Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 14.06.2012 müügilepingu, millega hageja müüs kostjale I katusekattematerjali Raplas asuva ehitusobjekti jaoks. Müügileping sõlmiti e-maili teel läbi vastavate tahteavalduste vahetamise. Hageja edastas 13.06.2012 e-mailiga kostjale I kauba hinnapakkumise, mille kostja I esindaja Tanel T e 14.06.2012 e-mailiga aktsepteeris. Müüdavaks kaubaks oli 5421 m2 katusematerjali Flagon PVC SR 1,2 mm. Hageja andis kostjale I tellitud kauba üle 22.06.2012, mille kohta koostati õiend T.T e allkirjaga. Hageja väljastas 22.06.2012 kostjale I tarnitud kauba eest arve nr 2012029 summas 45 536,40 eurot. Kostja I raamatupidaja kinnitas 28.08.2012 saldo teatise kinnitusega arve õigsust ja võla olemasolu. Raamatupidaja lubas 07.08.2012 e-mailis, et nimetatud arve tasutakse hiljemalt augusti lõpuks 2012. Hageja palvel tagastas kostja I talle kaubast 9 rulli materjali, mille kohta hageja väljastas kreeditarved nr 2012820 ja 2012822 summas 1984,45 eurot. Arvestades tagastatud kauba väärtust võlgnes kostja I hagejale kauba eest 43 551,95 eurot, mille tasumisest ta keeldus.

Hageja esitas 24.05.2012 kostjale I katusekonstruktsioonide ja katete ehitamise hinnapakkumise Tartu Maxima Kaubanduskeskuse ehitamiseks. Kostja I aktsepteeris pakkumise ja tellis hagejalt vastavad tööd 14.06.2012 tellimusega e-maili teel. Hageja alustas ehitustöödega juunis 2012. Pärast kostja I poolset korduvat surveavaldamist ja arvete mittemaksmisega ähvardamist sõlmisid pooled 23.08.2012 ehitustööde teostamise kohta kirjaliku alltöövõtulepingu nr 31-12 (edaspidi ka töövõtuleping). Kuigi lepingul märgiti sõlmimise kuupäevaks 01.06.2012, allkirjastati see 23.08.2012. Seda tõendab poolte e-kirjavahetus. Hageja saavutas tööde põhivalmiduse 2012.a augusti lõpuks, mille järgselt tegeles vaegtööde likvideerimisega. Hageja esitas 22.10.2012 kostjale I kinnitamiseks tööde lõppakti ja rahalise akti nr 4, mille aktsepteerimisest kostja I esindaja Timmo V hilinenult, 30.10.2012 e-kirjas keeldus, viidates puudustele, mida katusel ei olnud. Kostja I keeldus akti aktsepteerimisest, kuigi hageja, kostja I ja ehitise omanik teostasid 23.08.2012 katusetööde ülevaatuse. Selle kohta koostati kolmepoolne protokoll, kus fikseeriti, et parandustööd olid nõuetekohased. Hageja vastas kostja I väidetavatele puudustele 05.11.2012 e-kirjaga. Kuigi hageja lõpetas ehitustööd ja pakkus kostjale I tööde vastuvõtmist, ei ole kostja I töid vastu võtnud ja tasunud hagejale töövõtulepingus kokkulepitud tasu 60 389,88 eurot.

Kuivõrd kostja I tarnis ehitisele materjale, mis olid hageja töövõtus, siis pärast mahaarvestuse teostamist võlgnes kostja I hagejale põhinõudena töövõtulepingust tulenevalt 60 389,88 eurot. Hageja müügilepingust tulenev nõue 43 551,95 eurot muutus sissenõutavaks 06.08.2012 ja kuni hagi esitamiseni oli kostja I oma rahalise kohustuse täitmisega viivituses 260 päeva. Müügilepingule kohaldus seadusjärgne viivis 8,75%

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 aastas, seega oli lepingust tulenevaks viiviseks hagi esitamise seisuga 2714,53 eurot. Töövõtulepingu p 16.10 kohaselt leppisid pooled kokku viivises 0,5% päevas, kuid mitte enam kui 20% lepingu kogumaksumusest. Töövõtulepingust tulenev tasunõue 60 389,88 eurot muutus sissenõutavaks 29.10.2012 ja kostja I oli oma rahalise kohustuse täitmisega viivituses 176 päeva. Töövõtulepingust tulenevaks viivistenõudeks hagi esitamise seisuga oli 53 143,09 eurot. Kuna pooled piirasid viivise maksimaalmäära 20%-ga lepingu maksumusest, siis kujunes hageja töövõtulepingust tulenevaks viivisenõudeks 21 969 eurot.

Kuna kostja I jagunes, palus hageja mõista summad välja solidaarselt kostjatelt I ja II.

Kostjate vastuväited

Kostja I ja hageja vahel ei olnud sõlmitud müügilepingut, vaid töövõtuleping nr 31-12. Pooled arutasid võimalust, et sõlmivad töövõtulepingu Rapla Selveri katusetööde teostamiseks, kuid kuna kostja I ei suutnud lepingut nr 31-12 täita, siis ei olnud hagejal võimalik kostjaga I Rapla Selveri ehitusega seotud töövõtulepingut sõlmida. Hageja tarnis omal initsiatiivil Rapla Selveri katuse ehitamiseks PVC katet ja tänaseks on selgunud, et tegemist oli mittekvaliteetse materjaliga. Kostja I projektijuht T.T e esitas hagejale e-kirjaga kinnituse Raadi Maxima osas, ent ei kinnitanud Rapla Selveri PVC tarnet. T.T e ei olnud ka kostja I juhatuse liige ega omanud müügilepingu sõlmimiseks volitust. Hageja viis kohale toodud PVC materjalist ära 9 rulli ja allkirjastas 22.09.2012 materjalide tagastuse akti, mille kohaselt kohustus materjalide osas esitatud arve krediteerima ja ilma lepingulise aluseta objektile toodud materjali ära viima. Seega ei saanud kostjal I olla hageja ees kohustusi. Kostja I raamatupidaja poolt väljastatud saldoteatisel oli informatiivne tähendus. Kuna kostja I tegutseb peatöövõtjana ja tal on korraga käsil mitu suurt objekti, siis kostja I juhatuse liige ja töötajad ei jõua olla kõigi arvetega kursis. Raamatupidaja ei pea teadma, kas kõik talle edastatud arved on põhjendatud ning tal puudub õigus juhatuse liikmete eest võlatunnistusi anda. Rapla Keskuse katusetööd teostas Maipel OÜ ja ehituseks kasutati materjalina SBS-i, mitte PVC-d.

