Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

-kostja ei lasknud endisel võlausaldajal, T M ja A S kokkulepitud töid tegelikult lõpuni teostada, mida kostja on suuliselt möönnud (helifailid); -kostja on endisele võlausaldajale, T M ja A S suuliselt öelnud, et võlajääki tema ei kavatse välja maksta (I kd tlk 9 ja 20 ning helifail). 02.04.2014.a loovutas endine võlausaldaja nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel oma rahalise nõudehagejale (I kd tlk 15). 08.04.2014.a esitas hageja kui uus võlausaldaja, kostjale võlanõude (I kd tlk 13). Nõude on kostja kätte saanud nii e-posti kui tähtpostiga. Nõuet kostja pole täitnud ja keeldus sellest. 16.06.2014.a edastas kostja lepinguline esindaja hageja nõudele vastuse, mille kohaselt kostja nõuet ei tunnista ning lisas põhjendusena asjaolu, et töövõtulepingut kostja ja endise võlausaldaja vahel pole sõlmitud (I kd tlk 12). Kostja on oma esindaja kaudu asunud seisukohale, et tema ja endise võlausaldaja vahel ei olnudki üldse mingit lepingulist suhet. Selle väitega hageja ei nõustu. Kogumis kõigi faktide läbi on tõendamist leidnud ja on üheselt mõistetav, et nimetatud poolte vahel eksisteeris töövõtuleping, mille alusel teostas endine võlausaldaja kostja kinnisasjal asukohaga xxxx tänav xxxx ehitustöid 2011.aasta suvel ning osaliselt jäi tehtud tööde eest endisel võlausaldajal kostjalt tasu saamata. Kui poolte vahel väidetavalt puudus lepinguline suhe, siis miks kostja mõistlikel asjaoludel üldse peaks lepingulist vahekorda möönma ja seda veel korduvalt (nii endisele võlausaldajale kui ka hagejale)? Seega ilmselgelt eksisteeris poolte vahel lepinguline suhe, millest tulenevalt ongi kostjal tekkinud hageja ees võlgnevus. Ilmselgelt kostja esindaja, võttes arvesse fakti, et puudub kirjalik töövõtuleping, saab asuda kliendi huvides seisukohale, et poolte vahel puudus töövõtuleping. Miks endine võlausaldaja ei võtnud ette ametliku teed võla sissenõudmiseks koheselt, põhjendab hageja järgnevalt. Endine võlausaldaja on nn. lihtinimesest ehitustöötaja, kellel puuduvad erialalised teadmised lepingutest ja võlgade sissenõudmisest. Võlgnevus muutus sissenõutavaks koheselt peale kostja poolset koostöö katkestamist. Endine võlausaldaja on selle tasumist kostjalt nõudnud. Nimelt proovis endine võlausaldaja korduvalt kostjale helistades leida võlaküsimusele lahendust pakkudes välja, et asja võiks kompromissina lõpetada odavamalt kui 2860 eurot. Sellele aga kostja vastas pideva keeldumisega. Võlasumma jäägiks on 2860 eurot, mis on kujunenud järgnevalt. Pooltel oli kokkulepe katuse ehitustööde teostamiseks maksumuses 150 000 krooni. Euro oli käibel olnud üksnes 6 kuud, mistõttu sõna-sõnalt leppisid pooled kokku vanast harjumusest veel kroonides, mis vastas 9590 eurole (1 euro=15,64 eesti krooni). Nimetatud summast sai endine võlausaldaja kätte 4500 eurot, mille üle pooltel vaidlust pole olnud. Veel oleks olnud saada endisel võlausaldajal kokku 5090 eurot (9590-4500) mis jagunenuks: - 2860 eurot kuni lepingu katkestamise hetkeni teostatud tööd (sarikad 200 m2, katusekile +distants, garaaži laetalad, kolm esimest ridaroovi, sarika kandvad talad, sarikavahede sulgemine, garaažitalade tugevdamine, tugimüür); - 2230 eurot oleks olnud saada veel katuse lõpetamise tööde eest, mida kostja enam teostada ei lasknud. VÕS § 635 lg 1 järgi on töövõtuleping tasuline leping ja töövõtja põhikohustuseks on töö tegemine ja tellija põhikohustuseks töö eest tasu maksmine, mis on omavahel sünallagmaatilises seoses. Endine võlausaldaja teostas tööd ehk täitis oma lepingulise kohustuse, millest tulenevalt tekkis kostjal kohustus teha vastusooritus, s.o maksta endisele võlausaldajale tasu. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasu sissenõutavaks töö valmimisega või kokkuleppega töö vastuvõtmisega tellija poolt. Kuivõrd kostja on tööd vastuvõtnud, on tasunõue muutunud sissenõutavaks alates töö vastu võtmisest kostja poolt. Vaidlust pole pooltel asjaolu üle, et osaliselt on tööd tehtud (ja ka osaliselt tasustatud kostja poolt) Kuid kokkulepitud

tööde lõpuni teostamist (s.o katusetööd) asus kostja takistama palgates selleks tööks teise töövõtja. Oma nõudest on hageja kostjat korduvalt informeerinud ja kostja on nõudest teadlik. Kostja pole tänase päeva seisuga oma kohustusi hageja ees seni täitnud ja on sellest keeldunud. Hageja on kostja esindajat informeerinud soovist asuda kompromiss läbirääkimistesse, kuid kostja esindaja hinnangul selleks alust pole. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlg summas 2860 eurot ja arvestuslik viiviste jääk hagiavalduse esitamise seisuga on 676,72 eurot. Põhinõudele lisanduvad viivised VÕS § 94 ja § 113 lg 1 alustel. Kuivõrd kostjal tuli oma rahaline kohustus täita endisele võlausaldajale peale lepingu ülesütlemist ja tööde vastuvõtmist (24.07.2011.a), siis on hageja arvestanud viiviseid alates 25.07.2011.a. Võlgnevus kokku, s.o põhinõue koos viivistega on hagiavalduse esitamise seisuga kokku 3535,43 eurot. Hageja vähendab nõuet hea tahte ja kompromissi leidmise eesmärgil 3200 euroni (põhivõlg 2860 eurot ja viivised 340 eurot). Hageja möönab asja lahendamise võimalikkust kompromissiga, mis seisneks viivisnõudest täieliku loobumisega (-676,72 eurot). 1.2.01.08.2014 on hageja taotlenud tunnistajatena ülekuulata J K ja T M. 13.10.2014 leiab hageja (I kd tlk 83), et taotlus K K ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Asjakohatu on ka kostja esitatud xxxx hinnapakkumine. Hageja toetab kostja vande all ärakuulamise taotlust. Vastavalt kohtu 24.01.2014 määrusele on hageja esitanud hagi lisaks olevate helifailide stenogrammid (I kd tlk 92). 1.3.Vastuseks kostja 09.12.2014 vastuväitele nõude loovutamise osas ja vastuseks kostja seisukohale nõude aegumise osas, leiab hageja (I kd tlk 175), et nõudeõiguse loovutamise leping on kehtiv. Ekslik on kostja väide, et kui hagejal pole esitada kirjaliku nõudeõiguse loovutamise lepingut J. K ja T. M vahel (millega ta loovutas oma nõudeõiguse J. K), siis seda järelikult ei eksisteeri. Isikud olid omavaheliselt usalduslikes suhetes ja tulenevalt vormivabadusest nõudeõiguse loovutamise lepingule pooled tehingut kirjalikult ei sõlminud. T. M elukutselise ehitajana ei mõista täpselt, milline vahe on nõudeõiguse loovutamise kaudu sissenõude protsessil või sissenõudmine volituse alusel. Tema kui lihtsa inimese jaoks, kes ei mõista õigusdefinitsioone ega muud õigus spetsiifikat, on viidatud tehingu tähenduslik eesmärk ja loodetav lõpptulemus sama - soodsa lahendi puhul on tal saada tasu, milles lepiti J. K kokku. Sellele viitab ka asjaolu, et üksnes J. K suhtles kostjaga pikema aja vältel tasunõude teemal. T. M pole andnud hagejale isiklikult mingit volitust, tegemist on üksnes tema poolse ebakorrektse tõlgendamise küsimusega. Samuti pole hageja menetluses kordagi väitnud, et ta oleks T. M esindaja vms. Ekslik on kostja väide selles osas, et hageja ja J. K tegelik tahe polnud nõude loovutamine hagejale. Hageja on kohtusse pöördunud enda nimel. Hageja pole viidatud lepingut sõlminud null tasuga ja on vaidluse võidu korral kohustatud J. K välja maksma kokkulepitud tasu. J. K ja/või T. M pole hageja rollis. Ekslik on kostja väide selles osas, et antud juhul on tegemist käsundisuhtega. Sellisel juhul peaks olema hageja J. K lepinguline esindaja. Hageja juhib kostja tähelepanu, et kohus on menetluse alustanud, tunnustades Riivits legal & finance OÜ-d hagejana, mitte lepingulise esindajana, mida polegi taotletud. Kostja püüab üksnes meeleheitlikult leida põhjuseid ja vigu igast asjast, venitades sellega menetlust.

