Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrus
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse alus ringkonnakohtus
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Paas Puudutatud isik X (Sudaani Vabariigi kodanik, sündinud XX.XX.XXXX), esindaja Irina Põdermaa X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määruse peale menetlusse.
2.Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrust haldusasjas nr 3-26-2574 ning anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 19.10.2026 (kaasa arvatud). Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata.
4.Tõlkida puudutatud isikule määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ning kohtu põhjendused araabia keelde.
Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 21.08.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks VRKS § 66 lg 2 alusel. PPA leidis, et isiku suhtes esinevad VRKS § 65 lg 1 eeldused ning § 65 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused. Lisaks esineb PPA hinnangul puudutatud isiku põgenemise oht, kuna VRKS § 65 lg 3 p 1 mõttes esinevad VSS § 6 8 p-des 3, 6 ja 11 sätestatud asjaolud. 19.08.2026 kella 14.30 paiku sai Tallinna piiripunkt vihje, et Tallinna
3-26-2574 Islami keskuse juures on nähtud liikumas isikuid, kes ei ole keskuse tavapärased külastajad. Tallinna piiripunkti patrull reageeris kell 15.00 ning sõitis koos liikluspatrulliga Tallinna sadamast Tallinna Islami keskuse juurde. Kohapeal tuvastati dokumentideta isikud, sh X, kelle isikusamasus tuvastati isikusamasuse tuvastamise akti alusel, tuginedes tema ütlustele ja tema telefonis olevale passifotole. Samuti tuvastati, et isikul puudub seaduslik alus Schengeni alal ja Eesti Vabariigis viibimiseks. Isiku reisiteekond Sudaan – Araabia Ühendemiraadid – Venemaa – Valgevene – Läti – Eesti tuvastati samuti isiku telefonis olevate fotode alusel. X peeti 19.08.2026 kell 16.31 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 6 alusel 48 tunniks kinni ning toimetati kinnipidamiskeskusesse. Puudutatud isiku kinnipidamine muudeti 19.08.2026 kell 22.49 pärast seda, kui isik avaldas soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1, 2, 5 ja 6 alusel kinnipidamiseks.
2.Kohtuistungil 21.08.2026 täiendas PPA oma taotlust ning tugines kinnipidamise alusena ka VRKS § 65 lg 2 p-le 7. PPA märkis, et puudutatud isik saabus Eestisse koos teiste isikutega Valgevene ja Läti kaudu, ületades Valgevene–Läti piiri ebaseaduslikult. PPA hinnangul võib menetluse käigus tekkida vajadus tema üleandmiseks Läti Vabariigile ning sellisel juhul on vaja tagada puudutatud isiku kättesaadavus üleandmismenetluse läbiviimiseks. Puudutatud isik tõi muu hulgas välja, et saabus Eestisse Valgevene ja Läti kaudu Venemaalt. Venemaal viibis ta elamisloa alusel, kuid raha puudumise tõttu ei õnnestunud tal elamisluba pikendada. Venemaalt viidi ta organiseeritult bussiga Valgevene–Läti piiri kaudu Eestisse. Koos teiste kinnipeetud isikutega selgitas X, et vene keelt kõnelevad isikud, kes ta Eestisse tõid, ütlesid, et nad toodi Euroopasse. Smugeldajad küsisid 2000 dollarit inimese eest.