Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ hagi Marina Iljina-Bura vastu võlgnevuse, viivise ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2854 eurot 42 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 11. märtsi 2026. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marina Iljina-Bura apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus Apellant (kostja): Marina Iljina-Bura (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maksim Fedotov
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja (hageja): Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ (registrikood 14529431), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janar Urres
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 11. märtsi 2026. a otsus osaliselt osas, milles maakohus mõistis Marina Iljina-Buralt Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ kasuks välja võla sissenõudmiskulud 165 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Jätta muus osas maakohtu otsus muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ nõue võla sissenõudmiskulude 165 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
Jätta asja materjalide juurde võtmata Marina Iljina-Bura apellatsioonkaebusele lisatud arved ja lugeda need Marina Iljina-Burale tagastatuks.
4.Lugeda Viru Maakohtu 11. märtsi 2026. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Rahuldada Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ hagi Marina Iljina-Bura vastu osaliselt.
4.2.Mõista Marina Iljina-Buralt Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ kasuks välja põhivõlg 1966 eurot 98 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 291 eurot 67 senti, viivis alates kohtule hagi esitamisele järgnevast päevast kuni otsuse tegemiseni 377 eurot 66 senti ning viivis põhinõudelt 1966 eurolt 98 sendilt alates 12. märtsist 2026 kuni nõude täieliku täitmiseni 0,06% päevas.
4.3.Jätta Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ nõue võla sissenõudmiskulude 165 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
4.4.Jätta Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ nõue võla sissenõudmiskuludelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Marina Iljina-Bura kanda 93% ulatuses ja Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ kanda 7% ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ (hageja) esitas 17. veebruaril 2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Marina Iljina-Buralt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 25. aprillil 2025 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1966 eurot 98 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 291 eurot 67 senti, võla sissenõudmiskulud 165 eurot ning edasiulatuva viivise põhivõlalt 0,06% päevas ja võla sissenõudmiskuludelt seadusjärgses määras alates kohtule hagi esitamisele järgnevast päevast kuni nõuete täieliku täitmiseni. Harju Maakohus edastas hagi kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 6. märtsil 2024 kliendilepingu, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda hagejale tasu osutatud õigusabi eest. Õigusteenuse sisu seisnes kostja õigusalases nõustamises ja esindamises vastavalt kostja suulisele ja kirjalikule tellimusele tsiviilasjas 2-21-3048. Poolte vahel ei olnud tulemustasu kokkulepet. Hageja osutas kostjale õigusteenust vastavalt kokkuleppele ning väljastas tehtud töö eest järgmised arved: arve nr 24030180 summas 613 eurot 33 senti (arve on osaliselt tasutud, nõude jääk 397 eurot 26 senti), arve nr 24040173 summas 553 eurot 6 senti, arve nr 24050143 summas 195 eurot 20 senti, arve nr 24060149 summas 748 eurot 26 senti ja arve nr 24090091
summas 73 eurot 20 senti. Hageja saatis kostjale arved kooskõlas kliendilepinguga kostja epostile. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja osutas kostjale õigusteenust ja kostja sai arved kätte. Kostja ei täitnud lepingulist kohustust, jättes arved tasumata. Kuigi hageja on pöördunud kostja poole kohtuväliselt, tulnud kostjale vastu ning nõustunud kostjale maksepuhkuse andmisega, ei ole see soovitud tulemust andnud. Kuna kostja jättis arved tasumata, teatas hageja 30. jaanuari 2025. a e-kirjas, et kostja esindamine kohtuasjas nr 2-21-3048 on võimalik vaid juhul, kui ta tasub tulevasel kohtuistungil esindamise eest ettemaksu. 5. veebruaril 2025 andis hageja kostjale ülevaate tasumata arvetest ning pakkus võimalust sõlmida maksegraafik. Ühtlasi hoiatas hageja, et tema kirjade ignoreerimisel on ta sunnitud pöörduma kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avaldusega. Hageja lõpetas 5. veebruaril 2025 arvete tasumata jätmise tõttu kostjaga sõlmitud kliendilepingu. Kliendilepingu p 4.5 sätestab, et arvega mittenõustumisel peab klient 3 tööpäeva jooksul alates arve saamisest teatama sellest advokaadibüroole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning põhjendama võimalikult täpselt mittenõustumist. Kui klient ei ole nimetatud tähtaja jooksul teatanud advokaadibüroole arvega mittenõustumisest, loetakse arve aktsepteerituks. Kostja ei esitanud arvetele ühtegi vastuväidet enne maksekäsu kiirmenetlust. Hageja teatas 23. septembril 2025 täiendavalt, et kuna kostja on 2. septembril 2025 kohtuistungil põhivõlgnevust tunnistanud ning kinnitanud, et ta ei vaidle sellele vastu, siis puudub poolte vahel vaidlus teenuse osutamise fakti, sisu, mahu ning esitatud arvete põhjendatuse üle. Kuna kostja ei ole arveid tähtaegselt tasunud, on viivisenõue põhjendatud ja tuleb rahuldada täies ulatuses.