1.4.Nende faktide valguses leiab hageja, et põhjendatud on hagihinna osaline vähendamine järgnevalt. Kui kolme isiku: J. K, T. M ja A. S nõuded kokku kostja vastu ühiselt on 2 860 eurot, siis iga isiku nõue üksikult oleks 953,30 eurot (2860:3). Menetluses on tõendamist leidnud, et hageja nõue koosneb kahe isiku nõudest ja A. S on oma nõudest loobunud. Seega taotleb hageja hagihinna vähendamist, millega muutub ka viivistenõue. Korrigeeritud põhinõudeks on 1906,66 eurot (953,30 x 2). Hageja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise tasumist kostjalt TsMS § 367 alustel. Aastane viivis põhinõudelt on 153,48 eurot (1906,66 x VÕS § 113 lg 1 järgi kehtiv intressimäär 8,05%). Seega on hagihinnaks kokku 2 599,13 eurot, koosnedes: põhinõue 1906,66 + jooksvad viivised 538,99 +aastas lisanduvad viivised põhinõudelt 153,48 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud 3200 eurose hagihinna pealt, mistõttu täiendavat riigilõivu tasumise kohustust hagejal hagihinna korrigeerimisega enam ei teki. 1.5.Vaidlust pole pooltel iseenesest selle üle, et J. K, T. M ja A. S lahkusid kostja ehitusobjektilt 24.07.2011. Seega (VÕS §-d 82 lg 7 ja 637 lg 3 alustel) muutus selle päeva seisuga saamata jäänud tasunõue selleks ajaks teostatud tööde eest sissenõutavaks. Pooltel pole vaidlust ka selle üle ja menetluse käigus on tõendamist leidnud, et J. K asus koheselt saamata jäänud tasu kostjalt nõudma. Nende faktide kogumis ei täitu TsÜS § 146 lg 1 järgne koosseis, kuna hageja on õigusjärglasena kohtusse pöördunud varem kui 3 aasta jooksul, s.o 18.06.2011. a. Kostja on ebakorrektselt arvestanud aegumise tähtaja arvestamist, kaldudes kõrvale TsÜS §-st 147 lg 2. J. K ja T. M antud tunnistuste kohaselt jätsidki nad vaieldava tasu (ehk suurema raha korraga) viimasesse etappi ühekordseks tasumiseks. Seega eeltoodud põhjendustel palub hageja: jätta rahuldamata kostja taotlused; vähendada hagihinda vastavalt taotlusele; mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud ja viivised riigilõivult alates kohtuotsuse jõustumisest kuni riigilõivu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; kostja menetluskulud jätta tema kanda. Hageja on lisana esitanud nõudeõiguse loovutamise lepingu (I kd tlk 178). 1.6.Kohtu 09.02.2015 istungil antud korralduse kohaselt esitas hageja hagiavalduse tervikteksti 25.02.2015 (I kd tlk 194). Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg ja viivised kokku 1233.93 eurot ning menetluskulud koos viivisega. Hagis terviktekstis esitatud faktiliste asjaolude kohaselt mais 2011.a sõlmisid kostja ja J K (edaspidi endine võlausaldaja) koos T M ja A S suulises vormis ehitus töövõtulepingu, mille esemeks oli kostjale kuuluvale kinnisasjale (xxxx) elumaja ehitamine ajavahemikul juuni kuni august samal aastal. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule alustas endine võlausaldaja kokkulepitud ajal ehitustöödega kostja kinnisasjal. Endine võlausaldaja koos T. M ja A. S ühiselt teostasid ehitustöid: müürilati ehitamine/paigaldamine, garaažile laetalade ehitus, sarikate ehitamine, katusekile ja distantsliistude paigaldamine ja osaliselt roovitustööde teostamine. Kokkuleppe kohaselt maksis kostja iga nädala lõpul endisele võlausaldajale tehtud tööde eest tasusid, kes jagas tasu tööde teostajatega. Hiljem lisandus loetletud töödele ka majale katuse ehitamine kokkuleppelises hinnas 150 000 krooni. 24.07.2011.a - see on ca peale 2,5 kuu möödumist (ajal, mil tööd olid peaaegu lõpule jõudnud) teatas kostja ootamatult kõigile tööde teostajatele, et ei vaja enam nende teenuseid, kuna leidis endale odavama töövõtja, kes viib katuse ehitustööd lõpuni ja et ülejäänud tasu maksmine kujuneks kostjale liiga kalliks. Peale seda ei lubanud kostja tööde teostajaid kinnisasjale ehitustöid lõpetama. Sellega lõpetas kostja ühepoolselt kõigiga pooltevahelise ehitustöövõtulepingu. Kostja ei teinud endisele

