3-25-4556 Z.R-i kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (suitsetamiskeeld) Kaebaja – Z.R Vastustaja – Viru Vangla Kaebuse tagastamine
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Võtta asja juurde kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõte perioodist 11.08.202510.12.2025.
3.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
5.Rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus menetlusdokumentide tõlkimiseks ja tõlkida käesolev määrus vene keelde. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
24.11.2025 esitas Z.R Viru Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 27.11.2025 numbriga 1-9/3-25/192-1. Taotluse kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 24.11.2022-19.08.2025 Viru Vanglas, kus vangla oli õigusvastaselt kehtestanud üldise suitsetamise keelu, millega rikuti kinnipeetava põhivabadust ja põhjustati sellega mittevaralist kahju väärikuse alandamisega. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 9980 eurot. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsusele nr 17982/21 Vainik jt vs Eesti, millega tunnistati üldine suitsetamise keeld Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 8 rikkumiseks ning milles EIK selgitas, et igal isikul on õigus oma eraelu austamisele, mis eeldab teha valikuidoma elu ja tervise osas (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl 4-5).
2.02.12.2025 otsusega nr 1-9/3-25/192-2 jättis Viru Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata ning tagastas selle kaebajale (dtl 23-24). Vangla põhjendas enda otsustust kokkuvõtlikult järgmiselt:
2.1.EIK ei väitnud otsesõnu, et suitsetamise keeld ise on vastuolus artikliga 8, vaid heitis üksnes ette, et riigi analüüs keskendus ainult keelu praktilisele mõjule (näiteks võõrutusnähtude leevendamisele ja nõustamisele) ja tähelepanuta jäeti põhimõtteline küsimus inimese õigusest otsustada oma keha ja tervise üle ka vangistuses. EIK otsus ei ole jõustunud ning kehtivad samad reeglid, ehk õiguslik kord muutunud ei ole. Jätkuvalt on kehtivad justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 641 punktides 3 ja 31 sätestatud piirangud, mille kohaselt on kinnipeetavaile keelatud süütamisvahendid ja suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada. Samuti on jõus Riigikohtu 17.12.2019 otsus nr 5-19-40, milles kohus kontrollis VSkE § 64 1 punkti 31 põhiseadusele vastavust ja asus seisukohale, et kontrollitav säte ei ole vastuolus põhiseadusega.
2.2.Kahjunõue tuleb jätta läbi vaatamata seoses tähtaja möödumisega. Kahjunõue tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul. RVastS § 17 lõike 3 kohaselt taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
2.3.Erinevalt kaebaja väitest, et ta kandis Viru Vanglas karistust alates 24.11.2022, tuvastas vangla, et vangiregistri andmetel saabus kinnipeetav karistust kandma Viru Vanglasse Rakvere arestimajast 23.07.2021. Kaebaja terviseseisundi kontroll teostati 06.08.2021 ning tema anamneesis on märgitud, et tal puuduvad sõltuvusdiagnoosid ja kaebaja ütles meditsiinitöötajale, et ta ei suitseta alates aastast 2007. Kahjunõudest on äratuntav, et kaebaja üritab moonutada tegelikku tõde, märkides karistuse kandmise ajaalguse hilisemaks ja väites, et suitsetamise keeluga on sekkutud tema eraellu. Tegelikult kandis kaebaja vangistust Viru Vanglas ajavahemikul 23.07.2021 kuni 19.08.2025. Kaebaja tutvus vanglas vangistust reguleerivate õigusaktidega 02.09.2021 ning ta andis selle kohta allkirja.
2.4.Suitsetamise keeld on vanglas kehtiv alates 01.10.2017. Kahjunõudes väidetud kahju tekkimisest (ehk suitsetamise keelust) pidi kaebaja teada saama koheselt vangistuse kandmise algusest peale ehk alates 23.07.2021. Seega on kahju hüvitamise taotluse esitamise kolmeaastane tähtaeg ületatud ja haldusorgan tähtaega ei ennista.
3.11.12.2025 esitas Z.R Tallinna Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 9980 eurot. Kaebuses toob Z.R välja, et viibis kinnipeetavana ajavahemikul 24.11.2022–19.08.2025 Viru Vanglas, kus vangla oli õigusvastaselt kehtestanud üldise suitsetamise keelu. Suitsetamise keelu kehtestamisega on vangla rikkunud kaebaja põhivabadust ja põhjustanud sellega kaebajale mittevaralist kahju. Z.R soovib tema väärikuse alandamise ja põhjendamatu eraellu sekkumise ning suitsetamiskeelu kehtimise viimase kolme aasta eest saada rahalist hüvitist 10 eurot iga vanglas viibitud päeva eest (998 x 10). Kuigi keeld viidi sisse 2017. aastal, siis see vaidlustati ning kaebaja sai 04.11.2025 teada, et vangla on keelu kehtestamisega rikkunud inimõigusi. Kuni EIK lahendi tegemiseni ei osanud kaebaja mõeldagi, et vangla on võimeline inimõigusi rikkuma ja piirama kinnipeetavate õigust käsutada enda tervist ja keha (dtl 14 jj).
