X-i ja Y kaebus nõudega kohustada Politsei- ja Piirivalveametit tegema X-i tähtajalise elamisloa taotluse kohta otsus (haldusakt) ning hüvitama kaebajatele tekitatud varaline ja mittevaraline kahju
Menetlusosalised
Kaebajad – X ja Y, esindaja Alexander Kilmet Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i ja Y määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i ja Y määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määruse resolutsiooni punkti 3 peale haldusasjas nr 3-26-2933.
2.Jätta X-i ja Y määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määruse resolutsiooni punkt 3 haldusasjas nr 3-26-2933 muutmata.
3.Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebajate nimed ja X-i endise tööandja Eestis ärinimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole vaidlustatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X-ile oli Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 10.06.2021 otsusega väljastatud tähtajaline elamisluba nr 1053949889/TE välismaalaste seaduse (VMS) § 181 lg 2 p 3 alusel töötamiseks tippspetsialistina, kehtivusega 10.06.2021˗10.06.2026. PPA algatas 16.01.2026 kirjaga nr 15.3-3.4/178-1 tähtajalise elamisloa nr 1053949889/TE
3-26-2933 kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 135 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alustel, määrates X-ile tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
2.X esitas 27.01.2026 PPA-le taotluse tähtajalise elamisõiguse saamiseks Euroopa Liidu kodaniku Y pereliikmena (taotlus registreeriti 12.02.2026 numbriga 1076871853).
3.PPA teatas 29.07.2026, et taotluse menetlemise tähtaeg on lisapäringute tõttu pikendatud kuni 12.08.2026. Samal päeval algatas PPA dokumendiga nr 15.3-3.2/1472-1 menetluse X-ile tähtajalise elamisõiguse registreerimisest keeldumiseks. Seejärel pikendas PPA 11.09.2026 menetlustähtaega kuni 12.10.2026.
4.X ja Y (kaebajad) esitasid 21.09.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse: 1) tuvastada PPA jätkuva tegevusetuse õigusvastasus, mis seisneb X-i taotluse menetlemise põhjendamatus venitamises menetluses nr 1076871853 ning põhjendatud otsuse tegemata jätmises ettenähtud tähtaja jooksul; 2) kohustada vastustajat lõpetama menetlus nr 1076871853 ning tegema X-i 12.02.2026 PPA-s registreeritud taotluse kohta sisuline ja põhjendatud otsus (haldusakt) kohtu määratud tähtaja jooksul, kuid hiljemalt kümne kalendripäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest; 3) mõista PPA-lt kaebajate kasuks välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitis kokku 11 871,48 eurot. Kaebajad on olnud abielus üle 7 aasta, neil on ühine majapidamine ja nad kannavad ühiselt rahalisi kohustusi. Kaebajate perekondlik, sotsiaalne ja majanduslik elu on faktiliselt koondunud Eestisse, kus asub nende ühine elukoht. Eestis elab ja töötab Y ning Eestis on X pikaajaliselt elanud, töötanud, maksnud makse ning kujundanud oma tööalast karjääri. Y esitas 30.06.2026 taotluse Euroopa Liidu kodaniku alalise elamisõiguse tõendi saamiseks Eestis ning sai vastava tõendi 07.08.2026. X töötas 02.02.2021–08.09.2026 Q OÜ-s. Enne X-i töösuhte lõppemist oli abikaasade ühine igakuine brutotulu töötamisest 10 956 eurot (X brutotulu 7956 eurot ning Y brutotulu 3000 eurot). Kaebajatel on Eestis lisaks perekondlikele sidemetele märkimisväärsed ühised rahalised kohustused. Pärast X-i töösuhte lõppemist tuleb igakuine eluasemelaenumakse 1668 eurot, liisingumakse 440 eurot ja korterikulud ligikaudu 300 eurot tasuda sisuliselt ainult ühe abikaasa sissetuleku arvelt. Kuna PPA jätkas taotluse menetlemist, aga X-il puudus pärast 08.09.2026 Eestis töötamise õigus, oli ta sissetuleku puudumise ja jätkuvate kohustuslike maksete tingimustes sunnitud Eestist lahkuma. Kuigi PPA käsutuses oli hiljemalt 29.07.2026 ulatuslik teave X-i, tema perekonna, töötamise, sissetulekute, lõimumise ja Kaitsepolitseiameti seisukoha kohta ning PPA oli juba kujundanud esialgse menetlusliku seisukoha, ei tehtud siiski lõplikku põhjendatud otsust enne kuupäeva, mil lõppes X-i varasem õigus Eestis töötada. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse kohustada PPA-d lõpetama 5 tööpäeva jooksul taotluse nr 1076871853 menetlemine ning tegema selles sisuline ja põhjendatud otsus hiljemalt 25.09.2026 (k.a), alternatiivselt kohustada PPA-d kahe tööpäeva jooksul väljastama X-ile tõend, mis kuni menetluse lõppemiseni kinnitab tema Eestis viibimise seaduslikkust ja õigust Eestis töötada. Taotluse kohaselt on PPA tegevusetuse jätkumine toonud kaebajatele kaasa raskeid tagajärgi ning suurendab kahju kuni lõpliku otsuse tegemiseni. Töötamisvõimaluse kaotamine tõi kaasa X-i lahkumise Eestist ning abikaasad sattusid sunnitud lahusolekusse. Täiendava kiireloomulisuse tekitab panga nõue esitada X-i Eestis elamise seaduslikku alust kinnitav dokument seoses perekonna eluasemelaenu teenindamisega. PPA lõpliku otsuse ja sobiva ajutise dokumendi puudumise tõttu ei saa kaebajad nõutud kinnitust esitada. Esialgse õiguskaitse puudumisel ei kõrvalda hiljem tehtav kohtuotsus juba saabunud tagajärgi: töö kaotust, sunnitud lahkumist, abikaasade lahusolekut, sissetuleku kaotust ja eluasemelaenuga seotud riske. Kui PPA oleks teinud positiivse otsuse õigel ajal, oleks X-il olnud selge ja dokumentaalselt tõendatud staatus. Kui 2(5)
3-26-2933 PPA oleks õigel ajal teinud negatiivse otsuse, oleksid kaebajad saanud viivitamata kasutada seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid, sh taotleda esialgset õiguskaitset selle otsuse tagajärgede vastu. Iga täiendav otsuseta päev suurendab varalist ja mittevaralist kahju ning raskendab tavapärase perekonnaelu taastamist Eestis.
5.Tallinna Halduskohus jättis 23.09.2026 määruse resolutsiooni p-ga 3 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohtule ei ole äratuntav kaebajate ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus, mis õigustaks juba praegu esialgse õiguskaitse korras sekkuma haldusmenetlusse ja kohustama PPA-d tegema kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse osas otsus hiljemalt 25.09.2026 (seejuures pöördusid kaebajad kaebuse ja taotlusega kohtu poole 21.09.2026). PPA on viimati pikendanud kaebaja taotluse menetlemise tähtaega kuni 12.10.2026. Ei ole põhjust eeldada, et vastustaja selleks ajaks kaebaja taotluse osas otsust (põhjendatud haldusakti) ei teeks. Niisamuti ei nähtu, et kaebajatele kaasneksid mingisugused ebamõistlikult kahjulikud ja korvamatud tagajärjed, kui nad sisulist otsust X-i taotluse osas juba enne 12.10.2026 ei saa. Arvestades muu hulgas, et X-i töösuhe (brutosummas sissetulekuga 7956 eurot kuus) lõppes alles 08.09.2026, pole põhjust arvata ja kaebajadki pole väitnud, et nad ei tuleks kuni PPA otsuse tegemiseni praeguste sissetulekute või olemasolevate rahaliste vahendite abil oma igakuiste kulutuste katmisega toime. Kaebajad ei väida, et X-il täna mistahes sissetulek või rahalised vahendid puuduksid. Seejuures ei ole ka PPA otsuse tegemise (mis võib seisneda ka tähtajalise elamisloa andmisest keeldumises) automaatne tagajärg see, et X-il koheselt senine töösuhe ja sissetulek Eestis taastub. X-i ei ole PPA menetluse ajaks Eestist lahkuma sunnitud ning pärast töösuhte lõppemist (sh enne tema taotluse menetlemise pikendatud tähtaega) otsustas X ise Eestist lahkuda. Kuna X-il ei ole keelatud taotluse menetlemise ajal abikaasa juures viibida (sh ta lahkus Eestist alles pärast töösuhte lõppemist ehk on praeguseks viibinud abikaasast eemal vähem kui kuu aega), ei ole esialgse õiguskaitse vajadus praegusel juhul põhjendatav ka perekonnaelu riive vältimisega. Ainuüksi see, et kaebajate hinnangul oli vastustajal