võlausaldajale kordagi etteheiteid selleks ajaks teostatud tööde kvaliteedi osas ega esitanud ühtegi pretensiooni, mistõttu tuli lepingu lõpetamine endisele võlausaldajale ootamatult. Kostja võttis selleks ajaks teostatud tööd vaidlematult vastu, kuid jättis tasumata viimaste teostatud katusetööde eest tasu summas 2860 eurot, mis pidi jaotatama kolme ehitustöö teostaja vahel võrdselt. Tööde vastuvõtmist kinnitab ka asjaolu, et kostja tasus iga nädalalõpul (s.o rohkem kui kahe kuulise perioodi jooksul) teostatud tööde eest endisele võlausaldajale välja teenitud tasusid kokku 4500 eurot, mis läksid jagamisele tööde teostajate vahel. Kostja teatas, et ta ei kavatse tasuda 2860 eurot. 02.04.2014.a - loovutas endine võlausaldaja nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel oma rahalise nõude hagejale. Et endine võlausaldaja üksinda ei omanud täielikult õigust 2860 eurosele nõudele, selgus hagejale alles kohtumenetluse käigus asjaolude täpsustamisel. 08.04.2014.a - esitas hageja, kui uus võlausaldaja, kostjale võlanõude. Nõude on kostja kätte saanud nii e-posti, kui tähtpostiga. Nõuet kostja pole täitnud ja keeldus sellest. 16.06.2014.a - edastas kostja lepinguline esindaja hageja nõudele vastuse, mille kohaselt kostja nõuet ei tunnista ning lisas põhjendusena asjaolu, et töövõtulepingut kostja ja endise võlausaldaja vahel pole sõlmitud. Menetluse käigus pooled ei vaidle enam selle üle, kas kostja ja endise võlausaldaja vahel eksisteeris suuline töövõtuleping. VÕS § 635 lg 1 järgi on töövõtuleping tasuline leping ja töövõtja põhikohustuseks on töö tegemine ja tellija põhikohustuseks töö eest tasu maksmine, mis on omavahel sünallagmaatilises seoses. Endine võlausaldaja teostas ehitustöid ehk täitis oma lepingulise kohustuse, millest tulenevalt tekkis kostjal kohustus teha vastusooritus, s.o maksta endisele võlausaldajale tasu. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasu sissenõutavaks töö valmimisega või kokkuleppega töö vastuvõtmisega tellija poolt. Kuivõrd kostja on tööd vastuvõtnud on tasunõue muutunud sissenõutavaks alates töö vastu võtmisest kostja poolt. Vaidlust pole pooltel asjaolu üle, et osaliselt on tööd tehtud (ja ka osaliselt tasustatud kostja poolt) ning kostjal pretensioone polnud ehitustööde kvaliteedi osas. Kuid kokkulepitud tööde lõpuni teostamist (s.o katusetööd) asus kostja takistama, palgates selleks tööks teise töövõtja. Vaidlust pole pooltel iseenesest ka selle üle, et J. K, T. M ja A. S lahkusid kostja ehitusobjektilt 24.07.2011. Hageja omab loovutusena saadud nõudeõigust üksnes J. K osas, mis moodustab 1/3 2860 eurost ja see on 953.30 eurot. Senise menetluse käigus on tunnistajate J. K ja T. M vande all antud ütlustega (I kd tlk 111114) tõendamist leidnud, et: – tunnistajad koos A. S töötasid kostja objektil suulise kokkulepe alusel suvel 2011; – osaliselt on kostja töörahad väljamaksnud J. K, kes jagas raha töid teostanud isikutega; – kostjaga lepiti kokku J. K ja T. M poolt katusetööde hinnaks 150 000 krooni; – kostja jättis 24.07.2011-ks teostatud tööd eest teostajatele tasumata kokku 2860 eurot. Samuti on kostja möönanud vande all antud ütlustes (I kd tlk 109), et poolte vahel oli sõlmitud ehitustöövõtuleping ja kõik tööde teostajad tema kinnistul teostasid kokkulepitud ehitustöid. sh. katuse ehitust. Vaidlus on pooltel tasumata jäänud tasu suhtes, mis kostja väitel on tasutud, kuid tunnistajate J. K ja T. M ütluste kohaselt mitte. Hagi esemeks on hageja rahaline nõue kostja vastu tulenevalt ehitus töövõtulepingust, millise endine võlausaldaja on kostja ees täitnud osaliselt töö tegemisega kuni kostja seda võimaldas. Kostja on osaliselt oma kohustuse, tasuda tehtud tööde eest, jätnud täitmata. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlg vastavalt J. K 1/3 proportsioonile summas 953.30 eurot, mille osas hageja omab nõudeõigust. Arvestuslik viiviste jääk hagiavalduse esitamise seisuga on 280.63 eurot. Põhinõudele lisanduvad viivised VÕS § 94 ja § 113 lg 1 alustel. Kuivõrd kostjal tuli oma rahaline kohustus täita endisele võlausaldajale peale lepingu ülesütlemist ja tööde vastuvõtmist 24.07.2011.a, mil nõue muutus sissenõutavaks, siis on hageja

arvestanud viiviseid alates 25.07.2011.a. Võlgnevus kokku, s.o põhinõue koos viivistega on hagiavalduse esitamise seisuga kokku 1 233,93 eurot Viivise arvestus: 953,30 € 25.07.2011 31.12.2011 159 34,26 € 0,0226 1,25% + 7% 953,30 € 1.01.2012 31.12.2012 365 76,26 € 0,0219 1% + 7% 953,30 € 1.01.2013 14.04.2013 103 20,85 € 0,0212 0,75% + 7% 953,30 € 15.04.2013 30.06.2013 76 17,37 € 0,0240 0,75% + 8% 953,30 € 1.07.2013 31.12.2013 183 40,63 € 0,0233 0,50% + 8% 953,30 € 1.01.2014 30.06.2014 180 38,78 € 0,0226 0,25% + 8% 953,30 € 1.07.2014 31.12.2014 183 40,63 € 0,0233 0,15% + 8% 953,30 € 1.01.2015 25.02.2015 55 11,85 € 0,0226 0,05% + 8%

KOKKU 280,63 €

Lähtuvalt eeltoodud faktide kogumist palub hageja kohtul hagiavaldus rahuldada järgmiselt: --Mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus ja viivised kokku summas 1 233,93 eurot; --Mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskuludena tasutud riigilõiv ja viivised riigilõivult alates kohtulahendi jõustumisest kuni riigilõivu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; --Kostja menetluskulud jätta tema kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

seadustik ette. Kostja viitab siinjuures Riigikohtu 05.04.2006.a. kohtuotsusele nr. 3-2-1-17-06, milles Riigikohus asus seisukohale, et - sellega seoses peab kolleegium vajalikuks märkida, et tunnistaja ütlustena said kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi (vt TsMS § 37 lg 2, § 101 ja § 107). Kostja, tuginedes ülaltoodud väidetele ning juhindudes viidatud seadusesätetest, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses, kuivõrd hagi on tõendamata ja põhjendamatu. --25.08.2014 kostja nõustub hageja taotlusega tunnistajate J K ja T M ülekuulamiseks. --29.09.2014 esitab kostja tõendid: xxxx OÜ hinnapakkumise (I kd tlk 70) ja töövõtulepingu xxxx OÜ-ga (I kd tlk 71) ning taotluse kuulata tunnistajana üle K K ning kuulata kostja ära vande all.

2.2.09.12.2014 esitas kostja täpsustava selgituse (I kd tlk 159) aegumise ja loovutuslepingu näilikkuse osas. Hagiavaldusest ja sellele lisatud nõude loovutamise teatest nähtuvalt on J K loovutanud temale kuuluva nõude hagejale ning nõude suurus on summas 2860 eurot. Samas aga tunnistajate (K, S) ütlustest nähtub, et tegemist ei olnud täies ulatuses J K kuuluva nõudega, vaid nimetatud summa tuli jagada 3 töövõtja vahel, ühtegi tõendit aga, et M ja S oleksid oma nõuded K või hagejale loovutanud, ei ole kohtule esitatud. Samuti on hageja seda ka 01.12.2014.a. kohtuistungil kinnitanud (istungi protokoll lk 3) – K nõude loovutust ei ole minul olemas. Seega ei ole hagejale kunagi loovutatud nõuet summas 2860 eurot. Sellest tulenevalt seab kostja kahtluse alla nõude loovutamise ning on seisukohal, et nõude loovutamine oli näilik tehing TsÜS § 89 mõistes, mistõttu TsÜS § 89 lg 2 tulenevalt ei ole näilikul tehingul tagajärgi. Kostja on seisukohal, et pooltel ei olnud nõude loovutamise lepingu sõlmimisel üldse soovi mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, st. sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud. Poolte (hageja ja K) ühine tahe ei olnud nõude üleandmine hagejale, vaid K huvides võla sissenõudmine kostjalt. Nõude loovutamise sisuks on see, et endine võlausaldaja loovutab oma nõude uuele võlausaldajale, mille läbi ta kaotab õiguse võlale (VÕS § 164 lg 2). Käesoleval juhul on nõudeloovutaja J K kohtuistungil tunnistajana kinnitanud, et kohtusse tulemiseks eesmärk oli väljateenitud raha saamine. Tunnistaja on öelnud - tegime K majale katust ja selle eest tahaks raha saada. Seega ei ole tegemist nõude loovutamisega hagejale, vaid käsundi andmisega hagejale võla välja nõudmiseks kostjalt, mistõttu ei ole hageja õigustatud kohtus võlga enda nimel nõudma. Sama asjaolu kinnitab ka tunnistaja T M, kes kohtuistungil ülekuulatud tunnistajana kinnitas – mina olen andnud hagejale volituse, et ta ka minu raha nõuaks. Seega kinnitab tunnistaja, et kohtus esitatud nõude sisuks on tunnistajate nõue kostja vastu, mitte uue võlausaldaja s.o. hageja võlanõue kostja vastu. Kuna töid teostasid kolm isikut (M, K, S) ja tunnistaja J K on andnud ütlusi, et raha läheb nende vahel jagamiseks, siis tegelikult nõude loovutamist VÕS § 164 mõistes ei toimunud. Loovutamise esmane tagajärg on loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale, loovutamise tulemusena asendub senine võlausaldaja automaatselt uuega.

