Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Määruse tegemise aeg ja koht
30. aprill 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-46733
Tsiviilasi
J.M. ja L.M. hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu poolte vahel võlasuhte puudumise tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
254,76 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. detsembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.M. ja L.M. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (hagejad): J.M. (ik: XXX) ja L.M. (ik: XXX), esindaja Peeter Malve Vastustaja (kostja): Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. detsembri 2014 otsus ja teha asjas määrus, millega jätta J.M. ja L.M. hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu poolte vahel võlasuhte puudumise tuvastamiseks läbi vaatamata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.M. ja L.M. esitasid 14.11.2012 maakohtule hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu poolte vahel võlasuhte puudumise tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hagejatele 2012. a augustis ja septembris arved nr 1405, 1406, 1561 ja 1562 kokku summas 254,76 eurot. Arvetele on märgitud selgituseks, et need on esitatud M.J. hoolduskulude katteks. Hagejad ei ole kostjaga ühtegi kokkulepet sõlminud. M.J. on hagejate bioloogiline isa, kuid kuivõrd isa ei ole hagejaid lastena ülal pidanud, keeldusid hagejad arveid tasumast. Hagejad leidsid, et kostjal puudub alus arvete esitamiseks ja raha nõudmiseks. Kostja poolt on ennatlik pidada ennast käsundita asjaajajaks ja tugineda arvete esitamisel üksnes sugulusest tulenevale eeldusele. Perekonnaseaduse (PKS) § 103 kohaselt ei ole ülalpidamiskohustus sugulusega absoluutselt kaasnev kohustus, vaid sõltuvalt asjaoludest võib ülalpidamiskohustus puududa. PKS § 103 lg-st 3 tuleneb, et piirangute kohaldamise eelduseks on kohtule elatise nõude esitamine ülalpidamist vajava isiku poolt. Tulenevalt sellest, et ülalpidamise saamise nõuet ei ole kohtule esitatud, ei ole hagejatel vaja tõendada, et ebaõiglane on nõuda hagejate käest M.J. ülalpidamist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. M.J. , hoolekandeasutuse ja Viljandi Linnavalitsuse vahel on 08.05.2012 sõlmitud leping, mille alusel võtab linnavalitsus endale kohustuse tasuda M.J. hoolduskulud hoolekandeasutuses, kuna M.J. lapsed ei ole sõlminud lepingut isa paigutamiseks hooldusasutusse. Linnavalitsus paigutas M.J. tema tervisliku seisundi tõttu hooldekodusse. Linnavalitsus selgitas välja, et M.J. l on rahvastikuregistri andmetel neli last, ning võttis nendega koheselt ühendust. Ülalpidamiskohustusest vabanemine on hagejate tõendamiskoormis. Kostja ja hagejate vahel on lepinguväline võlasuhe käsundita asjaajamise vormis. Kostja on täitnud oma seadusest tuleneva kohustuse eestkosteasutusena ning hoolitsenud M.J. eest vastavalt vajadusele. Kostja käitus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p 3 järgi ja ajas hagejate ehk soodustatud isikute asja, mille ajamata jätmise korral jäänuks õigeaegselt täitmata soodustatud isikute seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Kui hagejad ei soovi M.J. hoolduskulusid kanda, siis tuleb neil esitada kohtusse avaldus ülalpidamiskohustusest vabastamiseks.
3.Tartu Maakohus jättis 21.11.2013 otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 07.05.2014 otsusega maakohtu 21.11.2013 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 22. detsembri 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus 07.05.2014 otsuses, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kvalifitseerida poolte vaheline õigussuhe, seejärel selgitada pooltele õigusnormide kohaldamise eeldusi ja tõendamiskoormist. Kostja peab tõendama, et isik, kelle hooldustasu ta hüvitas, vajas ülalpidamiseks abi ning tegemist on ülalpidamist saama õigustatud isikuga. Ringkonnakohus leidis, et kuigi hagejate vastu ei ole ülalpidamisnõuet esitatud, saab käesoleva tuvastushagi raames kohus anda hinnangu, kas esinevad alused, mille tõttu tuleks ülalpidamisnõuet piirata. Kui selliseid aluseid ei esine, siis tuleb hinnata, milline on kummagi hageja ülalpidamiskohustuse osa suurus, kuna hagejad koos hooldust vajava isiku kahe teise lapsega on ülalpidamiskohustuse suhtes osavõlgnikud. Kui asjas tuvastatakse, et hagejate isa vajab ülalpidamist ja hagejad on seadusest tulenevalt kohustatud ülalpidamist andma ning puuduvad kohustuse piiramise ja sellest vabastamise alused, siis tuleb kontrollida kostja esitatud nõude suuruse põhjendatust. Hagejad esitasid 22.04.2014 M.J. vastu hagi ülalpidamiskohustusest vabastamiseks alates 2012. aastast (tsiviilasi nr 2-14-16650). Tartu Maakohus rahuldas 30.05.2014 