Politseija Piirivalveameti taotlus X-i kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrus
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse alus ringkonnakohtus
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Paas Puudutatud isik – X (Palestiina alade kodanik, sündinud XX.XX.XXXX), esindaja Irina Põdermaa X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määruse peale menetlusse.
2.Rahuldada X-i määruskaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrust kinnipidamise tähtaja osas ning anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 19.10.2026 (kaasa arvatud). Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata.
4.Tõlkida puudutatud isikule määruse sissejuhatus, resolutsioon, selgitus ja kohtu põhjendused araabia keelde.
Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähtedega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.19.08.2026 kell 14.30 sai Tallinna piiripunkt vihje, et Tallinna Islami keskuse juures on nähtud liikumas isikuid, kes ei ole keskuse tavapärased külalised. Patrull reageeris kell 15.00 ning sõitis koos liikluspatrulliga Tallinna sadamast Tallinna Islami keskuse juurde. Kohapeal
3-26-2573 tuvastati tänaval välismaalane, kellega suheldi vene keeles. Isik selgitas, et on palestiinlane ning tal puuduvad reisidokumendid. Jaoskonnas antud selgituste kohaselt lahkus ta Venemaale kuus aastat tagasi Egiptuse kaudu ja lennukiga ning õppis Venemaal Moskva ülikoolis majandust. Pärast ülikooli lõpetamist kaotas ta viisa kehtivuse ning samuti aegus tema pass. Uut passi Palestiina talle ei väljastanud ning Venemaa oli talle öelnud, et ta peab riigist lahkuma. Isik selgitas, et maksis WhatsAppi vahendusel isikule 2000 USA dollarit ning Venemaalt viidi ta Valgevenesse, kust ta ületas piiri Lätti. Tema sõnul viibis ta metsas kaheksa päeva toiduta ning kogu reisi korraldus toimus WhatsAppi kaudu. Valgevenes anti neile suund, kuhu liikuda. Piiril oli tema sõnul veel ligikaudu seitse inimest. Pärast kaheksapäevast metsas viibimist ootas neid Lätis valge väikebuss, millel puudusid istmed, ning bussiga nad jõudsid Tallinnasse. Isik ei suutnud täpselt meenutada, millal nad Tallinna saabusid, kuid märkis, et see toimus eile või üleeile öösel. Isikul oli kaasas e-sim ning ta oli vabatahtlikult valmis näitama oma telefoni sisu. Tema sõnul jättis ta raha Valgevenes mingisse kontorisse. Isiku asjadest leiti tema sünniakt nr 403639206 ja kehtetu reisidokumendi nr 4990175 esimesel leheküljel. Isik kinnitas, et nimetatud dokumendid kuuluvad talle.
2.19.08.2026 kell 15.35 peeti X väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 6 alusel 48 tunniks kinni ning toimetati kinnipidamiskeskusse. Puudutatud isiku kinnipidamine muudeti 20.08.2026 kell 00.04 ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel kinnipidamiseks pärast seda, kui isik avaldas soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset.
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 20.08.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks VRKS § 66 lg 2 alusel. PPA leidis, et isiku suhtes esinevad VRKS § 65 lg 1 eeldused ning § 65 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused. Lisaks esineb PPA hinnangul puudutatud isiku põgenemise oht, kuna VRKS § 65 lg 3 p 1 mõttes esinevad VSS § 6 8 p-des 3, 6 ja 11 sätestatud asjaolud.
