Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
25. august 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-4556
Haldusasi
X-i kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. mai 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15. mai 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25-4556 resolutsiooni punktide 1, 3 ja 4 peale.
Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15. mai 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25-4556 resolutsiooni punktid 1, 3 ja 4 muutmata.
Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused vene keelde.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja kriminaalasja number tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kaebuse tagastamist puudutavas osas või määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1; RÕS § 15 lg 8).
Tallinna Vangla kinnipeetav X esitas Viru Vanglale 24.11.2025 taotluse hüvitada temale tekitatud mittevaraline kahju ja maksta hüvitiseks 9980 eurot. Taotluse kohaselt viibis X ajavahemikul 24.11.2022–19.08.2025 (s.o 998 päeva) Viru Vanglas, kus on kehtestatud üldine suitsetamiskeeld. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 04.11.2025 otsuse nr 17982/21 jt, Vainik jt vs. Eesti kohaselt on suitsetamiskeeld Eesti vanglates vastuolus Euroopa inimõiguste
3-25-4556 ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8. EIK otsusest tulenevalt nõuab kaebaja kahju hüvitamist tema inimväärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse süülise rikkumise eest.
2.Viru Vangla jättis 02.12.2025 otsusega nr 1-9/3-25/192-2 X-i taotluse läbi vaatamata seoses tähtaja ületamisega. Kaebaja saabus Viru Vanglasse karistust kandma 23.07.2021, tema tervisekontroll teostati 06.08.2021 ning tervisekaardi kohaselt puuduvad tal sõltuvusdiagnoosid ja ta ei suitseta alates 2007. a-st. X tutvus Viru Vanglas karistuse kandmist reguleerivate õigusaktidega 02.09.2021 ja andis selle kohta allkirja. Kuna suitsetamiskeeld kehtib vanglas alates 01.10.2017, pidi taotleja olema kahju tekkimisest teadlik vangistuse kandmise algusest peale (s.o alates 23.07.2021). Seega on kahju hüvitamise taotlus esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastast tähtaega ületades ja tähtaja ennistamiseks ei ole alust.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 11.12.2025 kaebuse, milles palus mõista Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tema kasuks välja 9980 eurot. Kaebaja sai alles EIK 04.11.2025 otsusest nr 17982/21 teada, et vangla on suitsetamiskeelu kehtestamisega rikkunud tema õigusi. Kaebaja taotles lisaks riigi õigusabi ja menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning menetlusdokumentide tõlkimiseks.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 15.05.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbivaatamatult (resolutsiooni p 1) ning jättis rahuldamata kaebaja taotlused riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 3) ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 4). Halduskohus rahuldas taotluse menetlusdokumentide tõlkimiseks (resolutsiooni p 5). HKMS § 47 lg-st 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 1 1 lg-st 8 tulenevalt sõltub praegusel juhul kaebuse lubatavus sellest, kas vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata. Ehkki jätkuva toiminguga tekitatud kahju nõude esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati, on siinsel juhul ilmne, et kaebaja pidi saama kahjust teada siis, kui ta Viru Vanglas karistust kandma asus ja vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvus (nt Riigikohtu 11.10.2022 määrus nr 3-19-1340, p 18; 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 11). Suitsetamiskeeld kehtis Viru Vanglas alates 01.10.2017 ning kaebaja pidi sellest teada saama alates vangistuse kandmise algusest (23.07.2021) või hiljemalt siis, kui ta tutvus vangistust reguleerivate õigusaktidega (02.09.2021). Seega pidi kaebaja karistuse kandmise algusest peale tajuma suitsetamiskeelust tulenevaid võimalikke negatiivseid mõjutusi ning aru saama sellega kaasnevatest tagajärgedest ja üleelamistest. Samuti pidi kaebaja saama kohe aru talle kahju põhjustanud isikust. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema kahjust ja selle põhjustajast teada saamisest, mitte aga kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasusest teada saamisest (nt Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2017 määrus nr 3-17-781, p 9). Kuna tähtaeg hakkas kulgema 23.07.2021 või hiljemalt 02.09.2021, siis oleks kaebaja pidanud kahju hüvitamise nõude esitama juba 2024. a-l. Järelikult on vangla õigesti leidnud, et kahjunõue on esitatud hilinenult ja esines alus jätta taotlus läbi vaatamata. Mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks ei nähtu. EIK 04.11.2025 otsus ei mõjutanud tähtaja kulgemist. Kuna vastustaja jättis taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata, siis on kaebajal VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata ja kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada. Ka juhul, kui lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks, tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline nii esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu kui ka kahju tõendamatusest tulenevalt. 2(5)
