Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-15022
Kohtuasi
B2 Impact OÜ hagi G.G vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6. novembri 2025. a hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrus
Kaebuse esitaja ja liik
B2 Impact OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood lepinguline esindaja Anu Volmer
11542046),
Kostja: G.G (isikukood XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu määruskaebusele lisatud tõendid.
2.Jätta Harju Maakohtu 6. novembri 2025. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse õiguslikku põhjendust.
3.Jätta B2 Impact OÜ määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud B2 Impact OÜ kanda. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 11.09.2025 Harju Maakohtule hagi G.G (kostja) vastu paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1085,12 eurot, intressid 168,26 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 276,01 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise põhivõlalt seadusjärgses määras alates 12.09.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Omaraha OÜ (laenuandja) ja kostja 29.12.2023 laenulepingu nr S236453753. Laen 1200 eurot, millest peeti kinni lepingutasu 24 eurot, tagatisfondi tasu 43 eurot ja ülekandetasu 0,50 eurot, kanti kostja kontole 29.12.2023. Kostja tegi laenuandjale tagasimakseid kokku 215,93 eurot. Kuna kostja jättis tagasimaksed tähtaegselt tasumata, ütles laenuandja laenulepingu 06.11.2024 üles. Laenuandja loovutas 06.11.2024 nõude kostja vastu hagejale.
1.2.Hagis märgiti kostja elukohaks XXX . Maakohtu määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus keeldus 06.11.2025 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest.
2.1.Määruse kohaselt nähtub Kohtute infosüsteemist, et Pärnu Maakohus jättis 12.08.2025 tsiviilasjas nr 2-24-146112 laenulepingu nr S236453753 alusel esitatud nõude kohtualluvuse tõttu läbi vaatamata. Rahvastikuregistri kohaselt on kostja elukoht alates 01.11.2023 XXX, Soome. Varasemates menetlustes on sellel aadressil menetlusdokumendid kostjale kätte toimetatud. Kostja lisa-aadress on alates 11.12.2023 XXX Tallinn. Seega on kohus nii käesolevas tsiviilasjas, kui ka tsiviilasjas nr 2-24-146112 tuvastanud, et kostja praegune elukoht ei ole Eesti Vabariigis.
2.2.Laenulepingu tingimuste p-s 15.2 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega ning on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühine (TsMS § 104 lg 1). Praegusel juhul ei kohaldu ka TsMS § 104 lg 3 p 2, sest kostja elukoht oli juba enne kohtualluvuse kokkulepet Soomes ja hagi esitamise ajal on kostja elukoht teada. Kohtualluvuse määramisel tuleb seega lähtuda kostja elukohast Soomes. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3.Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule lahendamiseks.
3.1.Kaebuse kohaselt sõlmisid pooled kehtiva kohtualluvuse kokkuleppe, kuna see on kokku lepitud juhuks, mil tarbija on asunud elama välisriiki või tema elukoht ei ole hagiavalduse esitamise ajal teada. Kohtualluvuse kokkulepe ei ole vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (edaspidi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) ega Eesti õigusega.
3.2.Hageja pöördus enne hagi esitamist Soome koostööpartneri poole kostja võla sissenõudmiseks Soome Vabariigis. Kuna kostjal puudus kehtiv elukoha aadress Soomes, ei saanud Soome koostööpartner asja Soomes menetleda.
2
2-25-15022
3.3.Hageja lähtus hagi esitamisel kostja viimasest teadaolevast elukoha aadressist, mis on kostja poolt lepingu sõlmimisel kinnitatud elukoha aadress.
4.Kostja määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Kostja ema kinnitas vestluses kohtuga, et kostja ei ole Eestis.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) muutmata, kuid muuta tuleb määruse õiguslikku põhjendust. Määruskaebus jääb rahuldamata.
7.Hageja esitas määruskaebusega uued tõendid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Tõendil on tähtsus eelkõige siis, kui see kinnitab menetlusosalise poolt kohtule esitatud väiteid (TsMS § 236 lg 1). Arvestades määruskaebuse väiteid, võtab kohus esitatud tõendid asja materjali juurde.
