Mervelon Investeeringute OÜ hagi Andrese Dekoori AS vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.11.2014.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Andrese Dekoori AS apellatsioonkaebusel 2642,98 eurot Mervelon Investeeringute OÜ apellatsioonkaebusel 3114,94 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrese Dekoori AS apellatsioonkaebus Mervelon Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja/apellant): Mervelon Investeeringute OÜ (registrikood: 10361733; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Krista Arraste Kostja (apellatsioonimenetluses apellant/vastustaja): Andrese Dekoori AS (registrikood: 11328134; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Jelena Lehter
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11.11.2014.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu poolte endi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.13.09.2013.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4463,70 eurot ja viivise 1807,98 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.12.2011.a rendilepingu nr 15/12/2011, mille tingimuste kohaselt andis hageja kostjale rendile seadme BT C4G200D kolmeks aastaks kuni 31.10.2014.a (p 1.1, 1.4, 1.5). Rendilepingu alusel pidi kostja maksma hagejale renti vastavalt maksegraafikule (rendilepingu lisa 3). Lepinguperioodi esimese kalendriaasta üür oli 380 eurot kuus, teise kalendriaasta üür 480 eurot kuus ja kolmanda kalendriaasta üür 560 eurot kuus, millele lisandus käibemaks ja kulud (p 3.1, 3.3). Tasumisega viivitamise korral pidi kostja tasuma viivist 0,5% päevas (p 3.4, 3.6). Kostja ei täitnud rendilepingut vastavalt tingimustele. Hageja edastas 18.02.2013.a kostjale rendilepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega andis kosjale võlgnevuse tasumiseks kuni 28.02.2013.a ja märkis, et kui kostja ei tasu hagejale rendilepingust tulenevat võlgnevust, ütleb hageja rendilepingu erakorraliselt üles 01.03.2013.a. Kostja võlgnevust ei tasunud. Kostjal on rendilepingu alusel tasumata maksete põhivõlgnevus 4463,70 eurot. Hagejal on hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 1807,98 eurot. Lisaks soovis hageja kostjalt saada leppetrahvi 2400 eurot seetõttu, et kostja ei teatanud hagejale õigeaegselt seadme töötunde. Hageja nõudis veel kindlustusmakse tasumist, hoolduse kulu summas 335,44 eurot (koos käibemaksuga) ning teisaldamise kulu summas 165, 6 eurot (koos käibemaksuga) hüvitamist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei nõustunud renditasu suurendamisega 100 euro võrra 2012.a novembrikuu rendi eest ja teavitas hagejat, et lõpetab tõstuki kasutamise 21.12.2012.a. Kostja nõudis hagejalt rendilepingu esitamist, mida ei saanudki. 17.02.2013.a maksis kostja hagejale renditasu ajavahemiku kuni 21.12.2012.a eest, lähtudes varem kehtinud renditasu määrast. 07.03.2013.a võttis hageja tõstuki tagasi ja alles 04.06.2013.a edastas rendilepingu e-posti teel. Rendileping, mille hageja poolt allkirjastas ML ning kostja esindajana VB, ei olnud sõlmitud märgitud kuupäeval, so 15.12.2011.a. Tegelikult allkirjastati leping 17.12.2012.a. Leping on tühine, sest see on sõlmitud esindusõiguseta isiku poolt. 17.12.2012.a ei olnud VB-il enam esindusõigust kostja esindamiseks. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 11.11.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1704,10 eurot ja viivise 938,88 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Pooled sõlmisid rendilepingu (tl 10), mille hageja poolt allkirjastas ML, ja kostjat esindas VB. Lepingu objektiks oli tõstuk BT C4G200D, lepingu tähtaeg oli 01.11.2011.a kuni 31.10.2014.a. Üleandmise-vastuvõtu aktiga anti tõstuk hageja esindaja ML-i poolt üle kostjale (vastuvõtjaks VB) 01.11.2011.a (tl 108). Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja tasus rendiarveid alates 2011.a novembrikuust 380 eurot kuus. Vaidlustatud ei ole ka asjaolu, et