võimalik kaebaja taotluse kohta sisuline otsus teha juba varem ja taotluse menetlemisega väidetavalt venitatakse ilma põhjuseta, ei õigusta veel esialgse õiguskaitse korras vastustaja kohustamist tegema kaebaja taotluse osas sisuline otsus enne 12.10.2026 (vastustaja pikendatud menetlustähtaeg). Põhjendatud ei ole ka esialgse õiguskaitse korras vastustaja kohustamine väljastada X-ile kohtumenetluse ajaks tema Eestis viibimise seaduslikkust ja Eestis töötamise õigust kinnitav tõend. Kaebusest nähtuvalt võib kaebaja saavutada kohustamiskaebuse eesmärgi juba vähem kui ühe kuu jooksul (s.o hiljemalt 12.10.2026) ning sellisel juhul langeb ära vajadus kohustamiskaebuse osas menetluse jätkamiseks. Esialgse õiguskaitse korras ei ole põhjendatud kaebajale võimaldada enamat, kui tal oleks võimalik saavutada kohustamiskaebuse rahuldamise korral. Taotlusest ei nähtu, et X-il puuduks hetkel üldse sissetulek ja võimalus abikaasat rahaliste kohustuste täitmisel aidata. Tähtajalise elamisloa taotluse menetlemise ajal on kaebajal õigus Eestis viibida. Kui vastustaja keeldub kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest ja kohustab teda Eestist lahkuma, saab kaebaja vaidlustada vastava haldusakti ning vajadusel taotleda sellekohases kohtumenetluses Eestist lahkumise vältimiseks ka esialgset õiguskaitset.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(5)
3-26-2933
6.X ja Y paluvad 06.10.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määruse resolutsiooni p 3 ja kohaldada esialgset õiguskaitset, alternatiivselt kohaldada muud HKMS §-s 251 ette nähtud esialgse õiguskaitse abinõu. Kohtusse pöördumine ei olnud ennatlik, kaebajad ootasid PPA otsust, pöördusid ka õiguskantsleri poole ning kasutasid Euroopa Liidu kohtuvälist probleemilahendusmehhanismi. Esimese astme kohtu keeldumise aluseks olnud eeldus, et PPA teeb põhjendatud haldusakti hiljemalt 12.10.2026 ning enne seda ei teki raskesti tagasipööratavaid tagajärgi, nõrgeneb iga päevaga. Määruskaebuse esitamise hetkeni ei ole PPA lõplikku haldusakti teinud, kuigi PPA-l oli juba 29.07.2026 märkimisväärne hulk teavet X-i, tema perekonna, töötamise, sissetulekute, Eestis integreerituse ja Kaitsepolitseiameti seisukoha kohta. Kaebajad on teinud kogu menetluse vältel koostööd. Kaebaja kohustuslik ajateenistus Venemaa Föderatsioonis aastatel 2015˗2016 ei kujutanud endast professionaalset sõjaväelist karjääri. Ta ei olnud ohvitser ega lepinguline sõjaväelane, ta ei täitnud raadioluure, signaalide pealtkuulamise ega elektroonilise sõjapidamise ülesandeid, tal puudus juurdepääs luure- või operatiivteabele ning riigisaladusele. Tema ametialane tegevus pärast kohustuslikku ajateenistust on olnud seotud tsiviilotstarbelise rahvusvahelise IT-sektoriga. X on alates 09.08.2019 abielus Läti ja Euroopa Liidu kodanikuga, elab ja töötab Eestis ning tal on siin alaline elamisõigus. Abikaasad on ostnud Tallinnas korteri oma alaliseks perekoduks, teinud kulutusi kodu sisustamisele ja rajanud siin ühise elu. Korter on ostetud eluasemelaenu abil. Y sissetulekust üksi ei piisa krediidikohustuste säilitamiseks senistel tingimustel, praeguse olukorra jätkumisel esineb reaalne risk, et korter tuleb müüa. Seetõttu ei ole küsimus üksnes rahalises kahjus, vaid ohus on perekonna kodu. Senise eluaseme sunnitud müük oleks tagajärg, mida hilisem rahalise hüvitise väljamõistmine ei suudaks täielikult tagasi pöörata. Q OÜ väljendas 23.09.2026 kirjas soovi ja kavatsust jätkata X-iga töösuhet tema senise töölepingu tingimustel niipea, kui tal on Eestis elamiseks ja töötamiseks vajalik õiguslik alus. X-i lahkumist Eestist ei saa käsitada tavapärase vabatahtliku valikuna. Ta kaotas pärast 08.09.2026 võimaluse Eestis töötada, töökoha ja igakuise töötasu. Kaebajate lahusolek jätkub iga päev, see põhjustab närvipinget ja ärevust. Seni pole PPA lõplikku haldusakti, mida saaks vaidlustada ning samas esialgset õiguskaitset taotleda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määruse resolutsiooni p 3 peale tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Esialgse õiguskaitse kiireloomulisust arvestades ei nõua ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vastustajalt täiendavat seisukohta. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
