Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. mai 2014. a Tartu
Tsiviilasja number
2-12-46733
Tsiviilasi
Jaanika Mere ja Leila Mere hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu poolte vahel võlasuhte puudumise tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
254,76 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. novembri 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaanika Mere ja Leila Mere apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (hagejad):
1.Jaanika Mere (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX, XXX)
2.Leila Mere (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX, XXX) Apellantide esindaja Peeter Malve Vastustaja (kostja): Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu)
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
Menetluskulude
jaotuse
määrab
maakohus
asjas
lõppotsuse tegemisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jaanika Mere ja Leila Mere esitasid 14.11.2012. a hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu poolte vahel võlasuhte puudumise tuvastamiseks.
Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hagejatele 2012. a augustis ja septembris arved nr 1405, 1406, 1561 ja 1562 kokku summas 254,76 eurot. Arvetele on märgitud selgituseks, et need on esitatud J.M hoolduskulude katteks. Hagejad ei ole kostjaga ühtegi kokkulepet sõlminud. J.M on hagejate bioloogiline isa, kuid kuivõrd isa ei ole hagejaid lastena ülal pidanud, keeldusid hagejad arveid tasuma. Hagejad leidsid, et kostjal puudub alus arvete esitamiseks ja rahasummade nõudmiseks. Hagejatele jäi ebaselgeks kostja esindusõigus J.M nimel elatise nõudmiseks. Kostja ei ole tõendanud, et kohus on määranud kostja J.M eestkostjaks ülalpidamiskohustuse täitmise osas. Hagejad leidsid, et kostja poolt on ennatlik pidada ennast käsundita asjaajajaks ja tugineda arvete esitamisel üksnes sugulusest tulenevale eeldusele. Kostja ei ole arvestanud, et PKS § 103 kohaselt ei ole ülalpidamiskohustus nö absoluutselt sugulusega kaasnev kohustus, vaid sõltuvalt asjaoludest võib ülalpidamiskohustus puududa. PKS § 103 lg-st 3 tuleneb selgelt, et piirangute kohaldamise eelduseks on kohtule elatise nõude esitamine ülalpidamist vajava isiku poolt. Tulenevalt sellest, et ülalpidamise saamise nõuet ei ole keegi kohtule esitanud, ei ole hagejatel vajalik tõendada, et ebaõiglane on nõuda hagejate käest J.M ülalpidamist.
2.Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vaidles hagile vastu. J.M, hoolekandeasutuse ja Viljandi Linnavalitsuse vahel on 08.05.2012 sõlmitud leping, mille p-i 3.2. alusel võtab linnavalitsus endale kohustuse tasuda J.M hoolduskulud hoolekandeasutuses, kuna J.M lapsed