3-25-4556 Esitatud andmete kohaselt on kaebaja Viru Vanglas karistust kandma hakates kinnitanud 06.08.2021 meditsiinitöötajale, et tal puuduvad sõltuvusdiagnoosid ja ta ei suitseta alates 2007. a-st. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu pöördumisi meditsiinitöötaja poole seoses suitsetamisega või selle mittevõimaldamisega kaasnevate terviseprobleemidega. Kuigi kaebaja väidab, et tervisekontroll ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud, ei ole ta selles osas pöördunud kaebusega vangla või tervishoiutöötaja poole. Seega ei ole väide dokumenteerimiskohutuse rikkumise kohta tõendatud ega ka eluliselt usutav. Kuna puuduvad tõendid, et kaebaja oleks karistust kandes teinud suitsetamiskeeluga seonduvalt Viru Vanglale pöördumisi, ei ole kaebaja suitsetamiskeelust tulenevate mõjutuste tajumisest ja teadasaamisest alates (s.o 23.07.2021) kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja on enda õiguste rikkumist ja mittevaralise kahju tekkimist asunud väitma alates EIK 04.11.2025 otsusest teadasaamist. Kuivõrd ei nähtu, et kaebaja oleks piirangute tõttu talunud negatiivseid mõjutusi ja kannatusi, siis ei ole täidetud kahju hüvitamise üks eeldustest ehk kahju tekkimine. Sellises olukorras ei saa kaitstava õiguse riivet pidada intensiivseks. Riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel, sest kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ja asjaoludest tulenevalt on kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kuna puudub alus eeldada, et kaebaja menetluses osalemine võiks olla edukas, jääb ka taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (HKMS § 111 lg 1). Kohtule esitatust nähtuvalt on kaebajal raskusi eestikeelsete dokumentide mõistmisel, mistõttu korraldab kohus menetlusabi korras määruse tõlkimise vene keelde.
5.X palub 28.05.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja vaadata tema kaebus sisuliselt läbi, samuti taotleb kaebaja menetlusabi riigilõivu tasumiseks, tõlkeabi ja riigi õigusabi. Kaebaja ei vaidlusta seadust ega vangla kodukorda, vaid nõuab üksnes hüvitist inimõiguste rikkumise ja tervisekahju eest. Kaebajal diagnoositi pärast vanglasse vastuvõtmist 04.08.2021 kõrgvererõhktõbi (hüpertensioon). Tervisekontrolli andmed on ebaõiged ning seda tõendab ilmne vastuolu, sest väidetavalt ei ole kaebaja alates 2007. aastast suitsetanud, kuid samas on ta alates 23. eluaastast tarvitanud 3–5 korda päevas kanepit, mida suitsetatakse koos tubakaga. Kaebaja ei suutnud kohe kindlaks teha, mis 04.08.2021 diagnoositud hüpertensiooni põhjustas. See osutus võimalikuks alles pärast intensiivse antibiootikumikuuri läbimist 2025. a augustis. Analüüsi tulemusel on kaebaja jõudnud järeldusele, et osa tema terviseprobleemidest tulenes järsust suitsetamisest loobumisest ja asendusravi saamata jätmisest. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX koostatud ekspertiisiakti nr 26E-AOI00093-01 (lk 5) kohaselt on kõrgvererõhktõbi krooniline haigus, mille kontrolli all hoidmineja organikahjustuste vältimine vajab regulaarset ravi. Sellest järeldub, et vabastades kaebaja ajutisest nikotiinisõltuvusest, tegi vangla kaebaja eluaegselt sõltuvaks tablettidest, mille mittetarvitamine võib põhjustada organite kahjustusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.X-i määruskaebuses esitatud taotlustest lähtudes loeb ringkonnakohus, et kaebaja on soovinud vaidlustada Tallinna Halduskohtu 15.05.2026 määruse resolutsiooni punkte 1, 3 ja
4.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1, § 121 lg 4; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamiseks piisaval määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
3(5)
3-25-4556
7.Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, sest kaebaja ei ole pidanud kinni vangla tekitatud kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse pöördumiseks VangS § 1 1 lg-s 8 ettenähtud kohustuslikust kohtueelsest menetluskorrast. Kui kinnipeetav esitab kahju hüvitamise taotluse vanglale RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades ning vangla jätab sellest tulenevalt taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata, ei ole hilisem kaebus HKMS § 47 lg 1 kohaselt lubatav.