Töövõtuleping Raadi Maxima osas sõlmiti 2012 juunis. Hageja väide tööde põhivalmiduse osas augustis 2012 oli väär ja tõendamata. Kostja I esitas hagejale 06.09.2012 e-kirja puuduliku ja teostamata tööde kohta ning lisas kirjale ka hulgaliselt fotosid töös esinevate puuduste kohta. Kuna hageja eiras katusetöid reguleerivaid kvaliteedinorme, esinesid töös olulised puudused ja tööd ei saanud lugeda valminuks ega vastuvõetuks. Eeltoodut kinnitas hageja tellitud ekspertiisiakt. Hageja üritas korduvalt lõpetamata ja ebakvaliteetseid töid üle anda. Praeguseni on esitamata ka teostusdokumentatsioon. 07.09.2012 pöördumises hagejale esitas kostja I nõuete arvestuse ja pakkus välja lahenduse tekkinud olukorrale. 17.09.2012 nõustus hageja, et tööd pole valmis, kuid kontakteerus kostja I tellijaga ja püüdis viimasele tööd üle anda. Kuna sellist käitumist ei saa pidada mõistlikuks ja heas usus käitumiseks, esitas kostja I 20.09.2013 nõude tööde lõpetamiseks koos hoiatusega lepingu ülesütlemiseks. Samuti esitas kostja I sanktsioonide ja nõuete arvestuse, mistõttu oli selge, et kui tööd ei ole korrektselt lõpetatud, ei muutu tasu sissenõutavaks. Kostja I esitas ka tasaarvestusavalduse. Kokku oli kostjal I hageja vastu nõudeid 422 935,92 eurot.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

Töövõtulepingust nr 31-12 tulenes leppetrahvinõue. Vastavalt lepingule kohustus hageja teostama Raadi Kaubanduskeskuse hoone katuse ehituse tööd ja teenused. Tööde eest kohustus kostja I tasuma 108 480 eurot+km. Lepinguliste tööde teostamise tähtajaks oli 12.08.2012. Käesoleva hetkeni on tööd nõuetekohaselt teostamata ja ehitustööd dokumenteerimata. Lepingu p 16.6 kohaselt oli kostjal I õigus hagejalt nõuda tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi 169 771,20 eurot, p 16.4 kohaselt oli kostjal I õigus nõuda mittekohase töö teostamise korral lisaks kahju hüvitamisele leppetrahvi kuni 15% lepingu hinnast, st 16 272 eurot. Seega oli kostjal I hageja vastu leppetrahvide nõue 186 043,20 eurot.

Pooleli jäetud tööde tõttu tuli kostjal I sõlmida teise alltöövõtjaga leping ja hankida materjali. Tööde eest maksti 3219 eurot, katuseplekkidele tehtud kulutused olid 1560 eurot, 1424,64 eurot ja 886,03 eurot ning töövahendite kulu oli 6541,37 eurot. Kokku tegi kostja I kulutusi 10 412,04 eurot. Hageja poolt puudustega teostatud tööde uuesti tegemisele tehtavad kulutused olid kostja I kahju. Ehitusekspertiisibüroo OÜ arvamuse järgi tuli hageja poolt paigaldatud katus puuduste tõttu täies mahus üles võtta ja paigaldada uus katus. Töö teostamiseks võttis kostja I AS-ist Maleko pakkumise ja tööde teostamise maksumuseks on 134 184 eurot. Kokku oli kostjal I hageja vastu lepingust nr 31-12 tulenevaid nõudeid 330 639,24 eurot.

Kostjal I oli hageja vastu alusetust säästmisest tulenev nõue 66,72 eurot. Kostjal I tekkis hageja tegevusest kahju, kuna kostja I ladustas omal kulul hageja toodud materjali tollilaos. Kahju suureneb iga päevaga.

Kostjal I olid hageja vastu lepingu nr 20-11 rikkumisest tulenevad nõuded. Lepingu lisa 3 järgi kohustus hageja teostama katuse ehitustööd hiljemalt 17.11.2011. Kostja I pöördus 21.11.2011 hageja poole teatisega, milles nõudis viivitamatult tööde lõpetamist ja esitas pretensioonid. Esmakordselt esitas hageja kostjale I lõppakti katusetööde kohta 03.02.2012, olles viivituses 78 päeva. Kuna tööd olid lõpetamata, ei olnud võimalik neid vastu võtta. Alles pärast kostja I juhatuse liikme Erik Hanseni 04.09.2012 pöördumist võis lugeda ehitustööd põhiosas lõppenuks, kuigi töödes esineb tänaseni puudusi. Hageja hilines tööde teostamisega 292 päeva. Lepingu p-st 15.5 tulenevalt oli kostjal I õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tööde teostamisega hilinemise eest 0,1% päevas lepingu hinnast, s.o 91 375,56 eurot. 24.09.2012 esitas kostja I hagejale e-kirjas nõude seoses VGP B-hoone katuse läbijooksuga, mis liigitus avariiohtlikuks olukorraks, kuna läbijooks toimus ehitise piirkonnas, kus asuvad väga hinnalised tootmismasinad. Lepingu p 14.1 järgi oli garantii kestuseks 69 kuud tööde valmimisest, p 14.3 kohaselt tuli asuda puudusi likvideerima 14 päeva möödudes ja avariiohtliku olukorda tuli hakata kõrvaldama viivitamata. Hageja ei ilmunud veeleket likvideerima ja edastas alles 26.09.2012 e-kirja, et katus on veekindel. Kirjas esitati veelekke hüpoteetiline põhjendus. Kuna hageja ei kõrvaldanud katuse lekete põhjuseid, oli kostja I sunnitud tellima tööd kolmandalt isikult. Selgunud on, et veelekked olid tingitud puudustega teostatud töödest. Kokku oli kostjal I hageja vastu nõudeid 430 298,12 eurot.

Kostja II oli kostjaga I hageja nõuete suhtes ühesugustel õiguslikel positsioonidel.