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas PPA taotluse 21.08.2026 määrusega ning andis PPA-le loa pidada puudutatud isikut kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 20.11.2026 (kaasa arvatud). Kohtu hinnangul esinesid isiku kinnipidamiseks piisavad alused, eelkõige põgenemisohu tõttu. Kohus leidis, et isiku suhtes esinesid VSS § 6 8 kohaselt põgenemisohu tunnused, kuna esines põhjendatud kahtlus tema isikusamasuse või kodakondsuse osas (p 3), isik oli andnud ametivõimudele teada oma hoiakust ja käitumisest, millest võis tuleneda soov mitte täita väljasõidukohustust (p 6), ning talle ei olnud antud luba Eestisse siseneda (p 11). Kohus pidas seejuures oluliseks, et isik ei olnud kohe Schengeni alale jõudes pöördunud pädevate ametivõimude poole rahvusvahelise kaitse saamiseks, vaid esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui PPA ta kinni pidas. Samuti oli ta enne Eestisse jõudmist liikunud läbi mitme riigi ning ületanud ebaseaduslikult Valgevene–Läti piiri. Kohus järeldas sellest, et isiku käitumine näitas valmisolekut eirata rännet ja viibimist reguleerivaid õigusnorme ning liikumist jätkata. Kohus pidas oluliseks ka isiku väheseid sidemeid Eestiga. Isikul ei olnud Eestis teadaolevalt sotsiaalseid sidemeid ega elukohta ning puudusid piisavad rahalised vahendid Eestis iseseisvalt toimetulekuks. Samuti oli ta seotud isikutega, kes olid kaasa aidanud tema ebaseaduslikule rändele. Kohtu hinnangul vähendasid need asjaolud tema motivatsiooni jääda Eestisse kuni rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni. Kinnipidamise alternatiivide kohta leidis kohus, et need ei oleks piisavalt tõhusad. Arvestades isiku senist käitumist, tema ebaseaduslikku Eestisse saabumist, varasemat liikumist läbi mitme riigi, Eestis püsivate sidemete puudumist ning asjaolu, et ta oli Eestisse toimetatud organiseeritult, ei pidanud kohus VRKS § 67 kohaseid alternatiive piisavaks. Kohtu hinnangul ei olnud alust eeldada, et isik jääks üksnes liikumispiirangu või muu leebema meetme kohaldamisel Eesti ametivõimude kontrolli alla. 2(8)
3-26-2574 Eraldi käsitles kohus VRKS § 65 lg 2 p-i 7. Kohus leidis, et juhul kui puudutatud isik on jõudnud Schengeni alale esimesena Läti kaudu, võib tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tekkida vajadus hinnata tema üleandmist Läti Vabariigile. Seetõttu tuleb kinnipidamisel arvestada määruse (EL) 2024/1351 artikliga 44. Selle artikli kohaselt võib põgenemisohu olemasolu korral isiku kinni pidada üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks, kui kinnipidamine põhineb individuaalsel hindamisel, on proportsionaalne ning vähem koormavaid alternatiive ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kohus rõhutas siiski kinnipidamise kestuse piiranguid. Määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 4 kohaselt kohaldatakse kinnipeetud taotlejale direktiivi (EL) 2024/1346 artikleid 11–13. Direktiivi artikli 11 lg 3 kohaselt peab kinnipidamise õiguspärasuse kohtulik kontroll toimuma kiiresti – üldjuhul hiljemalt 15 päeva jooksul ja erakorralistel asjaoludel 21 päeva jooksul alates kinnipidamise algusest. Kohus märkis, et kui tekib vajadus anda isik üle Läti Vabariigile, tuleb PPA-l tegutseda kiiresti ning tähtaegade möödumisel ei ole kinnipidamise jätkamine lubatav. Seega ei saa kinnipidamist käsitada automaatselt kogu selleks lubatud perioodi vältel vajalikuna.
