Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. mai 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-14-16068
Tsiviilasi
M.M. hagi E.S. vastu võlgnevuse lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
18 398,16 eurot
11 919,52 euro ja
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.M. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. aprill 2015. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): M.M. (isikukood: XXXX; asukoht: XXXXXXX), esindaja advokaat Marko Paabumets Vastustaja (kostja): E.S. (isikukood: XXXXX; elukoht: XXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2014. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste kantud menetluskulud M.M. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.M. esitas 14.04.2014. a hagiavalduse E.S. vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 11 919,52 eurot, 26.03.2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 369,90 eurot, alates 27.03.2014. a viivise 0,023% päevas kindla summana kuni otsuse tegemiseni ning viivise 0,023% päevas otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja rahuldada nõude VÕS § 1023 lg 1 alusel või alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.10.2006. a suuliselt tähtajatu laenulepingu, millega hageja andis kostjale aastatel 2006 kuni 2008 laenu kogusummas 185 500 krooni, s.o 11 919,52 eurot. Laen on kantud kostja arveldusarvele. Hageja esitas 09.09.2013. a kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja nõudis laenu tagastamist. Kostja sai avalduse kätte 10.09.2013. Seega tuleb lugeda leping üles öelduks 2 kuu möödumisel avalduse kättesaamisest, s.o 12.11.2013. a. Kuna kostja ei ole laenu tagastanud, siis nõuab hageja selle tagastamist. Lisaks nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 järgi viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest 12.11.2013. a kuni kohase täitmiseni. Hageja esitas kostja vastu alternatiivnõuded. Juhul, kui ei ole tõendatud nõue lepingulisel alusel, siis palus hageja rahuldada nõude alusetu rikastumise sätete või käsundita asjaajamise järgi.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja nõustus, et hageja on kandnud kostja arveldusarvele raha, kuid tegemist ei ole laenuga. Hageja ja kostja on endised elukaaslased. Poolte kooselu kestis 2005-2013. Kooselu ajal kandis kõik pere eluasemekulud kostja, samuti hageja ja tema reisidega seotud kulud. Hageja ülekanded olid seotud ka poolte ühise äritegevusega. Kooselu ajal sõlmisid hageja ja kostja vastastikusel kokkuleppel mitmeid kinnisvara tehinguid, millega seoses tehti muuhulgas sularaha sissemakseid hageja arveldusarvele. Hageja kandis hiljem raha kostjale. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist 14.10.2006. a. Kui hageja nõue on kvalifitseeritav alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, siis on see aegunud TsÜS § 151 lg 1 järgi. Hageja pidi nõudest teada saama koheselt pärast ülekande tegemist. Kostja vaidles vastu hageja
alternatiivnõudele, mis on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole märkinud, milline oli olemasolev või tulevikus tekkiv kohustus, mille täitmiseks hageja ülekandeid tegi. Kui hageja kandis õigusliku aluseta kostja arveldusarvele raha, algas nõude aegumistähtaeg ülekande tegemisest. Seega aegusid nõuded kolme aasta möödumisel ülekande tegemisest arvates. Kostja leidis, et kui hagejal puudub alusetu rikastumise nõue, puudub hagejal ka intressi nõue. Isegi juhul, kui hagejal on intressinõue kostja vastu, on see TsÜS § 144 järgi aegunud koos põhinõudega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus otsustas 28.10.2014. a lahendiga järgmiselt:
1.TsMS § 136 lg 4 alusel määrata tsiviilasja hinnaks 18 398,16 eurot.
2.Jätta rahuldamata M.M. hagi E.S.e vastu võlgnevuse 11 919,52 euro ja viivise väljamõistmiseks.
3.Kohaldada aegumist M.M. alternatiivnõudele E.S.e vastu alusetult saadu tagastamiseks (põhivõlgnevus 9395,01 eurot ja võimalikud kõrvalnõuded).