Esimese astme kohtu otsus

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 24 090,68 eurot. Hageja menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses kostja kanda, ülejäänud hageja menetluskulud hageja enda kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1).

I Katusekatte müügilepingust tulenev vaidlus Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja ja kostja I vahel toimusid läbirääkimised Rapla Kaubanduskeskuse katusetööde tegemiseks ja katusekatte materjali hankeks; hageja esitas hinnapakkumise Rapla Kaubanduskeskuse katusetööde tegemiseks 10.05.2012 ja hinnapakkumises sisaldus ka katusekatte materjali maksumus ning Rapla Kaubanduskeskuse katusetööde tegemiseks pooled lepingut ei sõlminud.

Hageja väitel sõlmisid pooled 14.06.2012 müügilepingu, millega hageja müüs kostjale I katusekattematerjali Raplas asuva ehitusobjekti jaoks. Kostja I leidis, et müügilepingut ei sõlmitud.

13.06.2012 hageja esindaja Veiko V e-kirjast nähtus, et hageja ja kostja I vahel olid läbirääkimised Flagon PVC katusekattematerjali müügiks Tartu Maxima ja Rapla Selveri projektidele. V.V soovis saada kinnitust tellimusele. Kostja I ehitusdirektor Timmo V saatis samal päeval vastuse, et „kattematerjali võime ära kinnitada, kuna PVC tuleb“, ülejäänud materjalide, soojustuse, osas jäädi ootama pakkumist. 14.06.2012 saatis kostja I poolt PVC tellimuse kinnituse Tartu ja Rapla objektide osas T.T e, PVC katte tellimist Tartu ja Rapla objektidele oli T.T e varasemalt kinnitanud 25.05.2012 ekirjaga. Kostja I ja tunnistaja T.T e väitsid, et T.T el puudus õigus tellimust kinnitada. Kostjad kinnitasid, et tegevdirektori puhul tuli eeldada, et tal on kõigi tehingute tegemiseks õigus. 22.06.2006 õiendiga võttis kostja I Rapla objekti katusematerjali Flagon PVC vastu. Arve nr 2012029 45 536,40 eurot kauba eest esitati samal päeval. Kaup oli kostja I käes ja asjast ei nähtunud, et müügilepingu osas oleks olnud vaidlus. Veel 07.08.2012 kinnitas kostja I raamatupidaja, et arve tasutakse tõenäoliselt augusti lõpus ja 28.08.2012 kinnitas, et kostja I võlgneb hagejale 50 223,60 eurot. Vaidlus müügilepingu ja saadud kauba üle puudus ka 22.09.2012 kui hageja soovil tagastas kostja I 22.06.2012 üleantud kaubast 5 rulli ja 18.10.2012 4 rulli katusekattematerjali.

Kostja I poolt andsid nõustumuse VÕS § 20 lg 1 tähenduses nii T.V kui ka T.T e, lisaks võeti kaup vastu ja mingeid pretensioone mitme kuu jooksul ei esitatud. Vaidlus puudus, et kaup on seniajani kostja I käes ja 22.06.2012 esitatud arvet ei ole tasutud. Kostja I väidete kohaselt kohustus hageja 22.09.2012 aktiga toodud PVC rullid ära viima. Kohus leidis, et kostja I sellekohased väited ei olnud põhjendatud. 22.09.2012 aktis lepiti kokku, et toodud materjalist viib hageja ära 5 rulli materjali. Kokkulepe kogu materjali äraveoks puudus. Kuna 9 rulli osas väljastas hageja kreeditarved nr 2012820 ja 2012822 1984,45 eurot, oli kostja I poolt tasumata 43 551,95 eurot. Müügilepingust tulenev tasumise nõue muutus sissenõutavaks 06.08.2012. Hageja viivisenõue hagi esitamise seisuga oli 2714,53 eurot (VÕS § 113 lg 1). Kostjad viiviste arvestust ei vaidlustanud. Seega oli müügilepingust tulenev põhi- ja viivisenõue tõendatud. Põhjendatud oli ka hageja edasiulatuv viivisenõue (TsMS § 367), mida ei saanud küll välja mõista protsendina, sest seadusjärgse viivise aluseks on VÕS § 113 järgi mh VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, mis on ajas muutuv.

Kostjate väited hageja müüdud katusekattematerjali võimaliku ebakvaliteetsuse kohta jäid paljasõnaliseks. Asjas leidis tõendamist, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 katusekatte müügileping. Seega puudus kostjatel kattematerjali hoiustamisega tollilaos seotud nõue, millega kostjad soovisid hageja nõuet tasaarvestada. Kui kostjal I on või oli tollilaos materjal hoiustatud, oli sellisest lepingust tulenev maksekohustus tema kui materjali omaniku tasuda.

II Töövõtuleping Raadi Kaubanduskeskuse ehitamiseks Vaidlus puudus, et hageja esitas 24.05.2012 kostjale I katusekonstruktsioonide ja -katete ehitamise hinnapakkumise Tartu Maxima keskuse ehitamiseks 108 480 eurot+km. Tööde teostamise aega pakkumises ei olnud, märgitud oli tarneaeg 5 nädalat tellimusest või lepingu allakirjutamisest. Vaidlus puudus, et kostja I 14.06.2012 e-kirjast nähtus, et kinnitati Tartu objekti PVC katte tellimus ja katusetööde tegemiseks sõlmiti algselt suuline töövõtuleping. Asja materjalidele oli lisatud 01.06.2012 kostja I ja hageja vahel sõlmitud alltöövõtuleping nr 31-12 Raadi keskuse hoone ehitustöödeks, töövõtupiirid olid eraldi lepingu lisana kokku lepitud, lepingu järgi oli tööde ja materjalide maksumus 108 480 eurot+km, lepingu täitmise algus 18.06.2012 ja tähtaeg 12.08.2012. Pooled ei vaielnud, et leping sõlmiti lepingul olnud tähtajast hiljem. Hageja väitel sõlmiti leping 23.08.2012. Kostja I e-kirjast nähtus, et 06.08.2012 ei olnud leping allkirjastatud.

