1.Jätta B2 Impact OÜ hagi S.O vastu võla nõudes rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja B2 Impact OÜ kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) esitas 28.11.2025 kohtule hagiavalduse S.O vastu võla nõudes. Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) on ülepiiriline pangateenuse pakkuja, kes väljastab klientidele laenulimiite. Lepinguga määratakse kindlaks limiidi suurus, igakuine minimaalne tagasimakse ja maksetähtaeg, kusjuures klient võib limiiti igal ajal osaliselt või täielikult tagasi maksta ning limiidi piires lisaraha kasutada. Iseteeninduse kaudu on võimalik jälgida limiidi kasutust, vaba jääki ja maksetähtaegu ning taotleda täiendavaid väljamakseid. 1 (8)
Ka pärast limiidi täielikku tagasimaksmist jääb konto avatuks ja võimaldab edaspidi raha kasutamist. Laenulimiidi leping sõlmiti Multitude Bank p.l.c iseteeninduskeskkonnas 08.03.2016, kui kostja kinnitas laenutaotluse isikukoodi ja PIN-koodi abil. Enne kinnitamist edastas krediidiandja kostjale lepingu üldtingimused, hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo, mis moodustasid lepingu osa. Leping sõlmiti tähtajatult ning võimaldas kasutada laenulimiiti kuni 1200 eurot. 22.01.2020 muutsid pooled lepingutingimusi. Kostjal oli iseteeninduses võimalik jälgida laenukonto seisu, arveid ja limiidi jääki ning taotleda väljamakseid. Laenulimiit oli kliendipõhine, korduvkasutatav ja krediidiandjal oli õigus lepingu tingimuste kohaselt limiidi suurust muuta. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 8646 euro ulatuses, tehes ajavahemikus 08.03.201613.10.2024 mitmeid väljamakseid, mille suurused jäid vahemikku 109-1293 eurot. Krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe (30.01.2016) kohaselt kohustus kostja tasuma kasutatud raha eest intressi 50,74% aastas ning krediidikulukuse määr oli 64,39% aastas. Krediidikulukuse määr arvutati VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud korra järgi, lähtudes 600-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest. Krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe (22.01.2020) kohaselt kohustus kostja tasuma kasutatud raha eest intressi 49,09% aastas ning krediidikulukuse määr oli 61,79% aastas. Krediidikulukuse määr arvutati VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud korra järgi, lähtudes 2000-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest. VÕS § 406 lg 5 kohaselt märgitakse muutuva intressi või määratlemata tasude korral lepingus krediidikulukuse esialgne määr, lähtudes lepingu sõlmimise ajal kehtinud eeldustest. Kuna laenulimiidi kasutamise maht ja tasud ei ole ette teada, saab krediidi kulukuse määra arvestada üksnes eelduslikult. Esialgne krediidi kulukuse määr arvutati vastavalt lepingutingimustele ja jäi seaduses sätestatud piiridesse. Ülemmäära ületamise korral vähendatakse intressi lepingu üldtingimuste alusel. Seetõttu ei ole leping VÕS § 4062 lg 1 mõttes tühine, arvestades, et 08.03.2016 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi kulukuse määra ülempiir 64,95% ning 22.01.202 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi kulukuse määra ülempiir 61,83%. Lepingu hinnakirja järgi (08.03.2016) oli viivisemäär võrdne intressimääraga ehk 50,74% aastas ning lepingu muutmisel 22.01.2020 oli selleks määraks 49,09% aastas. Kostja pidi laenu tagastama igakuiste arvete alusel, mis edastati iseteeninduskeskkonnas ning sisaldasid muu hulgas miinimummakset, intressi, tasusid ja tähtaega. Miinimummakse oli 5% võlgnevusest või vähemalt 10 eurot. Ebapiisava makse korral jaotati laekumine esmalt sissenõudmiskulude katteks, seejärel põhiosale, intressile ning muudele tasudele ja viivistele. Kostja on lepingu alusel tasunud kokku 18 035,81 eurot, millest 3643,99 eurot arvestati põhivõla, 235,18 eurot kulude ja 14 156,64 eurot intressi katteks. Kostja jäi järjestikku viivitusse mitme osamaksega (s.o jaanuar 2025, veebruar 2025, märts 2025 ja aprill 2025), mistõttu krediidiandja nõue muutus sissenõutavaks ning pärast täiendava tähtaja andmist edastas krediidiandja kostjale teate lepingu lõpetamise kohta. Krediidiandja teatas kostjale, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja see lõpeb 15. kuupäeval, mille järel muutub kogu võlg sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud minimaalset tagasimakset, lõppes leping 08.05.2025 ning kogu võlgnevus muutus tasumisele kuuluvaks. Lepingu üldtingimuste kohaselt edastati teated ja arved kostjale elektrooniliselt iseteeninduskeskkonna kaudu.