ei ole iseseisvalt sõlminud lepingut isa paigutamiseks hooldusasutusse. Viljandi Linnavalitsus paigutas J.M peale haiglaravi lõppemist tema tervisliku seisundi tõttu hooldekodusse. Antud juhul tegutses Viljandi Linnavalitsus eestkostjana PKS § 202 mõttes. Viljandi Linnavalitsus selgitas välja, et J.Ml on rahvastikuregistri andmetel neli last ning võttis nendega ka koheselt ühendust. Antud juhul on ülalpidamiskohustusest vabanemise kohustus hagejate tõendamiskoormis. Kostja oli seisukohal, et kostja ja hageja vahel on võlaõigusseadusest tulenev lepinguväline võlasuhe käsundita asjaajamise vormis. Käesoleval juhul on kostja täitnud oma seadusest tuleneva kohustuse eestkosteasutusena ning hoolitsenud J.M eest vastavalt vajadusele. Selliselt toimides käitus kostja VÕS § 1018 lg 1 p-i 3 järgi ja ajas hageja ehk antud juhul soodustatud isiku asja, mille ajamata jätmise korral jäänuks õigeaegselt täitmata soodustatud isiku seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Võlasuhe hageja ja kostja vahel on tekkinud VÕS § 1018 lg 1 p-i 3 alusel ning sellest lähtuvalt on kostja õigustatud esitama hagejatele J.M hooldekodu arveid. Kostja oli seisukohal, et kui hagejad ei soovi J.M hoolduskulusid kanda, siis tuleb neil esitada kohtusse avaldus ülalpidamiskohustusest vabastamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 21.11.2013. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hagejatel on kohustus tasuda Viljandi Linnavalitsuse poolt 2012. a augustis ja septembris esitatud hoolduskulu arved kokku summas 254,76 eurot. Kohus jättis menetluskulud hagejate kanda. Kostja muutis menetluse kestel oma seisukohta ja leidis, et kostja ja hagejate vahel on võlaõigusseadusest tulenev lepinguväline võlasuhe käsundita asjaajamise vormis. Kostja tugines VÕS § 1018 lg 1 p-i 3 ja VÕS § 1023 alusel käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamisele. VÕS § 1018 lg 1 p 3 reguleerib juhtumeid, kus käsundina asjaajamise ülevõtmisel ei tule hinnata seda, kas asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või kas asjaajamine kiideti heaks. Selle sätte kohaldamiseks peab asjaajaja olema asunud täitma soodustatu seadusest tulenevat ja avalikes huvides olulist kohustust, mis käsundita asjaajamiseta jääks õigeaegselt täitmata. VÕS § 1018 lg 1 p-is 3 on nimetatud seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Kohus leidis, et tulenevalt sotsiaalhoolekandeseaduse § 8 p-st 1 on kohaliku omavalitsuse ülesanne sotsiaalteenuste ja muu abi andmise korraldamine. Sama seaduse § 10 lg 6 kohaselt on sotsiaalteenus hooldamine hoolekandeasutuses. Kohus leidis, et tulenevalt perekonnaseaduse sätetest on lastel oma vanemate ülalpidamiskohustus, kui vanem ise ei ole võimeline ennast ülal pidama. Ülalpidamiskohustusest vabastamine või selle piiramine või elatise suuruse vähendamine toimub PKS § 103 alusel. Kohus leidis, et käesolevas asjas oli kostjal seadusest tulenev kohustus eestkosteasutusena korraldada abivajava J.M elu ja hoolitseda tema eest niipea, kui viimane enam iseseisvalt oma eluga hakkama ei saanud. Seega on kostja tegevus vastavuses VÕS § 1018 lg 1 p-iga 3. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Kohus leidis, et kuna perekonnaseaduse sätetest tulenevalt on lastel vanemate ülalpidamiskohustus, kui vanem ise ei ole võimeline end ülal pidama ja kostja eestkosteasutusena on teinud kulutusi vanema ülalpidamiseks, on põhjendatud, et kostja on õigustatud nõudma hagejatelt nende isa ülalpidamiseks tehtud kulutuste hüvitamist.