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730 alates 07.03.2013.a on tõstuk tagasi hageja valduses. Poolte vahel on tegemist üürisuhtega (VÕS § 271). Kuni 07.03.2013.a oli üürilepingu ese kostja valduses. Kohtule esitatud rendilepingust nähtuvalt poolte esindajad kinnitavad, et lepingu objekt on üle antud lepingu allkirjastamise hetkel. Asjaolu, et tõstuk oli lepingu sõlmimise hetkel kostjal kasutuses, ilmnes ka ML-i ütlustest. Samuti nähtub lepingu lisaks olevast maksegraafikust, et seadme kasutusperiood on november 2011 (mitte 2012) kuni oktoober 2014. Kostja ei nõustunud tasuma 01.11.2012.a arvet nr 300313 summas 480 eurot (tl 30), seega on võimalik kostja vastuväitest järeldada, et ta kinnitab kasutusperioodi osas kokkulepitud graafikut. Ka kostja vastusest ilmneb, et arveid esitati alates 2011.a novembrist (tl 58). Vara tagastamise üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt andis kostja esindaja EZ lepingu objektiks oleva tõstuki BT Cargo C4G200D üle hageja esindaja JT-le 07.03.2013.a ehk enne kokku lepitud lepingutähtaega. Läbirääkimisi tõstuki rentimise osas pidas VB-iga kostja nimel NG (tl 166, 146), seega ei ole alust väita, et VB sellega ainuisikuliselt tegeles ja mõjutas lepingu sõlmimise tingimusi sh rendimäära suurust. Tähtsust ei oma asjaolu, kas NG oli vaidlusalust lepingu näinud või mitte, sest kohtule esitatud asjaolude kohaselt tegeles äriühingu juhtimisega kuni 01.10.2012.a VB. Lepingu hilisemat koostamist ei kinnita see, et MA oli kostja logistika- ja tootmisjuht 2012.a algusest kuni 2013.a aprillini. Tunnistaja nägi, et leping oli kostja valduses (tl 206). Kostja ei esitanud ka ühtki tõsikindlat väidet selle kohta, millise lepingu alusel siis aktsepteeritavaid arveid tasuti kuni 01.11.2012.a. Kostja 14.12.2012.a e-kirjast (tl 74) nähtuvalt oli kostja esindajale arusaamatu arves märgitud rendisumma, mida tal ei olnud võimalik võrrelda rendilepingu puudumise tõttu lepingus kokkulepituga. Kostja märgib 21.01.2013.a e-kirjas (tl 89), et ei nõustu arvetega nr 300313, 300320, 22013, 32013, 42013 ja 51013. Nimetatud teavet ei tule käsitleda kui lepingu ülesütlemist. Kostja ei ole tõendanud, et leping allkirjastati 17.12.2012.a, mil VB-il ei olnud volitusi lepingut allkirjastada. VB-i ütluste kohaselt allkirjastati leping 15.12.2011.a, kuid lepingut ei allkirjastatud esindajate poolt samaaegselt, vaid ML tagastas lepingu postkasti. Lepingu aluseks oli ML-i edastatud raamleping (tl 150). Asjaolu, et lepingu sõlmimisel kasutati teise lepingu põhja, kinnitas ka ML (tl 152). ML-i ütlused, et leping allkirjastati 15.12.2012.a (tl 152) ei ole usaldusväärsed, sest see ei ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Pealegi oli volitus ML-ile antud hageja esindamiseks 31.10.2011.a kuni 31.12.2011.a (tl 109). Tunnistajana ütlusi andes ei mäletanud ta, millises kohas ja mil viisil leping allkirjastati. ML-i kinnitus lepingu sõlmimise aja osas ei kattu ka maksegraafikuga ega vara üleandmise akti ajaga ning lepingu täitmise faktiliste asjaoludega. Kostjal on tasumata tõstuki kasutamise eest arves nr 300313 märgitud rent 120 eurot, arve nr 300320 alusel 267,10 eurot, arve nr 12013 alusel 576 eurot ja arve nr 62013 alusel 576 eurot, kokku 1539,10 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks rendilepingu p 3.1 alusel välja mõista