Tõendamist ei leidnud hageja väide, et lepingu punkt tööde valmimise tähtaja osas on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Lepingus kokkulepitu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks 12.08.2012. Hageja väitel keeldus kostja I tasumast hagejale juuli aktis märgitud summade eest enne kui kirjalik leping allkirjastatakse. Seega allkirjastas hageja lepingu tähtaja osas tulenevalt erakorralisest vajadusest. Hageja ei esitanud veenvat seisukohta, millal pidi suulise lepingu järgi töö valmis olema. Asja materjalidest nähtus, et poolte vahel oli algselt suulise lepinguga kokku lepitud, et tööde valmimise lõpptähtaeg on 12.08.2012. Sellele viitas asjaolu, et augusti alguses oli kostja I esindaja poolt korduvalt osutatud, et tööseisakud on lubamatud. Ka ei vaielnud hageja koheselt vastu kostja I septembris saadetud kirjadele võimaliku leppetrahvi nõudmise kohta, viidates lepingu tähtajale 12.08.2012. Seega lepiti juba suuliselt töövõtulepingu sõlmimisel kokku tööde teostamise tähtajaks 12.08.2012.

Töövõtuleping on tasuline leping (VÕS § 635 lg 1). Hageja nõudis kostjalt I tehtud töö eest tasu maksmist. Lepingu järgi oli tasu suuruseks koos käibemaksuga 130 176 eurot. Hageja nõudis 60 389,88 eurot. Lepingu p 10.1 järgi kohustus töövõtja maksma alltöövõtjale tasu tööde teostamise eest vastavalt lepingu lisas 2.1.1 sätestatule, p 10.3 järgi maksmise aluseks on töövõtja esindaja poolt allkirjastatud teostatud tööde akti põhjal koostatud teenusarve. Vaidlus puudus, et kahe esimese akti (õiend 1 ja 2) järgse summa (vastavalt 31 172,40 ja 4 687,20 eurot) kostja I tasus. Õiend 3 juulis teostatud tööde eest jäi tasumata, nagu ka õiend 4, mis esitati koos üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Hageja leidis, et ta tegi lepingujärgsed tööd ja nõudis tasu maksmist. Nõude rahuldamiseks tuli kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes ja kas kostja I on esitanud nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.

Tööde üleandmise-vastuvõtmise aktist ja selle üleandmisest nähtus, et hageja soovis 22.10.2012 kostjale I töövõtulepingujärgsed tööd üle anda. Hageja sõnul esitati töö lõplik üleandmisakt 22.10.2012. Kostja I töid vastu ei võtnud. 30.10.2012 saatis kostja I e-kirja, millest nähtus, et tööde üleandmis-vastuvõtmis akti ei allkirjastata, kuna töös esinevad olulised puudused. Kostja I esitas loetelu töös esinevatest puudustest, mis tuli

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 enne akteerimist kõrvaldada: positsioon (edaspidi pos) 263 suitsuärastusluukide raamide profiilpleki lisakinnitused paigaldamata; pos 264 parapetiplekid puuduvad; pos 267 katusekoristus tegemata (teravad kruvid); pos 270 üle kontrollida kõik katuseventilaatorite elektriühendused, kõikjal ei ole juhtmed muhvist; pos 271 välisosade vent seadmed tähistada; pos 273 parapetiplekid lainetavad oluliselt, korrigeerida; pos 276 kõrgema osa seina veeninaplekid paigaldamata (direktori akna taga veelekke oht); pos 278 läbiviikude toru kattekork puudu; pos 283 puudub materjali tootja kinnitus, et PVC katet võib paigaldada otse EPS materjali peale; pos 285 kaks katusekaevu küttekaablit ei tööta, ühendada. Kevadel pidi teostama järgmised tööd: pos 266 paljud keevitused lokivad ja ei ole min 2 cm läbi keevitatud; pos 274 neelukohad lapitud, vesi ei pääse äravoolutorudesse (2 tk); pos 277 kõrgemal osal katus ebatasane (redeli juures); pos 279 katuse loigukohad korrigeerida; pos 280 ülestõstete kortsud korrigeerida; pos 281 paljudes lahtivõetud kohtades on soojustus paigaldatud suurte õhuvahedega, siis toimub talvel katuse soojapidavuse mõõtmine; pos 284 soojustuse plaatidel ei tohi 4 nurka saada kokku ühes kohas, peab paigaldama nihkega.

Tellija on kohustatud töö vastu võtma juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud vähemalt keskmise kvaliteediga. Kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle vastu võtma, kui töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (nt puudus tuleb tellija juhisest - VÕS § 641 lg 3). Töövõtulepingu eriregulatsioon on (VÕS § 642) töövõtja vastutuse osas ammendav. Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Tuvastada tuleb, kas kostja I poolt loetletud puudused olid sellised, mille eest hageja vastutas lepingu kohaselt ja kas kostja I keeldus töö vastuvõtmisest 22.10.2012 ebaoluliste puuduste tõttu.

Hageja väidete kohaselt ei teostanud ta parapetitpleki töid, sest nende paigaldus arvestati seoses COR-Ten plekile üleminekuga hageja töövõtu mahust välja. Seega ei ole pos 264, 273, 276 märgitud puudused töös seotud hageja töödega. Kuna hageja ei teostanud ventilatsiooni töid, elektritöid ja hageja töövõtus ei olnud läbiviikude toru, siis pos 270, 271, 278 ja 285 märgitud puudused ei ole seotud hageja töödega. Kostja I möönis, et 30.10.2012 on nimetatud mõned tööd, mille teostamine ei kuulunud hageja kohustuste hulka. Töövõtulepingu lisa 2.1.2 „töövõtupiirid ja maksumus“ järgi töövõtupiirides ventilatsiooni ja elektritöid ei olnud. Seega nende tööde teostamise puuduseid hagejale ette heita ei saa. Lepingu lisa 2.1.1 p 6 järgi kohustus hageja teostama parapetiplekkide ehitustööd paigaldusega vastavalt lepingu järgsele projektdokumentatsioonile, kui ei lepita kokku teisiti. Kostja I väitis tasaarvestusavalduses, et parapetiplekke hageja ei tellinud ja need paigaldas 3.isik. Seega ei ole pos 264, 273, 376 puudused töödes seotud hageja poolt tehtud töödega.

