Aktiva Finance Group OÜ hagi V.L-i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1050 eurot 45 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht XXX-i ), lepinguline esindaja Ahto Järvela Kostja V.L (isikukood XXX, rahvastikuregistrijärgne lisaaadress XXX e-post XXX)
Asja lahendamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aktiva Finance Group OÜ 19.12.2025 hagi V.L-i vastu 792 euro 93 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus pooltele kätte. Toimetada otsus V.L-ile kätte Ametlike Teadaannete kaudu. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.12.2025 hagi V.L-i (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 792 eurot 93 senti ja kõrvalnõuded, AS Inbank (krediidiandja) ja kostja vahel 10.01.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr L89002286885 (leping I) alusel. Hagiavalduse kohaselt sai kostja lepingu I järgi krediidiandjalt krediiti 3115 eurot. Kostja ja krediidiandja sõlmisid 16.03.2020 kokkuleppe nr L8900346409 (leping II), milles leppisid kokku, et muudavad lepingut I, kostja võlajääk oli 2756 eurot 17 senti. Krediidiandja ja kostja sõlmisid 07.09.2023 lepingu II muutmiseks kokkuleppe nr L89012603953 (leping III), mille kohaselt oli kostja võlgnevuse jääk 1602 eurot 67 senti, mille kostja kohustus tagastama maksegraafiku alusel perioodil 15.06.2023–15.11.2025. Kostja maksis krediidiandjale lepingu III alusel tagasi 809 eurot 74 senti. Hageja hinnangul järgis krediidiandja lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega (dtl 6-8), kui ta hindas enne lepingu sõlmimist kostja finantsolukorda ja krediidivõimelisust kostja enda esitatud andmete alusel (dtl 7, 45). Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekute andmeid Pensioniregistrisse tehtud päringu alusel (dtl 7). Krediidiandja tegi päringud ka Creditinfo ja Krediidiregistri maksehäireregistritesse, kasutades ühtlasi ka väliste registrite poolt pakutavaid krediidireitinguid, mis hindavad tarbija tõenäosust jääda võlgu (dtl 8). Krediidiandja leidis, et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel, tuginedes kostja esitatud andmetele ja kostja varasematele maksekäitumistele. Kostja rikkus lepingut, kui jättis 15.12.2024, 15.01.2025 ja 15.02.2025 kolm järjestikust makset tasumata. Krediidiandja edastas 05.03.2025 kostjale tema lepingus märgitud aadressile krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, milles hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles. Krediidiandja saatis 26.03.2025 kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Krediidiandja loovutas 31.03.2025 enda nõuded kostja vastu hagejale ning teavitas sellest kostjat. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista: põhivõlg 792 eurot 93 senti
intress 47 eurot 70 senti
laenuhaldustasu 6 eurot
sissenõudmiskulud 40 eurot
sissenõutavaks muutunud viivis 13 eurot 96 senti
võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (792 eurot 93 senti) alates 20.12.2025 kuni põhivõla tasumiseni.
2.Tartu Maakohus võttis 11.02.2026 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte avalikult 15.07.2026 Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud. Kohus proovis kostjale dokumente kätte toimetada järgmiselt (dtl 132): 11.02.2026 AET kaudu kättesaadavaks tehtud e-posti aadressile XXX (avalduselt, rahvastikuregistris kehtiv alates 10.02.2015), saadetud 27.02.2026 ja 09.04.2026 helistatud rahvastikuregistris olevatel andmetel telefoninumbrile 5697 0111 (kehtiv alates 19.02.2026) – viga numbri valimisel helistatud Sotsiaalkindlustusametist päringu teel saadud telefoninumbrile +372 466880729 – viga numbri valimisel
helistatud kostja abikaasa Kerli V.L-i telefoninumbrile 56391193 – viga numbri valimisel; telefoninumbril 5619 2602 – number ei ole kättesaadav helistatud kostja isa Meelis V.L-i telefoninumbrile 5857 7063 – kinnitas 09.04.2026 telefonikõnes, et ei ole kostjaga üle kahe aasta suhelnud, kontakte ei tea kehtiv elukoht rahvastikuregistris puudub rahvastikuregistris lisa-aadress alates 19.02.2026 XXX – saadetud tähitud kiri lisakatsega laupäeval, tagastatud, ei viibinud kohal rahvastikuregistris lisa-aadress alates 19.02.2026 Oleski-Mihkli, Oleski küla, Võru vald – saadetud tähitud kiri lisakatsega laupäeval, tagastatud, ei viibinud kohal 04.06.2026 asutustele tehtud päringust uusi andmeid ei ilmnenud.