4.Jätta rahuldamata M.M. alternatiivnõue E.S.e vastu alusetult saadu 2524,51 euro tagastamiseks.
5.Jätta rahuldamata M.M. alternatiivnõue E.S.e vastu käsundita asjaajamisega tekkinud kulutuste hüvitamiseks summas 11 919,52 eurot. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis hagejalt riigituludesse välja vähem tasutud riigilõivu summas 200 eurot. Kohus oli seisukohal, et laenulepingu olemasolu ei ole tõendatud. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja ja kostja sõlminud 14.10.2006. a tähtajatu suulise laenulepingu. Hiljem on hageja sisuliselt on positsiooni muutnud ja väitnud, et laenuleping sõlmiti nn raamlepinguna ja tingimusel, et laenu antakse vastavalt E.S.e palvele ja vajadusele. Hageja ei ole suutnud laenulepingu tingimusi ja lepingu sõlmimise aega konkreetselt välja tuua. Hageja, esitades nõude lepingulisel alusel, on kohustatud tõendama laenulepingu olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval ajal tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja vande all antud seletus ei kinnita hagiavalduses toodud väidet, justkui pooled sõlmisid lepingu esimese ülekande tegemisega 14.10.2006. a. Kuigi hageja väitel sõlmiti poolte vahel nn raamleping, puuduvad igasugused väited ja tõendid selle kohta, millal selline kokkulepe sõlmiti. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi kontode väljavõtted tõendada laenulepingu olemasolu hageja ja kostja vahel. Kontode väljavõtetelt nähtuvalt on hageja teinud 14.10.2006. a, 02.04.2007. a, 03.04.2007. a, 12.06.2007. a, 11.07.2007. a ja 18.03.2008. a kostjale ülekandeid. Hageja on ülekannete tegemisel märkinud selgitustesse „xxx“ või „ülekanne“. Kuigi ka ainuüksi selgituse pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada poolte vahelise suhte olemust, nähtub hageja kontode väljavõtetest, et hageja on teinud hulgaliselt ülekandeid, kuhu on selgituseks märgitud „laen“. Hageja ei ole seletust andes osanud vastata küsimusele, miks ei kirjutanud ta kostjale ülekannet tehes selgitusse „laen“, kui hageja reaalselt kostjale laenuks raha üle kandis. Kohus pidas oluliseks sedagi, et hageja ei ole käesoleval juhul suutnud tõendada, millised olid poolte vahelised konkreetsed kokkulepped, st millistel tingimustel leping sõlmiti ja millise tähtajaga. Hageja on oma seletustes olnud kahtlev selles, kas neil kostjaga konkreetseid ja selgeid kokkuleppeid hageja poolt kostja rahaliseks toetamiseks on olnud või mitte. Lisaks on vastuolulised hageja seletused selles, kas ja milline oli tähtaeg laenu tagasimaksmiseks. Lisaks eelkirjeldatule on kohtu arvates õiged kostja osundused sellele, et hagejal puudusid sissetulekud, mis võimaldanuks kostjale anda sedavõrd suurtes summades laenu.
Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, kust pärinesid tema kontol olevad rahalised vahendid. Samuti ei osanud hageja vande all antud seletuses selgitada, kas ta on aastal 2007 müünud kinnistuid või mitte. Samuti ei mäletanud hageja, kui suur oli tema töötasu ja kas töötasu maksti ülekandega. Arvestades hageja kontode väljavõtetelt nähtuvaid sissetulekuid ja väljaminekuid, järeldub, et hageja kohustused olid ilmselgelt suuremad kui tema sissetulekud. Kohtule hageja poolt esitatud aasta 2009 konto väljavõttest nähtub, et kuigi OÜ Paski Varad on hagejale üle kandnud laenu osalise tagastamise selgitusega rahalisi vahendeid, on hageja kandnud sama summa üle kostjale selgitusega „aitäh, pole vaja“ (tl 41). Sellest järeldub, et kuigi väidetav laenusuhe oli hagejal OÜ-ga Paski Varad, on laenuna saadu kantud hoopis kostja kontole. Nimetatud asjaolu annab alust arvata, et kooselu ajal opereerisid pooled nii enda vahendite kui ka äriühingute vahenditega ühiselt. Hageja vande all antud seletuse kohaselt abistas ta objektiga E.S.t ja kuna E.S. müüs kasumiga objekti maha, kandis E.S. hagejale raha OÜ Paski Varad vahenditest tagasi peretüli vältimiseks. Hageja kandis omakorda raha tagasi. Sellest nähtuvalt on hageja ise ka kaudselt tunnistanud, et nad on kostjaga suuremat koostööd teinud ja rahalisi vahendeid omavahel jaganud. Hageja kinnitas, et ta on vahendanud kostjale kinnisvara. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud laenuleping. Hagi tuleb jätta selles osas rahuldamata. Rahuldamata tuleb jätta ka hageja viivise nõue. Hageja on esitanud alternatiivnõude ja nõuab kostjalt VÕS § 1023 lg 1 alusel 11 919,52 euro tagastamist. Hageja AS-i SEB Pank pangakonto väljavõttega on tõendatud, et hageja on teinud kostjale 14.10.2006. a ülekande summas 10 000 krooni, selgitusega „xxxx“ (tl 7). Hageja konto väljavõttest nähtuvalt on hageja 09.10.2006. a tasunud Novatours OÜ-le arve summas 14 220 krooni 10.10-17.10 Türgi reisi eest (E.S.e ja M.M. eest, tl 7). Kohus oli seisukohal, et ainuüksi kostja vande all antud seletus ei tõenda, et 14.10.2006. a ülekanne oleks teostatud Türgi reisi kulutuste katteks. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud kulutuste tegemist, mille katteks tuli hagejal teha ülekanne summas 10 000 krooni. Hageja AS-i Swedbank konto väljavõttega on tõendatud, et hageja on teinud 02.04.2007. a kostjale ülekande summas 50 000 krooni, selgitusega „ülekanne“ (tl 14), 03.04.2007. a ülekande summas 20 000 krooni, selgitusega „ülekanne“ (tl 15). Kostja vande all antud seletuse kohaselt on 02.04.2007. a tehtud ülekanne seoses XXX 1XX ostetud korteriga. 03.04.2007. a ülekanne on seotud XXX XX ostuga ja Valgevene reisiga, mille kulutused (reisipiletid, ööbimine, kohapealsed arved) tasus E.S.. Hageja konto väljavõttest nähtuvalt on hageja vahetanud valuutat ja saanud 02.04.2007. a 200 007,75 krooni (tl 14). Samal kuupäeval on hageja teinud kostjale ülekande summas 50 000 krooni, aga ka Paski Varad OÜ-le ja Ahjurõõmud OÜ-le laenuna raha üle kandnud (tl 14). 03.04.2007. a on hageja teinud kostjale ülekande summas 20 000 krooni (tl 15). Hageja AS-i SEB Pank konto väljavõttest nähtuvalt on hageja tasunud 26.02.2007. a Seitse Teed OÜ-le 415 000 krooni XXX XX korteri ostuhinna (tl 9). Kuna kohtule ei ole esitatud muid tõendeid, mis kinnitaksid ostuhinna tasumist teisel viisil kui viidatud ülekandega, siis puudub kohtul igasugune alus arvata, et 02.04. ja 03.04 teostatud ülekanded oleksid seotud ostuhinna tasumisega. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid Valgevene reisi tasumise ja kulutuste kohta. Hageja AS-i SEB Pank pangakonto väljavõttega on tõendatud, et 12.06.2007. a ülekande summas 45 000 krooni, selgitusega „ülekanne“ (tl 10) ja 11.07.2007. a ülekande summas 10 000 krooni, selgitusega „ülekanne“ (tl 11). Hageja konto väljavõttest nähtuvalt on hagejale 11.06.2007. a tehtud väljamakse notar Edgar Grünbergi ametialaselt kontolt summas 555 797 krooni. Kostja väitel on tegemist olnud XXX XX korteri müügist saadud rahaga, mis
