Võlaõigus › Võõrandamislepingud

05.02.2014 esitas XXXOÜ hagi XXX vastu ja palus kostjalt hagejale välja mõista põhivõlg 51 941,67 eurot ja viivis 51 941,67 eurot. Hagi kohaselt ostis kostja hagejalt alates 2011. a puidutooteid. Tellimusega tegeles kostja juhatuse liige XXX. 30.08.2012 lepiti kokku järgnevas tellimuses nr OR004435: 8 kaubaalust vineeri (tamm ja vaher), kogus ca 30 000 m2, millest 7 kaubaalust, tamm, kvaliteediklass B, pikkus 210-255 cm, hind 0,55 EUR/m2 ja 1 kaubaalus, vaher, kvaliteediklass B, pikkus 210-265 cm, hind 1 EUR/m2. Tarnetingimus XXX, arve maksetähtaeg 60 päeva. 07.09.2012 väljastati tellimusele nr OR004435 arve nr IN005148 summas 19 962,55 eurot, maksetähtajaga 06.11.2012. Arve pöördel on ära toodud poolte vahel väljakujunenud ja kasutatavad müügitingimused. Vastavalt arvele lisatud müügitingimustele ja tarnetingimusele loetakse kaup üleantuks kauba üleandmisel vedajale, müügilepingule kohaldub Eesti õigus ja vaidlused lahendatakse BS asukohamaa kohtutes (st Eestis). Tellimus nr OR004435 anti üle kostja poolt määratud vedajale 07.09.2012. Selle kohta vormistati kauba üleandmisel ka vastav kauba üleandmise teatis nr DN004183. Teatisel on nii hageja esindaja kui vedaja autojuhi allkirjad. Kostja on kauba kätte saanud. 08.10.2012 leppisid pooled kokku järgmises tellimuses (nr OR004525): 15 kaubaalust vineeri (tamm ja pöök), millest 11 kaubaalust, tamm, kvaliteediklass B, üle 210 cm, hind 0,55 EUR/m2, 2 kaubaalust, pöök, kvaliteediklass AB, 100-205 cm, hind 0,35 EUR/m2, 2 kaubaalust, pöök, kvaliteediklass B, 285-300 cm, hind 0,55 EUR/m2. Tavapärane tarnetingimus XXXOÜ kupu tehas, maksetähtaeg 11.12.2012. 12.10.2012 väljastati tellimusele nr OR004525 arve nr IN005256 summas 31 979,12 eurot, maksetähtajaga 11.12.2012. Müügitehingule laienevad müügi- ja tarnetingimused on detailsemalt lahti kirjutatud arve pöördel. Tellimus nr OR004525 anti kostja poolt määratud vedajale üle 12.10.2012, mille kohta vormistati ja allkirjastati vastav kauba üleandmise teatis nr DN004258. Kostja on kauba kätte saanud. Kostjal on arved tasumata ja kostja võlg hageja ees on 51 941,67 eurot. 07.09.2012 arve nr IN005148 maksetähtaeg oli 06.11.2012. Kostja on 15.01.2013 seisuga arve tasumisega viivituses 435 päeva. Arve nr IN005256 maksetähtaeg oli 11.12.2012 ja kostja on tasumisega viivituses 400 päeva 15.01.2013 seisuga. Pooled leppisid kokku, et kauba eest tasutakse 60 päeva jooksul. Poolte vahelised müügitehingute tingimused on ära toodud arvete pöördel ja müügitingimuste kohaselt kohaldub viivisemäär 0,25% päevas. Hagejal on arve nr IN005148 viivitamisega õigus nõuda viivist 21 709,27 eurot ja arve nr IN005256 osas 31 979,12 eurot, kuid hageja ei nõua viiviseid põhivõlga ületavas osas, vaid samas suuruses, so summas 51 941,67 eurot. Väide, et kostja on võla tasunud 26.04.2013, ei vasta tõele. Kostja väitel on ta võlgnetava summa kandnud äriühingule XXX, kellega hagejal puudub seos ja hageja ei ole palunud nimetatud ühingule mingit raha kanda. Kui raha on sinna laekunud, siis kostja on ilmselt langenud