Vastavalt VÕS § 637 lg 3 muutub tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Tunnistajate ja ka kostja ütlustest nähtuvalt võeti töid vastu etapiviisiliselt ning neid J K ütlustest nähtuvalt lõpetati tööd peale jaanipäeva, võis jääda ka juulisse. Nii hagiavaldusest, kui ka hageja ütlustest kohtuistungil nähtub, et töö lõppes 24.07.2011.a., sellest 2,5 kuud tagasi alustati töödega. Kui hageja väidete kohaselt alustati töödega mais 2011.a. ning tunnistajate ütlustest nähtuvalt võlgu jäädi iga etapi üleandmisel, siis on hageja nõue aegunud perioodil 01.05.2011-17.06.2011.a. Kuna hagi esitati alles 18.06.2014.a., siis on hageja nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel nende tööde osas, mis tehti enne 18.06.2011.a. Seega kui töid tehti 2,5 kuud ehk kokku 76 päeva – siis on nõue on aegumata 37 päeva ulatuses s.o. 18.06-24.07. 39 päeva osas on nõue aegunud, mille osas mida kostja palub TsÜS § 143 alusel kohaldada aegumist. Kostja leiab, et hagi on tõendamata ja põhjendamatu. Kostja ei ole hagejale ega ka nõudeloovutajale (K) võlgu, samuti on kostja seisukohal, et tegelikult hageja nõuet tema vastu ei omandanud, nõude loovutamine oli näilik, mistõttu on see tühine. Samuti on tegemist nõude osalise aegumisega. Hageja on esitanud väite, mille järgi oli J.K ja T.M vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping. Hagiavaldusest, kui ka hageja poolt 09.01.2015 esitatud nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtuvalt toimus nõude loovutamine J K ja hageja vahel ning loovutati nõue summas 2860 eurot. Ühtegi tõendit selle kohta, et võis olla veel nõude loovutamine K ja M vahel, hageja esitanud ei ole ning seda ei kinnitanud ka hageja poolt kohtusse kutsutud tunnistajad K ja M. Hageja poolt esitatud väide on vastuolus ka tema poolt esitatud tõendiga – nõudeõiguse loovutamise lepinguga, kuna sellest nähtub, et J K loovutas nõude summas 2860 eurot. Samas aga hageja seisukohast nähtuvalt J K sellises suuruses nõuet ei saanudki olla ning selle on hageja ka osaliselt omaks võtnud, vähendades nõuet 1/3 summa ulatuses. Nõudeõiguse loovutamise lepingu p. 1.4. nähtub, et loovutaja kinnitab, et nõue võlgniku vastu on reaalne ja tasumata. Nõudejääk on käesoleva lepingu sõlmimise hetkel 2860 eurot. Nõude loovutamisega silmas peetava tulemuse (võlausaldaja vahetus) saavutamiseks on vajalik kehtiva loovutamislepingu sõlmimise nõuet loovutava isiku ja nõude omandaja vahel, nõude loovutajaks peab olema nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja. Seega saab loovutajaks olla isik, kellele on nõudeõigus ehk siis käesolevas tsiviilasjas isik, kellel on nõue kostja vastu summas 2860 eurot. J K sellises summas nõuet ei ole kunagi olnud kostja vastu, mida kinnitab ka hageja. Nõudeõiguse loovutamise lepingu p. 1.1. nähtub, et loovutus on tekkinud tema ja võlgniku vahelisest võlasuhtest – seega kinnitab nimetatud punkt lepingus, et nõudeõiguse loovutamisele ei eelnenud nõude omandamist M. Hageja väide, et M loovutas nõude K, on ümberlükatud M enda ütlustega kohtuistungil, kus ta kinnistas, et „andis volituse hagejale, et ta ka minu raha nõuaks“. Tunnistaja ütlus tõendina kinnitab, et tema ei ole nõuet K loovutanud, vaid on volitanud hagejat temale kuuluvat nõuet esitama. Ka tunnistaja K ütlused ei kinnita hageja väiteid M poolt nõude loovutamisest temale – vaid vastupidiselt on K tunnistajana öelnud – „mina tahaks oma väljateenitud raha“. Sellest tulenevalt seab kostja kahtluse alla nõudeõiguse loovutamise lepingu õiguspärasuse, kuna K puudus lepingus nimetatud suuruses nõue, mida oleks saanud K hagejale loovutada.

Samas on kostja seisukohal, et nõude loovutamine oli näilik tehing TsÜS § 89 mõistes, mistõttu TsÜS § 89 lg 2 tulenevalt ei ole näilikul tehingul tagajärgi. Selles osas jääb kostja varem esitatu juurde, et tegelikult täitis hageja kohtus J.K käsundit võla sisse nõudmisel. Kostja palub kohtul jätta tähelepanuta hageja paljasõnalised väited, et tunnistajad ei väljendanud ennast kohtus õigesti. Tegemist on hageja poolt kohtusse kutsutud tunnistajatega, kellega hageja soovis tõendada oma väiteid. Kostjale jääb mulje, et hageja hakkab seadma kahtluse alla tunnistajate ütlusi. Tunnistajad ei ole keegi rääkinud sellest, et oleks toimunud nõude loovutamisi omavahel, samuti on tunnistaja M rääkinud volituse andmisest hagejale jne. Hageja leiab, et asjaolu, et J.K hakkas saamata jäänud tasu nõudma, ei ole aluseks aegumise peatumiseks või katkemiseks. Kostja jääb seisukoha juurde, mida kinnitasid tunnistajad, et töid tehti etapiviisiliselt ning raha maksti iga nädala lõpus. Kostja jääb aegumise vastuväite juurde ning leiab, et hagi on ka osaliselt s.o. 39 päeva osas aegunud. 2.3.Hagi terviktekstile esitatud kirjalikus vastuses (II kd tlk 2) Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata ning kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja väidab, et ei teadnud 02.04.2014.a., s.o. nõudeõiguse loovutamise ajal, et võlausaldaja ei omanud täielikku õigust 2860 eurosele nõudele ning sai sellest teada alles kohtumenetluse käigus. Kostja ei nõustu sellega, kuna hageja on kohtumenetluses eelnevalt väitnud, et M on oma nõude K loovutanud ning kinnitanud seda nii 01.12.2014.a. kohtuistungil, kui ka 09.01.2015.a. kohtule esitatud menetlusdokumendis. Hilisemalt on hageja oma seisukohti hakanud muutma tulenevalt sellest, et ükski hageja poolt esitatud tõend nõudeloovutamist M poolt K ei tõenda, sh. ka hageja poolt kohtusse kutsutud tunnistajad. Kuna hageja on juba hagi esitamisel esitanud tunnistajate ütlused, siis pidi olema juba siis hagejal teada, milliseid asjaolusid tunnistajad teavad ning mille kohta ütlusi annavad. Hageja poolt 03.11.2014 kohtunõude täitmisel esitatud helisalvestuste stenogrammid näitavad, et 08.04.2014.a. hageja küsis A S sõnaselgelt – teie siis oma oma võlgnevust siis rohkem sisse ei nõudnud ega küsinud? (I kd, tlk 93). Seega hageja käsitles juba enne kohtusse pöördumist A S, kui ühte osalist ehk oli teadlik, et 2860 eurot hõlmab 3 inimese väidetavat nõuet kostja vastu. Tunnistaja J K ütlused kinnitavad samuti, et hageja oli teadlik, et tegemist on kolme isiku nõudega, kuna on tunnistaja kinnitanud – hagejaga sõlmisin kirjaliku lepingu, et ta nõuab K käest raha ja see läheb meie vahel jagamisele (I kd tlk 112). Seega pidi hageja, kelle seaduslik esindaja on õigusteadmistega isik, teadma juba lepingu sõlmimisel, et J K ei ole sellises summas nõuet kostja vastu. Arusaamatuks jääb hageja väide, et endine võlausaldaja on nn lihtinimesest ehitustöötaja ning seetõttu ei pöördunud kohe sissenõudmiseks kohtusse. Kostja on esitanud aegumise kohaldamise taotluse perioodi kohta, kus nõue oli juba hagejale loovutatud. Kostja tasus kõik tööd nõuetekohaselt vastavalt nende poolt esitatud arvestustele vastavalt sellele, millised tööd said teostatud ning ehitajate poolt hilisemalt esitatud nõuded vähemmakstud tasu osas ei ole tõendatud. Hageja on tuginenud mh. tunnistajate ütlustele. Kostja juhib tähelepanu, et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna neis esineb väga palju lahknevusi. Näiteks K sõnul alustati ehitust mais, M sõnul juunis. J K sõnul lõppesid tööd augusti alguses, M sõnul suve lõpupoole ehk septembrisse (hageja ise aga väidab 24.07.2011). Seega ei ole tunnistajate ütlused

