2-24-11556 Flagito OÜ hagi Finnair Oyj vastu kahjuhüvitise 600 eurot, viivise 100,28 euro, sissenõudmiskulu 40 euro ja alates 13.02.2025 viivise saamiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 813,42 eurot Hageja: Flagito OÜ (registrikood 14275048), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Tuul Kostja: FINNAIR Oyj (välisriigi registrikood 0108023-3)
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Flagito OÜ hagi Finnair Oyj vastu ja mõista Finnair Oyj-lt Flagito OÜ kasuks välja hüvitis summas 600 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, 01.10.202312.02.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 100,28 eurot ja alates 13.02.2025 kuni nõude täieliku täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Jätta kõik menetluskulud Finnair Oyj kanda.
3.Välja mõista Finnair Oyj-lt Flagito OÜ kasuks menetluskuluna 633,20 eurot.
4.Finnair Oyj-l tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Flagito OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni.
Tunnistada kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 405 lg 1 p 10). Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik
1.Flagito OÜ (avaldaja) esitas 30.07.2024 Harju Maakohtule Euroopa maksekäsu avalduse Finnair Oyj (võlgniku) vastu (dtl 1-21). Harju Maakohus andis 16.09.2024 välja Euroopa maksekäsu (dtl 22-29), millele võlgnik esitas 23.10.2024 vastuväite (dtl 30-33). Harju
Maakohus lõpetas 20.01.2025 määrusega Euroopa maksekäsumenetluse ja otsustas jätkata Flagito OÜ avalduses Finnair Oyj vastu esitatud nõude menetlemist hagimenetluses üldises korras (dtl 40-41).
2.Flagito OÜ (hageja) esitas 12.02.2025 Harju Maakohtule hagi (dtl 46-53) ja täpsustas hagi 13.02.2025 (dtl 80-87) ning 14.02.2025 (dtl 98-110). Hageja esitas hagi Finnair Oyj (kostja) vastu põhivõla 600 euro, viivise 61,47 euro, sissenõudmiskulu 40 euro ja alates 31.07.2024 viivise saamiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
3.Hagiavalduse kohaselt oli reisijal A P (reisija) kinnitatud broneering XXXX kostja 27.02.2023 lendudele marsruudil Cancun – New York – Helsinki – Tallinn. Lend XXXX (Cancun – New York) hilines, mille tõttu ei jõudnud reisija jätkulendudele (New York – Helsinki – Tallinn). Tulenevalt sellest jõudis reisija lõppsihtkohta Tallinnasse rohkem kui 4 tundi planeeritust hiljem.
4.29.06.2023 loovutas reisija Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest 261/2004 tulenevad nõuded hagejale.
5.30.09.2023 saatis hageja kostjale määruse alusel nõudekirja summas 600 eurot, milles nõudis kompensatsiooni lennu hilinemise eest. 17.10.2023 keeldus kostja kompensatsiooni tasumast, viidates, et lendu opereeris kolmas lennuettevõtja.
