2.X esitas 17.02.2026 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse, mille ta muutis 23.06.2026 tähtajalise elamisloa taotluseks abikaasa juurde elama asumiseks.
3-26-2476
3.PPA keeldus 07.08.2026 otsusega nr 15.3-3.2/252-1 kaebajale elamisloa andmisest, leides Kaitsepolitseiameti hinnangutele tuginedes, et tema Eestis viibimine võib ohustada riigi julgeolekut ja avalikku korda.
4.Kaebaja esitas 11.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.08.2026 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja taotlust abikaasa juurde elama asumiseks läbi vaatama. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada vaidlustatud otsuse kehtivus või täitmine ning tagada kaebajale võimalus viibida kohtumenetluse ajal Eestis kuni haldusasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
5.Tallinna Halduskohus jättis 16.08.2026 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
6.Kaebaja esitas esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.08.2026 määrusega rahuldamata.
7.PPA tegi 26.08.2026 kaebajale lahkumisettekirjutuse nr 1052299191, millega kohustas teda Eestist lahkuma hiljemalt 02.09.2026 ning kohaldas kolmeaastast Schengeni sissesõidukeeldu. Kaebaja lahkus 31.08.2026 Eestist Montenegrosse.
8.Kaebaja esitas 28.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 26.08.2026 ettekirjutuse nr 1052299191 tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega ettekirjutuse täitmise peatamiseks.
9.Tallinna Halduskohus jättis 28.08.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 12). Sama määrusega liideti kaebus PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-26-2476) ja kaebus PPA 26.08.2026 ettekirjutuse nr 1052299191 tühistamiseks (haldusasi nr 3-26-2662) ühte menetlusse, mille ühiseks haldusasja numbriks jäi 3-26-2476.
10.Tallinna Ringkonnakohus peatas 04.09.2026 määrusega PPA 07.08.2026 otsuse ja 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni 29.10.2026, arvestades eelkõige kaebaja abikaasa rasedust ja lapse peatset sündi. PPA peatas kohtumääruse täitmiseks sissesõidukeelu kehtivuse ja kustutas vastava SIS-i hoiatusteate. Kaebaja taotles 15.09.2026 Ankaras viisat, mille andmisest 25.09.2026 keelduti.
11.Kaebaja esitas 02.10.2026 halduskohtule taotluse muuta esialgse õiguskaitse määrust ja pikendada kohaldatud abinõu kuni põhivaidluses tehtava kohtulahendi jõustumiseni, alternatiivselt kuni 29.11.2026. Ta põhjendas taotlust eelkõige perekonna jätkuva lahusoleku ja XX.XX.XXXX sündinud teise tütre hooldusvajadusega. Kaebaja viibib koos vanema tütre Mga Montenegros, tema abikaasa Q ja vastsündinud tütar N aga Eestis. Kaebaja hinnangul ei võimaldanud varasem esialgne õiguskaitse perekonnal taasühineda, sest talle keelduti viisat andmast. Samuti väitis ta, et abikaasal ja vastsündinud lapsel puudub võimalus Montenegros pikemaajaliselt elada ning vastsündinud lapsel ei ole Venemaale reisimiseks vajalikku passi.
12.Tallinna Halduskohus jättis 22.10.2026 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse muutmise taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et HKMS § 253 lg 1 alusel ei ole põhjust muuta varem kohaldatud esialgset õiguskaitset ega pikendada selle kehtivust kuni põhivaidluses tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus oli 04.09.2026 määrusega peatanud PPA 07.08.2026 otsuse ja 2(7)
3-26-2476 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni 29.10.2026, arvestades eelkõige kaebaja abikaasa rasedust ja lapse peatset sündi. Halduskohtu hinnangul ei olnud kaebaja esitanud asjaolusid, mis õigustaksid varasema kaalumise tulemuse muutmist. Kaebaja teine tütar sündis XX.XX.XXXX ning seega on lapse sünniga seotud asjaolu, mille tõttu esialgset õiguskaitset kohaldati, realiseerunud. Kuigi kaebaja viibib koos vanema tütrega Montenegros ning tema abikaasa ja vastsündinud tütar Eestis, ei tähenda perekonna lahusolek iseenesest, et esialgset õiguskaitset tuleks jätkata kuni põhivaidluse lõpliku lahendamiseni. Halduskohus arvestas kaebaja perekondlikke sidemeid Eestiga, kuid leidis, et perekonnaelu jätkamine väljaspool Eestit ei ole välistatud. Kõik pereliikmed on Venemaa kodanikud ning kaebaja ei ole tõendanud, et neil puuduks võimalus asuda ühiselt elama väljapoole Eestit. Kaebaja abikaasa töötamine Eestis, laste elamisload ja vastsündinud lapse reisidokumentide puudumine ei anna kohtu hinnangul alust pidada perekonnaelu jätkamist mujal võimatuks. Halduskohus pidas oluliseks, et samal päeval tehtud otsusega jättis kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA 07.08.2026 elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja 26.08.2026 lahkumisettekirjutuse tühistamiseks. Kohus leidis põhivaidluses, et PPA otsused on õiguspärased ning kaebajast lähtuv julgeolekuoht ei ole ära langenud. Seetõttu ei pidanud halduskohus põhjendatuks piirangute kehtivuse jätkuvat peatamist. Kaebaja perekondlikud huvid ei kaalunud kohtu hinnangul üles avalikku huvi kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda.