usaldusväärsed. Tunnistajad on rääkinud sellest, et nõude sisuks on tasu nende poolt juba tehtud tööde eest, kuna nad võtsid vähem tasu tööde tegemise eest. Kostja juhib tähelepanu, et hageja poolt esitatud 03.11.2014.a. stenogrammis (I kd tlk 93) on kõne J K ja K K vahel 26.03.2014.a., s.o. enne nõude loovutamist – siis J K sõnaselgelt öelnud – et A ei taha sealt midagi saada. Ma ei tea, teeks kompromissi, sest meie T tahaks saada seda. Nimetatud tõendi on hageja ise esitanud ning sealt tuleb sõnaselgelt, et nõue kuulub kolmele isikule. Lisaks eeltoodule lükkab nimetatud tõend ümber tunnistajate hilisemad väited selle kohta, et saamata jäi osaliselt tasu kogu ehitusperioodi kohta, kuna J K on sõnaselgelt rääkinud, et saamata jäi tasu ühe nädala eest (I kd tlk.94). Hageja väide, et katuse ehitamise eest pidi kostja tasuma 150 000 krooni, on ümberlükatud hageja enda poolt esitatud tõendiga, s.o. 08.04.2014.a. esitatud võlanõudega, kus hageja on märkinud tööde mahuks 7500 eurot (I kd tlk 13). Nimetatud asjaolu kinnitab ka vande all ülekuulatud K K, et alguses pakuti hinnaks 7500 eurot, hiljem lepiti kokku 7000 euro (I kd tlk 109). Kostja poolt esitatud tõendid samuti kinnitavad, et hageja poolt väidetud hinna ebareaalsust. Nii hagiavaldusest, kui ka hageja poolt 09.01.2015.a. esitatud nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtuvalt toimus nõude loovutamine J K ja hageja vahel ning loovutati nõue summas 2860 eurot. 09.01.2015.a. esitatud menetlusdokumendis esitas hageja väite, et oli veel nõude loovutamine K ja M vahel, hilisemalt hageja nimetatud väitest loobus, kuna ühtegi tõendit selle kohta hageja esitanud ei ole ning seda ei kinnitanud ka hageja poolt kohtusse kutsutud tunnistajad K ja M. Hageja nõue põhineb nõudeloovutamise lepingul, mille alusel J K loovutas nõude summas 2860 eurot. Samas aga hageja uuest seisukohast nähtuvalt J K sellise suuruses nõuet ei olnudki. Nõudeõiguse loovutamise lepingu p. 1.4. nähtub, et loovutaja kinnitab, et nõue võlgniku vastu on reaalne ja tasumata. Nõudejääk on käesoleva lepingu sõlmimise hetkel 2860,00 eurot. Nõude loovutamisega silmas peetava tulemuse (võlausaldaja vahetus) saavutamiseks on vajalik kehtiva loovutamislepingu sõlmimise nõuet loovutava isiku ja nõude omandaja vahel, nõude loovutajaks peab olema nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja. Seega saab loovutajaks olla isik, kellel on nõudeõigus ehk siis käesolevas tsiviilasjas isik, kellel on nõue kostja vastu summas 2860 eurot. J K kostja vastu sellises summas nõuet ei ole kunagi olnud, mida kinnitab ka hageja. Nõudeõiguse loovutamise lepingu p. 1.1. nähtub, et loovutus on tekkinud tema ja võlgniku vahelisest võlasuhtest – samas sellist võlasuhet, mille alusel J K oli nõue kostja vastu summas 2860 eurot, ei ole kunagi olnud. Sellest tulenevalt seab kostja kahtluse alla nõudeõiguse loovutamise lepingu õiguspärasuse, kuna K puudus lepingus nimetatud suuruses nõue, mida oleks saanud K hagejale loovutada. Kostja on seisukohal, et nõude loovutamine oli näilik tehing TsÜS § 89 mõistes, mistõttu TsÜS § 89 lg 2 tulenevalt ei ole näilikul tehingul tagajärgi. Selles osas jääb kostja varem esitatu juurde, et tegelikult täitis hageja kohtus J. K käsundit võla sisse nõudmisel. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1139-08, p 8). Kui hinnata poolte vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu sisu, siis esiteks on ilmnenud, et J. K on loovutanud nõude, mida temal tegelikult kostja vastu ei ole ning on ise kohtus ka kinnitanud, et on sõlminud kirjaliku lepingu, et ta (hageja) nõuab K käest raha ja see