2.Kostja palus vastuses hagile jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuded on osaliselt ülepaisutatud, osaliselt mittevastavad reaalselt kulutatud ajale. Kostja pöördus hageja poole ja palkas ta enda esindamiseks tsiviilasjas nr 2-21-3048. Kostja huvide esindamise käigus kohtus asendas hageja mitu korda esindajat. Uus esindaja võttis igakordselt aega dokumentidega tutvumiseks ja asjasse süvenemiseks. Kostja pidi kandma sellega seotud kulusid. Samuti tingis see kohtus asja läbivaatamise venitamise ja täiendavate kulude tekkimise. Kahelda tuleb ka kostjale osutatud juriidilise teenuste kvaliteedis. Hageja juristid valmistasid tsiviilasja nr 2-21-3048 raames ette vastuhagi, kuid kohus jättis selle rahuldamata. Kogu menetluse käigus käitusid hageja esindajad passiivselt, kostjaga praktiliselt ei kontakteerunud. Kostjal tekkisid raskused andmete saamisel hageja esindajalt. Hageja poolt kohtule esitatud dokumentidest ei ole võimalik aru saada, milliste juriidiliste teenuste eest olid arved esitatud. Ei ole võimalik kontrollida, kas kulud on seotud tsiviilasjaga nr 2-21-3048. Kostja tunnistas 2. septembril 2025 kohtuistungil põhivõlgnevust ja ei vaielnud vastu töö sisule ja arvetele. Kostja ei olnud nõus viivisega. Kostja teatas 15. septembril 2025, et jääb varem esitatud väidete juurde. Eriti puudutab see hageja poolt avaldatud kohtukulusid ja viiviseid. Hageja nõuded on ülepaisutatud, tema poolt avaldatud nõuete summa ei kajasta reaalset, hageja kantud kahjusummat. Hageja püüab viiviste arvelt summat maksimaalselt suurendada. Lepingu lõpetamise algatajaks oli just hageja. Vastavalt võimalustele jätkas kostja juristi teenuste eest maksmist. Samuti palus kostja kohtul arvestada tema halba materiaalset olukorda, piisavate vahendite puudumist kogu võla täielikuks tasumiseks ning jätta kohtukulud hageja kanda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 11. märtsi 2026. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1966 eurot 98 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud
viivise 291 eurot 67 senti, viivise alates kohtule hagi esitamisele järgnevast päevast kuni otsuse tegemiseni 377 eurot 66 senti, võla sissenõudmiskulud 165 eurot ja viivise põhinõudelt 1966 eurolt 98 sendilt alates 12. märtsist 2026 kuni nõude täieliku täitmiseni 0,06% päevas. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõudmiskuludelt viivise väljamõistmiseks. Maakohus jättis menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 6. märtsil .2024 kliendilepingu, mille sisuks oli hageja poolt kostja õigusalane nõustamine ja kostja esindamine vastavalt kostja suulisele ning kirjalikule tellimusele (dtl 38–42). Hageja nõustas ja esindas kostjat tsiviilasjas nr 2-21-3048. Maakohus leidis, et pooltevaheline kliendileping on oma olemuselt käsundusleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes, kus teenuse osutaja on käsundisaaja (hageja) ja teenuse tellija käsundiandja (kostja). Pooltevahelises lepingus oli kokku lepitud hagejale tasu maksmises advokaadi töötundide eest ja kostjal oli kohustus tasu maksta (dtl 40). Hageja on kostjale teenuse osutamise eest arved esitanud ning kostja on need kätte saanud, kostja arveid tasunud ei ole. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 p 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kliendilepingu p-st 4.5 nähtub, et arvega mittenõustumisel peab klient 3 (kolme) tööpäeva jooksul alates arve saamisest teatama sellest advokaadibüroole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning põhjendama võimalikult täpselt mittenõustumist. Kui klient ei ole nimetatud tähtaja jooksul teatanud advokaadibüroole arvega mittenõustumisest, loetakse arve aktsepteerituks (dtl 40). Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks enne kohtumenetlust hageja osutatud õigusabiteenust või esitatud arveid vaidlustanud ning on alles kohtumenetluses asunud väitma, et peab hageja esitatud arveid osaliselt ülepaisutatuks, esindajate töömaht ei vasta reaalselt kulutatud ajale. Kohtuistungil 2. septembril 2025 teatas aga kostja, et tunnistab põhivõlgnevust, töö sisule ning arvetele kostja vastu ei vaidle. Kuigi kostja on 2. septembril 2025 kohtuistungil põhivõlgnevust tunnistanud, märkis maakohus, et hageja esitatud arvetel nähtub kostjale osutatud õigusabi teenuse sisu ja selleks kulutatud aeg. Arvetel lahti kirjutatud hageja töö sisu ja õigusabiteenuse ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud ja mõistlik. Lisaks ei esitanud kostja hageja arvetele ühtegi vastuväidet lepingus sätestatud tähtaja jooksul, mistõttu luges hageja põhjendatult arved kostja poolt aktsepteerituks ning et kostja on nendega nõustunud. Toimiku materjalidest nähtub ja puudub vaidlus, et hageja on korduvalt saatnud ka kostjale meeldetuletusi arvete tasumiseks ning pakkunud kostjale maksepuhkust, kuid ka siis kostja osutatud õigusabiteenust ja arveid ei vaidlustanud. Kõik kostja seega kohtumenetluses esitatud väited, et hageja esitatud arved ei vasta tegelikkusele ja on esitatud topelt töö eest vms, on alusetud ja põhjendamata. Kuivõrd hageja on kostjale õigusabiteenust osutanud, kuid kostja jättis selle eest hagejale 1966 euro 98 sendi ulatuses tasumata, mõistis maakohus selle summa kostjalt välja. Maakohus rahuldas hageja nõude põhivõlgnevuselt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 ja § 367 alusel. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud, hageja on nõuet tõendanud.