Üles jäid puudused: pos 267 katusekoristus tegemata, pos 278 läbiviikude toru kattekork puudu (kohus nõustus kostjatega, et läbiviigu toru paigaldamine oli hageja töövõtus), pos 283 puudus materjali tootja kinnitus, et PVC katet võib paigaldada EPS materjali peale. Ülejäänud tööd tehakse kostja I sõnul kevadel. 22.10.2012 aktile vastuseks saadetud kostja I kirjast nähtus, et suurimaks puuduseks peeti soojustuse paigaldamist, mille kontrollimiseks kavatseti tellida termograafiaraport. Kuigi lõppakti allkirjastamiseks ja tööde täielikuks vastuvõtmiseks puudus alus (lepingu p 10.5),

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 tulnuks kostjal I suurem osa töid vastu võtta ja nende eest tasuda. Termograafiaraporti tegemise järgselt ei leitud katuses olulisi soojalekkeid, need leiti suitsuärastusluukide ümbruses. Kostjal I tuli arvestada lepingu p-ga 10.5, mille kohaselt viimase makse suuruseks on vähemalt 15% lepingu kogumaksumusest, mis kuulus tasumisele, kui lepingujärgne töö on töövõtjale üle antud, kõik vead on kõrvaldatud ja lepingujärgsed dokumendid esitatud. 22.10.2012 akti järgselt pidi kostja I hagejale tasuma 85% lepingu hinnast, millest on maha arvestatud juba tasutud summad ja kolmandatele isikutele, poolte kokkuleppeid arvestades, materjali ja töö eest makstud raha. Põhjendatud polnud hageja taotlus otsuse täitmise korra määramiseks. Garantiiaegset tagatist pole vaja määrata, sest 15% lepingujärgse summa mittemaksmine kostja I poolt oli põhjendatud.

III Kostja I tasaarvestusavaldus Kostja I esitas tasaarvestusavalduse, märkides, et tal oli tasarvestatavaid nõudeid 430 298,12 eurot. Kostja I võis esitada hagejale tasaarvestuse avalduse menetluse ajal (vt Riigikohtu 28.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 05.06.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). Kostja I väitis tasaarvestusavalduses, et ta hoiustas seoses kattematerjali müügilepinguga materjali ja tal on nõue hageja vastu. Kohus käsitles nimetatut eelnevalt.

Kostja I leidis, et tal olid lepingust nr 31-12 tulenevad leppetrahvinõuded. Vastavalt lepingule kohustus hageja teostama Raadi Kaubanduskeskuse hoone katuse ehituse ja sellega seotud tööd ja teenused 12.08.2012. Tööd on nõuetekohaselt teostamata, ka ei dokumenteerinud hageja ehitustöid. Lepingu p 16.6 kohaselt oli kostjal I õigus hagejalt nõuda tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi 169 771,20 eurot (12.08.201221.06.2013= 313p x 0,5% lepingu hinnast, st 13x542,40). Lepingu p 16.4 kohaselt oli kostjal I õigus hagejalt nõuda mittekohase töö teostamise korral lisaks kahju täielikule hüvitamisele leppetrahvi kuni 15% lepingu hinnast, st 16 272 eurot. Seega oli kostjal I hageja vastu leppetrahvide nõue 186 043,20 eurot.

Kuna hageja väitel esitas ta töö lõpliku üleandmise-vastuvõtmise akti alles 22.10.2012, ei valminud töö tähtajaks. 25.07.2007 (kolmapäev) kirjavahetusest nähtus, et kostja I teatas, et ta uusi akte enne VGP objekti lõpetamist vastu ei võta. Hageja teatas, et ootab ja kõik on tehtud peale neljapäeva-reedet. 29.07.2012 õiendi 3 järgi nõudis hageja kostjalt I 54 636,90 euro tasumist. Hageja teatas 31.07.2012 augusti algul teostatavatest töödest ja asjaolust, et töid ei saa teha, kuna tööfront puudub. Õiendi 3 eest hageja raha ei saanud, mistõttu otsustas tööd peatada. See nähtus ka kirjavahetusest. Peale kostja I teadet, et ta kaalub võtta 3.isiku tööde tegemiseks, teatas hageja planeeritavatest töödest, sh plekkide tellimisest ja paigaldusest. Tööfrondi puudumise kohta hageja teadet ei andnud. Seega kestis võimalik tööfrondi puudumine maksimaalselt nädal. Kuna üleandmis-vastuvõtmisakt esitati alles 22.10.2012, ei saa sellist ajavahemikku lepingu tähtaja ja akti esitamise vahel õigustada tööfrondi puudumisega. Seega oli töödega viivitamisest ja puudustest tulenev leppetrahvinõue osaliselt põhjendatud. Töödes olid puudused ka peale 22.10.2012 akti, selleks ajaks oli möödunud lepingu tähtaeg üle 2 kuu. Samuti tuli arvestada hageja käitumist tööde tegemisel ja eriti peale seda, kui lepinguline tähtaeg oli möödunud. Näiteks seoses plekkide tellimise ja paigaldamisega andis hageja vastuolulist infot. Kui 09.08.2012 teatas hageja, et tellib plekid ära ja paigaldab need, siis 07.09.2012 olid plekid tellimata. Lõpuks sõlmis kostja I plekitöödega seoses uue lepingu 3.isikuga ja tasus nii plekkide kui töö eest.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

VÕS § 161 lg 1 järgi võimaldab leppetrahv kaitsta võlausaldaja huve ka juhul, kui tegelikult kahju ei olegi tekkinud või kui selle tõendamine on võimatu. Kostja I arvestas leppetrahve suuruses, mis välistab töövõtulepingujärgse tasu maksmise. VÕS § 162 kohaselt peab leppetrahvi vähendamisel lähtuma eelkõige lepingut rikkunud isiku poolt kohustuse täitmise ulatusest, leppetrahvi nõudva poole õigustatud huvist ning lepingupoolte majanduslikust seisundist, kuid need kriteeriumid ei ole ammendavad ning leppetrahvi vähendamise aluseks võib olla nt ka leppetrahvi nõude esitamisega viivitamine ja kahju puudumine (Riigikohtu 14.06.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-6605 ja 20.06.2005 otsus nr 3-2-1-78-05).