4.X esitas 05.09.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks rahuldamata. Määruskaebuse esitaja leiab, et tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 68 p-des 3, 6 ja 11 sätestatud põgenemisohu aluseid. Tema hinnangul ei ole PPA esitanud konkreetseid asjaolusid, mis näitaksid tema kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda, ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või Eestist ebaseaduslikult lahkuda. Üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest ei saa tema hinnangul põgenemisohtu tuletada. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema liikumine koos teiste rahvusvahelise kaitse taotlejatega ega võimalik soov viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõpuni piisav põgenemisohu tuvastamiseks. Samuti ei tähenda Eestis sotsiaalsete sidemete puudumine iseenesest kavatsust Eestist lahkuda või võimalikku tagasisaatmist vältida. Lisaks vaidlustab ta VSS § 68 p 3 kohaldamise, mille kohaselt võib põgenemisoht tuleneda põhjendatud kahtlusest välismaalase isikusamasuse või kodakondsuse suhtes. Puudutatud isiku sõnul esitas ta PPA-le passi, mille alusel oli võimalik tema isikusamasus ja Sudaani kodakondsus tuvastada. Seetõttu leiab ta, et isikusamasuse või kodakondsuse suhtes tekkinud kahtlus ei saa enam olla tema kinnipidamise aluseks. VSS § 68 p 11 osas märgib puudutatud isik, et kuigi ta viibib Eestis ilma riiki sisenemise loata, toimub tema suhtes kiirendatud menetlus ning seetõttu ei ole selle aluse kohaldamine põhjendatud. Lisaks ei tulene tema käitumisest kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. Ta juhib tähelepanu ka sellele, et PPA hinnangud tema võimaliku Eestist lahkumise kohta ei põhine tema enda avaldustel. Asjaolu, et kaitset vajav isik liigub koos teiste kaitset vajavate isikutega või et tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemine võtab aega, ei tõenda iseenesest põgenemisohtu. Kokkuvõttes leiab puudutatud isik, et PPA ei ole esitanud piisavaid konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks tema puhul tegelik põgenemis- või menetlusest kõrvalehoidumise oht. Seetõttu kinnipidamise õiguslikud alused puuduvad või on ebapiisavalt põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. 3(8)
3-26-2574
6.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on vabaduspõhiõiguse intensiivne riive ja seetõttu erandlik meede. VRKS § 65 lg 1 kohaselt võib taotlejat § 65 lg-s 2 sätestatud alusel kinni pidada üksnes juhul, kui § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. VRKS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus anda loa taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks, kuid tegemist on maksimaalse, mitte automaatselt kohaldatava tähtajaga. Kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne ning kestma üksnes nii kaua, kui selle aluseks olev eesmärk seda tegelikult nõuab. Sama põhimõte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1346 artiklitest 10 ja 11.
7.VRKS § 65 lg 2 p 1 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks. VRKS § 65 lg 2 p 1 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustusega. VRKS § 20 lg 2 ning määruse (EL) 2024/1348 art 9 lg 2 p-de a ja b kohaselt peab rahvusvahelise kaitse taotleja teatama PPA-le kaasaaitamiskohustuse raames oma nime, sünniaja ja -koha, soo ning kodakondsuse, samuti esitama kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta. Euroopa Kohus leidis 14.09.2017 otsuses K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16 (p 42), et varasema samasisulise direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta ei ole hoolimata oma koostöökohustusest avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Sama põhimõtet on käsitlenud Tallinna Ringkonnakohus 01.09.2026 määruses haldusasjas nr 3-26-2302. Selle määruse p-s 12 viitas ringkonnakohus Euroopa Varjupaigaameti 2024. aasta suunistele kinnipidamise alternatiivide kohta, milles on selgelt märgitud, et isikusamasuse kontrollimise alust ei tohi tõlgendada nii, et see õigustaks kõigi nõuetekohaste dokumentideta taotlejate kinnipidamist. Kinnipidamist tuleks kohaldada siis, kui on selge, et vabaduse võtmine on ainus võimalus, mille abil ametiasutused saavad isiku isikusamasuse või kodakondsuse kindlaks teha või seda kontrollida. Asjakohasteks näitajateks võivad olla muu hulgas taotleja tahtlik püüe ametiasutusi eksitada, põhjendatud alus arvata, et taotleja on isikusamasust tõendavad dokumendid tahtlikult hävitanud või hoidunud nende esitamisest kõrvale, võltsitud dokumentide kasutamine, tahtlikult vastuolulise teabe esitamine või koostöö puudumine ametiasutustega. Need asjaolud ei ole siiski iseenesest automaatseks kinnipidamise aluseks, vaid neid tuleb hinnata konkreetse isiku ja tema käitumise kontekstis (TlnRnKm 01.09.2026, nr 3-26-2302, p-d 11–12). Siinses asjas ei ole PPA välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis annaksid põhjust kahelda Xi esitatud isiku- või kodakondsusandmetes. Isik on avaldanud oma nime ja kodakondsuse ning PPA-le on teada tema isikut puudutavad andmed. Ta esitas PPA-le oma telefoni sisu, kus muu hulgas oli passifoto samade isikuandmetega, mille puudutatud isik PPA-le avaldas. PPA ei ole põhjendanud, milliseid konkreetseid asjaolusid tuleb isikusamasuse või kodakondsuse kontrollimiseks veel välja selgitada ning miks ei ole seda võimalik teha ilma isikut kinni pidamata. Seetõttu ei ole VRKS § 65 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus siinses asjas kohaldatav.