läheb meie vahel jagamiseks. (I kd tlk 112). Seega oli poolte tahe mitte nõude loovutamine, vaid käsundi täitmine võla sisse nõudmisel. Asjaolu, hageja täitis tegelikult käsundit, kinnitab ka tunnistaja T M, kes tunnistajana ütles – mina olen andud hagejale volituse, et ta ka minu raha nõuaks. (I kd tlk 113). Kostja palub kohtul jätta tähelepanuta hageja paljasõnalised väited, et tunnistajad ei väljendanud ennast kohtus õigesti. Tegemist on hageja poolt kohtusse kutsutud tunnistajatega, kellega tunnistaja soovis tõendada oma väiteid. Kostjale jääb mulje, kas hageja hakkab seadma kahtluse alla tunnistajate ütlusi. Tunnistajad ei ole keegi rääkinud sellest, et oleks toiminud nõude loovutamisi omavahel, samuti on tunnistaja M rääkinud volituse andmisest hagejale jne. Samuti läheb tunnistaja J K ütlused lahku sellest, mida ta rääkis kostjale telefoni teel 28.03.2014.a. Kostja jääb aegumise vastuväite juurde ning leiab, et hagi on ka osaliselt, s.o. 39 päeva osas aegunud. Vastavalt VÕS § 637 lg 3 muutub tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt võeti töid vastu etapiviisiliselt ning neid J K ütlustest nähtuvalt lõpetati tööd peale jaanipäeva, võis jääda ka juulisse. Nii hagiavaldusest, kui ka hageja ütlustest kohtuistungil nähtub, et töö lõppes 24.07.2011, sellest 2,5 kuud tagasi alustati töödega. Kui hageja väidete kohaselt alustati töödega mais 2011.a. ning võlgu jäädi iga etapi üleandmisel, siis on hageja nõue aegunud perioodil 01.05.2011-15.06.2011.a. ehk siis kuna hagi esitati alles 18.06.2014.a., siis on hageja nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel nende tööde osas, mis tehti enne 18.06.2011.a. Seega kui töid tehti 2,5 kuud ehk ca 76 päeva ning iga päeva eest jäeti võlgu 37,63 eurot –siis on nõue aegumata 38 päeva ulatuses (17.06-24.07), ehk siis poole nõude ulatuses on toimunud nõude aegumine, mille osas kostja palub TsÜS § 143 alusel kohaldada aegumist. 2.4.Eeltoodust lähtuvalt palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, kuna hagi on tõendamata ja põhjendamatu. Kostja juhib tähelepanu, et hageja on koduvalt muutnud oma seisukohti, väiteid ja nõudesumma suurust, mis kinnitab, et hagejal tegelikult puudub nõue kostja vastu ning hagi on esitatud alusetult. Tunnistaja K on eelnevalt rääkinud, et võlgu jäädi viimse nädala eest, hilisemalt on väidetud, et võlgu jäädi kogu ehitusperioodi eest. Hageja poolt esitatud kirjalikud tõendid ja tunnistajate ütlused vastuolulised ning ei tõenda hageja nõuet.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Esialgse hagi kohaselt on nõuet sisustatud järgmiste töödega: sarikad 200 m2, katusekile +distants, garaaži laetalad, kolm esimest ridaroovi, sarika kandvad talad, sarikavahede sulgemine, garaažitalade tugevdamine, tugimüür. 25.02.2015 esitatud hagi tervikteksti kohaselt oli töödeks: müürilati ehitamine/paigaldamine, garaažile laetalade ehitus, sarikate ehitamine, katusekile ja distantsliistude paigaldamine ja osaliselt roovitustööde teostamine. Sama hagi tervikteksti kohaselt aga hiljem lisandus loetletud töödele ka majale katuse ehitamine kokkuleppelises hinnas 150 000 krooni. Kuivõrd hagi esemeks oleva 2860 euro nõude sisustamine on toimunud justnimelt väidetavalt kokkulepitud 150 000 kroonise kokkulepe baasil, siis kohus leiab, et kahes erinevas menetlusdokumendis nimeliselt loetletud tööd ei ole hõlmatud hiljem lisandunud 150 000 krooni suuruse kokkuleppega katuse ehitamiseks. Ehk et detailselt loetletud tööd on ära tehtud enne 150 000 kroonise kokkuleppe sõlmimist. Kuivõrd hageja ei ole katusetöö kokkulepet eeldades sisustanud iga tööetapi konkreetset sisu, siis on arusaadav, et ka iganädalaselt äratehtud tööde nimekirja esitamine on osutunud võimatuks. Sellel järgnevalt on arusaadav, et hagejal ei ole võimalik tõendada, kas saamata jäänud tasu on seotud mingi osaga väidetavalt katusetööde tegemiseks sõlmitud 150 000 kroonise kokkuleppega või on saamata jäänud tasu mingi sellise töö eest, mis kohtu poolt lepingu sisule antud käsitlust arvestades pidi toimuma ja toimus ära enne 150 00 kroonise kokkuleppe sõlmimist. Kokkuvõttes ei ole hageja kohtu hinnangul esile toonud ja tõendanud, mis on see konkreetne töö, mida ta tegi ja mille eest kostja väidetavalt ei tasunud. 3.2.Samaaegselt tööde detailse määratlematusega oli kohtu hinnangul määratlemata ka lepingu lõppemise tähtaeg. Kuivõrd eeltoodust nähtuvalt väidetavalt lepiti kokku üksnes üldsõnaliselt katusetööde tegemises ning töö tegelik sisu selgus tööde tegemise käigus, ei saa ka väita, et mingiks kokkulepitud ajaks pidi olema tehtud teatud tööd. Hageja poolt 25.02.2015 hagi terviktekstis esitatud asjaolu kohaselt 150 000 kroonise lepingu tähtaeg oli elumaja ehitamine ajavahemikul juuni kuni august samal aastal. Hageja on sisustanud tähtaja kokkuleppega elamu ehitamiseks ning kohtu hinnangul ei saa seda võrdsustada kokkuleppega katuse ehitamiseks. Seega eraldi katuse ehitamise osas tähtaega määratud ei olnud ja seda kinnitab hageja esindaja ka 10.04.2015 istungil, öeldes et „lõpptähtaja kohta meil info puudub, seda tehti järjestikuselt. Saame vaid oletada, et /lõpptähtaeg oli/ siis, kui tööd valmis saavad.“ 3.3.Poolte vahel puudus regulatsioon, milline on mingi konkreetse tööetapi maksumus, kuivõrd kokku lepiti vaid ühes üldises hinnas, milliseks hageja väitel oli 150 000 krooni ja kostja väitel oli 7000 eurot. Kuivõrd poolte vahel puudus kirjalik kokkulepe tasu osas, siis VÕS § 637 tähenduses tuleb kohtu hinnangul vaidluse korral lugeda, et töö tegemise eest võlgnetakse tavaline tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Õiguskirjanduse (VÕS § 637 komm p.32) kohaselt tuleb tavaliseks tasuks eelkõige pidada tasu, mida töövõtja lepingu objektiks oleva töö eest tavaliselt võtab. Nimetatu omakorda peaks tulenema töövõtja hinnakirjast. Kuna sellise hinnakirja olemasolu antud kaasuse esitatud asjaolude valguses (tegemist ei ole töövõtja näol mitte vastava tegevusalaga äriühinguga, vaid lapsepõlve sõbrad said kokku ja korraldasid formaalsetel alustel usaldusel põhinevalt omavahelist töötegemist) tõsikindlalt tuvastada ei ole võimalik, siis tuleb tavaliseks tasuks pidada tasu, mida töövõtja nõudnud on. Antud kaasuses on töövõtjad nõudnud endale nädalatasu summas 300-350 eurot ja seda tulebki pidada poolte vahel kokkulepitud tavaliseks tasuks. Töövõtja ei ole esitanud asjaolu, et aluseks tuleks võtta