tõstuki kasutamise eest tasumata rendisumma 1539,10 eurot. Kostjal on tasumata kindlustusmakse (arve nr 22013 alusel) summas 114,24 eurot. Kindlustusmakse tasumine üürnikuga ei olnud kokku lepitud. Lepingu p 3.3. järgi kannab rentnik kõik seadmetega seotud jookvad kulud, milleks ei saa pidada kindlustuse sõlmimise kohustust. Hageja on esitanud arve nr 52013 summas 2400 eurot ehk arvepõhise leppetrahvi nõude. Lepingu punktist 2.6 tuleneb, et seadme hooldus teostatakse vastavalt hooldusgraafikule (lisa 4), rentnik on kohustatud viivitamatult teavitama hooldusgraafikus märgitud töötundide
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730 täitumisest. Nimetatud nõude rikkumisel kannab rentnik kõik viimasest tulenevad otsesed ja kaudsed kulud ning rendileandjal on antud rikkumise korral õigus nõuda leppetrahvi 12 järgneva kuu rendimaksete summa ulatuses. Hageja ei ole antud rikkumist tõendanud. VB oli 13.12.2011.a kuni 01.10.2012.a kostja äriühingus juhatuse liige ja seega vastutav isik ka vaidlusaluse lepingu nõuetekohase täitmise üle. Seega on lisaks tõendamatusele ka ebamõistlik nimetatud perioodi osas leppetrahvi kohaldada. Arve nr 32013, mis on esitatud tõstuki hoolduse osas lepingu p 3.3 alusel summas 335,44 eurot, ei ole põhjendatud. Arve on esitatud 13.01.2013.a, sellest ei nähtu hoolduse reaalne läbiviimine hageja poolt. Tõstuk anti kostja poolt üle hagejale 07.03.2013.a, seega oli tõstuk kuni hagejale üleandmiseni kostja valduses. Hageja ei ole tõendanud, et tema hoolduse teostas ja kulu kandis. Leppetrahvi nõuet perioodi 01.10.2012.a kuni 07.03.2013.a osas ei ole esitatud. Hageja on esitanud arve nr 142013 summas 165 eurot tõstuki teisaldamise eest (tl 44). Lepingu p 4.5 järgi kannab rentnik kõik kulud lepingu ülesütlemise korral seoses tõstuki transportimisega. Selle üle, et hageja poolt tõstuk ära viidi, ning summa suuruse üle vaidlust ei ole ja see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostja on hilinenud rendiarvete nr 300313, nr 300320 ja 12013 tasumisega ning välja tuleb mõista viivis 224,64 eurot, 138,24 eurot ja 576 eurot, s.o kokku 938,88 eurot. Kuivõrd hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ning teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Rendilepingu dokumenti ei allkirjastatud lepingupoolte esindajate poolt 15.12.2011.a, vaid detsembris 2012.a. E-kirjavahetus (tl 74 jj) tõendab, et kostja käsutuses ei olnud kirjalikku üürilepingut. Hageja esitatud rendileping on tühine. Ainus kokkulepe poolte vahel oli NG ja VB-i vahelises e-kirjavahetuses kajastuv täisteeninduse kokkulepe, mis on tõendatud hageja poolt 06.03.2014.a kohtule esitatud tõendiga (tõlge lisatud apellatsioonkaebusele) ja NG ütlustega 17.04.2014.a kohtuistungil. Kuni 2012.a detsembrini tegi pangaülekanded arvete tasumiseks hageja esindaja VB. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt kostja ei ole üürilepingut üles öelnud ega nõudnud tõstuki hagejale üleandmist, on väär. Pooled pidasid e-kirjavahetust tõstuki kostjale võõrandamise üle ja edaspidise kostja territooriumil hoidmise võimaluse üle. Kostja oli sunnitud ootama hageja juhiseid seadme teisaldamiseks. Alates lepingu ülesütlemisest 21.12.2013.a ei ole hagejal enam õigust nõuda üüri ega viivist. Hageja oleks pidanud tõendama, et VB-i juhatuse liikme volituste lõppemise ajal oli üürilepingu dokument koos kõikide lisadega kostjale üle antud või kostja oli lepingu sisust teadlik. Tunnistaja NG ütlustega on tõendatud, et lepingudokumenti ei olnud kostja käsutuses. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal 2013.a detsembris võimalik lepingust tulenevaid kohustusi täita. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt tunnistaja ML-i ütlused lepingu allkirjastamise kohta ei ole usaldusväärsed, on ebaõige. Asjaolu, et tunnistaja ei mäleta täpselt, millal ja kus ta poolteist aastat tagasi kohtus hageja esindajaga lepingu allkirjastamiseks, ei viita tunnistaja