8.Siinse juhtumi asjaoludel saab puudutatud isiku kinnipidamise aluseks olla ka VRKS § 65 lg 2 p 7. Kuigi PPA ei tuginenud algses taotluses sellele, et isikut soovitakse anda välja Lätile, tugines PPA sellele alusele halduskohtu istungil. Määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 2 kohaselt võib isiku üleandmise tagamiseks kinni pidada, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemise oht või kinnipidamine on vajalik avaliku korra või riigi julgeoleku kaitseks ning vähem koormavat meedet ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. 4(8)
3-26-2574 Määruse art 44 lg 3 kohaselt peab kinnipidamine üleandmise eesmärgil olema võimalikult lühike ning see ei tohi ületada ajavahemikku, mida on põhjendatult vaja nõutud haldusmenetluste nõuetekohaseks läbiviimiseks, kuni üleandmine on selle määruse kohaselt toimunud. Määruse (EL) 2024/1351 art 44 kohaselt kinni peetud taotlejate kinnipidamistingimuste ja tagatiste suhtes kohaldatakse direktiivi (EL) 2024/1346 artikleid 11, 12 ja 13 (art 44 lg 4). Olukorras, kus puudutatud isik on Eestis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, algas vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus tema sooviavalduse registreerimisest. Kuna kogutud tõendite (isiku ütlused reisiteekonna kohta, taustakontrolli kokkuvõte) alusel oli piisavalt alust arvata, et vastutavaks liikmesriigiks on Läti, ja PPA-l oli kavatsus puudutatud isik Lätile üle anda, nagu on käimasoleva rändelaine asjaoludel tavaline praktika, oli kinnipidamine üleandmise eesmärgil siinsel juhul võimalik määruse art 33 lg 1 esimese lause alusel, mis sätestab, et kui artikli 40 lõikes 4 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite, sealhulgas määruses (EL) 2024/1358 osutatud andmete põhjal tehakse kindlaks, et taotleja on kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu ületanud mõne liikmesriigi piiri ebaseaduslikult, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavalduse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kuhu taotleja siseneb. Need kaudsed tõendid on kooskõlas Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2025/2055 lisa I p-ga 8. On mõistetav, et PPA ei olnud võimeline koguma tõendeid ega vormistama vastuvõtmispalvet 48 tunni jooksul kinnipidamisest arvates, s.o enne halduskohtu loa andmist. Kui üleandmine määruse (EL) 2024/1351 tähtaegade jooksul mingil põhjusel ei õnnestu, jätkub puudutatud isiku kinnipidamine VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel rahvusvahelise kaitse menetluses asjaolude väljaselgitamise eesmärgil.