4.Kohtuistungil 21.08.2026 täiendas PPA oma taotlust ning tugines kinnipidamise alusena ka VRKS § 65 lg 2 p-le 7. PPA märkis, et puudutatud isik saabus Eestisse koos teiste isikutega Valgevene ja Läti kaudu, ületades Valgevene–Läti piiri ebaseaduslikult. PPA hinnangul võib menetluse käigus tekkida vajadus tema üleandmiseks Läti Vabariigile ning sellisel juhul on vaja tagada puudutatud isiku kättesaadavus üleandmismenetluse läbiviimiseks. Puudutatud isik tõi koos teiste 19.08.2026 kinni peetud isikutega muu hulgas välja, et saabus Eestisse Läti kaudu. Kõigepealt oli ta läinud Venemaale õppima, seejärel viidi ta organiseeritult bussiga Valgevene–Läti piiri kaudu Eestisse. Vene keelt kõnelevad isikud, kes ta Eestisse tõid, ütlesid, et nad toodi Euroopasse. Isik viidi Eestis korterisse. Smugeldajad küsisid 2000 dollarit inimese eest.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas PPA taotluse 21.08.2026 määrusega ning andis PPA-le loa pidada puudutatud isikut kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 20.11.2026 (kaasa arvatud). Kohtu hinnangul esinesid isiku kinnipidamiseks piisavad alused, eelkõige põgenemisohu tõttu. Kohus leidis, et isiku suhtes esinesid VSS § 68 kohaselt põgenemisohu tunnused, kuna esines põhjendatud kahtlus tema isikusamasuse või kodakondsuse osas (p 3), isik oli andnud ametivõimudele teada oma hoiakust ja käitumisest, millest võis tuleneda soov mitte täita väljasõidukohustust (p 6), ning talle ei olnud antud luba Eestisse siseneda (p 11). 2(8)
3-26-2573 Kohus pidas seejuures oluliseks, et isik ei olnud kohe Schengeni alale jõudes pöördunud pädevate ametivõimude poole rahvusvahelise kaitse saamiseks, vaid esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui PPA ta kinni pidas. Samuti oli ta enne Eestisse jõudmist liikunud läbi mitme riigi ning ületanud ebaseaduslikult Valgevene–Läti piiri. Kohus järeldas sellest, et isiku käitumine näitas valmisolekut eirata rännet ja viibimist reguleerivaid õigusnorme ning liikumist jätkata. Kohus pidas oluliseks ka isiku väheseid sidemeid Eestiga. Isikul ei olnud Eestis teadaolevalt sotsiaalseid sidemeid ega elukohta ning puudusid piisavad rahalised vahendid Eestis iseseisvalt toimetulekuks. Samuti oli ta seotud isikutega, kes olid kaasa aidanud tema ebaseaduslikule rändele. Kohtu hinnangul vähendasid need asjaolud tema motivatsiooni jääda Eestisse kuni rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni. Kinnipidamise alternatiivide kohta leidis kohus, et need ei oleks piisavalt tõhusad. Arvestades isiku senist käitumist, tema ebaseaduslikku Eestisse saabumist, varasemat liikumist läbi mitme riigi, Eestis püsivate sidemete puudumist ning asjaolu, et ta oli Eestisse toimetatud organiseeritult, ei pidanud kohus VRKS § 67 kohaseid alternatiive piisavaks. Kohtu hinnangul ei olnud alust eeldada, et isik jääks üksnes liikumispiirangu või muu leebema meetme kohaldamisel Eesti ametivõimude kontrolli alla. Eraldi käsitles kohus VRKS § 65 lg 2 p-i 7. Kohus leidis, et juhul kui puudutatud isik on jõudnud Schengeni alale esimesena Läti kaudu, võib tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tekkida vajadus hinnata tema üleandmist Läti Vabariigile. Seetõttu tuleb kinnipidamisel arvestada määruse (EL) 2024/1351 artikliga 44. Selle artikli kohaselt võib põgenemisohu olemasolu korral isiku kinni pidada üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks, kui kinnipidamine põhineb individuaalsel hindamisel, on proportsionaalne ning vähem koormavaid alternatiive ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kohus rõhutas siiski kinnipidamise kestuse piiranguid. Määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 4 kohaselt kohaldatakse kinnipeetud taotlejale direktiivi (EL) 2024/1346 artikleid 11–13. Direktiivi artikli 11 lg 3 kohaselt peab kinnipidamise õiguspärasuse kohtulik kontroll toimuma kiiresti – üldjuhul hiljemalt 15 päeva jooksul ja erakorralistel asjaoludel 21 päeva jooksul alates kinnipidamise algusest. Kohus märkis, et kui tekib vajadus anda isik üle Läti Vabariigile, tuleb PPA-l tegutseda kiiresti ning tähtaegade möödumisel ei ole kinnipidamise jätkamine lubatav. Seega ei saa kinnipidamist käsitada automaatselt kogu selleks lubatud perioodi vältel vajalikuna.