kurjategijate pettuse ohvriks, aga see on talle endalegi tegelikult olnud pikemat aega teada. Pettuse kohta on hageja esitanud juba 2013 maikuus politseile kriminaalasja algatamise avalduse, mille alusel on vastav kriminaalasi ka kohe alustatud. Võib eeldada, et analoogne kriminaalasi käib käesoleval ajal ka Bulgaarias kostja avalduse alusel. Kostja vastuväited põhinevad e-kirjadel, mis on 07.01.2013, 08.01.2013 ja 09.01.2013 väidetavalt saadetud e-postiaadressilt XXXja 16.03.2013, 28.03.2013, 24.04.2013, 26.04.2013 ja 14.05.2013 e-postiaadressilt XXXXXX. Kostja eksitab kohut, jättes mainimata, et tema poolt esitatud e-kirjad on koostanud ja talle saatnud tundmatud kurjategijad, mitte hageja. Samas on kostja maha vaikinud hulganisti hageja poolt saadetud e-kirju samast ajaperioodist, mis ei riimu kuidagi kostja vastusele lisatud e-kirjadega. Kostja poolt esitatud e-kirjad on kostjale saatnud XXXesinenud isik (või isikud). 08.01.2013 XXXe-kiri on õige, so sellise sisuga e-kirja on XXXtõepoolest saatnud kostjale, kuid ta ei ole saatnud 07.01.2013 e-kirja ja 09.01.2013 e-kirja. 07.01.2013 saatis XXX küll kostjale e-kirja, kuid selle sisu oli teistsugune kostja poolt kohtule esitust. Kostja poolt esitatud 09.01.2013 e-kiri, mille väidetavalt on XXX saatnud oma e-postiaadressi sulgemise teatega, on samuti ilmselge võltsing, seda ei ole XXX saatnud. See pidanuks olema arusaadav ka kostjale, kuna XXX järgnev käitumine oli selle võltsitud e-kirjaga selges vastuolus. Kõnealuse e-kirja kohaselt olevat e-postikonto XXXsuletud. Kuna XXX aga ei olnud identiteedivargusest ega võltsitud e-kirjadest teadlik, siis jätkas XXX oma tavapärase epostiaadressi kasutamist, millelt ta saatis jätkuvalt kostjale e-kirju, nt 15.01.2013, 13.02.2013, 18.02.2013, 19.02.2013, 20.02.2013, 12.03.2013, 22.03.2013, 02.04.2013, 03.04.2013. Asjaolu, et XXX jätkas oma tavapärase e-postiaadressi kasutamist pidanuks tekitama kostjas vähemalt kahtluse, et 09.01.2013 e-kiri ei ole võibolla autentne. On kummaline, et kostjas ei tekitanud mingeid kahtlusi see, et XXX võtab äriliseks suhtlemiseks kasutusele avaliku anonüümse epostiaadressi XXX, kuigi ta saaks kasutada oma teist ametlikku aadressi XXX, millele on viide tema e-kirjade allkirjades. Nähtuvalt lisatud e-kirjadest on XXXkorduvalt arutanud kostja esindajaga telefoniteel võlgnevuste tasumisega seonduvat. Ka üheski nendest telefonivestlustest ei ole kostja maininud eespool osundatud ilmseid ebakõlasid ega küsinud selgitusi. Hageja viitab ebakõlale kostja käitumises. Kostja väidab, et ta tasus vaidlusalused hageja arved 26.04.2013 (kandes rahasummad väidetavalt üle kolmandale isikule). Kostja vastusele on lisatud e-kiri e-postiaadressilt XXXXXX, millest nähtub, et kostja on XXXesinenud kurjategijaid informeerinud makse teostamisest ning viimased on lubanud makse laekumise kinnitada. Ometi on kostja 03.05.2013 saatnud hagejale viimase 25.04.2013 e-kirja kättesaamiskinnituse ning lubanud makse teostada 13.05.2013. Kui vastab tõele kostja vastuses esitatu, et makse oli selleks ajaks juba nädal aega tagasi teostatud, on arusaamatu, miks kostja seda fakti hageja eest varjas. Hageja ei ole 24.04.2013 e-kirja kostjale saatnud ja andnud juhiseid makse tegemiseks (nagu öeldud, siis hagejal puudub ligipääs e-postiaadressile XXXXXX ja igasugune teave selle kasutaja kohta), samuti on hageja raamatupidaja saatnud järjepidevalt (igakuiselt) kostjale võlgnevuse kohta meeldetuletusi (25.01.2013, 15.02.2013, 22.02.2013, 14.03.2013, 25.04.2013, 02.05.2013, 27.05.2013 ja 30.05.2013). On ka arusaamatu, miks on kostja järgneva 3 nädala jooksul varjanud hageja eest raha maksmise fakti ja miks kostja veel 03.05.2013 lubas 25.04.2013 kirjas nimetatud võlgnevused tasuda, kui tema väitel oli võlg selleks ajaks tasutud. Asjaolu, et kostja on kandnud tundmatutele kurjategijatele võlgnetava rahasumma, ei anna alust keelduda kohustuse täitmisest hageja ees. Kostja vastuväited