6.Hageja nõuab kostjalt 640 euro hüvitamist (põhinõue EU 261/2004 alusel 600 eurot, sissenõudekulud juriidiliselt isikult 40 eurot). Lisaks viivis põhinõudelt 01.10.2023 kuni 12.02.2025 summas 100,28 eurot. Samuti nõuab hageja lisanduvat viivist 13.02.2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Hageja taotleb TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistada käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu (dtl 116-119). Lend XXXX (Cancun – New York) tühistati, mille tõttu ei jõudnud reisija jätkulendudele (New York – Helsinki – Tallinn). Lendu XXXX opereeris American Airlines, mis ei ole liidusisene lennuettevõtja. Kostja on seisukohal, et ei vastuta liiduvälise lennuettevõtja American Airlines lennutõrke eest. Lend algas Mehhikost (ehk kolmandast riigist), mis ei kuulu Euroopa Liitu. Seetõttu ei kohaldu artikkel 3 lõige 1 punkt a, kuna lähtekoht ei asu EL-i liikmesriigi territooriumil. Määruse järgi on hüvitist välja maksma kohustatud isikuks tegutsev lennuettevõtja. Hageja on õigesti märkinud, et määrust kohaldatakse ka EL-st väljast algavatele ümberistumistega lendudele EL-i tingimusel, et vähemalt ühte osalendu opereerib EL lennuettevõtja. Euroopa Kohtu kohtuasjas C-367/20 märgitud seisukoht kohaldub üksnes juhul, kui kolmanda riigi lennuettevõtja teostab lendu koodijagamise kokkuleppe alusel. Koodijagamise lend on kaubanduslik kokkulepe kahe või enama lennufirma vahel, kus üks lennufirma turustab lendu omaenda lennunumbriga (näiteks AY1234), aga teine lennufirma tegelikult opereerib lendu – see tähendab, et tema annab lennuki, meeskonna ja viib lennu läbi. Kuigi kostjal on sisuliselt koodijagamise kokkulepe American Airlinesiga, ei opereeritud lendu American Airlinesi poolt kostjaga koodijagamise kokkuleppe alusel, mistõttu ei kuulu viidatud otsuse seisukohad kohaldamisele. Reisija broneeringust nähtub, et tegemist oli American Airlinesi poolt opereeritud lennuga. Lendu opereeris ja turundas üksnes American Airlines. Lennule ei väljastatud kostja lennunumbrit, mis on omane koodijagamise kokkuleppe alusel teostatavatele lendudele. Ka tühistatud lennu XXXX asenduslennuks pakutud lennu AA816 väljumistele ei väljastatud kostja lennunumbrit. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kostja küll pidi teostama viimase osalennu, kuid see ei hilinenud.
9.Isegi kui leida, et kostja oli tegutsev lennuettevõtja (millega kostja ei nõustu), täpsustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 261/2004, et seda kohaldataks reisijate suhtes,
kes lendavad kolmanda riigi lennujaamast asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi territooriumi lennujaama, ning kui sellistele reisijatele ei ole antud hüvitust või makstud kompensatsiooni ning kui nad pole saanud abi selles kolmandas riigis, kui asjaomast lendu opereeriv lennuettevõtja on ühenduse ettevõtja. Reisija ei ole aga isegi proovinud lennutõrke põhjustanud lennuettevõtja poole pöörduda ega hüvitist saada.
10.Hageja on pidanud kirjavahetust kostjaga nõude sissenõudmiseks. Kostja leiab, et VÕS § 1131 lg-s 1 ei ole sätestatud summa käsitletav hinnakirjana. Hageja ei ole esitanud oma hinnakirja või muud tõendit kulude suuruse kohta. Seetõttu tuleb sissenõudmiskulu nõue jätta rahuldamata.
11.Kostja leiab, et juhul kui kohus leiab, et hüvitisnõuded kuuluva rahuldamisele, tuleb viivise arvutamisel võtta arvesse mõistlikku aega. Kostja hinnangul tuleb viivist arvestada ajast, mil kostja oleks pidanud kohustuse täitma. Kostjal pidi olema võimalus kontrollida hageja nõudekirja aluseks olevaid asjaolusid ja teha sellekohane otsus. Kostja hinnangul on mõistlik aeg nõudele vastamiseks 15 päevane tähtaeg ja seda tuleks ka viivise arvestusel järgida. Seega tuleks arvutada viivist alates 16.10.2023. Kohtuotsuse põhjendused
12.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja tutvunud poolte seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
13.Kohus tuvastas, et:
13.1.reisijal A P oli kinnitatud broneering XXXX 27.02.2023 lendudele XXXX marsruudil Cancun – New York, AY0016 marsruudil New York - Helsingi, ja 28.02.2023 lennule AY1023 marsruudil Helsingi-Tallinn (dtl 54-69);
13.2.lend XXXX (Cancun – New York) tühistati, mille tõttu ei jõudnud reisija jätkulendudele (New York – Helsinki – Tallinn); reisija jõudis seetõttu lõppsihtkohta Tallinnasse rohkem kui 4 tundi planeeritust hiljem;
13.4.30.09.2023 saatis hageja kostjale nõudekirja summas 600 eurot, milles nõudis kompensatsiooni lennu hilinemise eest ja 17.10.2023 keeldus kostja kompensatsiooni tasumast (dtl 66-69).