8.Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, leides, et kostja elukoht on Soomes, mistõttu ei ole Eesti kohus kohtualluvuse sätete järgi pädev asja menetlema. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et käesolevas asjas esitatud hagi ei allu Eesti kohtule, kuid maakohtu õiguslikke põhjendusi tuleb muuta, sest maakohus jättis rahvusvahelise kohtualluvuse hindamisel kohaldamata Euroopa Liidu õiguse. Lisaks on pärast määruskaebuse esitamist ilmnenud uued asjaolud kostja elukoha osas.
9.TsMS § 75 lg 1 esimene lause kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 4 sätestab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes viidatud Euroopa Liidu määrustes. Kuna maakohus tuvastas, et kostja elukoht on Soome Vabariigis, tuli maakohtul kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda TsMS § 70 lg 4 p-s 1 viidatud Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusest. Kuna hagiavalduse aluseks on laenuandja ja kostja kui tarbija vahel sõlmitud tarbijakrediidileping, tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-test 17–19.
10.Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja alaline elukoht hagi esitamise ajal ei olnud Eesti Vabariigis. Määruskaebuse väite kohaselt allub asi siiski Eesti kohtule, sest laenuandja ja kostja sõlmisid laenulepingu tingimuste p-s 15.2 kohtualluvuse kokkuleppe. Kolleegium kaebajaga ei nõustu.
10.1.Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 kohaselt võib 4. jao sätetest kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, (p 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, (p 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või (p 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. 3
2-25-15022
10.2.Laenulepingu tingimuste p 15.2 kohaselt lahendab kokkuleppe mittesaavutamisel vaidluse Harju Maakohus, kui poolte kokkuleppest või kohaldatavast õigusest ei tulene teistsugune kohustuslik kohtualluvus. Eelnimetatud kohtualluvuse kokkulepe kehtib ka juhul, kui kasutaja asub pärast kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimist elama väljapoole Eesti Vabariiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (dtl 62).
10.3.Maakohus tuvastas õigesti, et rahvastikuregistri andmetel on kostja elukoht alates 01.11.2023 XXX, Soome. Täiendavalt viitas maakohus tsiviilasjale nr 2-24-146112, kus Pärnu Maakohus tuvastas, et kostja avaldas ka Eesti Maksu- ja Tolliametile enda elukohana Soome elukoha aadressi. Töötamise registri andmetel oli viimane kanne kostja töötamise lõpetamise kohta 28.09.2018. Maksu- ja Tolliameti andmetel sai kostja Eestis töötamisega seonduvat maksustatavat tulu viimati septembris 2018 (Pärnu Maakohtu 12.08.2025 määrus tsiviilasjas nr 2-24-146112, p 27). Eeltoodut kogumis arvestades leidsid kohtud õigesti, et kostja huvide kese ja alaline elukoht oli alates 01.11.2023 Soomes. Ainuüksi asjaolu, et kostja märkis laenulepingusse oma aadressina XXX Tallinn, eeltoodut ümber ei lükka. Arvestades, et laenuleping sõlmiti 29.12.2023, ei ole laenulepingu tingimuste p-s 15.2 sätestatud kohtualluvuse kokkulepe kooskõlas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 p-ga 3, sest kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud mõlema lepingupoole alaline või peamine elukoht Eestis.
11.Kuna kohtualluvuse kokkulepe ei kehti, tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg-st 2, mille kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg 2 sätestab, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.