13.Kaebaja esitas 03.11.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 22.10.2026 määruse ja kohaldada esialgset õiguskaitset kuni põhivaidluses tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Taotletakse PPA 07.08.2026 otsuse ja 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse peatamist kogu selle territoriaalses ulatuses ning PPA kohustamist kajastama peatamist asjaomastes registrites ja Schengeni infosüsteemis (SIS), sealhulgas kõrvaldama ajutiselt sissesõidukeeluga seotud hoiatusteated. Alternatiivselt palub kaebaja saata esialgse õiguskaitse küsimuse halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti taotleb ta esialgse õiguskaitse kohaldamist määruskaebemenetluse ajaks. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole piisavalt hinnanud pärast varasema esialgse õiguskaitse kohaldamist ilmnenud asjaolusid ega perekonna tegelikku olukorda. Tema teine tütar N sündis XX.XX.XXXX, pärast kaebaja Eestist lahkumist. Kaebaja viibib koos vanema tütre Mga Montenegros, samal ajal kui abikaasa Q ja vastsündinud tütar N elavad Eestis. Kaebaja ei ole vastsündinud tütart näinud ega saanud osaleda tema eest hoolitsemises või abikaasat sünnitusjärgsel ajal toetada. Vanem tütar on lahus emast ja õest ning vastsündinud laps isast. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus piisavalt arvestanud laste parimaid huve ega perekonna lahusolekust tuleneva riive intensiivsust. Ta tugineb PS §-dele 26 ja 27, EIÕK artiklile 8 ning direktiivi 2008/115/EÜ artiklile 5. Kaebaja vaidleb vastu halduskohtu seisukohale, et perekonnal on võimalik jätkata ühist elu väljaspool Eestit. Asjaolu, et tema ja vanem tütar viibivad Montenegros, ei tähenda, et abikaasal ja vastsündinud lapsel oleks seal pikaajalise elamise õigus. Abikaasa töötab Eestis ning tema ja laste tähtajalised elamisload kehtivad kuni 30.04.2031. Vastsündinud laps vajab meditsiinilist jälgimist ning tal puudub Venemaale reisimiseks vajalik pass, mille väljastamist on taotletud 16.10.2026. Kaebaja hinnangul ei saa perekonna ühise elu jätkamise võimalust hinnata üksnes pereliikmete ühise Venemaa kodakondsuse põhjal. Kaebaja rõhutab, et ringkonnakohtu 04.09.2026 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse ei võimaldanud tal tegelikult Eestisse naasta. Kuigi PPA peatas sissesõidukeelu kehtivuse ja kustutas vastava 3(7)
3-26-2476 SIS-i hoiatusteate, keelduti kaebajale 25.09.2026 viisat andmast. Kaebaja hinnangul ei saa senist õiguskaitset pidada tõhusaks, kui sissesõidukeelust tulenevad takistused ei ole tegelikult kõrvaldatud. Ta peab vajalikuks peatada sissesõidukeeld kogu Schengeni alal ning tagada selle peatamise nõuetekohane kajastamine registrites. Kaebaja möönab, et viisaküsimus tuleb lahendada eraldi, kuid leiab, et sissesõidukeeld ei tohi takistada tema tagasipöördumist ajal, mil kohus kontrollib piirangu õiguspärasust. Kaebaja ei nõustu ka temast lähtuva julgeolekuohu hinnanguga. Tema sõjaline väljaõpe, reservväelase staatus, infotehnoloogiaalane haridus ja varasem töötamine Venemaa ettevõtetes ei tõenda iseenesest ohtu Eesti julgeolekule. Kaebaja on Eestis töötanud, täitnud seadusest tulenevaid kohustusi ega ole toime pannud julgeolekut kahjustavaid tegusid. Tema hinnangul on PPA ja KAPO ohuprognoos üldine ega põhine piisavalt konkreetsetel ja individuaalsetel asjaoludel. Halduskohus ei ole kaebaja arvates julgeolekuohu tõsidust ja perekonnaelu riivet nõuetekohaselt