Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-15-775

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

KOSTJA VASTUS HAGILE

2-15-775

nimetatud eset. Eelnimetatu kohta oli pooltel suuline kokkulepe. Pooltevaheline leping ei sätestanud, millises vormis tulnuks lepingu lisad vormistada, mistõttu oli kehtiv ka suuline kokkuleppe. Ka lepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS § 11 lg 1 sätestas, et lepingut võis sõlmida nii kirjalikus, suulises, kui ka mistahes muus vormis. Kostjale oli teada, et 14.10.2010. a andis Hageja üle üüripinnal olevatest esemetest 3 ettevõttele OÜ Blauinvest, kogumaksumusega 24 000 krooni (kubu, külmtöölaud, valamukapp), mille osas paluti Kostjal edastada OÜ Blauinvestile arve (Lisa 1), mille summa pidi kokkuleppel viimane tasuma Hagejale. Kuidas käitus Hageja ülejäänud lepingu esemetega, mis olid üüripinnal, Kostja seaduslik esindaja teadlik ei ole, kuna ei viibinud sel ajahetkel Eestis. Suulise kokkuleppe kehtivust kinnitab hagejapoolne käitumine: Hageja ei ole kordagi nõudnud selle ligi 5 aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist Kostjalt võlgnevuse tasumist. Juhul, kui poolte vahel oleks olnud kehtiv võlasuhe, oleks Hageja esitanud Kostjale viivisarveid või nõudeid vastavalt lepingu punktile 4, mille kohaselt juhul, kui ostja ei tasu makseid tähtaegselt on müüjal õigus nõuda ja ostjal kohustus tasuda viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest 7 kalendripäeva jooksul peale vastava nõude või arve ostjale väljastamist. Nimetatud viivise ega muid nõudeid ei ole Kostja Hagejale kunagi esitanud. Kostja ei ole Hagejale esitanud teatisi nõude kohta, mida Hageja on hagiavalduses esitanud. Käesoleval juhul käitub Hageja pahauskselt olles loonud olukorra, kus lepingu esemed on tagastatud Hagejale ja nõudes nende eest tagantjärele tasu. Samuti ei ole Hageja Kostjale 5 aasta jooksul mistahes nõudeid esitanud seoses vaidlusaluse lepinguga ning esitab kohtule selles osas eksitavaid väiteid. Eeltoodust lähtuvalt on ilmne, et Hageja poolne hagiavaldus on esitatud pahauskselt eesmärgiga nõuda Kostjalt tasu kaupade eest, mis on Hagejale tagastatud juba 5 aastat tagasi. Lepingu objektide üleandmise hetkeks oli Kostja kasutanud neid umbes 1 aasta, ning tasunud Hagejale 63022,00 krooni ehk 4027,84 eurot. Arvestades asjaolu, et kõik lepingu esemed tagastati Hagejale 14.10.2010, leiab Kostja, et 63022,00 krooni ehk 4027,84 eurot on igati õiglane hind nende esemete kasutamise eest. Sellest tulenevalt ei ole nõudnud Kostja Hagejale tasutud summasid Hagejalt ka tagasi, sest mingil määral need esemed leidsid Kostja poolt kasutamist.

MENETLUSE KÄIK

2-15-775

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, arvestades poolte esitatut kõiki asjas kogutud tõendeid ning hinnates neid kogumis leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.