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730 ütluste ebausaldusväärsusele. Tunnistaja ML kinnitas, et ka lepingu lisad allkirjastati üheaegselt lepinguga. Tunnistaja MA ütlused, mille kohaselt leping oli allkirjastatud 2011.a, ei ole usaldusväärsed. Ei ole usaldusväärne, et kui isik ühe korra nägi teiste lepingute hulgas vaidlusalust lepingut, mäletab niivõrd hästi seda lepingut ka kahe aasta möödumisel. VB-i vande all antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja on valeütlused. 06.06.2014.a alustas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetlust KarS § 344, § 345 ja § 320 tunnustel. Hageja apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-d 1- 4. Maakohtu põhjendus on vastuoluline. Maakohus on märkinud, et hagi on põhjendatud ja tõendatud, kuid rahuldanud hagi vaid osaliselt. Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kindlustusmakse nõude summas 114,24 eurot. Kõik jooksvad kulud seoses lepingu objekti kasutamisega tuleb vastavalt lepingu punktile 3.3 tasuda kostjal. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tõstuki kindlustamine oli ilmselgelt vajalik. Hageja ei esitanud kindlustusmakse nõuet summas 114,24 eurot. Hageja kindlustusnõue on 23,56 eurot. Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata leppetrahvi nõude summas 2400 eurot. Alates 02.10.2012.a ei saanud VB kostja juhatuse liikmena lepingu täitmise eest vastutada. Lepingust tuleneva hoolduse teostamise kohustuse jättis täitmata kostja. Leppetrahvi nõue lepingu p 2.4 ja lisa 4 alusel on põhjendatud. Hageja on esitanud leppetrahvi nõude väiksemas summas kui hagejal oleks õigus nõuda. Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata tõstuki hooldusega seotud kulu nõude summas 335,44 eurot. Pooled ei vaielnud maakohtu menetluses tõstuki reaalse hoolduse läbiviimise või mitte läbiviimise üle. Lepingu objekti olemusest ja lepingutingimustest on ilmne, et tõstukit tuleb hooldada. Kui poolte vahel oleks menetluses tõusetunud vaidlus hageja nõude komponentide üle, oleks hageja esitanud täiendavad tõendid oma nõude komponentide tõendamiseks. Vastustajate seisukohad
6.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
7.Kostja ei esitanud hageja apellatsioonkaebusele vastust. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebustes esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusega seonduvat ning seejärel hindab hageja apellatsioonkaebust.
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730
9.Maakohus leidis õigesti, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Maakohus tuvastas seejuures õigesti, et poolte vahel oli kehtiv leping, mis sisult vastas üürilepingu tunnustele ning mida pooled nimetasid rendilepinguks. Vastava lepingu alusel tuli kostjal tasuda kasutustasu. Kostja leidis, et kasutustasu suurus oli 380 eurot, millele lisandus käibemaks ja hageja leidis, et kasutustasu suurus muutus vastavalt pooltevahelisele kirjalikule lepingule (t I kd lk 144) ning oli perioodil, mil kostja hagejale üüri ei tasunud 480 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostja leidis, et ta ütles ühepoolselt üürilepingu üles alates 21.12.2012.a, ning et üürilepingu lõpetamisega nõustus ka hageja 2013.a jaanuarikuus, kui küsis, kas kostja pakkumine tõstuki hoiustamise osas hinnaga 25 eurot päevas, on kehtiv.