6.X esitas 07.09.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks rahuldamata. Alternatiivselt palub ta kohaldada kinnipidamise asemel VRKS § 67 lg 2 alusel liikumisvabaduse piirangut. Määruskaebuse esitaja vaidleb vastu eelkõige põgenemisohu olemasolule. Tema hinnangul ei ole PPA toonud konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks tema kavatsus menetlusest kõrvale hoiduda, ametiasutuste kontrolli takistada või Eestist lahkuda. VSS § 68 p 6 kohaldamine põhineb tema väitel üksnes üldisel eeldusel, et rahvusvahelise kaitse taotleja võib soovida Eestist lahkuda. Kaebaja rõhutab, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei tähenda iseenesest soovi väljasõidukohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Kaebaja toob esile oma tegeliku käitumise pärast Eestisse jõudmist. 19.08.2026, kui ta peeti kinni, pöördus ta ise politsei poole, et end PPA-le välja anda ja saada võimalus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Samuti tegi ta ametiasutustega koostööd, esitas enda kohta olemas olnud dokumendid, sh Moskva ülikooli bakalaureuse diplomi, passi, ÜRO poolt tema perekonnale väljastatud perekonna registreerimise kaardi jne, et tõendada enda isikut. Ta leiab, et selline käitumine ei 3(8)
3-26-2573 viita soovile ametiasutuste eest varjuda ega menetlusest kõrvale hoiduda. Lisaks on ta väljendanud valmisolekut edasiseks Lätti üleandmiseks ning kinnitanud, et ei soovi põgeneda. Kaebaja vaidleb vastu ka VSS § 68 p 3 kohaldamisele. Ta märgib, et on PPA-le esitanud Palestiina passi koopia ja muud dokumendid, mis kinnitavad tema nime, kodakondsust ja sünniaega. Seetõttu on tema isikusamasus ja Palestiina kodakondsus tuvastatavad ning puudub alus eeldada, et ta on oma isiku või kodakondsuse kohta valeandmeid esitanud või neid varjanud. Samuti leiab kaebaja, et halduskohus ei ole piisavalt hinnanud kinnipidamise alternatiive. Tema hinnangul oleks VRKS § 67 lg 2 alusel võimalik kohaldada liikumisvabaduse piirangut, mis võimaldaks tagada tema kättesaadavuse PPA-le ning vajaduse korral ka Lätti üleandmise, ilma et temalt võetaks vabadus. Ta rõhutab, et on valmis täitma talle määratud liikumisvabaduse piirangu tingimusi kogu menetluse vältel. Kaebaja juhib tähelepanu ka sellele, et tema kinnipidamise põhjendamisel ei ole arvestatud piisavalt individuaalseid asjaolusid. Ta leiab, et tema viibimine koos teiste kaitset taotlevate isikutega ning hetkelise seotuse puudumine Eestiga ei tõenda iseenesest põgenemisohtu. Samuti heidab ta halduskohtule ette, et põgenemisohu hindamisel ei ole vaadeldud ega hinnatud kõiki tema ja konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
8.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on vabaduspõhiõiguse intensiivne riive ja seetõttu erandlik meede. VRKS § 65 lg 1 kohaselt võib taotlejat § 65 lg-s 2 sätestatud alusel kinni pidada üksnes juhul, kui § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. VRKS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus anda loa taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks, kuid tegemist on maksimaalse, mitte automaatselt kohaldatava tähtajaga. Kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne ning kestma üksnes nii kaua, kui selle aluseks olev eesmärk seda tegelikult nõuab. Sama põhimõte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1346 artiklitest 10 ja 11.