2-15-775

Tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Sama seaduse § 154 alusel on korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja ja kostja poolt 19.05.2009.a. allkirjastatud ostu-müügilepingu lisa nr 3 kohaselt nähti maksegraafikus ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises. Seega oli nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Eelviidatud ostumüügilepingu lisa nr 3 järgi oli kostja kohustuste täitmise tähtpäevaks iga kuu 19. kuupäev. Seega võis hageja kostjalt nõuda kohustuste täitmist osamaksete kaupa, mis on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses(vt RKTKo nr 3-2-1-12-10, p 11). Hageja esitas 18.01.2015.a. Pärnu Maakohtule hagiavalduse seega on aegunud kõik osamaksed, mis on muutunud sissenõutavaks 2011. aastal, so 31.12.2011.a. Aegunud ei ole nõuded, mis on esitatud 2012.a., sest iga osamakse aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus, so 31.01.2012.a. Eeltoodu alusel jätab kohus osaliselt rahuldamata nõude osamaksete osas kuni 19.12.2011.a. ning rahuldab nõude sissenõutavaks muutunud osamaksete osas, so summas 17 348 krooni, ehk 1108,74 eurot. Kohus ei nõustu hageja väitega, et aegumine oleks katkenud nõude tunnustamisega, sest kostja on hageja nõuet oma majandusaasta aruandes kajastanud. TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohus leiab, et puudub kohustatud isiku (kostja) tahteavaldus nõude tunnustamiseks, st kostja ei ole pärast 2010.a. hagejale tasunud osamakseid ega avaldanud muul moel õigustatud isikule tahet nõuet tunnustada. 2010. aasta majandusaasta aruandes kõigi võimalike esitatavate kohustuste kajastamine on raamatupidamiskohustuslase kohustuseks, mida ei saa pidada võlatunnistuseks ja ei ole seetõttu hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena. Kohus ei nõustu ka hageja käsitlusega, mille järgi kostjale saadetud võlanõuetega 07.09.2010.a. ja 25.10.2012.a. ning 13.03.2012.a ja 22.01.2014.a. edastatud saldokinnitustega on nõude aegumine katkenud. Hageja leiab, et kostja ei ole vastu vaielnud, seega on nõustunud võlgnevuse summaga. Kostja ei kinnita nimetatud dokumentide kättesaamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 2 ja 3 alusel peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Käesoleval juhul ei ole kostja andnud kirjalikku kinnitust, et võlanõudel või saldokinnitusel nimetatud summad oleksid võlgnetavad, samuti ei nähtu isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast, et vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks (TsÜS § 68 lg 4). Seega ei ole kostja ka muu teoga tahet avaldanud, millest nähtuks võlausaldaja nõude kinnitamise soovi. Kohus leiab, et võlausaldaja (hageja) käitumine ei ole olnud vastuoluline, sest ta ei ole nõuete esitamisega jätnud võlgnikule muljet, et ta on oma nõude ja viivise sissenõudmisest loobunud. Tõendamata on kostja väide selle kohta, et ta on lepingu üles öelnud ja tagastanud hagejale kõik müügilepingu esemeks olevad asjad. Väite kinnituseks on kostja esitanud Big Boy Food OÜ 14.10.2001.a. arve nr 1, millega on osa seadmeid ja inventari (kubu, külmkapp, valamukapp) müüdud OÜ Blauinvest. Hageja ei ole võtnud õigeks, et nimetatud arve alusel oleks ta raha saanud või kostjale müüdud esemeid tagasi võtnud. Seega on kostja väited jäänud paljasõnaliseks.

2-15-775

tasuma graafiku alusel 8038,68 eurot. Hageja leiab, et kostja on seisuga 18.01.2015.a. viivitanud tasumisega 1003 päeva, so seisuga 18.01.2014.a. kokku 24 182,33 eurot (1003 x 24,11). VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on 19.05.2009.a. lepingu p. 4 ette näinud kohustuse tasuda viivist 0,3 % tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Viivis tasutakse lepingu alusel 7 kalendripäeva jooksul peale vastava nõude või arve ostjale väljastamist. Hageja on nõuete esitamise kostjale tõendanud võlanõuetega 07.09.2010.a. ja 25.10.2012.a. ning saldoteatistega 13.03.2012.a ja 22.01.2014.a., mis on saadetud kostja juriidilisele aadressile (Pärnu mnt 5-10, Häädemeeste) ja millest nähtub ka võlgnetav summa. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus leiab, et võlanõuded on kostjale toimetatud tema tegevuskohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja juhatuse liikme väide, et ta viibis välismaal ja seeläbi oli võimatu dokumente kätte saada, ei ole tõendatud. Viivise suurus päevas on 3,33 eurot (1108,74 x 0,3 / 100). Viivise suurus seisuga 18.01.2015.a. on kokku 3339,99 eurot (1003 x 3,33). Kostja on 25.02.2015.a. eelistungil taotlenud viivise vähendamist, kuna viivis on suurem kui põhinõue. Hageja ei näinud põhjust, miks peaks viivist vähendama, sest kostja ei ole õigeaegselt maksnud. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (RKTKo nr 3-1-1-2411, p 17). Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks tuleb rahuldada, sest hagejale ei ole kahju põhjustatud. Vaatamata sellele, et kostja on pikka aega enda kohustused täitmata jätnud oleks hageja saanud varem kohtu poole pöörduda, millega oleks viivis olnud oluliseks väiksem. Teiseks, tuleb arvestada viivise mõistlikkust objektiivsete kriteeriumite põhjal lähtudes VÕS §-st 7 (RKTKo 3-2-1-162-12, p 20). Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet, käesoleval juhul ületab viivise nõue 3 korda põhinõuet. Seega rahuldab kohus osaliselt hageja viivise nõude, so summas 1108,74 eurot, mis on põhinõude suurus. Hagihind

2-15-775

Kohus on hagi rahuldanud osaliselt. Hageja esitatud põhinõue ja kõrvalnõue on kokku 17 498,68 eurot, kohus rahuldas hagi summas 2217,48 eurot, seega on tuleb arvestades nõude proportsioone hagejal kostjale hüvitada 87,33 % menetluskuludest ja kostjal hagejale 12,67 % menetluskuludest.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.