Hagejad on esitanud kohtule Viljandi Rajooni Rahvakohtu 13.02.1978 otsuse, mille järgi on J.Mlt välja mõistetud alimendid tütar Jaanika ülalpidamiseks. Kohus leidis, et kohtuotsus alimentide väljamõistmiseks ühe lapse kasuks ei ole piisav tõend tõendamaks, et J.M ei ole lapsi ülal pidanud. Muid tõendeid esitatud ei ole. 11.11.2013 seisukohtades leidsid hagejad, et antud menetluses ei ole hagejatel vajalik tõendada, et J.M ülalpidamist oleks hagejate käest ebaõiglane nõuda. Kohus leidis, et hagejatel on kohustus tasuda kostjale nende isa ülalpidamiseks tehtud kulutused VÕS § 1018 lg 1 p-i 3 ja § 1023 lg 1 alusel. Lepinguväline võlasuhe on tekkinud pooltel PKS §-de 96 ja 97 alusel. Kostja on esitanud kohtule oma vastuses hageja seisukohtadele nõude, et kohus kohustaks hagejaid tasuma Viljandi Linnavalitsuse poolt esitatud arveid, mis puudutavad J.M hoolduskulusid. Tulenevalt TsMS-i sätetest tuleb nõue esitada hagiavalduses, nõuet ei saa esitada kostja vastuses hagile. Kuna kostja ei ole esitanud hagi ega vastuhagi, ei ole alust ega põhjendatud seda nõuet käsitleda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Jaanika Mere ja Leila Mere esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellandid paluvad menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) jättis maakohus pooltele selgitamata, et hagejad peavad tõendama, et J.M ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust. Hagejad lisasid hagile jõustunud kohtuotsuse, milles tuvastati J.M poolt ülalpidamiskohustuse rikkumine ning millega mõisteti hagejate kasuks välja elatis. Hagejatel oli võimalus esitada lisatõendeid, kui kohus oleks eelmenetluses selgituskohustuse täitmise raames neile vastava ettepaneku teinud. Hagejad lisavad apellatsioonkaebusele tõendi, milles hagejate isa tunnistab hooldusõe Helina Toompalu juuresolekul, et ta ei ole kunagi hagejaid ülal pidanud ega osalenud laste kasvatamises alates 1983. a novembrist. Apellandid paluvad nimetatud tõendi võtta asja materjalide juurde. Apellantide hinnangul peaks kohus täiendavalt kaaluma vajadust kaasata J.M kolmanda isikuna menetlusse, kui kohtuotsust ei saa teha ilma tema poolt oma laste suhtes ülalpidamiskohustuse täitmisele hinnangut andmata; 2) väljus maakohus hagi piiridest tuvastades otsuses asjaolusid, mida hagis ei taotletud. Kohtule esitatud hagis ei taotletud võlasuhte olemasolu või puudumise tuvastamist VÕS § 1018 lg 1 p-i 3 ja § 1023 lg 1 alusel ega lepinguvälise võlasuhte olemasolu või puudumise tuvastamist PKS §-de 96 ja 97 alusel. Hagi esemeks oli hagejate nõue, et neil ei ole kohustust tasuda kostja poolt 2012 augustis ja septembris esitatud hoolduskulu arveid kokku summas 254,76 eurot; 3) tulenevalt VÕS § 2 lg-st 2 ei saa üksnes PKS §-dest 96 ja 97 teha järeldust, et ülalpidamiskohustus seisneb vaid raha maksmise kohustuses. Seadusest ei tulene, et lapsel tekib oma vanema ülalpidamiskohustus kohe sünnist või täiskasvanuks saamisest. Ülalpidamist sooviv isik peab esitama ise või esindaja vahendusel nõude ülalpidamise saamiseks; 4) pidi kohus antud asjas PKS §-s 104 sätestatut arvestades kontrollima, kas vaidlustatud arved on hagejatele esitatud proportsioonis osavõlgniku kohustuse suurusega, sest kohtus pidi tegema kindlaks, et J.Ml on rohkem kui kaks last;
5) ei ole kostjal alust ega õigust esitada hagejatele tasumiseks arveid, esitamata nõuet (elatisehagi) nende vastu. PKS § 75 lg 1 kohaselt, kui kohustatud pool ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus temalt õigustatud isiku nõudel välja elatise; 6) ei ole kohus kontrollinud arvete õigsust. Vaidlustatud arvetest ei nähtu, et tegemist on kostja kuludega.