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas:
14.1.kostja ja American Airlines vahel on koodijagamise kokkulepe ja kas kostja vastutab liiduvälise lennuettevõtja tõrke eest;
14.2.hageja saab nõuda sissenõudmiskulusid;
14.3.hageja on arvutanud viivist selliselt, et kostjal jäi mõistlik aeg hageja nõude kontrollimiseks ja sellekohase otsuse tegemiseks.
15.Kostja vastutusest
15.1.Hageja leiab, et kohtupraktika kohaselt on hüvitist kohustatud maksma iga tegutsev lennuettevõtja, kes osaleb ümberistumisega lendudest, mille kohta oli tehtud ühtne broneering, vähemalt ühe lennu teostamisel, olenemata sellest, kas tema teostatud lend põhjustas reisijale ebamugavuse. Hageja on seisukohal, et lahendist C-367/20 nähtub üheselt, et olenemata omavahelistest kokkulepetest vastutab hüvitise tasumise kohustuse eest iga lennuettevõtja, kes osales vähemalt ühe lennu teostamisel.
15.2.Kostja leiab, et ei vastuta liiduvälise lennuvõtja lennutõrke eest. Lendu opereeris American Airlines, kes ei ole ühenduse lennuettevõtja ja seetõttu ei kohaldu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.02.2004 määruse nr 261/2004 artikli 3 lõige 1 punkt b.
15.3.Poolte vahel puudub vaidluse selles, et kostja opereeris tühistatud lennuga XXXX samas broneeringus XXXX (dtl 54-59) olevat lendu AY1023 marsruudil Helsingi – Tallinn, mistõttu on hagejal õigus hüvitist nõuda. Pooltel on vaidlus selles, kellelt on hagejal õigus
hüvitist nõuda, kas kostjalt või tuleks nõue esitada American Airlines vastu. Kostja leiab, et vaatamata sellele, et ta opereeris ühte osalendu ja tal on sisuliselt America Airlinesiga koodijagamise kokkulepe, ei opereeritud lendu America Airlinesi poolt koodijagamise kokkuleppe alusel ja seetõttu ei ole hagejal õigus kostjalt hüvitist nõuda.
15.4.Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.02.2004 määruse artikli 2 punkti b järgi on tegutsev lennuettevõtja — lennuettevõtja, kes teostab või kavatseb teostada lennu reisijaga sõlmitud lepingu alusel või sellise teise füüsilise või juriidilise isiku nimel, kes on sõlminud reisijaga lepingu.
15.5.Pooled viitavad erinevatele Euroopa Kohtu lahenditele. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd lahend C-367/20 tehti pärast Euroopa Kohtu 11.07.2019 lahendit C-502/18, siis on õige lähtuda C-367/20 lahendis märgitust.
15.6.Kohtujuristi 06.06.2018 ettepaneku C-186/17 p 25 järgi mõistetakse koodijagamise kokkulepet Euroopa Kohtus järgmiselt: „On ilmne, et määruse nr 261/2004 loomisel ei peetud silmas sellist konkreetset praktikat, mis on vaidluse all põhikohtuasjas. Selle puhul annab lennuettevõtja A („lepinguline lennuettevõtja“) lepingu alusel välja pileti mitmest segmendist koosnevale lennule ning seejärel ei opereeri ühtegi reisi segmentidest ise, vaid annab eri segmendid üle erinevatele tegutsevatele lennuettevõtjatele B, C ja D. Sellist asjade korraldust tuntakse koodijagamise nime all.”