3.Tartu Maakohus andis 25.08.2026 hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite ning nõude ümberarvutuse esitamiseks VÕS § 4034 lg 7 mõttes, mis sätestab, et kui krediidiandja rikub tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes ning muid tasusid (sh lepingutasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus selgitas hagejale õiguslikku käsitlust ja tõendamiskoormist ning juhtis tähelepanu sellele, et kohtu esialgsel hinnangul ei järginud krediidiandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 138). Kohus palus esitada nõude ümberarvutus ning tagasimaksed uuesti määrata, võttes arvesse intressimäära ja muude kulude vähenemist, samuti hinnata, kas leping on ümberarvutuse tulemusena kohaselt üles öeldud. Samuti palus kohus esitada täiendavad tõendid maksehäireregistri väljavõtte kontrollimise kohta, kuivõrd hagis esitati väljavõte hagiavalduse esitamise seisuga, mitte lepingu I sõlmimise seisuga.
4.Hageja esitas 31.08.2026 seisukoha, milles märkis, et krediidiandja on ammendavalt vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Hageja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine ei nõua igal juhul ja alati tarbijalt arvelduskonto väljavõtte küsimist, vaid asjakohane teave on võimalik saada ka tarbija esitatud andmeid ning registrites olevaid andmeid kogumis analüüsides. Arvelduskonto lauskontrolli kohustuse jaatamine on ülemäärane, sest tarbijakrediidilepinguid on väga erineva mahu ja iseloomuga. Ka ei võimalda arvelduskonto väljavõte saada tegelikkuses tarbija maksekäitumisest täielikku ülevaadet, sest tarbijad võivad arveldada ja igakuiseid kulutusi katta ka sularahas või teistel arvelduskontodel olevate rahaliste vahendite või ka kolmandate isikute rahaliste vahendite abil. Hageja on ka seisukohal, et tarbijakrediidileping sõlmiti enne asjakohase kohtupraktika loomist, mistõttu rikub kõnealuse lepingu puhul kohtupraktika kohaldamine seaduse tagasiulatuva jõu keeldu. Õiguskindluse tagamiseks on kinnistatud lex retro non agit põhimõte, mis keelab pärast laenulepingu sõlmimist tagasiulatuvalt kohaldada hiljem kehtestatud regulatsioone või lisandunud kohtupraktikat. Hageja leiab täiendavalt, et kui ka jaatada võimalust kohtupraktikat tagasiulatuvalt kohaldada, ei tulene sellest kohustust alati arvelduskonto väljavõtet kontrollida. Hageja esitas ka ümberarvutuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Ümberarvutuse kohaselt sai kostja krediiti 3052 eurot 70 senti ning on tagasi maksnud 5028 eurot 40 senti, mistõttu ei ole kostja ümberarvutuse tulemusena võlgnevuses.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohustused juba täielikult täitnud.
6.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning teeb menetluslikud otsused.
7.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
7.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
7.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
7.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija arvelduskonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt arvelduskonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
8.Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis kostja krediidivõimelisuse VÕS § 403 4 lg-te 1–3 mõttes nõuetekohaselt hindamata. Hageja on välja toonud, et krediidivõimelisuse hindamise lähtuti vaid kostja enda esitatud andmetest, päringust Pensioniregistrisse ning avalikest andmebaasidest saadud infost kostja maksekäitumise kohta (dtl 6-8, 45-46). Hageja ei tõendanud maksehäireregistrite
kontrollimist, esitades taust.ee keskkonna registri väljavõtte hagiavalduse esitamise seisuga (dtl 45), mitte lepingu sõlmimise seisuga.
8.1.Kohus andis 25.08.2026 hagejale tähtaja, et esitada soovi korral täiendavad tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, selgitades, et kohtu esialgsel hinnangul ei ole hageja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning palus esitada nõude ümberarvutuse VÕS § 4034 lg 7 mõttes. Kohus andis selgitused ja esitas näidiseks ümberarvutuse tabeli, paludes ära näidata põhiosa ja seadusjärgse intressi maksed ja kostja tasutud summad arvestades vähendatud nõuet, et oleks aru saada, millal oleks kostja ümberarvutuste järgi maksetega viivitusse jäänud. Kohus palus ka selgitada, kas ümberarvutuse korral oleks krediidiandjal olnud õigus 26.03.2025 leping üles öelda, sh kas ka ümberarvutuse korral olnud kostja enne 26.03.2025 VÕS § 416 lg 1 mõttes viivituses kolme teineteisele järgneva osamaksega.