kaalunud. Lisaks viitab kaebaja PPA 18.08.2026 toimingutele, sealhulgas passi hoiule võtmisele, ning vabatahtliku lahkumise tähtaja pikendamise taotluste lahendamisele. Kaebaja väitel ei olnud Eestist lahkumine tema vaba valik, vaid lahkumisettekirjutuse täitmise tagajärg. Ta märgib, et ringkonnakohus pidas 18.08.2026 määruses põhjendamatuks talle tehtud etteheidet, et ta ei lahkunud Eestist juba elamisloa taotluse menetlemise ajal. Samuti tugineb kaebaja õiguskantsleri 23.10.2026 kirjale nr 7-4/262005/2608926, mille kohaselt peab PPA iseseisvalt hindama kohaldatud piirangute põhjendatust. Kaebaja leiab, et tema perekonnale tekkiv kahju on konkreetne ja jätkuv, samal ajal kui temast lähtuvat julgeolekuohtu ei ole piisavalt põhjendatud. Seetõttu peab ta esialgse õiguskaitse jätkamist vajalikuks ja proportsionaalseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse.
15.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Halduskohus on õigesti leidnud, et esialgse õiguskaitse muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, kuid täiendab põhjendusi määruskaebuses esitatud väidete kohta.
16.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb arvestada avalikku huvi ja puudutatud isikute õigusi ning hinnata kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 253 lg 1 võimaldab kohtul esialgse õiguskaitse määrust igas menetlusstaadiumis muuta või tühistada. Seejuures tuleb hinnata, kas asjaolud on võrreldes varasema määruse tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et õigustavad esialgse õiguskaitse jätkamist või muutmist.
17.Tallinna Ringkonnakohus peatas 04.09.2026 määrusega PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.33.2/252-1 ja 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega nr 1052299191 kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni 29.10.2026. Esialgset õiguskaitset kohaldati eelkõige kaebaja abikaasa rasedust ja lapse peatset sündi arvestades. Tegemist oli ajaliselt piiratud abinõuga, mille eesmärk ei olnud võimaldada kaebajal Eestis elada kuni põhivaidluse lõpliku lahendamiseni. Kohaldatud esialgse õiguskaitse mõtteks oli luua võimalus selleks, et kaebaja saaks aidata lapse sünniga kaasnevaid asjaolusid korraldada ja seeläbi olla emale lapse sünnitamise ajal abiks. Määrus ei kõrvaldanud ka PPA hinnangus käsitletud julgeolekuohtu. 4(7)
3-26-2476
18.Määruskaebuses rõhutatakse, et varasem esialgne õiguskaitse ei võimaldanud kaebajal tegelikult Eestisse naasta, sest talle keelduti 25.09.2026 viisat andmast. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. PPA peatas kohtumääruse täitmiseks sissesõidukeelu kehtivuse ja kustutas vastava SIS-i hoiatusteate. Kaebajal oli võimalik kasutada Eestisse saabumiseks Venemaa kaudu kulgevat marsruuti ning taotleda Eesti välispiiril riiki lubamist. Vastustaja märkis 09.09.2026 kohtule esitatud seisukohas esialgse õiguskaitse muutmise taotluse kohta, et Eesti piirivalve saab jõustunud kohtumääruse olemasolu iseseisvalt kontrollida ja võimaldada välispiiri ületamist. Kaebaja seda võimalust ei kasutanud, vaid taotles viisat Eestisse reisimiseks. Viisa andmisest keeldumine ei tähenda, et ringkonnakohtu määrus oleks jäetud täitmata või et selle alusel kohaldatud õiguskaitse olnuks sisutu. Sissesõidukeelu peatamine ei asenda küll viisat ega taga iseenesest riiki lubamist, kuid kaebaja valitud reisimarsruudist tulenevad takistused ei õigusta senise abinõu pikendamist.