8.Ringkonnakohus märgib esmalt, et Viru Vanglale esitatud 24.11.2025 kahju hüvitamise taotluses (dtl 4–5) nõudis kaebaja hüvitist üksnes eraelu puutumatuse rikkumise ja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest, mitte ei väitnud, et suitsetamiskeeld kahjustas tema tervist. Tallinna Halduskohtule esitatud 11.12.2025 kaebuses ei tuginenud kaebaja samuti suitsetamiskeelust põhjustatud tervisekahjule, vaid üksnes asjaolule, et kaebajale ei tagatud vanglas õigust teha ise oma tervist ja keha puudutavaid valikuid. Ringkonnakohus rõhutab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei hõlma automaatselt kõiki RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvesid, vaid need konkreetsed hüved, mille kahjustamise eest hüvitist taotletakse, tuleb taotlejal ise välja tuua. Kuna kaebaja on määruskaebuses asunud väitma ka tervise kahjustamist (suitsetamisest sunnitult loobumisega väidetavalt kaasnenud hüpertooniatõbi), siis on kaebaja kohtumenetluses kahju hüvitamise nõude alust laiendanud, mis ei ole lubatav (vt HKMS § 47 lg 1). Isegi kui kaebaja soovis juba esimese astme kohtumenetluses tugineda mh tervisekahjule, tuli kaebus selles osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.
9.Halduskohus tagastas X-i hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel õiguspäraselt ka väärikuse alandamist ja eraelu puutumatuse rikkumist puudutavas osas, sest kaebaja pöördus kahju hüvitamise taotlusega vangla poole hilinenult ning RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja ennistamiseks ei olnud alust. Seetõttu ei ole kaebaja pidanud kinni VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kohustusliku kohtueelse menetluse korrast ning tal ei ole HKMS § 47 lgst 1 tulenevalt õigust pöörduda sama nõuet sisaldava kaebusega halduskohtusse. Vaidlust ei ole, et suitsetamiskeeld Eesti vanglates (sh Viru Vanglas) kehtib alates 01.10.2017 ning kaebaja kandis Viru Vanglas karistust 23.07.2021–19.08.2025. Järelikult pidi kaebaja olema suitsetamiskeelust teadlik alates vangistuse algusest (23.07.2021) või hiljemalt sellest hetkest, kui temale tutvustati vangistust reguleerivaid õigusakte (02.09.2021). Kuivõrd suitsetamiskeeld on kehtinud alates 01.10.2017 ning kehtis muutumatult kogu kaebaja vangistuses viibimise ajal, siis ei ole eluliselt usutav, et kaebaja mõistis sellest keelust tulenenud negatiivseid tagajärgi ja mittevaralise kahju tekkimist alles oluliselt pärast vangistuse algust. Samuti ei olnud kaebajal alust arvata, et suitsetamiskeeld on üksnes ajutine. Seetõttu pidi ta ka aru saama, et keelust tulenevad negatiivsed tagajärjed on püsivad ning kahju edaspidine tekkimine on järelikult kindel.
10.Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kui osa kahjust on juba tekkinud, siis hakkab kaebetähtaeg kulgema ka tulevikus tekkiva kahju osas. Erandina võib tulevikus tekkiva kahju hüvitamist eraldi nõuda juhul, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja jooksul võimalik mõistlikult ette näha (nt Riigikohtu 26.06.2024 otsus nr 2-20-7210, p 11; 20.10.2021 otsus nr 3-19-2061, p 20.4). Praegusel juhul pidi kaebajale olema selge, et suitsetamiskeeluga kaasneb kahju ka tulevikus ning ei esine selliseid uusi asjaolusid, mis annaksid alust aktsepteerida kahju hüvitamise nõude hilisemat esitamist. Kuna kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on seotud kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saamisega, mitte kahju tekitanud tegevuse õigusvastasusest teada saamisega, siis ei ole oluline, et kaebaja võis alles pärast EIK 4(5)
3-25-4556 04.11.2025 otsusega nr 17982/21 jt tutvumist mõista seda, et suitsetamiskeeld võib olla õigusvastane.
11.Eeltoodust tulenevalt leidis Viru Vangla 02.12.2025 otsuses nr 1-9/3-25/192-2 õigesti, et kaebaja pidi väidetavast kahju tekkimisest olema teadlik juba oluliselt rohkem kui kolm aastat enne 24.11.2025 taotluse esitamist, ja jättis taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata. Seega on õige ka halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. Kuna halduskohus tagastas kaebuse õiguspäraselt HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, siis ei ole vaja analüüsida, kas kaebuse oleks võinud tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
12.Kaebuse tagastamisest tulenevalt oli õiguspärane ka kaebaja riigi õigusabi ja menetlusabi taotluste rahuldamata jätmine (vt HKMS § 111 lg-d 1–3; RÕS § 7 lg 1 p-d 1 ja 5).
13.Eelneva põhjal jääb X-i 15.05.2026 määrus muutmata.
määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
14.Tallinna Halduskohus andis 15.05.2026 määrusega kaebajale menetlusabi asjas tehtava kohtulahendi tõlkimiseks vene keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet (HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka ringkonnakohtu määruse sissejuhatus ja resolutsioon ning edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida vene keelde.
15.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi ja kriminaalasja number (X-XX-XXXX) tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.