15.7.Õige on hageja poolt märgitu, et nn koodijagamise kokkulepe ei ole piiritletud üksnes juhtumitega, kus üks lennuettevõtja lubab enda lendu turustada teistel lennuettevõtjatel viimaste lennukoodidega, vaid koodijagamise kokkulepe ongi olukord, kus esimest lendu mitte opereeriv lennuettevõtja (kostja) müüb teiste lennuettevõtjate lende. Olenemata lennuettevõtjate vahelistest kokkulepetest vastutavad kõik ühes broneeringus olevad lennuettevõtjad solidaarselt (TlnRKo 28.04.2021, 2-20-6442 p 17.2, TlnRKo 19.03.2026, 225-114830 p 16 ja Euroopa Kohtu lahendile C-367/20, 09.05.2023 lahend asjas X ZR 15/20 (dtl 134-151), ja Euroopa Kohtu 06.10.2022 otsus asjas C-436/21).
15.8.Euroopa Kohus leidis lahendis C-436/21: „/.../ mõiste „ümberistumistega lend“ hõlmab vedu, mis koosneb mitmest lennust, mida teostavad erinevad tegutsevad lennuettevõtjad, kelle vahel ei ole eriomast õiguslikku suhet, kui need lennud on kokku pannud reisibüroo, kes on väljastanud koguhinnaga arve ja andnud selleks veoks välja ühtse pileti, mistõttu reisija, kes väljub liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast ja kelle viimane lend sihtkohta pikaajaliselt hilineb, võib tugineda hüvitise saamise õigusele kõnealuse määruse artikli 7 alusel.“. Tegemist oli olukorraga, kus reisibüroo müüs ühtses broneeringus piletid lennuettevõtjatele, kellel puudus omavahel igasugune õiguslik suhe, s.t reisibüroo komplekteeris ise lennud.
15.9.Euroopa Kohtu 10.07.2008 lahendi C-173/07 kohaselt määrus ei kohaldunud kolmandatest riikidest väljunud lendude puhul, mida opereeris EL-i väline lennuettevõtja. Euroopa Kohtu 31.05.2018 otsuse C-537/17 järgi loetakse samas broneeringus olevad lennud (jätkulennud) n-ö üheks terviklikuks lennuks, mistõttu oli reisijal liinil Berliin (Saksamaa)-Agadiri (Maroko)-Casablanca (Maroko) õigus nõuda hüvitist viimasel jätkulennul (EL-väline) toimunud tõrke tõttu (EKo 31.05.2018 C-537/17, p-d 5 ja 9-25). Euroopa Kohtu otsuse C-367/20 järgi kohaldatakse EL 261/2004 määrust ka EL-st väljast algavatele ümberistumistega lendudele EL-i tingimusel, et vähemalt ühte osalendu opereerib EL lennuettevõtja (EKm 12.11.2020 C-367/20, p 13). See aga ei seondu küsimusega, milliselt lennuettevõtjalt võib reisija hüvitist nõuda. Viidatud argumentatsioon käsitles EL määruse 261/2004 art 3 lg 1 punktide a ja b kohaselt üksnes määruse kohaldamisala. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei oma lepinguline suhe reisijaga tähtsust. Opereeriv lennuettevõtja loetakse tegutsevaks lennuettevõtjaks, kuna ta teostab lennu teise lennuettevõtja nimel (EKo 07.04.2022 C-561/20, p-d 40, 42).
15.10.Hageja pöördus American Airlinesi poole 26.07.2023. Lennuettevõtja keeldus 08.08.2023 vastuses hüvitise tasumisest (dtl 152-156). Seega vastutab kostja solidaarselt American Airlinesiga reisijaga toimunud lennutõrke eest.
16.Viivisest
16.1.Hageja märkis hagis, et teavitas kostjat lennu tühistamisest tulenevast nõudest 30.09.2023, mistõttu on hageja viivisenõue 600 euro suuruselt põhinõudelt alates 01.10.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 12.02.2025 summas 100,28 eurot. Hageja palub edasiselt mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhisummalt 600 eurot alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
16.2.Kostja leiab, et juhul kui kohus leiab, et hüvitisnõuded kuuluva rahuldamisele, tuleb viivise arvutamisel võtta arvesse mõistlikku aega. Kostja hinnangul tuleb viivist arvestades ajast, mil kostja oleks pidanud kohustuse täitma s.o alates 16.10.2023.