19.Ringkonnakohus arvestab, et kaebaja teine tütar N sündis XX.XX.XXXX ning kaebaja viibib koos vanema tütre Mga Montenegros, samal ajal kui tema abikaasa Q ja vastsündinud tütar N elavad Eestis. Perekonna lahusolek riivab kaebaja ja tema pereliikmete õigust perekonnaelu puutumatusele (PS § 26, EIÕK art 8). Laste huvides on üldjuhul kasvada koos mõlema vanemaga ning säilitada vahetu kontakt teineteisega. Samas olid kaebaja abikaasa rasedus ja lapse eeldatav sünniaeg ringkonnakohtule 04.09.2026 määruse tegemisel teada. Lapse sünd ja sellest tulenevad hooldusvajadused on küll olulised, kuid ei muuda iseenesest varasemat avaliku ja erahuvi kaalumise tulemust. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et välismaalase elamisõigust puudutavas vaidluses tuleb hinnata tema perekondlike sidemete tugevust, perekonnaelu tegeliku katkemise ulatust, ühise elu jätkamise võimalusi mujal ning avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsmise vajadust (EIK 03.10.2014 otsus Jeunesse vs. Madalmaad, nr 12738/10, p-d 107–109). Seejuures ei tulene EIÕK artiklist 8 välismaalasele üldist õigust valida riiki, kus ta soovib oma perekonnaelu elada. Kui perekonnaelu on kujunenud olukorras, kus välismaalase riigis viibimise õigus on ebakindel, võib riigil tekkida kohustus lubada tal perekonnaelu jätkamiseks riiki jääda eelkõige erandlikel asjaoludel (sama otsus, p 108).
20.Kaebaja abikaasal ja lastel on Eestis tähtajalised elamisload kehtivusega kuni 30.04.2031. Nimetatud elamisload annavad neile õiguse Eestis elada kindlaksmääratud aja jooksul, kuid ei taga tähtajatut riigis viibimise õigust. Erinevalt olukorrast, kus perekonnaliikmetel on vastuvõtva riigi kodakondsusest või pikaajalise elaniku staatusest tulenev püsivam õiguslik side selle riigiga, põhineb kaebaja perekonnaliikmete Eestis elamine tähtajalistel elamislubadel. Seda erinevust võib arvestada perekonnaelu jätkamise võimaluste hindamisel, kuid see ei ole iseenesest määrav. Kaebaja väitel ei ole perekonnal võimalik ühiselt Montenegros elada ning vastsündinud tütrel puudub praegu Venemaale reisimiseks vajalik pass. Samuti töötab kaebaja abikaasa Eestis ja vastsündinud laps vajab meditsiinilist jälgimist. Ringkonnakohus möönab, et perekonna ühise elu korraldamine väljaspool Eestit võib olla seotud märkimisväärsete raskustega. Samas ei nähtu esitatud asjaoludest, et perekonnaelu jätkamine väljaspool Eestit oleks püsivalt välistatud. Vastsündinud lapse reisidokumentide vormistamise vajadus ning abikaasa töö- ja elukorralduse muutmise keerukus ei tähenda iseenesest, et riigil tekiks kohustus võimaldada kaebajal julgeolekuohust sõltumata Eestis viibida. EIK on 16.05.2024 otsuses Mirzoyan vs. Tšehhi Vabariik (nr 15117/21 ja 15689/21) käsitlenud olukorda, kus riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks keelduti Venemaa kodaniku elamisluba pikendamast ning talle perekondlikul alusel elamisluba andmast, kuigi ta oli aastaid elanud riigis koos abikaasa ja lastega. EIK leidis, et riigisisene kohus oli piisavalt hinnanud nii julgeolekuohtu kui ka perekondlikke sidemeid, ning ei tuvastanud EIÕK artikli 8 rikkumist. EIK rõhutas, et laste parimad huvid on olulised, kuid mitte iseenesest otsustavad, 5(7)
3-26-2476 ning riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise huvil on kaalumisel märkimisväärne tähtsus (p-d 98–99). Kuigi nimetatud asjas ei olnud kaebaja suhtes tehtud väljasaatmisotsust, on lahendis esitatud kaalumispõhimõtted asjakohased ka käesolevas esialgse õiguskaitse menetluses. Käesoleval juhul tugineb PPA hinnang kaebaja sõjalisele väljaõppele ja reservväelase staatusele, infotehnoloogiaalasele haridusele ja töökogemusele ning varasemale töötamisele Venemaa ettevõtetes C ja W. Neid asjaolusid on hinnatud Venemaa eriteenistuste tegevust ja praegust julgeolekuolukorda arvestades. Ringkonnakohus möönab, et nimetatud asjaolud ei tähenda eraldi võetuna julgeolekuohtu ega tõenda, et kaebaja oleks toime pannud Eesti julgeolekut kahjustava teo. Julgeolekuohu hindamine on aga tulevikku suunatud ega eelda juba toime pandud õigusrikkumise tuvastamist. Riigil peab olema võimalik ennetada tõsiseid julgeolekuohte, ilma et ta peaks ootama nende realiseerumist.