Arvestades lepingu täitmise asjaolusid, mõlemapoolset kohustuste täitmist (ja täitmata jätmist) ning seda, et kostjad ei tõendanud kahju tekkimist, oli kogu leppetrahvi mõistlikuks suuruseks põhjendatud arvestada 10% lepingu hinnast, millele lisandus hageja viivise nõue lepingujärgsete summade tasumisega viivitamise tõttu. Puudus vaidlus kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni, et töövõtuleping ei ole lõppenud. Hageja leiab senini, et leping pole lõppenud. Kohtuvaidluse teesides väitsid kostjad, et on lepingu üles öelnud. Üles saab öelda üksnes kestvuslepinguid (VÕS § 116 lg 6 ja § 196). Töövõtuleping ei ole kestvusleping. Kui kostjad on lepingust taganenud, siis kaotab ta nii lepingu täitmise nõude kui ka õiguse nõuda leppetrahvi tasumist. Alusetu oleks ka garantiikohustusest tulenev nõue. Kostjad nõudisid ka teesides leppetrahvi tasumist. Seega ei ole leping lõppenud. Kuna võimalikust leppetrahvi ja viiviste nõudest seoses lepinguga nr 31-12 teatas kostja I hagejale 07.09.2012 ja 20.09.2012, ei ole nimetatud nõue esitatud hilinenult.

Lisaks väitis kostja I, et tal oli nõue hageja vastu, kuna hageja poolt pooleli jäetud tööde tõttu tuli kostjal I sõlmida teise alltöövõtjaga leping ja hankida ise materjali. Tööde eest maksti Henniger Ehitus OÜ-le 3219 eurot, katuseplekkidele Hendomaniola OÜ-lt tehtud kulutused olid 1560 eurot ja 1424,64 eurot ning Rootsi Profiil OÜ-le maksti 886,03 eurot. Kostja I tegi töövahenditele kulutusi 6541,37 eurot. Kokku tegi kostja I hageja poolt pooleli jäänud tööde uuesti tegemisele kulutusi 12 494,44 eurot. Asja materjalidele oli lisatud Henniger Ehitus OÜ arve 12 689, 88 eurot. Hageja arvestas lepingujärgsest summast maha kostja I poolt tasutud 31 172,40 eurot, 4687,20 eurot, kolmepoolsest kokkuleppest koos Saint-Gobain Ehitustoodete AS-ile tasutud soojustusmaterjali eest 23 369,24 eurot, plekid 6045,12 eurot, väikevahendid 3231,04 eurot ja kandevprofiil 886,06 eurot ja soojustus 395,06 eurot. Vaidlus puudus, et kostja I võttis hagejalt üle kohustuse tasuda Saint-Gobain Ehitustööde AS-ile saadud materjalide eest 23 369,24 eurot, mis arvatakse maha lepingu nr 31-12 alusel hagejale makstavast tasust. Vaidlus puudus hageja nõude arvestuse tabelis märgitud õiendite 1 ja 2 alusel tasutu mahaarvestamiseks lepingujärgsest summast. Kostja I märkis tasaarvestusavalduses Rootsi Profiil OÜ-lt saadud kandevprofiili eest 886,06 eurot, kuid selle arvestas hageja hagis esitatust maha. Vaidlus oli plekkidele ja plekitöödele kulutatud summade üle. Hageja arvestas nõudest maha 6045,12 eurot (hinnapakkumine lepingu sõlmimiseks). Kostja I väitel moodustas 3.isikult tellitud tööde tasu 6203,64 eurot. Hageja väitel teostas Henniger Ehitus OÜ ka lisaplekkide paigalduse, mis hageja töövõtus ei olnud. Kostja I sellele veenvaid vastuväiteid ja tõendeid ei esitanud. Seega moodustasid plekitööd 6045,12 eurot ja hageja võttis summa õigeks. Kostja I arvestas ka summad töövahendite ostuks 6541,37 eurot. Hageja arvestas oma nõudest maha kostja I kulutused väikevahenditele 3231,04 eurot ja soojustusele 395,06 eurot. Kokku 3626,10 eurot. Kostja I esitas küll arve töövahenditele kulutatud summadest, kuid

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 tõendamata jäi, et kõik vahendid olid vajalikud hageja kohustuste täitmiseks. Seega tõendatud oli 3626,10 eurot, mille hageja võttis õigeks ja arvestas haginõudest maha.

Kostja I leidis, et tal olid hageja vastu nõuded, mis tulenesid puudustega tööst, kuna tööd tuleb teha uuesti ja tehtavad kulutused on kostja I kahju. Ehitusekspertiisibüroo OÜ arvamuse järgi tuleb hageja paigaldatud katus puuduste tõttu täies mahus üles võtta ja paigaldada uus. AS Maleko pakkumise järgi oli tööde teostamise maksumuseks 134 184 eurot. Asjatundja Hannes K arvamusest nähtus, et hageja teostatud katuse soojustamise, aurutõkke paigaldamise ja PVC materjaliga katmise tööd ei vastanud lepingus nõutud kvaliteedile ja normdokumentidele. PVC keevisliidetes esines suures ulatuses ebatihedusi. Arvestades, et puudusi esines nii aurutõkke kui soojustuse paigaldamises, tuleb puuduste kõrvaldamiseks ja hoone projektijärgse eluea ning tehniliste omaduste (soojustehnilise toimivuse) ja lepingus sätestatud kvaliteedi nõuete tagamiseks eemaldada kogu katuselt paigaldatud PVC kate ja soojustus, paigaldada korrektselt aurutõkkekile (piisavad ülekatted), paigaldada uuesti katuse soojustus (järgides soojustuse tihendamise nõudeid) ning paigaldada uuesti tervel katusel PVC. Asjatundja Karl Õ i arvamusest nähtus, et kogu katuse väljavahetamiseks ei ole alust. Termografeerimise aruanne lubamatutele soojaleketele katusel ei viita, katuse läbijookse ei tuvastatud. H.K väljatoodud puudused on kõrvaldatavad lokaalse remondiga. Kuigi kostja I seadis kahtluse alla K.Õ i professionaalsuse, viitas kostja I ise asjaolule, et K.Õ loeb Tallinna Tehnikaülikoolis renoveerimise kursust, sh lamekatuste osas. Kohtu arvates oli K.Õ i arvamus käsitletav asjatundja arvamusena.

H.K täiendavatest selgitustest nähtus, et kuigi katuse katte (Flagon SR) paigalduse puudused saab kõrvaldada kohtparandusena, ei taga see kõigi puuduste kõrvaldamist. Eriti oluliseks tuli lugeda aurutõkke paigaldamise puuduseid – selle mõjul tekkivad kahjustused ei pruugi alati ilmneda ehitise garantiiperioodi jooksul.

