2-12-52657/73 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetluskuludest jätta kostja MM kanda 61,51% ja hageja AS MiniCredit kanda 38,49%. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 12.12.2012 esitas AS MiniCredit Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse MM vastu 555 euro saamiseks. 20.12.2012 tegi Pärnu Maakohtu kohtunikuabi MM-le makseettepaneku, millele kostja esitas 21.01.2013 vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue 13.02.2013 määrusega üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 18.02.2013 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus AS MiniCredit (hageja) mõista MM-lt (kostja) välja põhivõla 191,73 eurot, intressi 37,71 eurot, meeldetuletuste tasu 25,56 eurot, viivised 191,73 eurot, viivised 1,5% päevas põhivõlalt alates hagi esitamisest, s.o 18.09.2013 kuni põhinõude tasumiseni, ja menetluskulud. Hageja juhindus nõudes VÕS § 76 lg-test 1 ja 3, §-st 100, § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6, § 108 lg-st 1, § 113 lg-st 1 ja § 397 lg-st 1. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 19.08.2009 hageja veebikeskkonna www.minicredit.ee kaudu laenutaotluse 3000 krooni (191,73 euro) saamiseks, tagasimakse tähtajaga 18.09.2009 (tl 27). Kostja oli eelnevalt allkirjastanud 01.07.2009 isikusamasuse tuvastamise ankeedi (tl 40-41). 19.08.2009 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 132722060 (laenuleping), mille alusel sai kostja hagejalt laenu summas 3000 krooni (191,73 eurot). Laenulepingu punkti 4.1.2.3 kohaselt tuli kolmekümnepäevase laenutähtaja puhul tasuda 3000 krooni suuruselt laenult intressi summa 60% laenu summast aastas. Laenu õigeaegsel tagasimaksmisel ühe osamaksena oli osamakse suurus 3590 krooni, s.o 229,44 eurot ja intressi ning muude kulude kogusumma kolmekümnepäevaseks perioodiks oli 590 krooni, s.o 37,71 eurot (tl 29-38). Kostja on laenu saanud, kuid ei ole tähtaegselt oma kohustusi täitnud ja laenu tagastanud. Kostja on tasunud 500 krooni (31,96 eurot) seoses laenu tagasimakse tähtaja pikendamisega. Hageja on saatnud kahel korral, so 29.09.2009 ja 20.10.2009, meeldetuletused, kuid kostja ei ole sellele vaatamata kohustusi täitnud. Hageja leidis, et laenuleping ei ole tühine. TsÜS § 86 lg 3 ei keela väljastada tarbijakrediidikulukuse määraga laenu, mis ületab krediidiasutuse poolt eraisikule antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordselt. Kostja oli lepingu sõlmimisel nõus viivisemääraga ning hageja pidas kostja edasiseks distsiplineerimiseks otstarbekaks nõuda viivist edasiulatuvalt. Kostja vastuväited

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, see ei vasta VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud tingimusele ja seega on laenuleping TsÜS § 86 lg-t 3 ja 4 kohaselt tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Samuti märkis kostja, et hageja soovib tühise lepingu alusel saada intressi, viivitusintressi, meeldetuletuste tasu summas 25,56 eurot. Kostja hinnangul ei ole meeldetuletustasu proportsionaalne ja selle kulud on põhistamata. Lisaks märkis kostja, et ta on tagastanud hagejale 2009. aastal 590 krooni ehk 38 eurot ja lisaks 500 krooni, s.o 31,96 eurot. Kuna hageja ei ole oma arvutuskäikudes kostja poolt tagastatut arvestanud, on hagi ese ja kõik kõrvalnõuded alusetud. Edasine menetluse käik Koos vastusega hagiavaldusele esitas kostja ka vastuhagi laenulepingu nr 102722060 tühisuse tuvastamiseks, tüüptingimuse tühisuse tuvastamiseks, alusetult saadu tagastamiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks. 16.04.2013 määrusega keeldus Harju Maakohus kostja vastuhagi menetlusse võtmisest, märkides, et tegemist on erinevatest laenulepingutest tulenevate vaidlustega, vastuhagi ei vasta TsMS § 373 lg-s 1 toodud tingimustele ega kuulu lahendamisele ühiselt põhihagiga. Maakohtu otsus 10.02.