9.VRKS § 65 lg 2 p 1 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks. VRKS § 65 lg 2 p 1 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaitamiskohustusega. VRKS § 20 lg 2 ning määruse (EL) 2024/1348 art 9 lg 2 p-de a ja b kohaselt peab rahvusvahelise kaitse taotleja teatama PPA-le kaasaitamiskohustuse raames oma nime, sünniaja ja -koha, soo ning kodakondsuse, samuti esitama kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitama nende puudumise põhjust. Euroopa Kohus leidis 14.09.2017 otsuses K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16 (p42), et varasema samasisulise direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta ei ole hoolimata oma koostöökohustusest avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Sama põhimõtet on käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2026 määruses haldusasjas nr 3-26-2302. Selle määruse p-s 12 viitas ringkonnakohus Euroopa Varjupaigaameti 2024. aasta suunistele kinnipidamise alternatiivide kohta, milles on selgelt märgitud, et isikusamasuse kontrollimise alused ei tohi tähendada seda, et need õigustaksid kõigi nõuetekohaste 4(8)
3-26-2573 dokumentideta taotlejate kinnipidamist. Kinnipidamist tuleks kohaldada siis, kui on selge, et vabaduse võtmine on ainus võimalus, mille abil ametiasutused saavad isiku isikusamasuse või kodakondsuse kindlaks teha või seda kontrollida. Asjakohasteks näitajateks võivad muu hulgas olla taotleja tahtlik püüe ametiasutusi eksitada, põhjendatud alus arvata, et taotleja on isikusamasust tõendavad dokumendid tahtlikult hävitanud või hoidunud nende esitamisest, võltsitud dokumentide kasutamine, tahtlikult vastuolulise teabe esitamine või koostöö puudumine ametiasutustega. Need asjaolud ei ole siiski iseenesest automaatseks kinnipidamise aluseks, vaid neid tuleb hinnata konkreetse isiku ja tema käitumise kontekstis (TlnRnKm 01.09.2026, nr 3-26-2302, p-d 11–12). Siinses asjas ei ole PPA välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis annaksid alust X-i esitatud isiku- või kodakondsusandmetes kahelda. X-il oli kaasas tema sünniakt ning kehtetu reisidokumendi esimene lehekülg ja ta kinnitas nende kuulumist talle. Samuti oli ta valmis vabatahtlikult näitama oma telefoni sisu, mis võimaldas PPA-l kontrollida tema esitatud andmeid ja tema liikumisega seotud asjaolusid. Pelgalt kehtiva reisidokumendi puudumine ei tõenda iseenesest isikusamasuse varjamist ega anna alust eeldada, et isiku tuvastamine eeldab tema kinnipidamist. PPA ei ole põhjendanud, milliseid konkreetseid asjaolusid tuleb isikusamasuse või kodakondsuse kontrollimiseks veel välja selgitada ning miks ei ole seda võimalik teha ilma isikut kinni pidamata. Seetõttu ei ole VRKS § 65 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus siinses asjas kohaldatav.
10.VRKS § 65 lg 2 p 7 ei saa olla siinses asjas kinnipidamise aluseks. PPA tugines sellele sättele kohtuistungil tingimuslikult, leides, et juhul kui menetluse käigus selgub vajadus X-i üleandmiseks Läti Vabariigile, võib kinnipidamine olla vajalik üleandmise tagamiseks. Kinnipidamise alus peab aga esinema kinnipidamise otsustamise ajal (RKHKm 3-20-1697/31, p-d 24.1, 27). Tulevikus tekkida võivad võimalused, et PPA tuvastab vajaduse algatada üleandmismenetlus, ei ole piisav alus isiku kinnipidamiseks VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel. Määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 2 kohaselt võib isiku üleandmise tagamiseks kinni pidada, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemise oht või kinnipidamine on vajalik avaliku korra või riigi julgeoleku kaitseks ning vähem koormavat meedet ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. See eeldab tegelikku vajadust tagada isiku üleandmine. Siinses asjas ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajaks tuvastatud, et X-i üleandmine Lätile oleks otsustatud või et üleandmismenetlus oleks jõudnud sellisesse etappi, kus tema kinnipidamine oleks vajalik üleandmise tagamiseks. Samuti ei nähtu, et X oleks Lätis rahvusvahelist kaitset taotlenud. PPA-l ei ole siiski takistust hiljem, kui selleks tekivad konkreetsed eeldused, algatada üleandmismenetlust ja hinnata eraldi ka kinnipidamise vajadust selle menetluse tagamiseks.