Kliendilepingu p-dest 7.2 ja 7.7 tuleneb, et klient on kohustatud büroole hüvitama kõik lisakulud, mis bürool tekivad seoses kliendi tähtaegselt tasumata summade sissenõudmisega. Meeldetuletuskirjade edastamise määrad on sätestatud VÕS §-s 1131 ja §-s 1132. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on nii lepingu kehtivusajal kui ka pärast lepingu lõppemist korduvalt edastanud kostjale meeldetuletusi arvete 24030180, 24040173, 24050143, 24060149 ja 24090091 tasumise kohta. Maakohtu hinnangul on hageja sissenõudmiskulude nõuet põhjendanud ja tõendanud, maakohus mõistis kostjalt välja võla sissenõudmiskulud 165 eurot. VÕS § 1132 lg 4 kohaselt, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud hüvitise määra, sealhulgas kohtutäituri seaduse §-s 48 sätestatud juhul, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitise määra ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad. Kuivõrd hageja ei ole välja toonud ühtegi erandlikku asjaolu, mille puhul oleksid sissenõudmistoimingud tema jaoks erakordselt keerukad, leidis maakohus, et sissenõudmiskuludelt veel lisaks viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kuivõrd hagiavaldus kuulub valdavas (s.o üle 98%) osas rahuldamisele, jättis maakohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas 16. aprillil 2026 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja nõuded rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja hinnatud tõendeid, mis viis ebaõige lahendini. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagis nimetatud hageja osutatud teenused ja nende hind erinevad oluliselt teenustest ja nende mahust, mida kostjale reaalselt osutati. Hageja nõuded on osaliselt ülespaisutatud ja ei vasta reaalselt kulutatud ajale. Maakohus ei uurinud kohasel määral kohtule esitatud dokumente, mh arveid, ega analüüsinud neid. Kostja huvide esindamisel kohtus asendas hageja mitu korda kostja esindajat. Vastavalt etoimiku andmetele esindasid kostja huvisid kohtus Katerina Peresychenko, Märt Mürk, Robert Sarv ja Katrin Paulus. Iga kord peale esindaja asendamist vajas uus esindaja aega dokumentidega tutvumiseks ja asja süvenemiseks. Sellega seotud kulusid oli sunnitud kandma kostja. Samuti tingis see asja venitamist kohtus. Hageja kohtule esitatud dokumentidest ei ole võimalik mõista, milliste teenuste eest olid arved esitatud. Ei ole võimalik kontrollida, kas need kulud olid seotud kostja asja läbivaatamisega tsiviilasjas nr 2-21-3048. Hageja esitas 30. aprillil 2024 kostjale arve nr 24040173 üldsummale 553 eurot 6 senti. Erinevalt teistest hageja poolt kohtule esitatud arvetest, puuduvad selgitused arvetele, milliste menetlustegevuste eest oli see tsiviilasja nr 221-3048 raames esitatud. Hageja esitas kohtule arve nr 24030180 üldsummas 448 eurot 26 senti. Hageja selgitusest tulenevalt käib jutt 19. märtsi 2024. a kohtuistungi ettevalmistamisest ja sellel osalemisest, kuid peale 19. märtsi 2024. a kohtuistungi läbiviimist sai kostja hagejalt arve nr 24030180 summas 200 eurot. Hageja poolt esitatud arve selgitusest tulenevalt käib jutt 19. märtsi 2024. a kohtuistungi ettevalmistamisest ja sellel osalemisest. Seega esitas hageja kohtule arve ühele summale, kostjale aga saatis sama arve, kuid väiksemale summale. Mõlema arve mõlemas