tagaseljaotsusega hagi ja vabastas hagejad M.J. ülalpidamiskohustusest alates 2012. aastast. Kostja leidis, et tsiviilasja nr 2-14-16650 lahendiga sai kostja kinnituse, et hagejad on ülalpidamiskohustusest vabastatud ja seega on alus hagejatele esitatud arvete tühistamiseks olemas. Kostja märkis, et hagejate tähelepanu on korduvalt juhitud asjaolule, et käesoleva hagi asemel oleks pidanud esitama ülalpidamiskohustusest vabastamise hagi. Kohus leidis, et tsiviilasja nr 2-14-16650 lahendamisega on kohus tuvastanud ülalpidamiskohustuse puudumise, mis oli käesolevas tsiviilasjas vaidlustatud arvete esitamise aluseks. Kuna hagejad esitasid hagiavalduse tsiviilasjas nr 2-14-16650 enne tsiviilasjas nr 2-12-46733 Tartu Ringkonnakohtu poolt lahendi tegemist ja tsiviilasja lõplikku lahendamist, ei ole kohtul alust käesolevas tsiviilasjas tuvastada asjaolusid, mis on juba tsiviilasjas nr 2-14-16650 tuvastatud. Kuigi hagejad esitasid hagi arvete tasumise kohustuse puudumise osas, oli tegelik eesmärk vabaneda ülalpidamiskohustusest, mis ka tsiviilasja nr 2-14-16650 lahendiga rahuldati. Seega hagejad ise kinnitasid uue hagi esitamisega, et käesoleva hagi rahuldamisel ei saa soovitud tulemust – hagejad ei oleks vabanenud ülalpidamiskohustusest, vaid ainult vaidlustatud arvete tasumisest. Kuna hagejad vabastati ülalpidamiskohustusest, on kostjal alus arvete tühistamiseks. Kohus ei pea tuvastama asjaolusid, mida enam ei vaidlustata. TsMS § 200 lg 1 järgi on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.J.M. ja L.M. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
22.detsembri 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja tuvastada hagejatel kohustuse puudumine tasuda Viljandi Linnavalitsuse poolt augustis ja septembris 2012 esitatud hoolduskulu arveid kokku summas 254,76 eurot või alternatiivselt tagastada tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus rikkunud kohustust selgitada eelmenetluse käigus välja kõik olulised asjaolud. Maakohus jättis arvestamata Tartu Ringkonnakohtu 07.05.2014 otsuses antud juhistega, mille järgi tuli kohtul alustada asja lahendamist poolte vahelisele õigussuhtele õige kvalifitseeringu andmisest. Maakohus ei pidanud vajalikuks seda teha. Kohtulahend on üllatuslik;
2) on menetlusõiguse põhimõtetega vastuolus seisukoht, mille järgi kohus ei pea tuvastama asjaolusid, mida enam ei vaidlustata. Olukorras, kus kohus leiab, et pool on selgelt ja tingimusteta nõustunud mõne asjas esitatud asjaoluga ning selle asjaolu üle puudub vaidlus, tuleb kohtul hinnata, kas tegemist on poole omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 esimese lause mõistes. Kohus ei ole otsuses kostja omaksvõttu tuvastanud. Asja uuel lahendamisel tuli järgida ringkonnakohtu järgmist juhist: „Hagejad on esitanud väite, et käesoleval juhul esinevad alused, mis annavad õiguse PKS § 103 alusel ülalpidamisnõuet piirata. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hagejate vastu ei ole ülalpidamisnõuet esitatud, saab käesoleva tuvastushagi raames kohus anda hinnangu, kas esinevad alused, mille tõttu tuleks ülalpidamisnõuet piirata.“ Kohtuotsus teises tsiviilasjas sai vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 (3-2-1-70-14, p 11) olla vaid üheks tõendiks teiste seas; 3) jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus jätta hagi rahuldamata, kui ta nõustus hagejatega selles, et vaidlustatud arvete esitamiseks kostjal alust ei olnud. Arusaamatuks jääb ka see, mille alusel kohus leidis, et hagi esitamise tegelikuks eesmärgiks oli hagejatel oma ülalpidamiskohustusest vabanemine. Kohus oleks pidanud jääma hagis esitatud nõude juurde, mille kohaselt oli hagejate eesmärgiks saada kohtult kinnitust, et nad ei pea tasuma kostja esitatud arveid. Kohtuotsus on vastuolus TsMS § 436 lg-tega 1–4. Olukorras, kus nõue oli põhjendatud, tuli hagi rahuldada. Kostja ei ole hagejatele teadaolevalt arveid tühistanud. Kostja võttis teadlikult riski, et teda kaevatakse kohtusse, sest ta asus õigusemõistjana (mida ta ei ole) määrama, kellel lastest on hagejate perekonnas isa ülalpidamise kohustus ja kellel sellist kohustust ei ole. Kuivõrd kostja on hagile järjepidevalt vastu vaielnud, siis ei olnud ka alust jätta menetluskulusid hagejate kanda; 4) ei ole TsMS § 27 lg 3 järgi õigusemõistmisest põhjendamatu keeldumine lubatud. Kuivõrd kohtunik Silvi Maiste üritas enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist menetlust lõpetada määrusega, omamata selleks vähimatki alust, siis näitab kogu menetlus kohtuniku soovimatust teha asjas põhjendatud kohtuotsust, mistõttu ta oleks pidanud end TsMS § 27 lg 1 alusel taandama. Kohtunik ei ole käitunud erapooletuna, vaid üritab teha lahendit kostja kasuks.