8.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise esmaseks tingimuseks on õiguskaitsevajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga oleks võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (HKMS § 251 lg 1). 4(5)
3-26-2933
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 3 muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
10.Asjaoludest nähtuvalt on X esitanud 27.01.2026 PPA-le taotluse nr 1076871853 tähtajalise elamisõiguse saamiseks Euroopa Liidu kodaniku Y pereliikmena. PPA on pikendanud kaebaja taotluse menetlustähtaega kuni 12.10.2026. Kaebajad on esitanud kaebuses muu hulgas nõude kohustada PPA-d lõpetama X-i 17.01.2026 taotluse menetlemine ja tegema taotluse kohta sisuline otsus 5 tööpäeva jooksul (hiljemalt 25.09.2026). Esialgse õiguskaitse korras taotlesid kaebaja samuti PPA kohustamist teha X-i 17.01.2026 taotluse osas sisuline otsus hiljemalt 25.09.2026. Seega on kaebajate eesmärk, et PPA lahendaks X-i taotluse sisuliselt juba enne PPA pikendatud tähtaega 12.10.2026.
11.Kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus on ennatlik. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine otsustaks praegusel juhul kohustamiskaebuse ette ära. Sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus ja kaebusel olema väga head eduväljavaated (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et taotluse asjaoludest ei ole äratuntav selline ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus, mis õigustaks sekkuma haldusmenetlusse ja kohustama PPA-d tegema kaebaja 17.01.2026 taotluse osas otsus enne PPA määratud pikendatud tähtaega, s.o 12.10.2026. Puudub põhjus eeldada, et PPA ei teeks sisulist otsust Xi 17.01.2026 taotluse osas hiljemalt 12.10.2026. Samuti ei ole kaebajad toonud esile selliseid pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi, mis neile kaasneksid, kui PPA ei tee otsust enne seda kuupäeva. Selliseks tagajärjeks ei ole asjaolu, et iga täiendav päev kuni PPA otsuse tegemiseni suurendab kaebajatele tekkivat varalist ja mittevaralist kahju. Kui kahju on tekkinud PPA õigusvastase tegevusetuse tagajärjel, on kohaseks õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise kaebuse esitamine. Taotluses ega määruskaebuses ei ole väidetud, et X-il puuduks mistahes sissetulek või rahalised vahendid maksekohustuste täitmiseks Eestist lahkumata. Seejuures lõppes X-i töösuhe lühikest aega tagasi (08.09.2026) ja tema brutotöötasu oli 7956 eurot kuus. X lahkus Eestist pärast töösuhte lõppemist (ja enne tema taotluse menetlemise tähtaja pikendamist) vabatahtlikult, tema Eestist lahkumiseks ei ole PPA teinud lahkumisettekirjutust ja tal on õigus viibida taotluse nr 1076871853 menetlemise ajal Eestis. Seega ei ole abikaasade lahusolek sunnitud, vaid vabatahtlik. Kuna taotlus oli esitatud ennatlikult, puudus alus vastustaja kohustamiseks väljastama X-ile kohtumenetluse ajaks tema Eestis viibimise seaduslikkust ja Eestis töötamise õigust kinnitav tõend. Kokkuvõttes ei ole määruskaebuses esile toodud mingisuguseid uusi asjaolusid, mis annaks alust asuda halduskohtu seisukohast erinevale seisukohale. Nagu halduskohus on kaebajatele selgitanud, on X-il juhul, kui PPA teeb tema taotluse osas keelduva otsuse, õigus see vaidlustada ning taotleda ühtlasi esialgset õiguskaitset Eestist lahkumise vältimiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.