9.VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel võib isikut kinni pidada tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui nende asjaolude väljaselgitamiseks on vajalik taotleja isiklik osalemine või tema kättesaadavus PPA-le. Riigikohtu praktika kohaselt peab PPA seejuures näitama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada ja miks ei ole nende väljaselgitamine võimalik taotleja kinnipidamiseta (RKHKm 3-17-792/61, p-d 18.1 ja 18.2; RKHKm 3-25-2126/93, p 11). Menetluse algusjärgus võib taotleja kättesaadavus olla vajalik tema küsitlemiseks, esitatud andmete kontrollimiseks ning vastuolude või ebaselguste kohta selgituste saamiseks (RKHKm 3-25-2126/93, p 12). Samas ei anna asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses on vaja teha menetlustoiminguid, iseenesest alust taotlejat kinni pidada. Kinnipidamine peab olema vajalik just selleks, et tagada taotleja kättesaadavus vajalike toimingute tegemiseks. See eeldab muu hulgas põhjendatud alust arvata, et taotleja võib ilma kinnipidamiseta Eestist lahkuda või ennast PPA eest varjata. Põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas isiku senist käitumist ja muid tema Eestisse jäämisega seotud asjaolusid (RKHKm 3-20-2004, p 18.5; RKHKm 3-3-1-93-16, p 13). Asjaolude väljaselgitamise vajadus üksi ei anna küll alust isiku kinnipidamiseks, kuid seda tuleb hinnata koos põgenemisohuga.
10.VRKS § 65 lg 3 kohaselt tähendab põgenemise oht VSS §-s 6 8 sätestatud asjaolu, mida tuleb hinnata Euroopa Liidu varjupaigaõiguse kohaselt. Põgenemisohu olemasolu peab tulenema konkreetsetest asjaoludest ja seda tuleb hinnata individuaalselt. Põgenemisohu hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, et X saabus Eestisse ebaseaduslikult või et tal puuduvad Eestis teadaolevalt püsivad sidemed. Samuti ei saa rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest iseenesest järeldada, et isik soovib menetlusest kõrvale hoiduda. Põgenemisohu olemasolu peab tulenema konkreetsetest asjaoludest, mis võimaldavad tema varasema käitumise põhjal teha põhjendatud järelduse võimaliku edasise käitumise kohta.
12.VSS § 68 p 3 kohaldamiseks peaks PPA välja tooma, et esinevad mingid asjaolud, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on oma isiku või kodakondsuse kohta esitanud valeandmeid, s.o PPA ei usu tema selgitusi. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et isikut tõendava dokumendita inimene ei pruugi olla see, kes ta väidab end olevat, ei tähenda, et tekkinud on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses. Põhjendatud kahtlusele oma tegeliku identiteedi varjamises peavad viitama mingidki menetluses kogutud andmed ja tõendid.
13.Samuti ei olnud siinsel juhul pärast taustakontrolli läbimist asjakohane tugineda VSS § 6 8 p-le 11. Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes ei ole neid kohaldatud. Puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel esialgsest kinnipidamisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/1356 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4). Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka sätte kehtestanud seaduse eelnõu seletuskiri (lk 233 teine lõige): selleks et rahvusvahelise kaitse ja väljasõidukohustuse menetluste läbiviimisel saaks paremini tugineda taustakontrolli tulemustele, nähakse eelnõus ette, et välismaalase põgenemise ohule viitab asjaolu, kui ta on keeldunud biomeetriliste andmete andmisest või takistanud muul viisil menetluse läbiviimist, ei ole saanud Eestisse sisenemiseks luba või kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VSS § 68 punktid 11–13).