oli tema ja M.M. ühine äriprojekt. XXX XX puudutavatele küsimustele hageja vastata ei osanud. Kuna poolte vahel on olnud vaidlus selles, kas XXX XX-X korteriga seonduv müük on olnud poolte ühine äritegevus või mitte ja kohtule ei ole esitatud dokumente või muid tõendeid, mis pooltevahelist koostööd kinnitaksid, leidis kohus, et ülekannete tegemise kokkulepe ei ole käesoleval juhul tõendatud. Hageja AS Swedbank konto väljavõttega on tõendatud, et hageja tegi 18.03.2008. a ülekande summas 12 000 krooni (tl 16). 18.03.2008. a palus E.S. (kes viibis Tartust ära) M.M.l viia arvele raha, M.M. võttis kodust 10 000 krooni, E.S.ele kandis üle 12 000 krooni. Poolte sellist kokkulepet ei ole käesoleval juhul tõendatud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli kohustus kostjale eelkirjeldatud ülekandeid teostada. Sellest lähtuvalt oli kohus seisukohal, et hageja on teinud kostjale ülekandeid ilma, et hageja oleks selleks kohustatud. Seda kinnitab kohtu arvates ka hageja enda vande all antud seletus, mille kohaselt soovis ta ülekannete tegemisega toetada kostja äritegevust. Kuna tegelikult ei ole kohustust tekkinud, siis kohustust maksete tegemiseks ei olnud. See omakorda kinnitab kohtu arvates seda, et hageja poolt tehtud ülekandeid tuleb käsitleda alusetu rikastumise sätete alusel. Seega on hageja nõue summas 147 000 krooni, s.o 9395,01 eurot, kvalifitseeritav VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetu rikastumise nõudena. Eraldi käsitlemist vajab hageja poolt 12.06.2007. a tehtud ülekanne summas 39 500 krooni OÜ-le Metsakaupmees, kuna ülekanne on tehtud kolmanda isiku kasuks. Kohus oli seisukohal, et hageja nõue kostja vastu eelviidatud alusel OÜ-le Metsakaupmees tasutud summa osas ei ole tõendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, kes sõlmis OÜ-ga Metsakaupmees lepingu murutraktori ostmiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kolmandale isikule, s.o OÜ-le Metsakaupmees on tasutud arve õiguslikul alusel. Sellest tulenevalt ei ole tuvastatud, et hageja on teinud ülekande kolmandale isikule ilma õigusliku aluseta ja kostja on seeläbi alusetult rikastunud. Seega tuleb hageja alternatiivnõue selles osas jätta rahuldamata. Kostja on esitanud hageja alternatiivnõudele (alusetust rikastumisest) aegumise vastuväite. TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Eelviidatud sätte alusel tuleb lugeda rikastumise algusajaks aega, millal isik sai teada asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st seda, et alusetu rikastumine on toimunud. Kohtu hinnangul tuleb aegumisaja algust hakata arvestama ülekannete sooritamise ajast. Sellest tulenevalt aegus hageja nõue 14.10.2006. a ülekantud summa osas 14.10.2009. a, 02.04.2007. a ülekantud summa osas 02.04.2010. a, 03.04.2007. a ülekantud summa osas 03.04.2010. a, 12.06.2007. a ülekantud summa osas12.06.2010. a, 11.07.2007. a ülekantud summa osas 11.07.2010. a, 18.03.2008. a ülekantud summa osas 18.03.2011. a. Kuna aegumise peatumise või katkemise aluseid ei ole, on käesolevaks ajaks hageja nõuded aegunud. Kuna intressinõue on käsitletav kõrvalnõudena, ei ole hagejal õigust seda seoses põhinõude aegumisega enam nõuda. Kuna kohus leidis, et hageja nõue kostjale tehtud ülekannete osas tuleb kvalifitseerida VÕS § 1028 lg 1 järgi, ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda hageja alternatiivnõuet käsundita asjaajamise alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M.M. esitas 28.11.2014. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 9395,01 eurot ja kõrvalnõuded. Alternatiivselt palus hageja rahuldada nõude VÕS § 1023 lg 1 alusel või alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1 alusel. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus märgib, et hageja vande all antud seletus ei kinnita hagiavalduses toodud väidet, justkui pooled sõlmisid lepingu esimese ülekande tegemisega 14.10.2006. Hagejale jääb arusaamatuks kohtu selline seisukoht. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja jätnud põhjendamatult arvestamata hageja vande alla antud seletused; 2) on hageja selgitanud, et laen anti raamlepinguna, laenuleping sõlmiti 14.10.2006 ja tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei arvesta laenulepingu olemasolu hindamisel hageja vande alla antud seletustega; 3) on kostja vastuses hagile märkinud, et juhuks, kui kohus peaks kostja vastuväidetele vaatamata tuvastama laenulepingu olemasolu, siis esitab kostja alternatiivse aegumise vastuväite laenulepingust tulenevale nõudele. Lähtuvalt eeltoodust, võtab kostja omaks ja möönab laenulepingu olemasolu hageja ja kostja vahel, kuid leiab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu tähtajatust; 4) ei ole kohus põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on ta jõudnud järelduseni, et hagejal puudusid sissetulekud, mis võimaldaksid kostjale anda sedavõrd suurtes summades laenu; 5) on põhjendatult jäetud rahuldamata nõue summas 39 500 krooni ja hageja ei vaidle sellele vastu; 6) kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Hageja on seisukohal, et kostja sai teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest seoses hagiga, kui hageja esitas alternatiivnõude 26.08.2014. a. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 82 lg 7. Kohus on vääralt leidnud, et hageja nõue VÕS § 1028 alusel on aegunud; 7) on kohus vääralt jätnud hageja nõude käsundita asjaajamise tehtud kulutuste nõudes käsitlemata, samas on aga otsustanud jätta nõude rahuldamata. Jättes nõude otsuses käsitlemata, puudus kohtul õigus jätta nõue rahuldamata. Kohus on jätnud otsuses märkimata, millisel õiguslikul alusel on kohus jätnud alternatiivnõude käsitlemata.
5.E.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus analüüsinud ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid ning jõudnud neid kogumis hinnates õigele järeldusele, et poolte vahel ei sõlmitud laenulepingut;
2) on apellant jätnud arvestamata, et mitte üksnes apellandi vande alla antud seletus, vaid ka vastustaja vande all antud seletus on tõend. Vastustaja on selgitanud, kust pärinevad summad, mis apellant on vastustajale üle kandnud ning mis asjaoludel on vastavad ülekanded tehtud. Kõik vaidlusalused ülekanded on tehtud kas poolte kooselu või ühise äritegevusega seoses, mistõttu ei ole vastustaja apellandi arvel alusetult rikastunud; 3) ei ole alternatiivse nõude aegumise vastuväide omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses; 4) on kohus kohaldanud aegumist õigesti. Nõude aegumise tähtaja kulgema hakkamine ei ole seotud apellandi ega vastustaja poolt õigusliku hinnangu andmisega väidetavale õigussuhetele, vaid apellandi teadmisega faktilistest asjaoludest; 5) kuna kohus leidis, et apellandil on vastustaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, siis puudus alus ja põhjus hinnata, kas sama õigussuhe on käsitatav käsundita asjaajamisena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohus on materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud ning ei ole menetlusõiguse norme rikkunud.
7.Apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud kohtuotsust osas, milles jäeti rahuldamata nõue 39 500 krooni osas. Ringkonnakohus, kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1, ei kontrolli maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust selles osas.