variandis käib jutt seejuures ühest ja samast teenusest, s.o 19. märtsi 2024. a kohtuistungi ettevalmistamisest ja sellel osalemisest. Hageja ei tõendanud võla koosseisu ja selle suurust. Hageja poolt kohtule esitatud dokumendid ei kinnita tema poolt avaldatud nõudeid. Kuna tegelik võlasumma oli väiksem, siis ei vasta ka hageja viivisenõue tegelikkusele ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohus rikkus kostja õiguseid ja menetlusnorme ka sellega, et määras kostja kanda viivised veel enne seda, kui kohtuotsus jõustus. Kostja ei nõustu ka maakohtu järeldusega kohtukulude jagamise osas. Käesolevas tsiviilasjas on hagiavalduse põhjal selle koostanud ja kohtule esitanud Janar Urres hageja seadusliku esindajana. Hagiavaldusele ei ole lisatud ja hagiavaldusest ei tulene, et Janar Urres on hagejale osutanud õigusabi ka lepingulise esindajana. Isegi juhul, kui Janar Urres käsitada hageja töötajana (äriregistri andmetel ongi hagejal üksteist töötajat), eeldatakse, et õigusabikulusid ei teki ja hüvitamisele kuuluksid vaid sõidukulud (TsMS § 175 lg 2). Kostja palub võtta asja materjalide juurde hageja poolt kostjale esitatud arved, kuna need omavad olulist tähendust. Kostja avastas need alles 10. aprillil 2026 ja siis märkaski kostja esindaja erinevusi arvete summades. Arved tõendavad kostja apellatsioonkaebuse väiteid.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja on oma põhivõlgnevust hageja ees selgelt tunnistanud ning kinnitanud, et ta ei vaidle sellele vastu. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka apellatsioonimenetluses. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud omaksvõtu tagasivõtmise aluste olemasolu (TsMS § 231 lg 3). Seega on kostja põhivõlgnevust tunnistanud. Maakohus ei piirdunud otsust põhjendades aga vaid omaksvõtu tuvastamisega. Kostjale ei ole esindaja vahetusest tekkinud lisakulusid. Hageja ei ole esindaja vahetusest tingitud tutvumisaega kliendiga mitmekordselt arveldanud. Kostja ei ole viidanud ka ühelegi sellisele arvereale. Hageja esitas koos hagiavaldusega arved nr 24030180, 24040173, 24050143, 24060149 ja 24090091. Iga arvega on kaasas aruanne, kust nähtub üksikasjalikult tehtud töö ning seeläbi on kokku viidav ka seos tsiviilasjaga nr 2-21-3048. Hagiavalduse lisadest nähtuvalt on kõik need arved koos aruandega edastatud ka hageja e-mailile. Sh arve nr 24040173 esitati kostjale koos aruandega, kust on üheselt jälgitav osutatud teenuse sisu. Selguse huvides viitab hageja hagiavalduse lisale 8 „meeldetuletus arve 24040173“. tegemist on automaatteatega, millega tuletati kliendile meelde, et tal on arve nr 24040173 tasumata. Selle meeldetuletuse e-kirjaga on tõepoolest kaasas ka arve nr 24040173 ilma aruandeta. Eelnev ei muuda fakti, et 8. mail 2024 esitas hageja kostjale arve nr 24040173 koos aruandega ning kostjal oli ja on jätkuvalt võimalus tutvuda, milliseid töid nimetatud arve kajastab. Hageja selgitab, et arve nr 24030180 summa koos käibemaksuga on 748 eurot 26 senti, mitte kostja poolt (p-s 2.3) väidetud 448 eurot 26 senti. Arvelt nähtuvalt kuulus tasumisele 448 eurot 26 senti põhjusel, et kostja oli tasunud ettemaksu 300 eurot (748,26-300=448,26). Hagiavalduse lisast 2 nähtuvalt esitas hageja kostjale 10. aprillil 2024 arve summas 748 eurot 26 senti, millest 300 eurot oli tasutud ettemaksu näol. Hageja on püüdnud täiendavalt analüüsida, kust võib pärineda kostja poolt apellatsiooni juurde esitatud lisa 2. Tegemist on tõenäoliselt mingi ajaperioodi automaatse meeldetuletus e-kirjaga, millele lisatud arve kajastab ekslikult infot „tasumisele kuulub (EUR) 200.00“. Hageja pöördus eelviidatud küsimustega oma raamatupidaja ja tööhaldustarkvara Scoro esindaja poole, kuid ei ole hetkel veel selget vastust saanud, millal ja millest on ebatäpsus kujunenud. Mõlema arve puhul on arve summaks 748 eurot 26 senti. Kui lahutada sellest