14.VSS § 68 p 6 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isiku hoiakust või käitumisest tuleneb kavatsus hoiduda väljasõidukohustuse täitmisest või selle täitmist raskendada. Üksnes asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi naasta oma päritoluriiki, ei ole selleks piisav. Samuti ei tõenda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine iseenesest soovi väljasõidukohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Riigikohus on märkinud, et ka soov viibida mõnes teises riigis või eelistus mõne muu riigi suhtes ei ole üksinda piisav põgenemisohu järeldamiseks (RKHKm 3-25-2126/93, p 25). Siinses asjas tuleb seejuures hinnata X senist käitumist tervikuna. Ta on enne Eestisse jõudmist liikunud läbi mitme riigi ning jõudnud Eestisse väljaspool tavapärast seaduslikku rändekorraldust, PPA andmetel ebaseadusliku rändeteekonna osana ja smugeldajate kaasabil. See näitab valmisolekut korraldada oma liikumist viisil, mis ei vasta tavapärasele rändekorraldusele, ning on seetõttu asjakohane tema võimaliku edasise käitumise prognoosimisel. Smugeldajate kasutamist ei saa iseenesest pidada piisavaks kinnipidamise aluseks ega tõendiks põgenemiskavatsuse kohta. Samas ei saa seda asjaolu X varasema käitumise hindamisel tähelepanuta jätta, arvestades, et tema Eestisse jõudmine oli seotud kolmandate isikute abiga. Seda hinnangut toetab ka Eesti õiguskorras smugeldamise suhtes võetud seisukoht. Karistusseadustiku (KarS) § 259 sätestab vastutuse välismaalase ebaseadusliku üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise eest. Nimetatud säte ei ole X suhtes kohaldatav ning tema suhtes ei ole alust järeldada, et ta oleks pannud toime KarS §-s 259 kirjeldatud kuriteo. KarS § 259 on siin asjakohane üksnes õiguskorras antud üldise hinnangu tõttu: välismaalase ebaseaduslik üle riigipiiri toimetamine kolmandate isikute kaasabil ei ole õiguskorras neutraalne tegevus, vaid selle vastu on kehtestatud karistusõiguslik keeld. Seetõttu tuleb X senist käitumist põgenemisohu hindamisel arvesse võtta. Eeltoodut kogumis arvestades esineb X puhul põgenemisoht, kuna tema varasem käitumine annab piisava aluse arvata, et vabadusse jäämisel võib ta jätkata liikumist väljaspool ametlikku rändekorraldust ning seeläbi raskendada tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamist.
15.Kinnipidamise alternatiivide puhul tuleb lähtuda VRKS § 67 lg-test 1 ja 2. Kinnipidamise asemel tuleb võimaluse korral kohaldada vähem koormavat meedet, kuid üksnes juhul, kui see võimaldab kinnipidamise eesmärki tõhusalt saavutada. Siinses asjas tuleb alternatiivsete 6(8)
3-26-2574 meetmete tõhususe hindamisel arvestada X senist liikumist ja tema Eestisse jõudmise viisi. Tema Eestis viibimisega seotud püsivad sidemed ei ole teada ning tema varasem käitumine näitab valmisolekut liikuda väljaspool ametlikku rändekorraldust. Neil asjaoludel ei ole piisavalt alust arvata, et üksnes liikumisvabaduse piiramine tagaks X kättesaadavuse PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluseks. Kinnipidamine on seetõttu praeguses menetlusstaadiumis vajalik. Seejuures ei ole kinnipidamise eesmärgiks puudutatud isiku karistamine ebaseadusliku Eestisse saabumise või smugeldajate kasutamise eest, vaid vajadus tagada tema kättesaadavus menetluses olukorras, kus vähem koormavad meetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad.
16.Kinnipidamise vajalikkusest tuleb siiski eristada selle kestust. Direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 11 lg 1 kohaselt tuleb taotlejat kinni pidada võimalikult lühikest aega ja üksnes seni, kuni kinnipidamise aluseks olevad tingimused on täidetud. Pädevad asutused peavad tegutsema nõuetekohase hoolsusega. Kinnipidamise lubatud maksimaalne tähtaeg ei tähenda seega, et isikut võib selleks ajaks automaatselt kinni pidada. VRKS § 66 lg 2 võimaldab kohtul anda loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks. Nimetatud tähtaeg on maksimaalne lubatud tähtaeg, mitte kinnipidamise kohustuslik kestus. Kinnipidamise kestus peab olema proportsionaalne ja piirduma ajaga, mis on konkreetses asjas vajalik kinnipidamise eesmärgi saavutamiseks.