8.Apellandi väide, et maakohus ei ole asjas esitatud tõendeid õigesti hinnanud ning on jätnud ebaõigesti tuvastamata, et poolte vahel oli laenusuhted, ei ole õige. Ringkonnakohus märgib, et faktiliste asjaoludega on tõendatud, et hageja kandis kostjale või temaga seotud isikute arvele pikema perioodi jooksul, aastatel 2006-2008 erineva suurusega rahasummasid. Vaidlust ei ole ka selle üle, et samal perioodil olid hageja ja kostja elukaaslased (kooselu kestis 2005 – 2013), ega ka selle üle, et nii hageja kui kostja tegutsesid samas valdkonnas – nad vahendasid kinnisvara tehinguid. Pooled kinnitasid ka seda, et nad olid kahekesi osanikud, kuni aastani 2011 või 2012, OÜ-s Parim Päev, mis tegutses kinnisvara sektoris. Raha ülekannete tegemise perioodil ostis hageja kostjalt ka OÜ Ahjurõõmud osa. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus ei hinnanud hageja vande all antud seletust. Maakohus andis seletusele hinnangu lahendi p-s 2.4 ning ringkonnakohus nõustub sellega.
9.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi tõlgendusega faktilise asjaolu omaksvõtu kohta. TsMS § 231 lg 2 sätestab tõendamisest vabastamise alusena omaksvõtu, mis peab olema esitatud tingimusteta ja selgesõnaliselt. Käesolevas asjas esitas kostja alternatiivsed vastuväited hageja väidetele ning neid ei saa käsitleda faktiväidete omaksvõtuna. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et lepingu tähtajalisus või tähtajatus ei ole faktiväide vaid poole õiguslik hinnang, millega kohus ei ole seotud.
10.Õige ei ole apellandi väide, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et hagejal puudusid isiklikud sissetulekud hagis toodud summade kostjale laenamiseks. Maakohus esitas põhjendused, mille alusel ta jõudis järelduseni, et hageja ei ole tõendanud, mis allikatest ta kostjale ülekandeid tegi ning ringkonnakohus ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.
11.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi tõlgendusega alusetu rikastumise nõude aegumise osas ja leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud alusetu rikastumise aja ning kohaldanud aegumist.
12.Apellant esitas oma nõude kolmel alternatiivsel alusel järgmises järjekorras: laenuleping, alusetu rikastumine, käsundita asjaajamine. Maakohus kontrollis hageja nõuet kahe esimese alternatiivse õigusliku aluse järgi ning tuvastas, et laenusuhe puudus ja tegemist on kostja alusetu rikastumisega. Ringkonnakohus märgib, et see asjaolu, et nõue jäeti rahuldamata aegumise tõttu, ei muutnud kohtu poolt õigussuhtele antud õiguslikku kvalifikatsiooni. Maakohus märkis, et kuna kohaldamisele kuuluvad alusetu rikastumise sätted, siis ei pea kohus vajalikuks kontrollida hageja nõuet käsundita asjaajamise alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oli õigustatud kontrollima hageja nõude aluseid hageja poolt esitatud järjekorras ning kui maakohus tuvastas nõude aluse, siis ei pidanud ta enam järgmise nõude aluse eelduseid kontrollima. Samas, arvestades, et käsundita asjaajamise kohaldamise eelduseid tuleb üldjuhul kontrollida enne alusetut rikastumist, siis lisab ringkonnakohus, et hageja nõuet ei saaks rahuldada ka käsundita asjaajamise sätete alusel. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud faktiliste asjaolude alusel ei ole täidetud käsundita asjaajamise eeldused, mis on sätestatud VÕS § 1018 p-des 1-3. Hageja ei ole ka tõendanud, et tal oli tahe tegutseda kostja huvides. Hageja väited, et ta soovis finantseerida, mitte poolte ühist majandustegevust, vaid üksnes kostja majandustegevust, ei ole tõendatud.
13.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 hageja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.