10.Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti sellest, et kasutustasu tuli tasuda kuni lepingu lõppemiseni. Maakohus lähtus õigesti sellest, et tähtajalise üürilepingu ühepoolne ülesütlemine eeldab ülesütlemise aluse olemasolu. Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, et hageja lepingurikkumist toime ei pannud, mistõttu kostjal lepingu ülesütlemiseks õiguslikku alust ei olnud. Lepingurikkumiseks ei saa pidada üürileandjapoolset suurema üüri või muude maksete küsimist. Kostja ei toonud kohtu ette ka selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja ja kostja oleksid sõlminud üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppe. Sellist järeldust ei saa teha ka pooltevahelise e- kirjavahetuse alusel (t I kd lk 74 jj). Kostja esitas 21.12.2012.a e- kirjas palve teha lõplik tõstuki rendi arve. Sellest võiks järeldada, et kostja avaldas sellega soovi leping lõpetada. Sellele vastas hageja 09.01.2013.a (t I kd lk 76-77) ekirjaga, milles märkis, et hageja juhatuse liige palus kostjal pidada kinni lepingulistest kokkulepetest. See viitab selgesti sellele, et hageja ei olnud lepingu lõpetamisega nõus. Hagejapoolset lepingu lõpetamisega nõustumist ei saa järeldada ka hageja poolt 17.01.2013.a saadetud e- kirjast (t I kd lk 86), milles hageja märkis, et ta on saanud juhatuselt korralduse leida tõstuki hoiustamise koht ning küsis, kas kostja poolt pakutud hoiustamise tingimused on jõus. Sellest e- kirjast võib järeldada, et hageja plaanis tõstuki äraviimist. Lepingu oleks saanud sellisel juhul lõppenuks lugeda alates tõstuki äraviimisest, sest see oleks olnud selge konkludentne (tähendusliku käitumisega väljendatud lepingu lõpetamise) tahte väljendus. Hoiustamistingimuste kohta info küsimine ei väljenda hageja tahet lepingu lõpetamiseks ega selles, et hageja oleks nõustunud lepingut tagantjärele, alates 21.12.2012.a lõppenuks lugema. Hoiustamise tingimuste kohta küsimist võiks mõista selliselt, et hageja tundis huvi selle kohta, et juhul, kui ta lepingu lõpetaks, siis kas ja mis tingimustel saaks kostja juures tõstukit hoida. Nendel põhjustel tuvastas maakohus õigesti, et pooltevaheline leping lõppes alles 2013.a märtsikuus, siis, kui hageja kostja juurest tõstuki ära viis. Seega tuli kostjal tasuda hagejale üüri kuni lepingu lõppemiseni ja maakohus rahuldas selles osas hagi õigesti. Seega tuli kostjal tasuda üüri igal juhul kuni lepingu lõppemiseni. Järgnevalt hindab kohus, kas üüri tuli tasuda algses suuruses, võis suurenenud ulatuses.
11.Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et vaidlusalusel perioodil tuli maksta üüri mitte 380 eurot, millele lisandub käibemaks vaid suuruses 480 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohus lähtus selle küsimuse üle otsustamisel õigesti sellest, et hageja esitas kohtule kirjaliku lepingu, millest vastavad tingimused nähtuvad. Kostja võttis omaks selle, et lepingul (t I kd lk 141 jj) olevad allkirjad on ehtsad. Seda kinnitasid kohtule tunnistajatena ka lepingu allkirjastanud isikud. Kostja väitis aga, et hageja poolt kohtule esitatud kirjalik leping ei kehti põhjusel, et see allkirjastati hageja juhatuse liikme poolt kostja nimel peale seda, kui vastav isik enam kostja juhatuse liige ei olnud. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti eeldusest, et kirjalik lepingudokument annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi pooltevahelise võlasuhte sisu, ning et asjaolu, et leping allkirjastati mitte 15.12.2011.a vaid 17.12.2012.a, peab tõendama kostja. Maakohus ei eksinud tõendite hindamisel, kui järeldas, et kostja poolt kohtu ette toodud asjaolud ja kostja poolt esitatud tõendid ei anna alust järeldada, et leping
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730 oleks allkirjastatud muul ajal, kui see, mis kirjalikust lepingust nähtub. Järeldust, et leping allkirjastati enam kui aasta aega hiljem, ei saa teha selle alusel, et kostja nõukogu liige väitis, et tema lepingu olemasolust ei teadnud, ning et tema teada sellist lepingut kostja dokumentide hulgas ei olnud, või sellest, et kohe peale suurema arve saamist saatis kostja hagejale e- kirja, milles väljendas suurema arve osas arusaamatust. Lepingu kehtivus ei eelda seda, et lepingu allkirjastanud juhatuse liige peaks lepingu juriidilise isiku dokumentide hulka jätma. See, kas leping kostja dokumentide hulgas oli või ei olnud, ei anna alust teha järeldusi lepingu allkirjastamise aja osas, sest leping võidi allkirjastada ka lepingus näidatud ajal ja jätta see lihtsalt kostja dokumentide hulka esitamata.