4.17.12.2025 esitas Viru Vangla asja juurde 11.12.2025 kohtunõudega palutud dokumendid.
5.21.04.2026 jagati käesolev haldusasi seoses kohtunik Tristan Ploomi ametist lahkumisega 21.04.2026 ümber kohtunik Karolin Soole. Pooled ei soovinud varasemate menetlustoimingute kordamist (dtl 43, 48-49).
6.08.05.2026 esitas Viru Vangla vastuseks 23.04 2026 kohtunõudele täiendavad selgitused ja tõendid seoses kaebaja vanglas viibimise perioodil esitatud taotlusega ja terviseandmetega perioodil 23.07.2021 kuni 01.07.2024 (dtl 48 jj).
7.12.05.2026 esitas Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus vastuseks 08.05.2026 kohtunõudele asja juurde väljavõtte kaebaja terviseandmetest perioodil 23.07.2021 kuni 19.08.2025 (dtl 160 jj).
KOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohustusliku kohtueelse menetluse eeldus on täitmata
9.Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
10.HKMS § 47 lõige 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
11.Praegusel juhul sõltub kaebuse lubatavus niisiis sellest, kas vangla on kaebaja kahju hüvitamise nõude 02.12.2025 otsusega õiguspäraselt läbi vaatamata. Kui vangla otsus kahjunõude läbi vaatamata tagastamiseks on õiguspärane, on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning kaebus kuulub HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel tagastamisele.
12.Viru Vangla jättis 02.12.2025 otsusega nr 1-9/3-25/192-2 kaebaja kahju hüvitamise nõude läbi vaatamata põhjusel, et kahjunõue esitamiseks ette nähtud tähtaeg on möödunud.
13.Kaebaja kandis vangistust Viru Vanglas ajavahemikul 23.07.2021 kuni 19.08.2025 ning vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvus kaebaja 02.09.2021, kinnitades nendega tutvumist enda allkirjaga (dtl 25).
14.RVastS § 17 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud. Ehkki jätkuva toiminguga tekitatud kahju nõude esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati, on kohtu hinnangul käesoleval juhul ilmne, et kaebaja pidi saama kahjust teada siis, kui ta Viru Vanglas karistust kandma asus ja vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvus (vt RKHKo 27.04.2016, 3-3-168-15, p 11 ja ka 11.10.2022, 3-19-1340/25, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
15.Nii vastustaja kui ka kaebaja on välja toonud, et suitsetamiskeeld Viru Vanglas kehtis alates 01.10.2017. Kohtu hinnangul pidi kaebaja tema Viru Vanglasse paigutamisel vangistuse kandmise algusest peale 23.07.2021 ning hiljemalt 02.09.2021 vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvumisel saama teadlikuks vanglas kehtivast suitsetamiskeelust. Seega pidi kaebaja Viru Vanglas karistuse kandmise algusest peale tajuma suitsetamiskeelust
tulenevaid võimalikke negatiivseid mõjutusi ning aru saama sellega kaasnevatest tagajärgedest ja üleelamistest. Niisamuti pidi kaebaja koheselt aru saama talle kahju põhjustanud isikust. Sellest tulenevalt nõustub kohus vanglaga, et kaebaja esitas kahjunõude hilinenult ning vanglal oli alus kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 1).
16.Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et nõude esitamise tähtaja kulgema hakkamist ei saa siduda tegevuse õigusvastasusest teada saamisega, vaid RVastS § 17 lõige 3 seob kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole pöördumise aja kahjust ja selle põhjustajast teada saamisega (vt nt TrtRnKm 22.08.2017, 3-17-781/13, p ja seal viidatud kohtupraktika). Olukorras, kus kaebajale pidi olema selge vanglas kehtestatud suitsetamiskeelu mõju ja võimaliku kahju põhjustanud isik juba Viru Vanglas karistuse kandmisest alates, hakkas RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud tähtaeg kulgema juba alates 23.07.2021 või hiljemalt 02.09.2021 ning kaebaja oleks pidanud esitama kahju hüvitamise nõude juba 2024. aastal.
17.Kohtule ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, miks vangla oleks pidanud kahjunõude esitamise tähtaja ennistama. Asjaolu, et EIK tegi 04.11.2025 suitsetamiskeeldu käsitleva otsuse nr 17982/21 asjas Vainik jt vs Eesti riik, ei ole see mõjuvaks põhjuseks kahjunõude esitamise tähtaja ennistamiseks. Samuti ei mõjuta see kaebetähtaja kulgema hakkamist. Kaebaja väited selle kohta, et talle kaebaja ei ole mõistnud vangistust reguleerivaid õigusakte (dtl 43) on tõendamata.
18.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et Viru Vangla 02.12.2025 otsus nr 1-9/3-25/192-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise kohta on õiguspärane. Kuivõrd kohus peab kaebuse läbi vaatamata jätmist õiguspäraseks, siis on kaebajal VangS § 1 1 lõikes 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata ning kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel. Riive intensiivsus ja kaebus rahuldamise tõenäosus
19.Kohus peab vajalikuks märkida, et ka juhul, kui lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks, tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tegemist on diskretsioonilise kaebuse tagastamise alusega, millele tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus.