6.Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kummagi poole menetluskulude nende endi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on vaidlus jõudnud perspektiivitusse staadiumisse. Kostja tühistas arved pärast Tartu Maakohtu 30.05.2014 otsust tsiviilasjas nr 2-14-16650, millega tuvastati, et hagejatel puudub ülalpidamiskohustus oma isa M.J. suhtes. Ainus, mida kostja hagejatelt soovis, oligi kohtu kaudu taotletud kinnitus ülalpidamiskohustusest vabastamise kohta, sest vaid see dokument saab olla aluseks arvete tühistamisele ja edasiste arvete esitamise välistamisele. Kohtuotsuse nr 2-14-16650 ja Viljandi Linnavalitsuse korralduse nr 923 tulemusena on tekkinud olukord, kus hagieset (arveid) enam ei eksisteeri. Samas ei ole kostja nõus kaebust õigeks võtma, sest sellega tunnistaks kostja kaebuse põhjendatust ning see tooks kaasa menetluskulude kandmise kohustuse. Menetlus tuleks lõpetada TsMS § 428 lg 2, st muul seadusest tuleneval alusel. Kuna puudub hagiese, siis ei saa toimuda ka hagimenetlust; 2) oleks õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jätmine kostja kanda oleks ebaõiglane, kuna kostja on juhtinud tähelepanu võimalusele ülalpidamiskohustusest vabaneda, esitades kohtusse ülalpidamiskohustusest vabastamise nõude.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust hagi rahuldamiseks.
Ükski
Tartu Maakohtu 22.12.2014 otsus tuleb tühistada ja ringkonnakohus teeb asjas määruse, millega jätab J.M. ja L.M. hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu poolte vahel võlasuhte puudumise tuvastamiseks läbi vaatamata.
8.Hagejad paluvad käesolevas tsiviilasjas esitatud hagis kohtul tuvastada, et hagejatel pole kohustust tasuda kostja poolt 2012. a augustis ja septembris esitatud nende isa M.J. hoolduskulu arveid kokku summas 254,76 eurot. Hagejad on hagiavalduses seisukohal, et kostjal puudub alus arvete esitamiseks ja raha nõudmiseks, kuivõrd M.J. ei ole hagejaid lastena ülal pidanud. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tartu Maakohus on 30.05.2014 teinud tsiviilasjas nr 2-14-16650 otsuse (jõustunud 04.07.2014), millega rahuldas J.M. ja L.M. hagi M.J. vastu ning vabastas J.M. ja L.M. M.J. ülalpidamiskohustusest alates 2012. aastast. Kuivõrd eelviidatud otsusega on sisuliselt leidnud tuvastamist ka asjaolu, et hagejatel pole kohustust tasuda käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevaid M.J. 2012. a augusti ja septembri hoolduskulu arveid, puudub hagejatel pärast tsiviilasjas nr 2-14-16650 tehtud otsuse jõustumist käesolevas tsiviilasjas vaidluse all oleva õigussuhte puudumise tuvastamiseks põhjendatud huvi. Ka Viljandi Linnavalitsuse 22.12.2014 korraldusest nr 923 nähtuvalt kostja kohtuotsusest tulenevalt hagejatelt enam nimetatud arvete tasumist ei nõua. Maakohtu seisukoht, et kohus ei pea tuvastama asjaolusid, mida enam ei vaidlustata, on seaduslik ja põhjendatud. Samas on maakohus eeltoodud asjaoludel ebaõigesti jätnud hagi rahuldamata. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Pärast Tartu Maakohtu 30.05.2014 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-16650 jõustumist on käesolevas tsiviilasjas tekkinud olukord, kus menetluses oleva hagiga ei ole võimalik hagejate taotletavat eesmärki saavutada. Seetõttu tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kohtunik ei ole käitunud menetluses erapooletuna, vaid üritab teha lahendit kostja kasuks, märgib ringkonnakohus, et tsiviilasja materjalidest selliseid asjaolusid ei nähtu.
10.TsMS § 168 lg 2 kohaselt hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 171 lg 1 sätestab, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Seega tuleks lähtudes TsMS § 168 lg-st 2 ja § 171 lg-st 1 jätta menetluskulud asjas hagejate kanda. Kuna kostja on vastuses apellatsioonkaebusele taotlenud kummagi poole menetluskulude nende endi kanda jätmist, jätab ringkonnakohus nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.