ettemaks 300 eurot, jääb tasumisele kuuluvaks summaks 448 eurot 26 senti. Kostja ei väida, et ta oleks nimetatud arvest tasunud täiendavalt 248 eurot 26 senti ning arve jääks peaks olema 200 eurot. Kostjat ei vabasta tasumiskohustusest asjaolu, et automatiseeritud meeldetuletus arve nr 24030180 tasumata jätmise kohta kajastas mingil hetkel ekslikult tasumisele kuuluva summana 200 eurot. Kusjuures tegemist ei ole läbiva eksitusega, kostjale on saadetud kümneid meeldetuletusi arve tasumata jätmise kohta ning valdavalt kajastavad need korrektset infot (vt nt hagiavalduse lisa 7 – meeldetuletus arve 24030180). Hageja põhinõue on korrektne, kostja on põhinõude ka omaks võtnud ning järelikult on viivised arvutatud õigesti. Hageja ei nõustu ka kostja käsitlusega (p 4), et maakohus ei tohtinud välja mõista viiviseid 12. märtsi 2026. a seisuga, kuna maakohtu otsus on vaidlustatav. Kostja kaebeõigust ei piira asjaolu, et kohus mõistis viivised välja 12. märtsi 2026. a seisuga. Samuti ei tekkinud kostjal maakohtu otsusest kohustust asuda enne selle jõustumist viiviseid tasuma. Hagiavaldusest on üheselt tuvastatav, et Janar Urres on hagejale osutanud õigusabi lepingulise esindajana. Äriühingul on õigus volitada end kohtumenetluses lepingulise esindajana esindama iga isikut, kes vastab TsMS § 218 lg-s 1 sätestatule, s.h ka oma juhatuse liiget.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmiskulud 165 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõude võla sissenõudmiskulude 165 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda 93% ulatuses ja hageja kanda 7% ulatuses. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Kostja palub koos apellatsioonkaebusega võtta asja materjalide juurde hageja kostjale esitatud arved. Ringkonnakohus jätab kostja esitatud tõendid vastu võtmata. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Kostja põhjendab tõendite esitamist sellega, et ta avastas need alles 10. aprillil 2026 ning need kinnitavad tema väidet arvetel toodud summade erinevuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et tõendite vastuvõtmise eeldused ei ole täidetud. Hageja esitas hagiavaldusega kostjale väljastatud arved ning arvetega seotud aruanded. Apellatsioonkaebusele lisatud arveid on hageja nõude ja sellele esitatud vastuväidete kaudu juba maakohtu menetluses käsitletud. Kostja ei ole TsMS § 652 lg 4 mõttes piisavalt põhjendanud, miks on need tõendid esitatud ringkonnakohtule.
Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusele lisatud hageja poolt kostjale esitatud arved asja materjalide juurde võtmata ning loeb need kostjale tagastatuks.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja põhinõuet rahuldades menetlusõigust rikkunud. Maakohus on asjas esitatu põhjal õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 6. märtsil 2024 kliendilepingu, mille sisuks oli hageja kostja õigusalane nõustamine ja kostja esindamine vastavalt kostja suulisele ning kirjalikule tellimusele (dtl 38 jj). Advokaadibüroo ja kliendi vahel sõlmitud õigusteenuse osutamise leping on oma olemuselt käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Advokaadibüroo kui käsundisaaja kohustub osutama kliendile õigusteenust ning klient kui käsundiandja kohustub maksma selle eest kokkulepitud tasu. Käsunduslepingu alusel tekib käsundiandjal kohustus maksta käsundisaajale tasu, kui tasu maksmises on kokku lepitud või kui seda võib asjaolude järgi eeldada. Seega tuli kostjal tasuda hagejale osutatud õigusteenuse eest lepingus kokkulepitud korras. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses, et hageja on õigusteenust osutanud ning et ta ei ole selle eest tasunud. Kostja leiab, et hageja lepingujärgseid kohustusi täitsid erinevad teenuseosutajad, mistõttu oli pidevalt vaja täiendavat aega dokumentidega tutvumiseks ja süvenemiseks, mis põhjendamatult suurendas kostja tasu. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud ega ka põhistanud. Kohtule esitatud hageja arvetele on lisatud konkreetne aruanne arvele, kust nähtub detailselt tehtud töö. Ringkonnakohus leiab, et hageja on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et ühel arvel ekslikult kajastatud tasumisele kuuluv summa ei muutnud tasumisele kuuluva põhivõlgnevuse suurust. Kostja ei ole hageja väiteid ümber lükanud. Maakohus on pooled ära kuulanud. Kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et ei vaidle vastu põhivõlgnevusele (dtl 114), kostja tunnistab põhivõlgnevust. See tähendab seda, et töö sisule ja arvetele vastu ei vaidle. 