11.VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel võib isikut kinni pidada tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui nende asjaolude väljaselgitamiseks on vajalik taotleja isiklik osalemine või tema kättesaadavus PPA-le. Riigikohtu praktika kohaselt peab PPA seejuures näitama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada ja miks ei ole nende väljaselgitamine võimalik taotleja kinnipidamiseta (RKHKm 3-17-792/61, p-d 18.1 ja 18.2; RKHKm 3-25-2126/93, p 11). Menetluse algusjärgus võib taotleja kättesaadavus olla vajalik tema küsitlemiseks, esitatud andmete kontrollimiseks ning vastuolude või ebaselguste kohta selgituste saamiseks (RKHKm 3-25-2126/93, p 12). Samas ei anna asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses on vaja teha menetlustoiminguid, iseenesest alust taotlejat kinni pidada. Kinnipidamine peab olema vajalik just selleks, et tagada taotleja kättesaadavus vajalike toimingute tegemiseks. See eeldab muu hulgas põhjendatud alust arvata, et taotleja võib ilma kinnipidamiseta Eestist lahkuda või ennast PPA eest varjata. Põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas isiku senist käitumist ja muid tema Eestisse jäämisega seotud asjaolusid (RKHKm 5(8)
3-26-2573 3-20-2004, p 18.5; RKHKm 3-3-1-93-16, p 13). Asjaolude väljaselgitamise vajadus üksi ei anna küll alust isiku kinnipidamiseks, kuid seda tuleb hinnata koos põgenemisohuga.
12.VRKS § 65 lg 3 kohaselt tähendab põgenemise oht VSS §-s 6 8 sätestatud asjaolu, mida tuleb hinnata Euroopa Liidu varjupaigaõiguse kohaselt. Põgenemisohu olemasolu peab tulenema konkreetsetest asjaoludest ja seda tuleb hinnata individuaalselt. Põgenemisohu hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, et X saabus Eestisse ebaseaduslikult või et tal puuduvad Eestis teadaolevalt püsivad sidemed. Samuti ei saa rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest iseenesest järeldada, et isik soovib menetlusest kõrvale hoiduda. Põgenemisohu olemasolu peab tulenema konkreetsetest asjaoludest, mis võimaldavad tema varasema käitumise põhjal teha põhjendatud järelduse võimaliku edasise käitumise kohta.
14.VSS § 68 p 3 kohaldamiseks peaks PPA välja tooma, et esinevad asjaolud, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on oma isiku või kodakondsuse kohta esitanud valeandmeid, s.o PPA ei usu tema selgitusi. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et isikut tõendava dokumendita inimene ei pruugi olla see, kes ta väidab end olevat, ei tähenda, et tekkinud on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses. Põhjendatud kahtlusele oma tegeliku identiteedi varjamises peavad viitama vähemalt mingid menetluses kogutud andmed ja tõendid. Siinses asjas selliseid asjaolusid ei esine. X on avaldanud oma nime ja kodakondsuse, tal oli kaasas sünniakt ning kehtetu reisidokumendi esimene lehekülg ja ta kinnitas nende kuulumist talle. Samuti ei keeldunud ta PPA-ga koostööst, vaid oli valmis vabatahtlikult näitama oma telefoni sisu. PPA ei ole põhjendanud, millistel konkreetsetel asjaoludel oli PPA-l alust kahelda X-i esitatud andmete õigsuses või järeldada, et ta on oma isikut või kodakondsust tahtlikult varjanud.
15.Samuti ei olnud siinsel juhul pärast taustakontrolli läbimist asjakohane tugineda VSS § 68 p-le 11. Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piiriületuse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes ei ole need juhtumid kohaldatavad. Puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel ebaseaduslikust sisenemisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/1356 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4). Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka sätte kehtestanud seaduse eelnõu seletuskiri (lk 233 teine lõige): selleks et rahvusvahelise kaitse ja väljasõidukohustuse menetluste läbiviimisel saaks paremini tugineda taustakontrolli tulemustele, nähakse eelnõus ette, et välismaalase põgenemise ohule viitab asjaolu, kui ta on keeldunud biomeetriliste andmete andmisest või takistanud muul viisil menetluse läbiviimist, ei ole saanud Eestisse sisenemiseks luba või kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VSS § 68 punktid 11–13).