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 191,73 eurot, intressi 37,71 eurot, meeldetuletuste tasu 25,56 eurot ja viivise 191,73 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes 30% ulatuses kostja kanda ja 70% ulatuses hageja enda kanda. Kohus märkis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405 viidates, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras ja lahendab asja lihtsustatud kirjeldava osaga, juhindudes TsMS § 442 lg-st 7 ja § 444 lg-st 1. Samuti märkis kohus, et ärakuulamine toimus 16.01.2014. Kohus viitas otsuses ka TsMS § 5 lg-tele 1 ja 2, § 230 lg-le 1 ja § 231 lg-le 2. Kohus juhindus asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 lg 1 p-dest 1, 3 ja 4, § 76 lgst 1, §-st 100, § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6, § 108 lg-st 1, § 396 lg-st 1, § 397 lg-st 1 ja §-st 402. Kohus leidis, et kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et 19.08.2009 esitas kostja hageja veebikeskkonna www.minicredit.ee kaudu laenutaotluse 3000 krooni, s.o 191,73 euro, saamiseks, tagasimakse tähtajaga 18.09.2009 (tl 27). Kostja on eelnevalt allkirjastanud 01.07.2009 isikusamasuse tuvastamise ankeedi (tl 40-41). 19.08.2009 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 132722060, mille alusel sai kostja hagejalt laenu summas 3000 krooni, s.o 191,73 eurot. Laenulepingu punkti 4.1.2.3 kohaselt tuli kolmekümnepäevalise laenutähtaja puhul tasuda 3000 krooni suuruselt laenult intressi summa 60% laenu summast aastas. Laenu õigeaegsel tagasimaksmisel ühe osamaksena oli osamakse suurus 3590 krooni, s.o 229,44 eurot ja intressi ning muude kulude kogusumma kolmekümnepäevaliseks perioodiks oli 590 krooni, s.o 37,71 eurot (tl 29-38). Seoses kostja seisukohaga laenulepingu tühisusest viitas maakohus TsÜS § 86 lg-tele 1, 2 ja 3, samuti tugines maakohus VÕS § 406 lg-le 1, mille kohaselt krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel, et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Riigikohus on määruse 3-2-149-11 punktides 8-10 märkinud, et tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele

tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Teisel poolel on võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem, kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr. Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel peab TsÜS § 86 lg 3 alusel kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Üldjuhul peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast. TsÜS § 86 lg 3 muudab tõendamiskoormust teise poole sundolukorrast teadmise või teadma pidamise osas tühisusele tugineda sooviva isiku kasuks, kui poolte soorituskohustuste väärtuste vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Sellisel juhul peab tehingu kehtivusest huvitatud isik tõendama, et ta teise poole tehingu tegemise aluseks olnud sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Vastavalt Eesti Panga kodulehel avaldatud andmetele oli eraisikutele antava tarbimislaenude kulukuse määr laenulepingu sõlmimise ajal, s.o 2009 augustis, 27,75%. Krediidi kulukuse määra arvutamise alused on sätestatud VÕS §-s 406 ja selle paragrahvi lg 6 kohaselt kehtestab krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra rahandusminister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud rahandusministri 07.08.2002 määruses „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ nr 98 toodud krediidi kulukuse määra arvutamise valemi kohaselt on käesoleva laenulepingu krediidi kulukuse määr 788,53%. Tegemist on ligikaudu 28 korda suurema krediidi kulukuse määraga, kui Eesti Panga kodulehel avaldatud krediidi kulukuse määr. Seega tulenevalt TsÜS § 86 lg-st 3 on laenulepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja, kes tugineb laenulepingu tühisusele, kohustus oli nimetada ja tõendada vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu olemasolu. Kostja ei ole kohtumenetluses väitnud ega tõendanud, et ta sõlmis laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Laenulepingut sõlmides kinnitas kostja vastavalt laenulepingu punktis 2.10 märgitule, et ta ei sõlmi lepingut ega esita laenutaotlust tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (tl 30). Lisaks ei ole kostja väitnud, et see oli tema esimesi laenulepinguid. Eeltoodust tulenevalt ei ole tegemist heade kommetega vastuolus oleva laenulepinguga ning see ei ole tühine. Laenulepingust tulenevalt oli kostjal laenu summas 191,73 euro tagastamise ja intressi summas 37,71 euro maksmise kohustus. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta

laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja on väitnud, et ta tasus laenu tagasi 590 krooni, so 38 eurot ja lisaks 500 krooni, s.o 31,96 eurot. Hageja poolt esitatud krediidiinfo väljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud 02.11.2009 hagejale 500 krooni, so 31,96 eurot ning 03.11.2009 on märge laenutähtaja pikendamise kohta (tl 92-95). Hageja on selgitanud, et 500 krooni tasus kostja laenutähtaja pikendamise eest. Laenulepingu punkti 6.1 kohaselt oli kostjal õigus taotleda laenu tagasimakse tähtaja pikendamist 5-, 15- või 30päevaseks perioodiks. Laenulepingu punkti 6.2 kohaselt oli pikendamine tasuline ning selle eest tuli tasuda 3 000 kroonise laenu puhul 5 päeva eest 325 krooni, 15 päeva eest 540 krooni ja 30 päeva eest 690 krooni (tl 35-36). Kostja ei ole laenu pikendamisele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja on laenutähtaja pikendamise eest tasunud hagejale 31,96 eurot. Täiendava 38 euro tasumist ei ole kostja tõendanud ja hageja on sellele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt on hagi põhinõude ja intressinõude osas põhjendatud ja tõendatud. Hageja poolt nõutud meeldetuletuste tasu osas summas 25,56 eurot viitas kohus laenulepingu punktile 7.4, mille kohaselt võib laenuandja edastada laenusaajale meeldetuletuse laenu maksmise kohta laenutaotluses märgitud posti, e-posti aadressile ja/või SMS-i teel laenusaaja poolt laenutaotluses märgitud mobiiltelefoni numbrile. Kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse (mis on saadetud sms-ga, e-postiga või tavapostiga) tasu 200 krooni, s.o 12,78 eurot (tl 34). Hageja on märkinud, et saatis kostjale kaks meeldetuletust, s.o 29.09.2009 ja 20.10.2009, ning on lisanud meeldetuletuste saatmise kohta tõendi (tl 28). Kostja ei ole meeldetuletuste saamisele vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et hageja poolt nõutav meeldetuletuste tasu kahe saadetud meeldetuletuse eest summas 25,56 eurot on põhjendatud ja tõendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostja pidi laenulepingu sõlmimisel olema tutvunud laenulepingu tingimustega ja olema teadlik, et laenu tagastamisega hilinemise korral on hagejal õigus saata meeldetuletusi ja nõuda selle eest tasu vastavalt laenulepingu punktile 7.4. Hageja viivisenõude osas viitas kohus VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1 ja laenulepingu punktile 9.1, mille kohaselt kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 1,5% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas (tl 37). Hageja on arvestanud viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 19.09.2009 kuni 17.02.2013, s.o hagi esitamise seisuni 56 115 krooni, so 3586,40 eurot ja vähendanud viivisenõuet põhinõude summani, s.o 191,73 euroni. Lisaks taotleb hageja viivise väljamõistmist põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus leidis, et hageja ei olnud õigustatud arvestama viivist alates 19.09.2009, kuivõrd hageja sõnul pikendas kostja laenu tagastamise tähtaega ning kostja tasus selle eest 500 krooni. Hageja poolt esitatud toimingute raportist nähtuvalt pikendati laenutähtaega 03.11.2009 (tl 94). Hageja ei ole täpsustanud, mis tähtajani kostja laenulepingut pikendas. Laenulepingu punkti 6.2 kohaselt oli pikendamine tasuline ning selle eest tuli tasuda 3000 kroonise laenu puhul 5 päeva eest 325 krooni, 15 päeva eest 540 krooni ja 30 päeva eest 690 krooni (tl 35-36). Võttes arvesse, et kostja tasus laenulepingu pikendamise eest 500 krooni, ei pikenenud laenu tagasimakse tähtaeg rohkem kui 15 päeva võrra. Seega muutus laenu tagasimaksmise kohustus sissenõutavaks 2009 novembri lõpus. Võttes arvesse, et hagejal oli õigus tulenevalt laenulepingu punktist 9.1 arvestada viivist laenusummalt 1,5% päevas ning kostja on laenu tagasimaksmisega viivituses olnud kuni hagi esitamiseni üle kahe aasta, oleks hageja viivisenõue selgelt üle põhinõude summa. Kohus leidis, et viivis on põhjendatud 191,73 euro, s.o põhinõude ulatuses. Kostja, rikkudes laenu tagasimaksmise kohustust, pidi arvestama lisanduva viivisega, mis tulenes ka laenulepingu punktist 9.1. Kostja ei ole põhjendanud, miks on tegemist tühise viivisenõudega.

Kohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja viivisenõue edasiulatuvalt alates hagi esitamisest, kuna sellisel juhul ületaks viivisenõue põhinõude suurust. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-6605 punktides 18-19 leidnud, et põhivõlast suurema viivisenõude korral peab vastava kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Antud juhul ei ole hageja vastava kahju olemasolu tõendanud. Hageja põhjendus põhinõudest suurema viivise nõudmise kohta, s.o kostja distsiplineerimine, ei ole asjakohane. Apellatsioonkaebus 17.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 10.02.2014 otsuse ja saata asja uueks arutamiseks maakohtule, sh peab maakohus uuesti otsustama kostja vastuhagi menetlusse võtmise. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja teha uue otsuse, millega jätta esimese ja teise astme menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et maakohus on valesti kohaldanud Euroopa Liidu õigust, s.t jätnud rakendamata liidus ühtse kohtupraktika kujundamise printsiibi, jättes direktiivi 93/13 EMÜ Euroopa kohtu praktika kohaselt tõlgendamata või tõlgendamiseks Euroopa Liidu Kohtu poole eelotsuse saamiseks pöördumata. Seega on kohus rikkunud menetlusõiguse normi, valesti kohaldanud materiaalõiguse normi EL TL artikkel 267. Maakohus on jätnud rakendamata Euroopa Liidu ühtse kohtupraktika, milles kohus on leidnud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid [... ] , mis võimaldavad siseriiklikul kohtul, kui see tunnistab ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu ühe ebaõiglase tingimuse tühisust, täiendada seda lepingut nimetatud tingimuse sisu muutes. Samuti leiab kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-186-13 p-le 22 tuginedes, et maakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 86 lõikeid 1-4, sest TsÜS § 86 lg 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kaebuses tugines kostja ka tsiviilasja nr 2-12-11503 otsusele, milles kohus on leidnud, et „Eeltoodust tulenevalt esinesid TsÜS § 86 lg-s 3 sätestatud tehingu tühisuse alused, kuivõrd tegemist oli tarbijakrediidilepinguga ja intress oli heade kommete vastaselt tarbija kahjuks tasakaalust väljas. Sellest tulenevalt kohalduvad vastavale laenulepingule TsÜS § 86 lg-s 4 sätestatud tagajärjed. Kohus leiab, et kostja seda laenulepingut osaliselt täitis, ei muuda tühist laenulepingut kehtivaks. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi [...].” Samuti on maakohus valesti hinnanud tõendeid ja valesti lahendanud 16.01.2014 esitatud vastuväite, tuginedes määrusele, aga jättes tähelepanuta kohtuistungil hageja poolt esitatud tõendi, milles hageja 16.01.2014 ärakuulamise ajal kinnitas, et tegemist ei ole erinevate laenulepingutega. Kohus oleks pidanud asjas peale selguse saamist võtma menetlusse uute asjaolude ilmnemisel kostja vastuhagiavalduse ja selle läbi vaatama koos põhinõudega vastavalt TsMS §-le 373. Kostja arvates on maakohus rikkunud TsMS § 7, andes poole tõenditele ettemääratud jõu ilma kohustuseta teisel poolel selgitada oma hagiavalduses esitatud seisukohti, millega jättis kohaldamata TsMS § 372 lg 1. Tõendite valesti hindamise tulemusel on maakohus rikkunud TsMS § 438 lg 1 ja materiaalõiguse valesti kohaldamisel TsMS § 373 lg-id 1-3, ja § 328 lg 1. Kostja ei olnud nõus asja lahendamisega lihtmenetluses, leides, et selline menetlus piirab kohtule ligipääsuõigust, mis on vastuolus EIÕK artikkel 6 lg-ga 1 ja PS §-ga 15. Maakohtu otsus on vastuolus printsiipidega ex aeguo et bono, ex turpi contractu actio mitte oritur ja contra bonos mores. Lisaks leiab kostja, et kuna maakohus takistas kostjal rahulikult esitada talle 15 minuti jooksul omi seisukohti, kallutades kostjat omi