15. septembri 2025. a seisukohas leidis kostja, et hageja nõuded on alusetult ülepaisutatud, kuid ühtegi konkreetsemat väidet kostja ei esitanud, leides samas vastuoluliselt, et jääb oma menetluses esitatud väidete juurde, mis iseenesest hõlmab ka põhinõudele vastuvaidlemisest loobumist kohtuistungil.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab seetõttu hindama hageja võla sissenõudmiskulude nõuet VÕS § 1132 alusel sõltumata sellest, kuidas hageja on nõuet õiguslikult põhjendanud. Hagiavalduse kohaselt lõpetas hageja 5. veebruaril 2025 arvete tasumata jätmise tõttu kostjaga sõlmitud kliendilepingu. Hagiavalduse p 30 sisaldab tabelit kostjale saadetud meeldetuletuskirjade kohta – hageja on iga arve kohta eraldi pärast lepingu lõppemist saatnud kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja. Vaidlust ei ole selles, et hageja on tarbija. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja
kohta 5 euro võrra. VÕS § 1132 lg-s 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitist lepingu kehtivusajal iga arve kohta saadetud ühe tasulise meeldetuletuskirja eest. Hageja ei ole ära näidanud, millal ta saatis nende kohustuste kohta tasuta meeldetuletuskirjad. Ka hagi lisast 12 ei nähtu, et maksetähtaja ja hagis märgitud tasulise meeldetuletuskirja saatmise vahel oleks saadetud veel meeldetuletuskirju.
10.Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõue põhinõudelt on põhjendatud. Maakohus ei ole hageja viivisenõude rahuldamisel kostja menetlusõigusi rikkunud. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja viivise määras 0,06% päevas põhivõlgnevuselt alates kohtule hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni ning kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast edasi määras 0,06% päevas kuni nõude täieliku täitmiseni. Hageja nõuab viivise tasumist kliendilepingu p 7.1 alusel põhinõudelt arvestusega 0,06% päevas alates hagi esitamisest 17. veebruarist 2025. Maakohus rahuldas hageja nõude ja mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuselt 1966 eurolt 98 sendilt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 291 eurot 67 senti, viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast 26. aprillist 2025 kuni otsuse tegemiseni 377 eurot 66 senti ning viivise põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni, määraga 0,06% päevas. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses viivise määra ega maakohtu arvestuskäiku, vaid leiab, et viivist tuleb välja mõista kohtuotsuse jõustumisest. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7). Kostja ei vaidlusta kohustuste sissenõutavaks muutumise aega. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutnud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on oma nõude TsMS § 367 järgi esitanud ning maakohus on õigesti hageja nõude rahuldanud.
11.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, mistõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 93% ulatuses kostja kanda ja 7% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et ei võta seisukohta apellatsioonkaebuse väidete osas, mis puudutavad hageja õigusabikulude hüvitamist, kuna maakohus ei ole hageja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Ringkonnakohus andis 2. juuli 2026. a määrusega kostjale menetlusabi ning võimaldas kostjal tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu 385 eurot nelja võrdse 96 euro 25 sendi suuruse osamaksena. Maakohtul tuleb otsustada ka tasumata osas riigilõivu osamaksete riigituludesse väljamõistmine TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 5 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.