mõistlik tasu ehk antud töö eest makstav kohalik keskmine turuhind ja et see oli kõrgem töövõtjate poolt iganädalaselt küsitud 300-350 eurost. Kui eeldada, et kokkulepitud ehk töövõtja poolt küsitud tavaline tasu igale töövõtjale oli 350 eurot nädalas, siis 2,5 kuu töötamise eest (selle üle pooled ei vaidle, et tegelikuks töö tegemise ajaks kujunes 2,5 kuud) pidanuks kokku kostja tasuma 3 töövõtjale x 350=1050 eurot nädalas ehk 2,5 kuu jooksul 1050 x 10 nädalat =10 500 eurot. Nimetatud summa on suurem kostja väidetud kokkulepitud 7000 euro suurusest tasust ja on suurem ka töövõtjate poolt väidetud 150 000 kroonisest, eurodesse ümberarvestatuna 9686 eurosest tasust. Ehk kui pidada tõeseks hageja väidetud kokkuleppelist lepingu hinda, siis tööde katkestamise hetkeks olid töövõtjad saanud tasu juba rohkem kui algselt kokku lepiti ja seda eriti veel silmas pidades, et osa algselt kokkulepitud ja hinna määramisel arvestatud töid jäigi nende poolt lepingu katkestamise tõttu tegemata. Kohus leiab, et hagejad ei ole täitnud oma tõendamiskoormist tõendada kokkulepitud lepinguobjekti hinda ja seega ei ole võimalik ka tõendada, et kostja jättis midagi tasumata. Vastupidi, eeltoodud arvestusest on näha, et kostja on lepingus kokkulepitud töömahust tegelikult väiksemas ulatuses tehtud tööde eest maksnud rohkemgi kui pidanuks tasuma kogu lepingu eest. Nimetatud proportsioone ei muudaks ka see, kui arvestuse aluseks võtta nädalatasuks nimetatud 300 eurot. Kohus leiab, et sõltumata konkreetsest lepingu kogumaksumusest on tunnistajate ja kostja vande all ütlustega võimalik lugeda tõendatuks, et töövõtjad leppisid omavahel kokku, et küsivad tasumiseks kostjalt iganädalaselt summa, mida ei seotud rangelt selle nädala jooksul tehtud tööde sisu ja maksumusega ja mis erinevate ütluste kohaselt oli suurusjärgus 350 eurot, 300 eurot või mingi muu summa. Asjaolust, et töövõtjad selliselt enda tasu küsimises kokku leppisid, ei teadnud aga kostja midagi ja tunnistajatena ülekuulatud töövõtjad ei ole ka väitnud, et nad sellisest omavahelisest kokkuleppest oleks tellijat informeerinud. Seega loeb kohus eluliselt usutavaks kostja kinnituse, et tema maksis töövõtjale iganädalaselt vastavalt valminud tööle konkreetse tasu, ehk et kostja põhjendatult seostas iganädalase töö mahu töövõtjate poolt küsitud summaga. Eeltoodut aluseks võttes ei saanud kostjal tekkida kahtlust ega teadmist, et tal oleks töövõtjatele tasumisele kuuluvana aja jooksul kogunemas mingi suurem väidetavalt võlaks arvestatav summa, mida töövõtjad lootsid kogumis saada oma töösuhte lõpetamisel. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et iganädalaselt maksmine toimus ja kuivõrd hageja väitel ei toimunud tasumist vaid viimase töönädala lõpus ja kuivõrd hageja ei ole suutnud veenvalt selgitada, millised konkreetsed tööd sel viimasel nädalal tehti, siis ei saa kohus lugeda tõendatuks, et hageja on teinud mingi töö, mille eest kostja on jätnud tasumata. Kohus märgib siinjuures, et kui hageja sisustab haginõudeks jäänud 953.30 eurost põhinõuet nn aja jooksul kogunenud seni tasustamata tööde maksumusega, pidanuks hageja olema võimeline tõendama, millise maksumusega ja millised konkreetsed tööd jäid kostja poolt tasustamata kogu eelneva tööperioodi jooksul. Hageja kinnitas, et ei ole suuteline sellist tõenduslikku baasi esitama (10.04.2015 istungi protokoll). Tõendatud ei ole hageja väide, et pooled leppisid kokku iganädalaselt üksnes mingi nn sümboolse vahesumma maksmises. Kostja sellist kokkulepet eitab ja hageja ei ole tõendanud, et kostjale sellist tasu arvestust tutvustati ja/või et lepingu sõlmimisel sel viisil kokku lepiti. Kohus loeb tõendatuks, et pooltel oli kokkulepe teha töid ning maksta tasu iganädalaselt vastavalt konkreetselt selleks hetkeks tehtud töö mahule. Hageja nõudeks ei anna alust töötajate omavaheline kokkuleppe kostjalt küsitava tasu jagamises mingi konkretiseerimata

perioodi peale ja sellest tulenevalt väidetavalt kostjaga saavutatud kokkuleppeks nn lõpparvestusena suurema summa maksmise osas. Kostja poolt tasu maksmata jätmine viimase töönädala eest ei ole hageja poolt leidnud usaldusväärselt tõendamist. 3.4.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Poolte vahel algselt vaidlusesemeks olnud asjaolu- kellelt, millised ja kui suures summas nõuded on hageja omandanud, on äralangenud seeläbi, et hageja on TsMS § 376 tähenduses haginõude vähendamiseks esitatud hagi terviktekstis tuginenud sellele, et on omandanud nõude üksnes J K. Asjaolu, kas ta omandas J K nõude summas 2860 eurot või haginõude suuruseks jäänud 953.30 euro suuruses ulatuses, ei oma kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt tähtsust, sest nõude omandajal ei ole kohustust esitada kostja vastu nõuet kogu tema poolt omandatud ulatuses ja seega ei pea kohus vajalikuks käsitleda ka kostja õiguslikku seisukohta, kas VÕS § 164 tähenduses toimunud nõude loovutus on TsÜS § 89 kohaselt näilik või mitte. Asjaolu, et hageja on oma nõude esitamisel ebajärjekindel ja seda pidevalt muudab vastavalt kostja vastuväidetele, on küll kahetsusväärne ja on takistanud kohtul asja lahendamisel järgimast TsMS § 2 lg 2 eesmärke lahendada asi võimalikult kiiresti ja samuti ei ole hageja käitumine kooskõlas heas usus käitumise nõudega oma menetlusõiguste teostamisel, kuid see iseenesest ei anna alust väita, et hagejal, olles omandanud J K kostja vastu oleva nõude, ei ole selle nõude kostja vastu esitamise õigust kostja esiletoodud õiguslikel asjaoludel ehk väidetavalt loovutuse näilikkuse tõttu. 3.5.Hageja põhjendus oma nõude pideva muutmise ja tõendite vasturääkivuse osas, ehk et töövõtjad olid nn lihtsad inimesed ja ei osanud oma õigusi realiseerida, ei ole asjakohane. Esiteks on hagi kohtu jaoks vormistanud ja esitanud õigusteadmistega isik, kes sellele eelnevalt pidi oma teadmisi arvestades olema võimeline nõudega seotud asjaolusid ja õiguslikku alust hindama. Praegusel juhul on sügavad probleemid tulnud mitte niivõrd sellest, kas hagi kui selline on korrektselt tõendatud, vaid sellest, kas ja mida on hageja jätnud enda jaoks läbi mõtlemata enne nõude omandamist. Hageja pidi olema valmis riskiks, et omandades suulisel töövõtusuhtel põhineva nõude, võib selle tõendamine osutuda raskeks. Teiseks, peavad siiski ka isikud, kes on valmis asuma lepingulistesse suhetesse, tegema endale selgeks nendega kaasnevad õigused, kohustused ja võimalikud riskid. See puudutab tööettevõtusuhtes mõlemat poolt. Õigusmaastik ei hakkagi ajateljel korrastuma, kui tolereerida nii töövõtjate kui tellijate sellist suhtumist ja arusaama, et maja ehitamisega seonduvad suuremahulised ehitustööd võiks saadagi korraldatud ilma igasuguse korrektse lepingu kirjalikult vormistamiseta ja täpselt fikseeritud kokkulepeteta. Kohus juhib siinkohal ka kostja tähelepanu asjaolule, et ehitusjärelvalve nõuetega ei ole kindlasti kooskõlas olukord, kus ehitusel teostavate tööde ja töötegijate osas puuduvad korralikud lepingud nii teostatavate tööde maksumuse, tähtaja, vastutavate isikute, tööde vastuvõtmise kohta jms kohta. Seega kohus leiab, et töövõtjate väidetavate õigusalaste teadmiste puudulikkusega ei saa põhistada asjaolu, et töövõtjad ise õigeaegselt ei hakanud nende meelest kostja poolt täitmisele