2 (8)
Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse e-kiri saajani jõudnuks selle saabumisel saaja või tema teenusepakkuja serverisse ning kättesaaduks hetkest, mil saajal on mõistlik võimalus selle sisuga tutvuda. Teade loetakse kättesaaduks hiljemalt ühe nädala möödumisel selle serverisse saabumisest ning sellest hetkest lasub adressaadil ka teate sisust teadasaamise risk (Riigikohtu 18.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et krediidiandja edastas lepingu ülesütlemise teatised kostjale lepingus kokkulepitud viisil ja tema poolt deklareeritud aadressile. Teatised jõudsid kostja mõjusfääri ning kostjale läks üle teate sisust teadasaamise risk. Seega tuleb ülesütlemise teatis lugeda kättetoimetatuks lepingu punkti 12.1 ning TsÜS § 69 lg 2 ja 3 kohaselt. Lisaks teavitati kostjat 04.06.2025 nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, mistõttu on nõude loovutamine kostja suhtes kehtiv VÕS § 170 tähenduses. Krediidiandja teostas lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid kokku 8646 euro ulatuses ning kostja tasus põhivõla katteks 3643,99 eurot. Seetõttu oli kostja põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga 5002,01 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress seadusjärgses määras summas 291,02 eurot alates lepingu ülesütlemisest 09.05.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 28.11.2025 summas 291,02 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle täieliku tasumiseni alates 29.11.2025 seadusjärgses viivisemääras ehk 10,15% aastas. Aastane viivise summa moodustab seega 507,70 eurot (5002,01 eurot × 10,15%). Hageja selgitab, et algne krediidiandja Multitude Bank (endise ärinimega Ferratum Bank) kogus enne krediidilepingu sõlmimist kostja kohta vajalikku teavet ning hindas kostja krediidivõimelisust VÕS § 4034, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse ning Finantsinspektsiooni juhiste kohaselt. Krediidiandja kontrollis kostja isikusamasust Rahvastikuregistri andmete alusel, maksehäirete puudumist ning lähtus kostja esitatud andmetest ja registripäringutest, sh creditinfo.ee andmebaasi andmetest. Kostja märkis enda igakuiseks netosissetulekuks 1300 eurot, kuid ei esitanud andmeid igakuiste kohustuste kohta. Hageja märgib, et kostja kinnitas laenutaotluses ja lepingus esitatud andmete õigsust ja täielikkust ning kinnitas, et tal puuduvad maksehäired ja ta on teadlik laenulepingust tulenevatest kohustustest. Hageja hinnangul võimaldas kogutud teave põhjendatult järeldada, et kostja oli krediidivõimeline ning võimeline täitma krediidilepingust tulenevaid kohustusi. Hageja viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-21-13098 ning märgib, et krediidivõimelisuse hindamisel ei ole alati vajalik tugineda pangakonto väljavõttele, kui muu kogutud teave võimaldab krediidivõimet piisavalt hinnata. Hageja leiab, et käesoleval juhul olid kostja esitatud andmed ning maksehäirete puudumine piisavad ning krediidiandjal ei olnud vajadust nõuda täiendavalt pangakonto väljavõtet. Hageja rõhutab, et krediidiandja võis tugineda kostja esitatud andmetele ega saanud arvesse võtta asjaolusid, mis ei olnud talle kättesaadavad või mida kostja ei avaldanud. Hageja hinnangul lasub ka krediidivõtjal kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave oma majandusliku olukorra kohta ning selle kohustuse rikkumise korral ei kohaldu VÕS § 4034 lg 7 tagajärjed. Samuti märgib hageja, et hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda automaatselt krediidivõimelisuse ebaõiget hindamist ega krediidiandja hooletust. Hageja lisab, et krediidileping sõlmiti 2016. aastal ning krediidiandja tegevust tuleb hinnata lepingu sõlmimise ajal kehtinud nõuete ja sise-eeskirjade alusel. Hageja märgib veel, et tema ei ole algne krediidiandja, vaid on nõude omandanud loovutamise teel ning saab tugineda 3 (8)
üksnes algse krediidiandja poolt edastatud dokumentidele ja selgitustele. Hageja leiab, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning kostja on nõuet ka kokkuleppe sõlmimisega tunnistanud. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva rahalise nõude kogusummas 5293,03 eurot, sh põhivõlg 5002,01 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 291,02 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis.