Eksperdi arvates täitsid katusekate ja soojustus ning parapett oma sihtotstarvet. Katus on vettpidav ja küllaldase soojustusega. Katusel on pisipuudused ehk garantiiaja jooksul likvideeritavad puudused. Katusekatte ja soojustuse konstruktsioonid väljavahetamist ei vaja. Aurutõke põhikatuse osas, kus põhiliseks soojustuseks on EPS, pole vajalik. Aurutõke oli paigaldatud kogu katuse ulatuses. Tõendatud ei olnud aurutõkke puudulik paigaldus ja et üksikute märgunud kohtade olemasolu mineraalvilla tsoonides oli seotud aurutõkke puuduliku paigaldusega. Aurutõke oli vajalik villast soojustuse kohal, mida on kogu katusest ca 10%. Narva mnt 112, Tartu ehitise katuses esinevaid kõiki puudusi oli võimalik kõrvaldada kohtparanduse meetodil.

Kohtu arvates oli termograafilises raportis märgitud võimalik ebatiheduste olemasolu suitsuärastusluukide juures tõendatud ka 23.08.2013 toimunud suitsuärastusluukide ümbruse olukorra fikseerimise aktiga. Kuna ekspert leidis, et kõiki katusel esinevaid puudusi on võimalik kohtparanduse meetodil parandada, siis kostja I väited täieliku katusekattega ja soojustusega seotud ümberehitustöödeks ei olnud põhjendatud.

Kostja I tugines sellele nagu oleks hageja enda initsiatiivil katusekonstruktsiooni kihipaksusi muudetud. Algselt oli kokkulepitud 40 mm villa+160 mm EPS+40 mm villa, kuid hageja tegi ettepaneku kasutada materjale järgnevalt 25 mm villa 190 mm EPS+25 mm villa. Kirjavahetusest nähtus, et katusematerjalide vahetuse ettepaneku esitas Saint-Gobain Ehitustoodete AS esindaja, hageja teatas, et temal materjali kasutamise osas vahet ei ole. Hoone arhitekt kooskõlastas Tartu Maxima

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 kaubanduskeskuse katuslae soojustuse variantlahenduse – 190 mm EPS 60 ja altpoolt ja pealtpoolt kaetud 25 mm ISOVER OL-TOPP mineraalvilla kihiga. Seega olid kostja I viited võimalikule puudusele töös seoses vale materjalivalikuga põhjendamata.

H.K esitas puudustena katusekattematerjali ebatihedaid keevisliiteid ja katusekatte aluse ebastabiilsust. Ekspert leidis, et kuna asjatundja võttis aluseks bituumenrullmaterjali paigaldust käsitletava juhendteatmiku, aga hoone katusekattematerjaliks on PVC, siis olid H.K järeldused ebaõiged. H.K ütlustest nähtus, et ta tõepoolest võttis aluseks viidatud juhendteatmiku. K.K i ütlustest nähtus, et hoones on mitmel pool tuvastatud katuse läbijookse. Nii H.K kui ka ekspert hoonega tutvudes läbijookse ei tuvastanud. Seejuures kontrollis ekspert katuse veepidavust vahetult peale vihmasadu. Ekspert tuvastas, et toimunud on läbitilkumisi, mis tema arvates oli põhjustatud kondentsveest. Ekspert rõhutas, et tilkumised, mis eksperdi käsutuses oleva informatsiooni kohaselt on toimunud ca 3300 m2 katusepinna kohta, on võimalik kohtparandusega kõrvaldada.

Kohtu arvates ei lükanud eksperdiavamuses avaldatut ümber ka tunnistajate ja asjatundja ütlused. Nii ekspert kui H.K jäid oma arvamuse juurde. Arvestades, et H.K viitas kõige suuremate puudustena katusetöödes soojustuse ja aurutõkke valele paigaldusele, kuid termograafiaraport olulisi soojalekkeid ei näita, aurutõkkekile olemasolu suuremal osal katusel pole vajalik, oli veenvam eksperdi poolt väljendatud arvamus. Selle järgi pisipuuduseid esines, kuid need on kõrvaldatavad kohtparandusena. Kostja I ei tõendanud sellise kahju olemasolu nagu ta väitis, viidates AS Maleko hinnapakkumisele. Seega ei olnud nimetatud nõue põhjendatud ja tõendatud.

Kostja I väitel tekkis talle kahju seoses garantiipuuduste likvideerimisega Tartu Maxima katusel. Töö teostajaks oli AS Maleko, kes teostas töid 5279,80 euro eest. Ekspert leidis, et katuse ülevaatusel ei tuvastatud suuri katusekatte parandustöid. Parandusi tehti üksikutes kohtades katuse katte paanide servadele paikade panemisega. See oli mittevajalik, sest PVC katte paanid on kinni sulatatud 40 mm laiuse ribana ja katusekatte serva mittenimetamisväärse avatuse tõttu ei ole katus vett läbilaskev. Seega ei tõendanud kostja I, et AS-ile Maleko tasutud summa oli käsitletav kahjuna, mille saab tasaarvestada. Ekspert viitas, et katusekatet on kohati lahti lõigatud ja paigatud EPS soojustuse plaatide liitekohtades. Vaidlus puudus, et need tööd tegi hageja. Nimetatu oli tõendatud ka tunnistaja V.V ütlustega.

Kostja I leidis, et tal olid hageja vastu nõuded, mis tulenesid lepingu nr 20-11 rikkumisest. Vastavalt lepingu lisale 3 kohustus hageja teostama katuseehitustööd hiljemalt 17.11.2011. Kostja I esitas 21.11.2011 hagejale teatise, milles nõudis viivitamatult tööde lõpetamist ja esitas pretensioonid. Esmakordselt esitas hageja kostjale I lõppakti katusetööde kohta alles 20.02.2012, olles viivituses 78 päeva. Kuna tööd olid lõpetamata, ei olnud võimalik neid vastu võtta. Alles pärast kostja I 04.09.2012 pöördumist võis lugeda ehitustööd põhiosas lõppenuks, kuigi töödes esineb tänaseni puudusi. Seega hilines hageja töödega 292 päeva. Lepingu p-st 15.5 tulenevalt oli kostjal I õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tööde teostamisega hilinemise eest 0,1% päevas lepingu hinnast, seega 91 375,56 eurot. Kostja I väidete kohaselt: 24.09.2012 edastas kostja I hagejale e-kirja teel kirjaliku nõude seoses VGP B-hoone katuse läbijooksuga, mis liigitus avariiohtlikuks olukorraks, kuna läbijooks toimus ehitise piirkonnas, kus asuvad väga hinnalised tootmismasinad. Lepingu p 14.1 järgi on garantii kestuseks 69 kuud tööde valmimisest, p 14.3 kohaselt tuli asuda puudusi likvideerima