kuuluva ja viimase poolt vabatahtlikult mittetäidetava kohustuse kohta esitama nõuet seaduses lepinguliste nõuete esitamiseks ettenähtud aegumistähtaja piires. 3.6.Hageja on selle asjaolu, et kostja on jätnud talle tasumata osa saadaolevast tasust, tõendamiseks esitanud helifailid ja kahe tunnistaja ütlused. Kostja omakorda on soovinud tasu maksmise kohustuse nõuetekohast täitmist tõendada tema enda vande all antud ütlustega. Kohus leiab, et esitatud tõenditega on kogumis võimalik lugeda tuvastatuks, et töönädala jooksul tehtud töö eest tasumine toimus nädala lõpus. Seda kinnitavad K.K ütlused (I kd tlk 109), et “raha maksti reedeti“ ja „iga nädala lõpus maksti raha tehtud töö eest“; J K (I kd tlk 111) ütlused „iganädalasest summast“ ja „kokkulepe oli et K maksab iga reede“ ja „350 eurot üks mees“ ja „K maksis nii palju kui me küsisime“; T M ütlused (I kd tlk 113-114), et „mingi summa võtsime iga nädal välja“ ja „iga nädal üks summa ei olnud“ ja „summad ütles J“. Kohus ei loe nende ütlustega tõendatuks, et kostjal jäi tasumata viimase töönädalal tehtud töö eest. K K ütluste kohaselt oli tema arvestanud, et iganädalaselt tehtud tööde eest on tasutud, kuna summa nimetas mitte tema vaid J K ja et tema arusaamise kohaselt hakkasid töötajad hiljem nõudma raha juurde seetõttu, et nende väitel olevat nad iganädalaselt küsinud mitte konkreetselt sel nädalal tehtud tööde eest, vaid mingi väiksema summa, et oleks motivatsioon kogu tööde lõppemisel korraga saada suurem summa. K.K kinnitusel sellist kokkulepet tema ja töötajate vahel pole olnud ja et tema maksis niipalju kui küsiti. Kohus leiab olevat kostja jaoks mittesiduvaks töötajate omavahelise kokkuleppe iganädalase töötasu suuruse seostamise töö kiiremalt ärategemise motivatsiooni eesmärkidega. Kohus peab võimalikuks lugeda ütlustega tõendatuks, et arvestus toimus siiski tehtud töö järgi, sest: 1) K.K on kinnitanud, et tema maksis sellist summat nagu talle öeldi; 2) J K on kinnitanud, et K maksis neile iga nädal niipalju kui nemad küsisid ja 3) T.M on ütelnud, et igal nädalal kindel summa ei olnud. Hageja teooriaga nõustudes tulnuks eeldada, et kogu töötasuks peetav, mis hageja väitel oli 150 000 krooni ja kostja väitel 7-7500 eurot, tulnuks ära jagada mingi kokkulepitud tööperioodi peale, kuid et töö lõpptähtaega ei olnud konkreetselt määratletud, ei saanud töötajad sellist väidetavat umbmäärast jagamist ka teha. Ka J K selgitab, et tööde lõpetamise aja panid nad endale ise, seega puudub vastav kokkulepe kostjaga ja samuti ta ei mäleta enam, mis perioodi peale jagamine üldse toimus. Asjaolu, et lepingulise suhte teine pool ei tea midagi tööde lõpetamise ajast, võis ja saigi tingida selle, et tasu arvestus käis nädala kaupa. Asjaolu, et J K väitel nad küsisid tegelikust vähem, on üksnes töötajate endi risk olla nõus tasu saama teostatud tööde mahule mittevastavas suuruses. Kohus peab antud juhul usaldusväärsemaks, et peale iganädalaselt valmis saanud töid (kostja on kinnitanud vastu, et töö edenemist oli võimalik fikseerida) küsisid töötajad oma nn nädalapalgaks konkreetselt selle summa, mille ulatuses nad töid olid teostanud. Ükski hageja esitatud tõend, st ei tunnistajate K ega M ütlused ega ka mitte helifailide stenogrammid (I kd tlk 92-96) ei kinnita, et K K oleks viimase töönädalal tasu jätnud välja maksmata. Vastupidiselt (I kd tlk 95) kinnitab K K hageja esindajale sisuliselt igas teises lauses, et „mul on tasutud neile ära tehtud töö eest“; hageja väidetud varemtehtud tööde ütleb ta, et „need tööd olid tasutud“, „nad tegid oma tööd lõpuni, selle eest said oma tasu kätte ja sellega asi piirdus.“ Kohus peab usutavaks kostja selgitust, et raha, mida hageja otsustas hakata juurde küsima, oli välja arvestatud hoopis selle töö eest, mida töötajad saanuks siis, kui nad ise oleksid kogu algselt planeeritud töö ka ära teinud. Kuna kostja aga ei lasknud algselt planeeritud töid töötajatel lõpuni teha, siis ei ole ei hagejal ega ka teistel objektil olnud töötajatel mingit alust küsida tasu töö eest, mida kostja esitatud tõendi kohaselt tegi ära tema poolt palgatud OÜ xxxx.

3.7.Kohus ei pea põhjendatuks kostja seisukohta aegumise osas. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooltel oli kokkulepe tasuda iganädalaselt selleks hetkeks tehtud tööde eest ja pooltel ei olnud kokkulepet mingi eraldi lõpparvestussumma tegemiseks tööettevõtusuhte lõppemise hetke seisuga ning vaidlust ei ole selles, et ajaliselt kaugeim võimalik tööde lõppemise aeg on 24.07.2011 (hagi terviktest I kd tlk 196- 3 lk lg 1 lõpus; K.K ütlused tlk 109- „see võis olla juulis“, J.K ütlused tlk 111- „võis jääda juulissse“, T.M ütlused tlk 113- „jäi kuskile suve lõpu poole“), siis on ka ilmne, et sellele eelneva töönädala (17-23.07.2011) viimane tööpäev oli 23.07.2011. Kuna hagi on esitatud 19.06.2014, siis ei ole hageja nõue aegunud.

MENETLUSKULUD

Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohuslane.

-Hageja ei ole pretensioone esitanud. --Kohus leiab, et kulu on põhjendatud, kuivõrd ainuüksi istungi kestus on protokolli kohaselt 4,5 tundi. Seega esitatud arve kuulub rahuldamisele 5 t ulatuses tunnihinnaga 100 eurot, kokku koos käibemaksuga 600 eurot.

Hagi esitamisel oli hageja nõudeks 3200 eurot ning vastavalt sellele on hageja tasunud ka riigilõivuna 250 eurot. Hageja poolt menetluse käigus hilisemalt nõude vähendamist ei peeta TsMS § 376 tähenduses hagi muutmiseks. Kuna nimetatud sätte alusel hagi ei ole muudetud, ei ole asjakohased ka hageja viited hagihinna vähenemisele. Hagi muutmine. 6.Riigikohus on oma erinevates lahendites (3-2-1-40-14, 3-2-1-162-13, 3-2-1-3-14, 3-2-1-16913, 3-2-1-50-13, 3-2-1-80-13) juhtinud tähelepanu sellele, et kui hageja vähendab esitatud haginõuet, siis kohus peab tegema määruse, kas hageja hagist osaliselt loobumise või selle osaliselt tagasi võtmise kohta. Eeltoodu on vajalik selleks, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb. Nimetatud seisukoht tuleb võtta enne kohtuotsuse tegemist. Kohus möönab, et antud menetluses ei ole kohus hagejapoolsele nõude korduvale vähendamisele reageerinud kirjaliku määruse tegemisega, kuid leiab, et see ei ole takistanud kostjal arusaamast hageja esitatud nõude suurusest ja tagatud on kostja õigus esitada omapoolne seisukoht.

(digitaalselt allkirjastatud) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 30.06.2016 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.