12.Seda, et leping oleks allkirjastatud 2012.a detsembrikuus, ei saa järeldada, ka ML-i ütlustest (t I kd lk 152). Vastavad ütlused ei ole eluliselt usutavad. Ütluste alusel ei ole võimalik aru saada, miks ML oleks pidanud tema poolt kirjeldatud viisil käituma. ML-i ütluste kohaselt töötas ta kostja juures 2011.a aprillini ning 2012.a detsembrikuus pöördus tema poole kostja endine juhatuse liige, kes palus, et ML allkirjastaks ühe lepingu, mis oleks pidanud olema sõlmitud justkui ML-i endise tööandja ja kostja endise juhatuse liikme ainuosalusega äriühingu vahel. Kusjuures kostjat pidi selle lepingu sõlmimisel esindama kostja endine juhatuse liige ning ML pidi esindama hagejat, so äriühingut, millega tal mingit seost (peale selle, et ta üüris sellelt äriühingult autot) polnud. ML väitis, et ta teadis, mis lepinguga on tegemist, sest tema oli selle esialgse variandi, mis puudutas varasemat perioodi, ise koostanud. ML ei selgitanud, miks ta oleks pidanud üleüldse sellise lepingu allkirjastama ning miks ta oleks pidanud allkirjastama lepingu olukorras, kus ta vastavate õigussuhetega tegelikku ja sisulist kokkupuudet ei omanud. Arusaamatu, ebatavaline ja eluliselt mitteusutav on see, kui inimene saab oma endise tööandjaga kokku enam kui pool aastat peale töösuhte lõppemist ning on valmis allkirjastama lepingut, kui tema sellega puutumist ei oma. ML-i ütlused muudab ebausaldusväärseks ka see, et kohtuistungil ta märkis, et ta ei mäleta täpselt, millal ta lepingu allkirjastas, kuid et see toimus kindlasti 2012.a detsembris, jõuludepaiku, ning et see võis olla 15.12.2012.a. Samas esitas ML kostja esindajale 30.09.2013.a kirjaliku kinnituse (t I kd lk 92), milles ML väitis kindlalt ja üheselt, et vaidlusaluse lepingu allkirjastas ta 17.12.2012.a. Iseenesest on usutav see, et tunnistaja ei mäleta täpselt, mis kuupäeval ta aasta või paari aasta tagusel ajal mingi lepingu allkirjastas. Samas kahandab tunnistaja ütluste usaldusväärsust see, kui tunnistaja on nõus kostja lepingulisele esindajale väljastama kirjaliku kinnituse selle kohta, et ta allkirjastas mingi lepingu just 17.12.2012.a. Olukorras, kus tunnistaja ühel hetkel täpselt mäletab, millal ta lepingu allkirjastas ja kohtus tunnistusi andes jälle ei mäleta ei lepingu allkirjastamise aega ega kohta, ning olukorras kus tunnistaja ei oska anda inimlikult arusaadavat selgitust, miks ta pidi sellises kontekstis tagantjärgi sellisele lepingule allkirju andma, ei saa tunnistaja ütlusi väga usaldusväärsetena käsitleda.
13.Järeldust, et vaidlusalune leping sõlmiti 15.12.2011.a, ei saa teha ka selle e- kirja alusel, millest nähtub, et kostja tolleaegne juhatuse liige VB küsis NG käest 25.11.2011.a, kas VB tohib sõlmida kostja nimel tõstuki rendilepingu kolmeks aastaks täisteenuse lepinguna hinnaga 380 eurot, millele lisandub käibemaks. Tegemist ei ole otsese tõendiga, mis tõendaks lepingu allkirjastamise aega, vaid kaudse tõendiga, millest nähtub, et kostja tolleaegne juhatuse liige kavandas muutumatu üüriga lepingu sõlmimist ning küsis sellistel tingimustel lepingu sõlmimiseks nõukogu liikmelt luba. See, kui juhatuse liige kavandas 25.11.2011.a muutumatu üüriga lepingu sõlmimist, ei välista seda, et juhatuse liige sõlmis lepingu hiljem siiski teistsugustel tingimustel. Kuna lepingu allkirjastasid kaks isikut, lisaks VB-ile ka ML, võiks kostja poolt esitatud tõendile anda suurema kaalu ja tähenduse, kui sellele lisaks oleks veel mõni usaldusväärne tõend. Kuna aga ML-i ütlused selle asjaolu osas, et tema allkirjastas
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730 vaidlusaluse lepingu 2012.a detsembris tuleb lugeda ebausaldusväärseks, ei saa kostja poolt soovitud järeldust teha.