2.Kostja on hagimaterjalid kätte saanud. Kostja hagiavaldusele sisulist vastust esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus, olles analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
4.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja. VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.
5.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti krediidileping laenuandjaga iseteenindussüsteemis. Kostja on avaldanud soovi avada konto vastavasisulise taotluse esitamisega. Samal kuupäeval on edastatud läbi iseteeninduse keskkonna kostjale e-posti lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN-koodi kasutades iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja laenutaotluse 08.03.2016. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed (dtl 21-24; 35-37), laenulimiidi üldtingimused (dtl 11–19; 25-33). Lisaks esitas hageja väidetava kostja poolt esitatud taotluse laenu saamiseks (dtl 10). Ükski fail ei ole allkirjastatud, standardinfo teabeleht ega üldtingimused ei kajasta isegi kostja andmeid. Hageja esitas kohtule väljavõtte (dtl 63-68), millest nähtub, et kostjale on tehtud väljamakseid kokku summas 8646 eurot. Kohus loeb seega tõendatuks, et kostjale võimaldati perioodil 08.03.2016 kuni 08.05.2025 krediiti kokku summas 8646 eurot.
4 (8)
VÕS § 408 lg 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave, siiski kehtivaks, kui tarbija hakkab krediiti kasutama.
6.Hageja esitatud andmete kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (08.03.2016) p 3 kohaselt intressimäär 50,74% aastas ja krediidikulukuse määr 64,39% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 50,74% aastas. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (22.01.2020) p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09% aastas. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel 30.11.2015 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra näitaja 21,65%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 23.12.2015 ning oli tarbijakrediidi kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.01.2016 kuni 30.06.2016. Kostjale 08.03.2016 laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 64,39% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri. Eesti Panga andmetel 30.11.2019 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra näitaja 20,61%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 27.12.2019 ning oli tarbijakrediidi kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.01.2020 kuni 30.06.2020. Kostjale 22.01.2020 laenulepingu muutmisel kohaldatud krediidi kulukuse määr oli 61,79% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.