21.Kaebaja kasuks räägivad tema senine Eestis elamine ja töötamine, perekondlikud sidemed ning asjaolu, et teda ei ole seostatud konkreetse julgeolekut kahjustava õigusrikkumisega. Ringkonnakohus peab siiski käesolevas esialgse õiguskaitse menetluses riigi julgeoleku kaitsmise huvi kaalukamaks. Kaebaja perekonnaelu riive on intensiivne, eriti arvestades vastsündinud lapse ja tema isa lahusolekut. Samas ei ole tõendatud, et perekonnaelu jätkamine väljaspool Eestit oleks võimatu, ning kaebaja suhtes antud julgeolekuohu hinnang kehtib endiselt. EIK otsuses Mirzoyan vs. Tšehhi Vabariik esitatud põhimõtetest tulenevalt ei saa kaebaja perekondlikud sidemed ja laste huvid sellises olukorras iseenesest üles kaaluda põhjendatud julgeolekuhuvi. Esialgse õiguskaitse jätkamine kuni põhivaidluse lõpliku lahendamiseni ei oleks seetõttu proportsionaalne.
22.Kaebaja ja tema abikaasa on Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Kaebaja elas Eestis tähtajalise elamisloa alusel ning tema abikaasa elab siin jätkuvalt tähtajalise elamisloa alusel. Perekonnaelu korraldamisel tuli neil arvestada, et tähtajaline elamisluba ei taga iseenesest õigust Eestisse alaliselt elama jääda. Ka Eestis XX.XX.XXXX sündinud tütar on sünnijärgne Venemaa Föderatsiooni kodanik, sest tema mõlemad vanemad olid lapse sündimise ajal selle riigi kodanikud. Venemaa Föderatsiooni 28.04.2023 föderaalseaduse nr 138-ФЗ „Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest“ artikli 13 lõike 1 punkti 1 järgi omandab laps sellisel juhul Venemaa kodakondsuse sõltumata sünnikohast. Lapsele on võimalik tema seadusliku esindaja taotlusel vormistada Venemaa välispass konsulaarasutuse kaudu, vajaduse korral eelnevalt tema kodakondsust dokumentaalselt kinnitades. Kaebaja on ka ise märkinud, et lapsele passi väljastamist taotleti 16.10.2026. Passi praegune puudumine võib seega olla tegelik ajutine takistus lapse välismaale reisimisele, kuid sellest ei saa järeldada, et lapsel puuduks õigus või võimalus sinna elama asuda. Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, millest nähtuks, et lapsele passi väljastamine oleks välistatud. Ringkonnakohus ei eelda, et pass on juba väljastatud või et perekond saab viivitamata taasühineda. Siiski ei anna dokumendi vormistamise vajadus koos eespool käsitletud perekondlike asjaoludega praeguste andmete põhjal alust järeldada, et perekonna lahusolek oleks vältimatult pikaajaline või et ühise perekonnaelu jätkamiseks puuduks tegelik võimalus väljaspool Eestit. Arvestades ka laste huve ning eespool käsitletud riigi julgeoleku kaitsmise vajadust, ei ole perekonnaelu riive praegustel asjaoludel sedavõrd intensiivne, et see nõuaks tingimata esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kui ilmnevad uued asjaolud, mis näitavad reisidokumendi saamise pikaajalist takistust või perekonna olukorra olulist halvenemist, saab esialgse õiguskaitse vajadust uuesti hinnata.
23.Ringkonnakohus arvestab ka põhivaidluse senist tulemust. Tallinna Halduskohus jättis 22.10.2026 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et PPA elamisloa andmisest keeldumise otsus ja lahkumisettekirjutus on õiguspärased. Kuigi otsus ei ole jõustunud ning selle õiguspärasust saab kontrollida apellatsioonimenetluses, on halduskohtu sisuline hinnang HKMS § 249 lg 3 tähenduses kaebuse eduväljavaadete hindamisel oluline. Määruskaebuses 6(7)
3-26-2476 esitatud väited ei anna esialgsel hindamisel alust pidada halduskohtu järeldusi sedavõrd küsitavaks, et see õigustaks julgeolekuohu maandamiseks kehtestatud piirangute jätkuvat peatamist. Samas kinnitab põhivaidluse senine tulemus koos eespool käsitletud asjaoludega, et esialgse õiguskaitse pikendamiseks puudub piisav alus.
24.Määruskaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.10.2026 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.