8.2.Hageja esitas 31.08.2026 vastuse, milles selgitas jätkuvalt, et krediidiandja tugines krediidivõime hindamisel kostja esitatud andmetele, Pensioniregistri päringuvastusele ja sellest tulenevalt sisereeglite kohaselt tehtud laenuteenindamise suhtarvu arvutuskäigule. Hageja tugines ka seaduse tagasiulatuva jõu keelule, leides, et lepingu sõlmimise hetkel ei kohaldunud vastutustundliku laenamise põhimõtet sisustav kohtupraktika.
8.3.Kohus leiab, et hageja ei ole eeltooduga tõendanud, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, vaatamata sellele, et kohus andis selgitused ja võimaldas hagejal täiendavaid tõendeid esitada. Krediidiandja tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel üksnes kostja esitatud andmetele igakuiste kohustuste kohta, jättes kontrollimata, kas need andmed on tõesed. Hageja ei ole nõuetekohaselt tõendanud isegi seda, et krediidiandja kontrollis kostja kohustusi maksehäireregistritest, kuivõrd tõendina on esitatud taust.ee andmebaasi väljavõte hilisema seisuga 19.12.2025 (dtl 45). Asjaolu, et kostjal ei olnud krediidiandja ees varasemaid finantskohustusi ning hageja väite kohaselt ei nähtunud maksehäirete registritest taotluse esitamisel maksehäireid, ei ole kohtu hinnangul piisav, et hinnata kostja krediidivõimelisust. Eelkõige on võimalik tarbija krediidivõimelisust hinnata arvelduskonto väljavõtte järgi, kuivõrd nendest andmetest selguvad kõige täpsemalt tarbija igakuised väljaminekud. Arvelduskonto väljavõtte võib jätta analüüsimata, kui krediidivõimelisust on võimalik hinnata ammendavalt muid andmeid kogumis hinnates. Kohtu hinnangul ei kogunud ega analüüsinud krediidiandja ammendavalt kostja andmeid.
8.4.Kohus ei nõustu ka hageja käsitlusega vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise koht. Põhimõtet käsitlev keskne norm VÕS § 403 4 jõustus 21.03.2016 (avaldamismärge RT I, 11.03.2016, 1). Põhimõte kehtis ja seda tuli rakendada alates nimetatud kuupäevast, Riigikohus on tõlgendanud lepingute sõlmimise ajal kehtivat õigust. Kohtupraktika eesmärk on normide tõlgendamine ja sisustamine, mistõttu on asjakohatu väide, justkui ei oleks enne 24.11.2023 jõustunud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrust 2-21-13098/50 olnud krediidiandjal mingit kohustust hinnata tarbija arvelduskonto väljavõtet. Arvelduskonto väljavõtte hindamata jätmisel lasub tõendamiskoormis krediidivõimelisuse ammendava hindamise osas hagejal, kuid hageja on tuginenud üksnes väitele, et arvelduskonto väljavõte ei ole vajalik. Hageja esitatud asjaoludest nähtub, et krediidiandja ei ole kostja finantskohustuste olemasolus veendunud, vaid tugines üksnes kostja esitatud andmetele. Hageja ei ole tõendanud maksehäireregistrite päringute tegemist lepingu sõlmimisele eelneval ajal. Kohus andis hagejale täiendava tähtaja analüüsi ning tõendite esitamiseks, kuid hageja esitatud täiendavast seisukohast uusi asjaolusid ei ilmnenud. Seetõttu on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja tõi 31.08.2026 kohtule
esitatud seisukohas esile, et kostja on saanud lepingute järgi krediiti 3052 eurot 70 senti (dtl 20) ning on tagasi maksnud 5028 eurot 40 senti (dtl 65–95). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on kostja hageja nõude vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades täies ulatuses rahuldanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et hageja ei ole tõendanud ka seda, et ta saatis kostjale nõude loovutamise teate, nõude loovutamise teate näol on tegemist trükitud tekstiga (dtl 44), mille metadata kohaselt on fail loodud hagi esitamise päeval 19.12.2025 kell 11.07. Hagiavalduse kohaselt saadeti teatis kostja lepingus märgitud aadressile, kuid see asjaolu on tõendamata.
10.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kostja menetluses ei osalenud, mistõttu ei ole kostjal ka hüvitatavaid menetluskulusid. Kohus märgib seda arvestades, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.