Käesoleval juhul ei ole pooled sõlminud kirjalikku müügilepingut. Kostja ei ole kunagi nõustunud arve pöördel olevate tingimustega. Pooled leppisid tellimuses kokku enne, kui väljastati 2 kõnealust arvet ja alles siis nägi kostja esmakordselt neid tingimusi. Arve ei saa täita lepingu ülesannet, tegemist on raamatupidamisdokumendiga. Lisaks on kostja võla tasunud. 09.01.2013 on XXXsaatnud kostja esindajale e-kirja, mille kohaselt on tema e-postiaadress XXXsuletud ning edaspidi tuleb temaga suhelda läbi e-postiaadressi

XXXXXX.

Viimatinimetatud e-postiaadressilt on kostjale saadetud e-kirju 16.03.2013, 28.03.2013 ja 24.04.2013, milles on nõutud võlgnevuse tasumist. 24.04.2013 edastati kostjale juhised kanda võlgnevus äriühingu XXX kontole Ühendkuningriigis. 26.04.2013 kostja seda ka tegi. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooltel ei ole vaidlust alljärgnevas: • 03.09.2012 leppisid pooled kokku puidutoodete tellimuses OR004435 (I kd lk 21-25 tõlge lk 16-20): 8 kaubaalust vineeri (tamm ja vaher), kogus ca 30 000 m2, millest 7 kaubaalust, tamm, kvaliteediklass B, pikkus 210-255 cm, hind 0,55 EUR/m2 ja 1 kaubaalus, vaher, kvaliteediklass B, pikkus 210-265 cm, hind 1 EUR/m2. • 07.09.2012 väljastas hageja kostjale tellimuse nr OR004435 kohta arve nr IN005148 summas 19 962,55 eurot (I kd lk 43, tõlge lk 119). • Tellimus nr OR004435 anti üle kostja poolt määratud vedajale 07.09.2012, mida kinnitab kauba üleandmise teatis nr DN004183, millele on nii hageja esindaja kui vedaja autojuhi allkirjad (I kd lk 52). Kostja on kauba kätte saanud, mida tõendab CMR (I kd lk 164). • 08.10.2012 leppisid pooled kokku järgmises tellimuses nr OR004525 (I kd lk 27-42): 15 kaubaalust vineeri (tamm ja pöök), millest 11 kaubaalust, tamm, kvaliteediklass B, üle 210 cm, hind 0,55 EUR/m2, 2 kaubaalust, pöök, kvaliteediklass AB, 100-205 cm, hind 0,35 EUR/m2, 2 kaubaalust, pöök, kvaliteediklass B, 285-300 cm, hind 0,55 EUR/m2. • 12.10.2012 väljastas hageja kostjale tellimusele nr OR004525 arve nr IN005256 summas 31 979,12 eurot (I kd lk 44, tõlge lk 122). • Tellimus nr OR004525 anti üle kostja poolt määratud vedajale 12.10.2012, mille kohta vormistati ja allkirjastati vastav kauba üleandmise teatis nr DN004258 (I kd lk 51). Kostja on kauba kätte saanud (I kd lk 165). Hageja nõuab kostjalt müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist, st raha tasumist. Võlaõigusseaduse § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 208 ei näe ette kohustuslikku tehingu vormi. Kirjalikku lepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Selleks, et tuvastada, millise lepingu pooled sõlmisid, kontrollib kohus lepingu sõlmimise asjaolusid. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nimetatud sätetest tuleneb, et võlaõiguses kehtib lepinguvabaduse põhimõte, s.o leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. See on kooskõlas Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13 avaldatuga.