17.Halduskohus lubas X kinni pidada kolmeks kuuks. Ringkonnakohus leiab, et kinnipidamise jätkamine on põhjendatud, kuid praeguses menetlusstaadiumis ei ole piisavalt alust järeldada, et selleks on vajalik kogu kolmekuuline tähtaeg. Kinnipidamise vajadus tuleneb eelkõige rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisest koos põgenemisohuga. Menetluse käigus tehtavad vajalikud toimingud tuleb teha võimalikult kiiresti. Samuti ei anna määruse (EL) 2024/1348 alusel kiirendatud rahvusvahelise kaitse menetluse maksimaalne võimalik kestus alust isiku kinnipidamiseks kogu selle aja vältel. Menetluse võimalik kestus ja kinnipidamise vajalik kestus on erinevad küsimused. Kinnipidamine peab lõppema niipea, kui selle aluseks olnud eesmärk on saavutatud või kinnipidamise jätkamine ei ole enam vajalik. Arvestades X põgenemisohu iseloomu ja intensiivsust, rahvusvahelise kaitse menetluse algusjärku ning vajadust teha vajalikud menetlustoimingud kiiresti, peab ringkonnakohus proportsionaalseks lubada tema kinnipidamist kahe kuu jooksul alates kinnipidamisest. Kahekuuline tähtaeg on piisav, et PPA saaks teha vajalikud toimingud, sealhulgas välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud ning vajaduse korral hinnata üleandmismenetluse alustamise küsimust, kuid piirab isiku vabadusõigust vähem kui halduskohtu määratud kolmekuuline tähtaeg. Kahekuulise tähtaja määramine ei tähenda, et X võib tingimata kogu selle aja kinni pidada. Kui kinnipidamise aluseks olevad asjaolud langevad ära, vajalikud menetlustoimingud on tehtud või kinnipidamise eesmärki on võimalik saavutada vähem koormavate meetmetega, tuleb ta vabastada enne kohtu määratud tähtaja möödumist. PPA-l tuleb kinnipidamise jätkamise vajadust hinnata kogu kinnipidamise vältel.
18.Määruskaebuses on lisaks väidetud, et Xl ei olnud halduskohtu istungil esindajat. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on kinnipidamise vaidlustamisel õigus saada tasuta õigusabi ning õigus tõhusale kohtulikule kontrollile. VRKS § 16 lg 2 p 4 sätestab õiguse saada halduskohtumenetluses tasuta õigusabi VRKS alusel kinnipidamise vaidlustamiseks. Esindaja puudumine halduskohtu istungil ei anna siiski antud asjaoludel alust halduskohtu määruse täielikuks tühistamiseks. Määruskaebuse menetluses on X seisukohad pädeva esindaja vahendusel esitatud ning ringkonnakohus on saanud kontrollida kinnipidamise õiguslikke aluseid, põgenemisohu olemasolu, alternatiivsete meetmete kohaldamise võimalust ja kinnipidamise kestust. Seetõttu ei tingi nimetatud asjaolu isiku vabastamist. 7(8)
3-26-2574
19.Kõike eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määruse tegemise ajal esinesid Xi kinnipidamise materiaalõiguslikud eeldused ja kinnipidamine oli iseenesest põhjendatud. X kinnipidamise lubatavaks alusteks jäävad VRKS § 65 lg 2 p-d 2 ja 7. Kinnipidamise tähtaega tuleb vähendada kolme kuu asemel kahe kuuni. Muus osas jääb halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.