p-le 1 teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab süüdistatava õigeks ja jätab tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Vastavalt rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni, kannatanu esindaja apellatsiooni aga jätab rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.