5.Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellantide kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus jõudnud järeldusele, et võlasuhe apellantide ja vastustaja vahel on siiski olemas ning seega ei ole võimalik võlasuhte puudumist tuvastada. Asjaolu, et kohus on analüüsinud võlasuhte tekkimise tausta ja sisu, ei ole hagi piiridest väljumine, vaid kohtu kohustus põhistada kohtulahendis tehtud resolutsioon; 2) tõlgendavad apellandid perekonnaseadusest tulenevat ülalpidamiskohustuse tekkimist ja selle realiseerimist ebaõigesti. Ülalpidamiskohustus lastel oma vanemate ees tekib laste täisealiseks saamise hetkest ehk hetkest, mil lapsed on täielikult teovõimelised tsiviilõiguslikus mõttes ning valmis tsiviilõiguslikke kohustusi kandma. Ülalpidamiskohustuse tekkimine ei tähenda aga seda, et kohustust oleks vaja kohe täitma hakata. Ülalpidamiskohustust tuleb täitma asuda hetkest, mil vanem reaalselt enam ise hakkama ei saa ja tekib vajadus talle ülalpidamist osutada. Ülalpidamiskohustus tähendab siiski kohustatud isiku poolt igakülgse abi pakkumist ülalpidamist vajavale isikule, mis võib olla rahaline, kuid võib olla ka muus vormis vastavalt ülalpidamist vajava isiku vajadustele; 3) on ekslik apellantide viide nagu peaks vastustaja esitama nõudeõiguse tekkimiseks esmalt apellantide vastu elatisehagi. Elatisehagi saab esitada ainult elatist saama õigustatud isik ehk antud juhul apellantide isa J.M; 4) lähtub vastustaja eeldusest, et apellandid on J.M seaduslikud järeltulijad ning seega J.M ees ülalpidamiskohustust omavad isikud. Seni kuni pole leidnud kohtulikku kinnitust asjaolu, et apellantidel ei lasu J.M ülalpidamise kohustust, on vastustaja käsundita asjaajamise korras ajanud VÕS § 1018 lg 1 p-i 3 alusel apellantide asja ja täitnud apellantide eest nende seadusest tulenevaid kohustusi. Võlasuhe apellantide ja vastustaja vahel on tekkinud VÕS § 1018 lg 1 p-i 3 alusel ning sellest lähtuvalt on vastustaja õigustatud esitama apellantidele J.M hoolduskulu arveid; 5) on apellandid ajanud segamini kaks juriidilist instituuti – ülalpidamiskohustusest tulenev võlasuhe ja lepinguväline võlasuhe. Käesoleva vaidluse esemeks on võlasuhe apellantide ja vastustaja vahel ning see võlasuhe ei ole oma olemuselt mitte ülalpidamiskohustusest tulenev võlasuhe, vaid lepinguväline käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe. Seega leiab vastustaja, et käesolev vaidlus tuleks lõpetada ning apellantidel on tarvis pöörduda kohtusse hagiga, milles taotletakse kohtult apellantide ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamist oma isa J.M ees. Vastustaja on seisukohal, et käesoleva vaidluse raames ei ole võimalik ülalpidamiskohustuse küsimust lahendada, sest apellandid ei ole vastavat nõuet kohtule esitanud ning seega väljuks selle küsimuse lahendamine esitatud hagi piiridest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et hagejate apellatsioonkaebused tuleb rahuldada. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma seisukoha ka apellantide poolt ringkonnakohtule esitatud uue tõendi vastuvõtmise osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõue tuvastada võlasuhte puudumine, on lubatav hagi, kuna hagejatel on õiguslik huvi õigussuhte puudumise tuvastamise vastu.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Kostjal on seadusest tulenev kohustus kanda hooldusaluse isiku hoolduskulud juhul, kui isik ei suuda neid ise kanda ja puuduvad ülalpidamiseks kohutatud muud isikud. Hagejatel on perekonnaseadusest tulenev vanema ülalpidamiskohustus. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kostja poolt hooldusalusele isikule teenuse osutamist saab käsitada ka hagejate asja ajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes, samuti ei ole kohane hagejate rikastumine kostja arvel. Käsundita asjaajamise sätted, samuti VÕS § 1041 regulatsioon kohalduvad juhul, kui asjaajaja tegutses ilma selleks kohustatud olemata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on hagejad ja kostja seadusest tulenevalt abi vajava isiku ees solidaarkohuslased ning nende omavahelise suhte määravad kindlaks koostoimes sotsiaalhoolekandeseadus ja perekonnaseadus. Perekonnaseadus sätestab perekonnaliikmete ülalpidamiskohustuse eeldused, ulatuse ja kohustusest vabastamise korra. Juhul kui perekonnaliikmed ei pea perekonnaseaduse alusel ülalpidamist andma, siis peavad seda andma riik ja isikud, kellele riik on sotsiaalabi teenuse rahastamise kohustuse pannud. Ringkonnakohtu arvates kinnitab eeltoodut ka Riigikohtu otsus 3-4-1-67-13, mille p-s 32 on öeldud „ Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. "Põhiseadusest tuleneb seega, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu Põhiseaduse § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema" (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 18).“
9.Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas hagejatele tasumiseks arved nende isa hooldeteenuse eest. Kostja on lähtunud eeldusest, et hooldusalust on kohustatud ülal pidama tema alanejad sugulased (PKS § 96 ja § 105). Kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaksid teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et abivajava isiku ülalpidamiskohustust täidab kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist talle langevas osas. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut.