16.VSS § 68 p 6 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isiku hoiakust või käitumisest tuleneb kavatsus hoiduda väljasõidukohustuse täitmisest või selle täitmist raskendada. Üksnes asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi naasta oma päritoluriiki, ei ole selleks piisav. Samuti ei tõenda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine iseenesest soovi väljasõidukohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Riigikohus on märkinud, et ka soov viibida mõnes teises riigis või eelistus mõne muu riigi suhtes ei ole üksinda piisav põgenemisohu järeldamiseks (RKHKm 3-25-2126/93, p 25). Siinses asjas tuleb seejuures hinnata X-i senist käitumist tervikuna. Ta on enne Eestisse jõudmist liikunud läbi mitme riigi ning jõudnud Eestisse väljaspool tavapärast seaduslikku rändekorraldust, PPA andmetel ebaseadusliku rändeteekonna osana ja smugeldajate kaasabil. See näitab valmisolekut korraldada oma liikumist viisil, mis ei vasta 6(8)
3-26-2573 tavapärasele rändekorraldusele, ning on seetõttu asjakohane tema võimaliku edasise käitumise prognoosimisel. Smugeldajate kasutamist ei saa iseenesest pidada piisavaks kinnipidamise aluseks ega tõendiks põgenemiskavatsuse kohta. Samas ei saa seda asjaolu X-i varasema käitumise hindamisel tähelepanuta jätta, arvestades, et tema Eestisse jõudmine oli seotud kolmandate isikute abiga. Seda hinnangut toetab ka Eesti õiguskorras smugeldamise suhtes võetud seisukoht. Karistusseadustiku (KarS) § 259 sätestab vastutuse välismaalase ebaseadusliku üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise eest. Nimetatud säte ei ole X-i suhtes kohaldatav ning tema suhtes ei ole alust järeldada, et ta oleks pannud toime KarS §-s 259 kirjeldatud kuriteo. KarS § 259 on siin asjakohane üksnes õiguskorras antud üldise hinnangu tõttu: välismaalase ebaseaduslik üle riigipiiri toimetamine kolmandate isikute kaasabil ei ole õiguskorras neutraalne tegevus, vaid selle vastu on kehtestatud karistusõiguslik keeld. Seetõttu tuleb X senist käitumist põgenemisohu hindamisel arvesse võtta. Eeltoodut kogumis arvestades esineb X-i puhul põgenemisoht, kuna tema varasem käitumine annab piisava aluse arvata, et vabadusse jäämisel võib ta jätkata liikumist väljaspool ametlikku rändekorraldust ning seeläbi raskendada tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamist.
17.Kinnipidamise alternatiivide puhul tuleb lähtuda VRKS § 67 lg-test 1 ja 2. Kinnipidamise asemel tuleb võimaluse korral kohaldada vähem koormavat meedet, kuid üksnes juhul, kui see võimaldab kinnipidamise eesmärki tõhusalt saavutada. Siinses asjas tuleb alternatiivsete meetmete tõhususe hindamisel arvestada X-i senist liikumist ja tema Eestisse jõudmise viisi. Tema Eestiga seotud püsivad sidemed ei ole teada ning tema varasem käitumine näitab valmisolekut liikuda väljaspool ametlikku rändekorraldust. Neil asjaoludel ei ole piisavalt alust arvata, et üksnes liikumisvabaduse piiramine tagaks X-i kättesaadavuse PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluseks. Kinnipidamine on seetõttu praeguses menetlusetapis vajalik. Seejuures ei ole kinnipidamise eesmärgiks puudutatud isiku karistamine ebaseadusliku Eestisse saabumise või smuugeldajate kasutamise eest, vaid vajadus tagada tema kättesaadavus menetluses olukorras, kus vähem koormavad meetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad.