16.3.VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ls 1). Viivise määraks loetakse VÕS §-is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (VÕS § 113 lg 1 ls 2). VÕS § 113 lõige 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
16.4.Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude, siis on põhjendatud ka viivise väljamõistmine. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja perioodi 01.10.2023-12.02.2025 eest sissenõutavaks muutunud viivise 100,28 eurot ja alates 13.02.2025 viivise põhivõlgnevuselt 600 eurolt kuni nõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
17.Sissenõudmiskulud
17.1.Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 40 eurot.
17.2.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja leiab, et VÕS § 1131 lg-s 1 ei ole sätestatud summa käsitletav hinnakirjana. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole esitanud oma hinnakirja või muud tõendit kulude suuruse kohta.
17.3.VÕS § 1131 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 113 1 lg 1 alusel nõude esitamise eelduseks on üksnes õigus nõuda võlgnikult viivist, mistõttu ei pea sissenõudmiskulude tekkimist ega nende suurust tõendama. Hinnakirja olemasolu peab tõendama, kui nõutakse sissenõudmiskulude hüvitamist tarbija poolt (VÕS § 113 2), mitte aga sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt (VÕS § 1131 lg 1); (TlnRnKo 2-19-12416/88, p 27).
17.4.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et olukorras, kus kohus rahuldab viivisenõude, ei saa jätta rahuldamata VÕS § 1131 lg 1 alusel esitatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet tingimusel, et võlgnik on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik – käesolevas asjas on ilmne, et kostja on majandustegevuses tegutsenud isik.
17.5.Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu 40 eurot.
18.Menetluskulud
18.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas
määruses. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda.
18.2.Hageja põhjendatud menetluskuluks on tasutud riigilõiv 245 eurot (TsMS § 138 lg 2) ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot (TsMS § 4842).
18.3.Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 2,63 tundi, hinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja kulud esindajale on 368,20 eurot. Hageja taotleb lepingulise esindaja kulude hüvitamist käibemaksuta summas.
18.4.Kostja leiab, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud ja ei ole eluliselt usutav, et hagejal kulus materjalidega tutvumisele ja hagiavalduse koostamisele 1 h 25 min, kasutades selleks eelnevalt välja töötatud hagiavalduse põhjasid.
18.5.Riigikohus on lahendis 2-19-10324 asunud seisukohale, et menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust.
18.6.Kohus, hinnanud hageja lepingulise esindaja kulude suurust tervikuna (vt selle kohta Riigikohtu 17.04.2024 määrus 2-17-124505 (p 12)), sh asja keerukust ja mahukust ja esitatud dokumentide sisukust ja mahtu, leiab, et hagejale on osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 2,63 tundi. Kohus leiab, et hageja esindajal hagi koostamisele kulunud aeg vastab asja keerukusele ja mahukusele. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega vastaspoole menetluskulude kohta selles, et menetluses osutatud õigusabi on olnud osaliselt ülemäärane. Kostja on oma esindaja tegevuste ajakulu näidanud suuremana ja puudub alus järeldada, et hageja esindaja oleks pidanud oma toimingud läbi viima veelgi lühema aja jooksul kui seda on teinud vastaspoole lepinguline esindaja. Lepingulise esindaja tunnitasu suurus ei ole ülemäärane ja vastab esindaja kvalifikatsioonile ja kohtupraktikale. Toodu tõttu on hageja põhjendatud kulud esindajale 368,20 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud 633,20 eurot.
18.7.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
18.8.TsMS § 178 lg 1 kohaselt, menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
19.1.Hageja taotleb TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks tunnistamist.
19.2.TsMS § 405 lg 1 p 10 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel tunnistada asjas tehtud lahend viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud, või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta.
19.3.Kohus rahuldab hageja taotluse ja tunnistab kohtuotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.