10.Ringkonnakohus leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kvalifitseerida poolte vaheline õigussuhe, seejärel selgitada pooltele õigusnormide kohaldamise eeldusi ning tõendamiskoormist. Kostja peab tõendama, et isik, kelle hooldustasu ta hüvitas, vajas ülalpidamiseks abi ja tegemist on ülalpidamist saama õigustatud isikuga. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hagejad on PKS § 96 järgi ülalpidamise andmiseks kohustatud isikud. Hagejad on esitanud väite, et käesoleval juhul esinevad alused, mis annavad õiguse PKS § 103 alusel ülalpidamisnõuet piirata.
Ringkonnakohus leiab, et kuigi hagejate vastu ei ole ülalpidamisnõuet esitatud, saab käesoleva tuvastushagi raames kohus anda hinnangu, kas esinevad alused, mille tõttu tuleks ülalpidamisnõuet piirata. Kui selliseid aluseid ei esine, siis tuleb hinnata, milline on kummagi hageja ülalpidamiskohustuse osa suurus, kuna hagejad koos hooldust vajava isiku kahe teise lapsega on ülalpidamiskohustuse suhtes osavõlgnikud.
11.PKS § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Lisaks saab asjas arvestada ka PKS § 102 toodud kohustatud isikute varalise seisundi arvestamise kriteeriumitega. Maakohus peab andma pooltele võimaluse esitada tõendeid asjas tähtust omavate asjaolude kohta. Hagejad on esitanud usutavad väited selle kohta, et suhted isaga (hooldust vajav isik) puudusid ning et isa ei ole neid kunagi ülal pidanud, samuti puuduvad nende vahel isiklikud suhted, kuid kohus peab selgitama, kas kostja vaidleb nendele väidetele vastu või mitte. Kui kostja esitab vastuväited, siis tuleb väite esitanud poolel oma väidet tõendada.
12.Kui asjas tuvastatakse, et hagejate isa vajab ülalpidamist ja hagejad on seadusest tulenevalt kohustatud ülalpidamist andma ning puuduvad kohustuse piiramise ja sellest vabastamise alused, siis tuleb kontrollida kostja poolt esitatud nõude suuruse põhjendatust. Ebaselge on asja materjalide põhjal ka kostja seisukoht selles, kas kohalik omavalitsus saab ise mõne perekonnaliikme ülalpidamiskohustusest vabastada või saab seda teha üksnes kohus. Asja materjalidest nähtub, et kostja on vabastanud ühe neljast alanejast sugulasest (Ilona Mere) ülalpidamiskohustusest. Asjas puuduvad materjalid Ivar Mere ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. Kostja ei ole kohtule ka selgitanud, kuidas tema tõlgendab PKS § 105 lg-t 3 olukorras, kus kohalik omavalitsus ei nõua ülalpidamiskohustuse täitmist kõigilt sama astme sugulaselt.
13.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, kuid kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbi vaatamiseks, siis määrab menetluskulude jaotuse maakohus asjas lõppotsuse tegemisel.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.