14.Maakohus leidis õigesti, et lepingu kehtivus ei eelda seda, et kostja tolleaegne juhatuse liige pidi selle igal juhul kostja dokumentide hulka esitama. Esindaja poolt esindatava nimel kohustuste võtmist reguleerivad TsÜS-i §-d 115 jj, ning sellist eeldust omistamisnormidest ei tulene. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus tuvastas tasumisele kuuluvad summad ning tasumata summad õigesti.
15.Maakohus leidis õigesti ka seda, et pooltevahelisest lepingust tulenevalt lasus kostjal kohustus tasuda lepingu eseme äraviimisega seotud kulud. Maakohtu järeldus, et äravedamise kulu suuruse tuvastamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid on piisaval määral kohtu ette toodud, on samuti õige. Nendel põhjustel on maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas õige.
16.Järgnevalt hindab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebusega seonduvat. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata. Ka selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning ka selles osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
17.Maakohus leidis õigesti, et leppetrahvi nõudmiseks ei piisa pelgalt sellest, et hageja esitab kostjale vastavasisulise arve. Leppetrahvi nõude rahuldamine eeldab seda, et hageja toob kohtu ette leppetrahvi nõude eelduseks olevad asjaolud ja kui kostja neid asjaolusid omaks ei võta, need asjaolud ka tõendab. Toimikumaterjalidest nähtuvalt vaidles kostja leppetrahvi nõudele vastu ja ei võtnud leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid omaks. Seega tulnuks hagejal leppetrahvi eelduseks olevad asjaolud tõendada. Hageja möönis ka apellatsioonkaebuses, et ta ei ole leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud ega neid tõendanud. Hageja põhjendas seda sellega, et kostja selgesõnaliselt leppetrahvi nõudele vastu ei vaielnud ja eraldi just haginõuet leppetrahvi puudutavas osas ei vaidlustanud. Hageja märkis, et sellepärast eeldas ta, et ta ei pea leppetrahvi osas täpsemaid asjaolusid esile tooma ega neid tõendama. Järelikult mõistis hageja maakohtu otsusest, et ilma leppetrahvi nõude aluseks olevate asjaolude kohtu ette toomiseta ning nende tõendamiseta, ei saa vastav nõue rahuldamisele kuuluda. Sellises olukorras oleks hageja võinud tugineda maakohtupoolsele selgitamiskohustuse täitmata jätmisele kui menetlusnormi rikkumisele ning üritada taotleda ringkonnakohtult, et ringkonnakohus arvestaks asja lahendamisel uusi, hageja poolt alles apellatsioonkaebuses esile toodavaid asjaolusid. Samuti oleks hageja võinud üritada esitada koos apellatsioonkaebusega uusi, leppetrahvi nõude eelduste tuvastamiseks vajalikke tõendeid. Seda hageja teinud ei ole. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes maakohtus kohtu ette toodud asjaolude ja maakohtus esitatud tõendite alusel. Uusi asjaolusid saaks ringkonnakohus arvestada üksnes juhul, kui need oleksid toodud esile apellatsioonkaebuses. Seda aga tehtud ei ole. Kuna maakohus leidis õigesti, et leppetrahvi asjaolud jäid hagejal kohtu ette toomata ning seda möönis apellatsioonkaebuses ka hageja, ei saa leppetrahvi nõuet rahuldada. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel ei saa järeldada, et kostja oleks rikkunud mingit sellist lepingulist kohustust, mille rikkumise puhuks oleks olnud kokku lepitud leppetrahvi maksmise kohustus, rääkimata sellest, et vastavad asjaolud oleksid olnud tõendatud. Eespool toodust tulenevalt ei oma tähendust, kes kostja organisatsioonis hooldusgraafiku järgimise eest vastutas, sest hageja ei ole kohtu ette
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730 toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks hooldusgraafiku järgimise kohustust rikkunud.