Kohus leiab, et pooled on sõlminud VÕS § 208 järgse lepingu puidutoodete tellimiseks vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel ja seda kinnitab poolte vaheline e-kirjavahetus (I kd lk 20-25, tõlge 16-20; I kd lk 35-42, tõlge 27-34), millest nähtuvalt vahetasid pooled kirju puidutoodete kogustest, hindandest ja ka transpordist. Kohus tuvastas, et hageja on omapoolse kohustuse täitnud, st puidutooted kostjale üle andnud ja kostja on tellitud kauba kätte saanud (I kd lk 164; 165). VÕS § 208 lg 1 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda asja ostuhind. Kostja vastuväitel on ta ostuhinna tasunud, kandes selle hageja korraldusel XXX arvele. Hageja selgitusel puudub tal nimetatud äriühinguga seos ja hageja ei ole andnud juhiseid kanda võlgnevus äriühingu XXX kontole Ühendkuningriigis. Kohus leiab, et kostja vastuväited ostuhinna tasumisest ei ole tõendamist leidnud. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks andnud juhise kanda võlgnevus äriühingu XXX kontole Ühendkuningriigis. Kostja sõnul edastas talle hageja esindaja 09.01.2013 e-kirja, milles teatas, et e-posti aadress XXXon suletud ja edaspidi toimub e-kirjavahetus aadressilt martti.baltispoon.live.com (I kd lk 175). Kohus nõustub hagejaga selles, et kostjale oleks pidanud tekitama kahtlusi asjaolu, et miks peale sellist teadet jätkas hageja esindaja XXXoma tavapärase e-postiaadressi XXX kasutamist, milledelt saatis ka kostjale e-kirju, nt 15.01.2013 (II kd lk 21), 13.02.2013 (II kd lk 27), 18.02.2013 (II kd lk 25), 19.02.2013 (II kd lk 31), 20.02.2013 (II kd lk 32), 12.03.2013 (II kd lk 36), 22.03.2013 (II kd lk 40), 02.04.2013 ((II kd lk 41), 03.04.2013 (II kd lk 42). Asjaolu, et XXX jätkas oma tavapärase e-postiaadressi kasutamist pidanuks tekitama kostjas vähemalt kahtluse, et 09.01.2013 e-kiri ei ole võibolla saabunud õigelt isikult, kuid asjas ei nähtu, et kostja oleks küsinud selgitusi selle ebaselge asjaolu suhtes. Kostja väitel tasus ta vaidlusalused hageja arved 26.04.2013 ja seda vastavalt hageja 24.04.2013 juhistele (I kd lk 186-189). Kostja esitas kohtule teate e-postiaadressilt XXXXXX, mille kohaselt on kostja informeerinud makse teostamisest ja kostjale on lubatud makse laekumist kinnitada (I kd lk 190-191). Samas on kostja 03.05.2013 saatnud hagejale viimase 25.04.2013 e-kirja kättesaamiskinnituse ning lubanud makse teostada 13.05.2013 (II kd lk 48, tõlge lk 64). Kohus nõustub hagejaga, et kui kostja väitel oli makse teostatud juba 26.04.2013, on arusaamatu, miks kostja seda fakti hageja eest varjas ja ei teatanud, et makse on teostatud juba 26.04.2013. VÕS § 7 lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse lg 3 järgi kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil, ning kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kohus leiab, et makse teostamisega äriühingule XXX Ühendkuningriigis ei ole kostja oma kohustust kohaselt täitnud, kuivõrd tuvastamist ei leidnud, et kohustus tuli nimetatud äriühingule täita. Tuvastamist ei leidnud, et hageja oleks 24.04.2013 e-kirjaga andnud kostjale juhiseid makse tegemiseks eelmärgitud äriühingule.

Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus tuvastas, et kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli lepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes puidutoodete eest 51 941,67 eurot tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 51 941,67 eurot. Viivisenõudest Hageja nõuab kostjalt viivist tulenevalt tarne- ja maksetingimuste (tõlge I kd lk 45-49, lk 50, 114-116) punktis 3.6 sätestatud määrast 0,25% päevas ehk 91,25% aastas. Hageja on arvestanud viivist kuni 15.01.2014. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, sest hageja tarne- ja maksetingimuste puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes. Asjas ei nähtu, et pooled oleksid need tingimused eraldi läbi rääkinud. Kohus tuvastas eespool, et pooled sõlmisid VÕS § 208 järgse lepingu puidutoodete tellimiseks vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, mida kinnitab poolte vaheline e-kirjavahetus. Samas sellest e-kirjavahetusest ei nähtu, et pooled oleksid pidanud läbirääkimisi viivise määra osas. asjaolu, et hageja on viidanud ühes e-kirjas, et kohalduvad tarnetingimused XXX(I kd lk 18), ei tähenda, et pooled oleksid tingimuste üle läbirääkimisi pidanud. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12). VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Hageja selgitusel nähtuvad tarne- ja maksetingimused arvete pöördel. Tegemist ei ole allkirjastatud dokumendiga. Kostja vastuväitel ei ole ta kunagi nõustunud arve pöördel olevate tingimustega. Pooled leppisid tellimuses kokku enne, kui väljastati 2 kõnealust arvet ja alles siis nägi kostja esmakordselt neid tingimusi. Arve ei saa täita lepingu ülesannet, tegemist on raamatupidamisdokumendiga. Kohus nõustub, et kostjal puudus lepingutingimuste läbirääkimise võimalus kohalduva viivise osas. Asjaolu, et hageja on viidanud 03.09.2012 e-kirjas tarne- ja maksetingimustele, ei tähenda, et pooled on selle üle pidanud läbirääkimisi. Hageja on ise välja toonud, et arve pöördel on ära toodud poolte vahel väljakujunenud ja kasutatavad müügitingimused. Kohus nõustub kostjaga, et arve ei saa täita lepingu ülesannet, tegemist on raamatupidamisdokumendiga, mis väljastatakse peale tellimust. Toodust tulenevalt, kuna tarne- ja maksetingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb leping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul on tarne- ja maksetingimused, mis näevad ette viivise määras 0,25% päevas (91,25% aastas), tühine, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 91,25% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 06.11.2012-31.12.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, 01.01.2013-14.04.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 7,75% aastas, alates 15.04.2013 – 30.06.2013 oli see 8,75% aastas, 01.07.2013 - 31.12.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,5% aastas, 01.01.2014 – 30.06.2014 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas ja 01.07.2014-11.12.2014 oli see 8,15% aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata põhivõlalt. Kohus esitab oma viivisearvestuse arve nr IN005148 osas: Perioodi algus 07.11.2012 01.01.2013 15.04.2013 01.07.2013 01.01.2014

Perioodi lõpp Viivitatud päevi 31.12.2012

14.04.2013

30.06.2013

31.12.2013

15.01.2014

Viivise määr 8% 7,75% 8,75% 8,5% 8,25%

Võlgnetav summa 19 962,55 € 19 962,55 € 19 962,55 € 19 962,55 € 19 962,55 €

Viivis kokku 240,64 € 440,82 € 363,70 € 855,38 € 67,68 €

Seega võlgneb kostja hagejale perioodil 07.11.2012 – 15.01.2014 arve nr IN005148 järgi viivisena 1968,22 eurot. Kohus esitab oma viivisearvestuse arve nr IN005256 osas:

Perioodi algus 11.12.2012 01.01.2013 15.04.2013 01.07.2013 01.01.2014

Perioodi lõpp Viivitatud päevi 31.12.2012

14.04.2013

30.06.2013

31.12.2013

15.01.2014

Viivise määr 8% 7,75% 8,75% 8,5% 8,25%

Võlgnetav summa 31 979,12 € 31 979,12 € 31 979,12 € 31 979,12 € 31 979,12 €

Viivis kokku 385,50 € 706,17 € 582,63 € 1370,28 € 108,42 €

Seega võlgneb kostja hagejale perioodil 11.12.2012 – 15.01.2014 arve nr IN005256 järgi viivisena 3153 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 55% ulatuses, jätab kohus menetluskulud 55% ulatuses kostja kanda ja 45% ulatuses hageja enda kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. TsMS § 176 lg 4 kohaselt on menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. 14.01.2015 ja 16.01.2015 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, paludes, et kostja hüvitaks hageja menetluskulud summas 8119,51 eurot. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 1300 eurot ja määruskaebuselt 25 eurot, kokku 1325 eurot. Kuivõrd riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning § 139 järgi menetluskulu, tuleb see kostjal vastavalt hagi rahuldamise ulatusele hüvitada. Hageja on kandnud tõlkekulusid summas 1853,50 eurot. Tõlkekulu on TsMS § 138 lg 1 ja § 143 p järgi menetluskulu, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Samuti tuleb kostjal hüvitada kostja registrikaardi väljavõtte ja apostillimisega seotud kulu summas 216,48 eurot vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja esindaja on taotluse kohaselt osutanud menetluses hagejale õigusabi 35 tundi ja 45 minutit. Õigusabikulud moodustavad kokku 4564,07 eurot (ilma km), tunnihind on 126,55 eurot. Hagiavalduse koostamisega seotud toiminguid 4 tunni ja 55 minuti ulatuses peab kohus põhjendatuks ja neile ei ole kulunud ülemääraselt aega (622,19). 10.02.2014 määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele on kulunud 4 tundi ja 40 minutit, mis ei ole samuti maakohtu hinnangul ülemäärane (590,57).

15.05.2014 märgitud toimingud 1 tunni ja 5 minuti ulatuses peab kohus põhjendatuks, toimingud vastavad toimikule (137,10). Kostja vastusega tutvumisele, selle vastamisele ja vastuse esitamisega seotud toimingutele on hageja esindajal kulunud 15 tundi ja 40 minutit, mis on selgelt ülemäärane. Esindaja peab olema õigusabi osutamisel efektiivne, st tegema vajalikud toimingud ära võimalikult väikese ajakuluga. Maakohus leiab, et kostja vastusega seotud toimingud peab kostja hüvitama 5 tunni ulatuses (632,75). 19.09.2014 kohtunõude täitmisega seotud toimingud on põhjendatud (52,73). Kohtuistungiks ettevalmistamisele on kulunud 3 tundi ja 30 minutit, mis on maakohtu hinnangul ülemäärane. Maakohtu hinnangul saab põhjendatud ajakuluks pidada 2 tundi (253,10). Ka on ajakulu seoses kohtumisega Martti Vaheriga 1 tund põhjendatud (126,55). Kohtuistungil osalemise aeg nähtub protokollist. Samuti peab kohus põhjendatuks protokolliga tutvumisele kulunud aega (348,02). Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle 17.04.2014 määrusega tutvumise ja 06.05.2014 esitatud dokumendi koostamise kulud. Maakohus jätab selle rahuldamata, sest 17.04.2014 määrus oli korraldav määrus ja 06.05.2014 esitas hageja kohtule tõlked ja menetluskulude nimekirja. Riigikohus on öelnud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele. Ka ei vaja tõlgete kohtule edastamine õigusteadmisi. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Seega tuleb vähendada hageja õigusabikulusid 13.01.2015 ja 15.01.2015 toimingute osas, so 179,28 euro võrra. Kokku moodustavad hageja põhjendatud õigusabikulud 2763,01 eurot, millele lisanduvad põhjendatud kuludena riigilõiv 1325 eurot, tõlkekulu 1853,50 eurot, registrikaardi väljavõtte ja apostillimisega seotud kulu summas 216,48 eurot, kõik kokku 6157,99 eurot. Arvestades, et kostja peab hüvitama hageja kuludest 55%, teeb see summaks 3386,89 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.