seisukohti esitama kohtu poolt ette dikteeritud vormis, milles selgitas, et kõiki kostja seisukohti ei protokollita, mida kostja pidas oluliseks, siis on kohus rikkunud TsMS § 7, § 348 lg 3, § 552 lg 2 ja § 51 lg 1. Kostja esitas maakohtule vastuväite (TsMS § 333), mille kohus jättis määrusega rahuldamata. Kostja märgib, et jääb kõikide oma maakohtus esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kostja ei tunnistanud hageja nõuet, kuna laenulepingus märgitud krediidi kulukuse määr ei vasta VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud tingimusele, seega on laenuleping TsÜS § 86 lg-te 3 ja 4 kohaselt tühine. Laenulepingus sedastatud krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samuti märgib kostja, et ta on tagastanud hagejale 2009. aastal 590 krooni ehk 38 eurot. Seega on hagiese ja kõik sellest tulenevad muud kõrvalnõuded alusetud, kuna hageja ei ole kostja poolt tagastatut oma arvutuskäikudes kajastanud. Kostja arvas, et Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond ei ole tuvastanud maksekäsumenetluses omal algatusel a limine litis viivitusintressi tingimuse tühisust, samuti ei ole teinud seda maakohus. Samuti arvas kostja, et juhul, kui poolte vahel sõlmitud leping on tühine, siis ei teki pooltele lepingu alusel kohustusi. Samuti ei saaks hagiavalduses esitatud taotluste kohaselt kohus rahuldada hagi muul alusel. Hageja vastusest ilmneb, et hageja on teadlikult sõlminud tühise tehingu, kui leidis, et lepinguvabadusest lähtuvalt ei ole tegemist liigkasuvõtmisega juhul, kui tarbija on sõlminud lepingu, milles krediidi kulukuse määr ületab sel ajal kehtinud krediidiasutuste poolt antavate tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Juhul, kui pool on teadlikult sõlminud tühise tehingu, puudub tal alus nõuda intressi ja viivist. Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et kuna apellatsioonkaebus on alusetu ja maakohtu otsus seaduslik, tuleb kaebus jätta läbi vaatamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 10.02.2014 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada. Pooled 24.04.2015 kompromisslepingut ringkonnakohtule ei esitanud. Maakohus leidis põhjendamatult, et vaidlusalune tehing ei ole vastuolus heade kommetega, kuna tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Riigikohus samas asjas tehtud lahendis nr 3-2-1-133-14 leidis: „Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1 alusel“. Ringkonnakohus leiab samuti, et TsÜS § 86 lg 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-186-13 järgmist: „Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu

sõlminud“. Praeguses asjas on lepingujärgne krediidi kulukuse määr maakohtu otsuse järgi 788,53% (ligikaudu 28 korda suurem kui 2009. a augustis Eesti Panga avaldatud keskmine tarbimiskrediidi kulukuse määr). Seega on tegemist tühise laenulepinguga TsÜS § 86 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et hageja laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel. Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kostjal oli kohustus tühise tehingu alusel saadud laen 191,73 eurot tagastada 18.09.2009. Hageja on nõudnud hagiavalduses intressi lepingu alusel 1 kuu eest summas 37,71 eurot. Kuid hagejal on õigus nõuda TsÜS § 86 lg 4 ja VÕS § 94 lg 1 kohaselt tühise tehingu korral intressi 0,15 eurot (arvestades tagastamata laenu summas 191.73 eurot). Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et on nõus tagastama hagejale raha, mille osas ta on alusetult rikastunud. Hageja on palunud hagiavalduses välja mõista kostjalt lepingu alusel viivised, mille vähendas põhinõudeni ehk 191,73 euroni. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kostja on kohustatud tasuma viivist alates 19.09.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel kokku 82,93 eurot. Seega on kostja ülaltoodu alusel kohustatud tasuma hagejale põhivõla 191,73 eurot, intressi 0,15 eurot ja viivist 82,93 eurot, seega kokku 274,81 eurot. Ringkonnakohtu arvates saab laenu tagastamise tähtaja pikendamise eest makstud tasu 31,96 eurot (500 krooni), s.o lepingu pikendamise tasu 31.96 eurot arvata võla katteks (t.l. 92, I kd). Seega tuleb kostjal tasuda hagejale 247,81-31,96=242,85 eurot. Kuna kostjal oli kohustus tühise tehingu alusel saadud laen 191,73 eurot tagastada 18.09.2009, siis on ta kohustatud tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 ja 94 § lg 1 alusel järgmiselt: Alguspäev

Kostja on väitnud maakohtus kui ka ringkonnakohtus, et on tasunud hagejale lisaks 500-le kroonile veel 590 krooni. Hageja sellise summa saamist ei kinnita. Maakohus on õigesti otsuses leidnud, et kostja ei ole tõendanud 590 krooni tasumist. Ka apellatsioonkaebuses puuduvad viited tõenditele, millest nähtuks 590 krooni tasumine vaidlusaluse laenulepingu alusel. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus jättis ebaõigesti kostja vastuhagi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus 16.04.2013 määrusega keeldus kostja vastuhagi menetlusse võtmisest (t.l.76, I kd). Määrus on jõustunud. Kostja seda ei vaidlustanud seaduses sätestatud korras (t.l.121, 138, I kd) Kostja MM esitas ringkonnakohtule 15.04.2015 peale kohtuistungi toimumist menetlusdokumendi milles esitas vastuväite kohtu tegevusele. Ringkonnakohtu arvates tulnuks vastuväide esitada TsMS § 333 lg 1 alusel eelkõige kohtuistungil. Apellatsioonimenetlus tsiviilasjas oli vastuväite esitamise ajaks lõpetatud. Ringkonnakohus kohustas pooli teatama kompromissi sõlmimise kokkuleppest hiljemalt 24.04.2015 ja kompromissi mittesõlmimisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest 04.05.2015. Põhjendatud ei ole ka iseenesest vastuväites esitatud seisukohad. Hageja oli teatanud juba 05.02.2015 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele, et soovib asja arutamist kirjalikus menetluses (t.l. 149, II kd). Hageja esindaja teavitas ringkonnakohut 13.04.2015, et on haigestunud ja ei saa kohtuistungist osa võtta (t.l.171, II kd). TsMS § 649 lg 1 alusel otsustas ringkonnakohus asja arutada ilma vastustaja osavõtuta. Menetluse taastamist, nagu soovib kostja vastuväites, tsiviilkohtumenetluse seadustik ette ei näe. Asja arutamise uuendamiseks TsMS §-s 437 sätestatud alused puuduvad. Kostja väited, mille kohaselt esitati hageja poolt vastuväited apellatsioonkaebusele hilinemisega ei ole asjakohased. Hageja on esitanud vastuse apellatsioonkaebusele 05.02.2015 tähtaegselt ja see on kostjani jõudnud (t.l.149, II kd). Vastuväites on samuti esitatud taotlus protokolli parandamiseks. Nimetatud taotlus rahuldamisele ei kuulu, kuna ei ole asjakohane. Kostja seisukohad on protokolli lühidalt kantud. Menetluskulud Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus peab põhjendatuks rahuldada hageja viivise nõue osaliselt ja muudab selles osas maakohtu otsust, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus leiab, et hagi osalisest rahuldamisest lähtuvalt tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 61,51% ulatuses kostja ja 38,49% ulatuses hageja kanda. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../