7.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
5 (8)
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
8.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusest, et krediidilepingu üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt võimaldati kostjale esialgu krediidilimiit 1200 euro ulatuses (08.03.2016). Samas nähtub menetlusmaterjalidest, et kostja esitas laenutaotlusi kokku 17 korral ning kasutas krediidilimiiti kokku summas 8646 eurot. Seega suurendati krediidilimiiti korduvalt ning tegemist ei olnud üksiku krediidiotsusega. Krediidilimiidi suurendamise korral tuleb krediidivõimelisust igakordselt uuesti hinnata. Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu aga, et krediidiandja oleks iga täiendava krediidi väljastamise või limiidi suurendamise eel hinnanud kostja krediidivõimet sisuliselt ja terviklikult. Krediidivõimelisuse hindamisel on tuginetud kostja enda esitatud andmetele, ilma et oleks sisuliselt kontrollitud tema tegelikke sissetulekuid, püsikohustusi ning majanduslikku olukorda, näiteks pangakonto väljavõtte, olemasolevate krediidikohustuste või muude regulaarsete kulude kaudu. Ainuüksi maksehäirete registri kontroll ning kostja enda deklaratsioon ei ole piisav krediidiandja aktiivse hoolsuskohustuse täitmiseks. Samuti ei nähtu esitatud andmetest, et krediidiandja oleks hinnanud kostja maksevõimet terviklikult, sh tema tegelikku jääksissetulekut pärast tavapäraste elamis- ja finantskohustuste täitmist. Hageja väide, et pärast krediidikohustuse täitmist jäi kostjale alles majapidamiskulude määr, on üldsõnaline ning tõendamata. Lisaks ei vabasta tarbija poolt andmete õigsuse kinnitamine krediidiandjat kohustusest teha mõistlikke ja aktiivseid samme nende andmete kontrollimiseks. VÕS § 4034 eesmärk on kaitsta tarbijat ülemäärase laenukoormuse eest ning vastav kohustus lasub eelkõige krediidiandjal kui professionaalsel turuosalisel. Asjaolu, et kostjale väljastati krediiti korduvate väljamaksetena kokku 8646 euro ulatuses, viitab pikaajalisele ja ulatuslikule krediidisuhtest tulenevale koormusele, mis omakorda eeldanuks krediidiandjalt kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist ning põhjalikumat krediidivõime hindamist. Seetõttu ei saa üksnes hageja üldiste väidete ning standardsete viidete alusel järeldada, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise nõudeid täitnud nõuetekohase hoolsusega.
6 (8)
9.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Hageja tugineb hagiavalduse punktis 1.21 asjaolule, et leping kostjaga on 08.05.2025 üles öeldud (dtl 5). Lepingu ülesütlemise tõendamiseks esitas hageja meeldetuletuse lepingu lõpetamisest (dtl 43). Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigust nõuda lepingus kokkulepitud intressi, vaid ta saab nõuda seadusjärgset intressi. Lepingu sõlmimise ajal 2016. aastal oli seadusjärgne intress 0,05%. Vaadates kohtule esitatud arveid (dtl 39-42), siis viimasena, s.o 22.04.2025 esitatud arves (dtl 42) on märgitud, et laenujääk eelmisest perioodist on 5136,90 eurot, meeldetuletuskirjade väljastamine 10 eurot (5+5) ja intress 463,68 eurot. Minimaalne maksmisele kuuluv summa 280,53 eurot. Arvel on märgitud, et võlgnevus on 676,56 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda lepingujärgset intressi ja seadusjärgne intress oli 0,05%, siis ei ole hageja tõendanud, et kostja oli võlgnevuses. VÕS § 4034 lg 7 järgset ümberarvestust ei ole hageja kohtule esitanud. Lisaks nähtub kohtule esitatud maksete ajaloost, et kostjale väljastati krediidisuhte kestel kokku 8646 eurot. Hageja enda arvutuste kohaselt on kostja tagasimakseid teinud kokku 18 035,81 euro ulatuses, samas kui kohtule esitatud maksete väljavõttest nähtub maksete kogusummana 23 653,11 eurot. Seega esineb hageja esitatud andmetes vastuolu. Ka lähtudes hageja enda esitatud väiksemast summast on kostja tasunud tagasi oluliselt rohkem, kui talle krediidina tegelikult väljastati. Sellises olukorras ei ole põhjendatud lugeda tõendatuks, et kostjal eksisteeris hageja väidetud võlgnevus, eriti olukorras, kus hageja ei ole esitanud VÕS § 4034 lg 7 kohast ümberarvestust ega võimaldanud kontrollida nõude tegelikku suurust pärast lepingujärgse intressi asendamist seadusjärgse intressiga. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb.
10.Kohus on seisukohal, et kuna laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja ei ole esitanud VÕS § 403 4 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma ümberarvestuseta ei ole kohtul võimalik muuhulgas hinnata, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ega, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud.
7 (8)
11.Kohus jätab hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.