20.Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu (tegevus või tegevusetus) avalikõiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või normi kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3). Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud (nt RKHKo 20.02.2020, 3-162267/45, p 17).
21.Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline nii esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kui kahju tõendamatusest tulenevalt.
21.1.Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. Mittevaralise kahju hüvitamine saab kõne alla tulla üksnes siis, kui vastustaja tegevus oli õigusvastane ja süüline ning sellise tegevuse tagajärjel on rikutud kaebaja õigusi (vt RVastS § 9 lg 1). Kohtule esitatud andmete kohaselt on kaebaja Viru Vanglas karistust kandma hakates kinnitanud 06.08.2021 meditsiinitöötajale, et tal sõltuvusdiagnoosid puuduvad ning ta ei suitseta juba alates aastast 2007. Kaebaja
terviseandmetest (dtl 54-63 ja dtl 160-208, 212-421) ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud meditsiinitöötaja poole suitsetamisega või selle mittevõimaldamisega kaasnevate terviseprobleemidega seoses. Kaebaja väidab, et tema tervisekontroll ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud (dtl 43). Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks selles osas kaebusega vangla või tervishoiutöötaja poole pöördunud. Vangla kinnitas vastuseks kohtunõudele, et vastavasisulisi pöördumisi kaebaja esitanud ei ole (dtl 48). Seega ei ole kaebaja väide dokumenteerimiskohutuse rikkumise kohta tõendatud ega ka eluliselt usutav. Seega ei võimalda kohtu hinnangul kaebaja väited tema inimväärikuse alandamisest ja põhjendamatust eraellu sekkumisest viia järelduseni, et kaebajale on suitsetamiskeelu tõttu kaasnenud hüvitatava kahjuna käsitatavad kannatused.
21.2.Kuna puuduvad tõendid, et kaebaja oleks Viru Vanglas karistust kandma hakates ega kandes teinud suitsetamiskeeluga seonduvalt vanglale pöördumisi, ei ole kaebaja suitsetamiskeelust tulenevate mõjutuste tajumisest ja teadasaamisest alates (st alates Viru Vanglasse paigutamise hetkest, s.o 23.07.2021) kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid.
22.Kaebaja on oma õiguste rikkumist ja mittevaralise kahju tekkimist asunud väitma EIK 04.11.2025 otsusest asjas Vainik jt vs Eesti riik teadasaamist. Kohus leiab, et kaebajale suitsetamiskeelust tingitud kahjulike tagajärgede avaldumine ei saa aga sõltuda sellest, millisele seisukohale on kohus teisi isikuid puudutavas kohtuasjas asunud. Olukorras, kus kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks piirangute tõttu talunud negatiivseid mõjutusi ja kannatusi, ei ole täidetud mittevaralise kahju hüvitamise üks eeldustest – õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju. Sellisel juhul ei saa pidada kaitstava õiguse riivet intensiivseks. Taotluste lahendamine
23.Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse. Kuigi kaebaja ei ole vastavat taotlust sisuliselt põhjendanud, saab kohus taotlusest aru selliselt, et kaebaja soovib saada riigi õigusabi korras esindajat halduskohtumenetluses esindamiseks. Sõltumata kaebaja majanduslikust seisundist, on kaebaja arvestades kaebuse sõnastust ja põhjendusi võimeline end ise kohtumenetluses esindama (riigi õigusabi seadus (RÕS) § 7 lg 1 p 1). Riigi õigusabi ei ole põhjendatud ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kaebuse tagastamisel ja käesoleva määruse punktis 21 toodud põhjendustel on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Kaebaja riigi õigusabi taotlus jääb rahuldamata.
24.Kohus võtab materjalide juurde kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte kaebuse esitamisele vahetult eelnenud perioodi kohta. Isikukonto väljavõttest selgub, et kaebaja majanduslik seisund ei võimalda tal tasuda riigilõivu summas 299, 4 eurot (HKMS § 60 lg 2) ega tasuda tõlkekulude eest.
24.1.Ehkki kaebaja on haldusmenetluses esitanud eestikeelse kahju hüvitamise taotluse, on kaebaja kohtule esitanud kaebuse vene keeles, mistõttu võib kohus järeldada, et kaebajal on raskusi eestikeelsete dokumentide mõistmisega ning kaebaja kasutab eestikeelsete dokumentide vormistamisel abi. Seetõttu korraldab kohus praeguse määruse tõlkimise vene keelde ja jätab tõlkimisega seotud kulud kaebajalt sisse nõudmata (HKMS § 111 lg 4).
24.2.Kaebaja on taotlenud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kuivõrd käesolevas määruses eeltoodud põhjendustel puudub alus eeldada, et menetluses osalemine võiks olla edukas, jääb taotlus rahuldamata (HKMS § 111 lg 1). Selgitused
25.HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
26.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus füüsiliste isikute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.