12.Soome koduvallaseadus (kotikuntalaki) § 4 p-st 3 tuleneb, et koduvallaseaduse alusel määratakse nende Euroopa Liidu kodanike elukoht, kes on registreerinud oma Soomes elamise õiguse vastavalt Soome välismaalaste seadusele ja kes elavad Soomes. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ja Soome rahvastikuregistrikeskuse vahel sõlmitud rahvastikuregistri üleandmise lepingu § 4 ja 5 järgi annab Soome rahvastikuregister Eesti Vabariigi kodanike alalise elukoha aadressiandmed üle Eesti rahvastikuregistrile kujul, milles need on kantud Soome rahvastikuregistrisse (vt ka TlnRnKm 07.05.2021, 2-20-2709, p 16). Kuna Eesti rahvastikuregistrist nähtuvad kostja Soome elukoha andmed, on kostjal Soome rahvastikuregistri andmetel Soomes registreeritud elukoht. Kuna kostjal on Soomes registreeritud elukoht, tuleb kostja Soome elukoht koduvallaseaduse § 4 p 3 järgi määrata kindlaks koduvallaseaduse alusel. Koduvallaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on isiku elukoht see vald, kus isik elab. Rahvastikuregistri andmetel elab kostja Soomes Espoos. Seega oli kostjal Soome õiguse kohaselt Soomes elukoht. Määruskaebusega esitatud hageja Soome koostööpartneri hinnang, et kostjal puudub Soomes kehtiv aadress, ei lükka ümber rahvastikuregistrist nähtuvaid andmeid kostja elukoha kohta.
13.Ringkonnakohus andis kostjale võimaluse esitada seisukoht maakohtu määruses ja määruskaebuses esitatud väidete kohta. Kohus määras 05.03.2026 kostjale tähtaja määruskaebusele seisukoha esitamiseks ning saatis määruskaebuse ja selle lisad tähtsaadetisena aadressile XXX, Soome. Menetlusdokumente ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ja need tagastati kohtule (dtl-d 139 ja 140). Kohus helistas 08.04.2026 kostjale, kes vastas isiklikult telefonile ning palus dokumendid saata aadressi XXX, kus elab kostja väidete kohaselt tema ema ja kust kostja saab dokumendid kätte. Kostja teatas, et tal on elukoha sissekirjutus Soomes, kuid seal ta ei ela. Elukoha aadressi kostja ei avaldanud. Kohus edastas 16.04.2026 määruskaebuse ja selle lisad tähtsaadetisena aadressile XXX. Kostjale ei 4
2-25-15022 õnnestunud menetlusdokumente kahel korral kätte toimetada ning need jäeti postkasti (dtl-d 142 ja 143). Kostja ringkonnakohtule oma seisukohta ei esitanud. Eeltoodud asjaoludel ei ole kostja tegelik alaline elukoht ringkonnakohtule teada.
14.Euroopa Kohus selgitas 17.11.2011 otsuses C-327/10 (Hypoteční banka a.s. vs Udo Mike Lindner), et kui kohus ei suuda kindlaks teha tarbijast kostja alalist elukohta hagi esitamise koha riigis ega muus liikmesriigis selle liikmesriigi õigust kohaldades, võib kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast alalisest elukohast. Kohus sedastas, et Brüsseli I määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukord, mis takistaks hagejal kohtusse pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei võimalda kindlaks määrata kohtualluvust (otsuse p-d 39–45). Kuigi Euroopa Kohus rõhutas seda järeldust konkreetse asja asjaolude põhjal, ei piiranud Euroopa Kohus oma eespool viidatud järeldust ainult selles asjas tuvastatud asjaoludega (vt selle kohta RKTKm 31.03.2015, 3-2-1-179-14, p 13). Kuna ringkonnakohtule ei ole kostja alaline elukoht teada, tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda kostja viimasest teadaolevast alalisest elukohast. Seejuures ei saa kostja viimase alalise elukoha määramisel lähtuda ainuüksi kostja poolt laenulepingus avaldatud aadressist, nagu soovib hageja. Siinse määruse p-des 10.3 ja 12 toodud põhjendustel on kostja viimane teadaolev alaline elukoht Soomes.
15.Eeltoodut arvestades ei allu asi Eesti kohtule, mistõttu keeldus maakohus hagiavalduse menetlusse võtmisest õigesti. Maakohtu määruse resolutsioon jääb seega muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
16.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja menetluses ei osalenud, ei ole asjas hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
(allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.