18.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka see hageja etteheide, et maakohus eksis kohtuotsuse põhjendava osa sissejuhatuses, kui märkis, et hagi on põhjendatud ning seejärel jätkas, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus on piisavalt selge ning kohtu mõttekäik ja järeldused on selgesti arusaadavad. Ka see, et maakohus tähistas vaidlusalust lepingut viisil „15.12.2011“ selleasemel, et tähistada lepingut viisil „15/12/2011“ ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Oluline on, et maakohtu otsus oleks arusaadav. See nõue on selgesti täidetud. Maakohus jättis menetluskulud poolte kanda mitte sellepärast, et hageja oleks seda justkui palunud, vaid seetõttu, et hagi rahuldati osaliselt. Sellel põhjusel, ei oma maakohtu eksitav refereering, et hageja palus jätta menetluskulud poolte kanda, määravat tähendust.
19.Maakohus leidis õigesti, et lepingu järgi sisaldas rendihind hooldust ja remonti. Iseenesest on õige ka hageja märkus, et see puudutas korrapärast hooldust ja remonti. Samas ei toonud hageja kohtumenetluses esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks teinud lepingu esemele erakorralist remonti või remonti, mis ei oleks korralise remondiga ja hooldusega hõlmatud. Ainuüksi hoolduse arve esitamine ei anna alust järeldada, mis laadi remondiga oli tegemist. Ka remondi- ja hooldusarve pinnalt esitatud nõude osas möönis hageja, et ta selles osas piisavaid asjaolusid kohtu ette ei toonud ega tõendanud. Ka nende osas tuleb märkida, et need asjaolud, kui hageja oleks tahtnud tugineda maakohtupoolsele selgitamiskohustuse rikkumisele, oleks hagejal tulnud kohtu ette tuua hiljemalt apellatsioonkaebuses, mida aga hageja teinud ei ole. Nendel põhjustel jättis maakohus selles osas hagi õigesti rahuldamata.
20.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et pooltevahelist kirjalikku lepingut hinnates ei saa järeldada, et selle alusel oleks kostjal tulnud tasuda ka kindlustusmakseid. Maakohus leidis õigesti, et rendiesemega seotud jooksvateks kuludeks ei saa pidada kindlustusmakset. Kui pooled oleksid tahtnud kindlustusmaksete maksmise kohustuses kokku leppida, oleksid nad pidanud seda eraldi märkima. Üürilepingu järgi lasub asja lepingujärgses seisundis tagastamise kohustus üürnikul. Kui omanik oleks soovinud eraldi tagada, et lepingu ese säilib, või et üürnik selle säilimise täiendava tagamise üürileandjale hüvitab, tulnuks see eraldi kokku leppida. Need kulud, mida üürileandja üürilepingu eseme suhtes jooksvalt teeb, ei ole automaatselt sellised kulud, mida saaks suhtes üürnikuga objektiivselt pidada üürilepingu esemega seotud jooksvateks kuludeks. Kui üürileandja soovib oma riske täiendavalt kindlustusega tagada, ei tähenda see seda, et üürnik peaks selle igal juhul üürileandjale hüvitama. Eraldi kokkulepet, millest nähtuks kindlustusmaksete maksmise kohustus, pooled samuti sõlminud ei ole. Maakohtu otsusest nähtus selgesti, et kogu nõue kindlustusmakse hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu ei oma tähendust see, kas hageja nõudis kindlustusmakse hüvitamist selles suuruses nagu maakohus seda märkis, või väiksemas ulatuses. Menetluskulude jaotus
21.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus jättis hagi osalise rahuldamise tõttu õigesti maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus maakohtu otsust ei muuda. Kuna mõlema poole apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-42730
Kohus selgitab, et Riigikohus selgitas oma otsuse nr 3-2-1-147-14 p-s 22 menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda. Ringkonnakohus leiab, et vastavatest selgitustest tuleb lähtuda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.