18.Kinnipidamise vajalikkusest tuleb siiski eristada selle kestust. Direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 11 lg 1 kohaselt tuleb taotlejat kinni pidada võimalikult lühikest aega ja üksnes seni, kuni kinnipidamise aluseks olevad tingimused on täidetud. Pädevad asutused peavad tegutsema nõuetekohase hoolsusega. Kinnipidamise lubatud maksimaalne tähtaeg ei tähenda seega, et isikut võiks selleks ajaks automaatselt kinni pidada. VRKS § 66 lg 2 võimaldab kohtul anda loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks. Nimetatud tähtaeg on maksimaalne lubatud tähtaeg, mitte kinnipidamise kohustuslik kestus. Kinnipidamise kestus peab olema proportsionaalne ja piirduma ajaga, mis on konkreetses asjas vajalik kinnipidamise eesmärgi saavutamiseks.
19.Halduskohus lubas X-i kinni pidada kolmeks kuuks. Ringkonnakohus leiab, et kinnipidamise jätkamine on põhjendatud, kuid praeguses menetlusetapis ei ole piisavalt alust järeldada, et selleks on vajalik kogu kolmekuuline tähtaeg. Kinnipidamise vajadus tuleneb eelkõige rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisest koos põgenemisohuga. Menetluse käigus tehtavad vajalikud toimingud tuleb teha võimalikult kiiresti. Samuti ei anna määruse (EL) 2024/1348 alusel kiirendatud rahvusvahelise kaitse menetluse maksimaalne võimalik kestus alust isiku kinnipidamiseks kogu selle aja vältel. Menetluse võimalik kestus ja kinnipidamise vajalik kestus on erinevad küsimused. Kinnipidamine peab lõppema niipea, kui selle aluseks olnud eesmärk on saavutatud või kinnipidamise jätkamine ei ole enam vajalik. Arvestades X-i põgenemisohu iseloomu ja intensiivsust, rahvusvahelise kaitse menetluse algusjärku ning vajadust teha vajalikud 7(8)
3-26-2573 toimingud kiiresti, peab ringkonnakohus proportsionaalseks lubada tema kinnipidamist kahe kuu jooksul alates kinnipidamisest. Kahekuuline tähtaeg on piisav, et PPA saaks teha vajalikud toimingud, sealhulgas välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud ning vajaduse korral hinnata üleandmismenetluse alustamise küsimust, kuid piirab isiku vabadusõigust vähem kui halduskohtu määratud kolmekuuline tähtaeg. Kahekuulise tähtaja määramine ei tähenda, et X-i võib tingimata kogu selle aja kinni pidada. Kui kinnipidamise aluseks olevad asjaolud langevad ära, vajalikud menetlustoimingud on tehtud või kinnipidamise eesmärki on võimalik saavutada vähem koormavate meetmetega, tuleb ta vabastada enne kohtu määratud tähtaja möödumist. PPA-l tuleb kinnipidamise jätkamise vajadust hinnata kogu kinnipidamise vältel.
20.Määruskaebuses on lisaks väidetud, et X-il ei olnud halduskohtu istungil esindajat. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on kinnipidamise vaidlustamisel õigus saada tasuta õigusabi ning õigus tõhusale kohtulikule kontrollile. VRKS § 16 lg 2 p 4 sätestab õiguse saada halduskohtumenetluses tasuta õigusabi VRKS alusel kinnipidamise vaidlustamiseks. Esindaja puudumine halduskohtu istungil ei anna siiski antud asjaoludel alust halduskohtu määruse täielikuks tühistamiseks. Määruskaebuse menetluses on X-i seisukohad pädeva esindaja vahendusel esitatud ning ringkonnakohus on saanud kontrollida kinnipidamise õiguslikke aluseid, põgenemisohu olemasolu, alternatiivsete meetmete kohaldamise võimalust ja kinnipidamise kestust. Seetõttu ei tingi nimetatud asjaolu isiku vabastamist.
21.Kõike eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määruse tegemise ajal esinesid X-i kinnipidamise materiaalsed eeldused ja kinnipidamine oli iseenesest põhjendatud. X-i kinnipidamise lubatavaks aluseks jääb VRKS § 65 lg 2 p 2 koos VRKS § 65 lg 3 p 1 ja VSS § 68 p 6 alusel hinnatud põgenemisohuga ning kinnipidamise tähtaja osas tuleb halduskohtu määrust muuta, vähendades kolme kuu pikkuse tähtaja kahe kuuni. Muus osas jääb halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.