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 14 päeva möödudes ja avariiohtliku olukorda tuli hakata kõrvaldama viivitamata. Hageja ei ilmunud veeleket viivitamatult likvideerima ja edastas 26.09.2012 e-kirja, et katus on veekindel. Kostja I oli sunnitud tööd tellima kolmandalt isikult. Hiljem selgus, et veelekked olid tingitud puudustega teostatud töödest. Hageja rikkus lepingu p-st 14.3 tulenevat garantiivastutust. Kostjal I oli õigus tulenevalt lepingu p-st 14.4 hagejalt sisse nõuda puuduste kõrvaldamise kulud 854,40 eurot. Kokku oli lepingust nr 20-11 tulenevaid nõudeid 92 296,68 eurot.

Kostja I palus tasaarvestada leppetrahvinõude 91 375,56 eurot ja garantiikohustuse täitmata jätmisest tuleneva nõude 854,40 eurot. Vaidlus puudus, et tööde teostamise graafiku järgi kohustus hageja tööd lõpetama 17.11.2011. Kostja I kohustus nõuetekohase töö eest tasuma lepingu p 12.1 järgi 312 933 eurot+km. Pooled ei vaielnud, et VGP objekti üleandmise–vastuvõtmise akt allkirjastati 20.02.2012. Seega oluliselt hiljem kui lepingus märgitud tööde lõpptähtaeg. Akti järgi jäid osad tööd vastu võtmata ja katuse kvaliteedi kontroll pidi teostatama 2012 kevadel. Hageja väitis, et kostja I ei taganud talle tööfronti ja esitas tabeli viivituste kohta. Lepingu nr 20-11 lisa 1 p 6 kohaselt kohustus hageja teostama katuse soojustuse paigalduse. Kostja I kohustus hankima kõik tööks vajalikud materjalid, tarnima need objektile, teostama tõsted katusele, paigaldama materjalid, hankima omal kulul kõik vajalikud abimaterjalid ja töövahendid. Peale lepingu sõlmimist 30.09.2011 leppisid pooled kokku, et soojustusmaterjali hangib töövõtja. Kirjavahetusest nähtus, et selline kokkuleppe sõlmiti, kuna hagejal puudusid vajalikud summad soojustusmaterjali ostmiseks. Seetõttu ei olnud hageja väide, et soojustusmaterjali puudumise tõttu ei saanud ta töid õigeaegselt teha, põhjendatud. Hageja esitas ka koosoleku protokolli ja leidis, et see tõendas hagejale tööfrondi mitteõigeaegset tagamist. Protokolli järgi hageja koosolekul ei osalenud. Hageja tööde suhtes puudus protokollis ka määratud kohustuste täitmine. Kostja I väide, et protokollis märgitud tööd ei seondu katuse ehitustöödega, oli põhjendatud. Kostja I ei eitanud hagejalt kirja saamist, et katusetöid ei saa teha, kuid siiski heitis kostja hagejale ette, et hageja ei märkinud, kui palju oli vaja tähtaega pikendada. Hageja väitel oli viivitus 49 päeva. Kuigi kogu tööfront avatud ei olnud, alustas hageja katusetöödega. Tööd jäid tegemata paar meetrit parameetrist. Seega ei olnud tabelis märgitud 49 päeva põhjendatud. Hageja sai töid teha ja põhjendatud ei olnud üleandmise-vastuvõtmise akti esitamine veebruaris 2012.

Seega oli kostja I leppetrahvinõue põhjendatud osaliselt. Arvestades osalist tööfrondi puudumist, poolte poolt üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamise aega ja asjaolu, et kahju tekkimist kostja I ei tõendanud, oli põhjendatud leppetrahv 1%. Hageja väited kostja I leppetrahvinõude hilinenult teatamisest olid paljasõnalised. Kostja I teatas 21.11.2011 leppetrahvi kohaldamisest.

VGP hoone haldaja saatis kostjale I 24.09.2012 teate veelekete kohta VGP hoones, sh B-hoone osas. 2012 sügisel vahetasid hageja ja kostja I korduvalt kirju seoses veeleketega VGP objektil. Hageja esindaja kontrollis VGP katust ja väitis, et katus on terve ja läbijookse pole. Samuti pakkus ta välja, milles võis olla läbijooksude põhjus.

Alltöövõtulepingu p 14.2 kohaselt kohustus hageja esitama töövõtjale teostatud tööde kohta panga garantiikirja 3%-le lepingu hinnast ja see pidi kehtima garantiiaja lõpuni. Nõude eiramise korral oli töövõtjal õigus jätta lepingu hinnast viimased 3% tasumata kuni garantiiaja lõpuni alltöövõtja garantiikohustuse täitmise tagamiseks. Kostja I märkis ise, et 854,40 eurot tehti garantiitöödena ja nimetatu nähtus ka arvetelt.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 Tunnistaja T.T e ütlustest nähtus, et hageja lepingujärgseid arveid täismahus ei esitanud. Kostja I neid arveid esitada ei lasknud. Kuigi suurem osa lepingujärgsetest summadest tasuti, siis mitte kõik. Ka hageja seaduslik esindaja väljendas, et osaliselt on lepingujärgne tasu VGP hoone katustöödega seoses tasumata. Seega ei olnud põhjendatud kostja I nõue viitega teostatud garantiitöödele. Töövõtulepingu p 12.1 järgi oli lepingu hind 312 933 eurot, millele lisandus käibemaks 20%. Seega oli tööde maksumus 375 519,60 eurot, millest 3% moodustas 11 265,59 eurot. Hageja esindaja teatas peale lepingu sõlmimist, et pangagarantiid anda ei saa ja kostja I võiks garantiiraha lepingusummast kinni pidada. Kuna tõendatud oli, et kogu lepingujärgset summat pole kostja I hagejale tasunud, oli kostja I käsutuses töövõtulepingujärgne garantiisumma, mis kattis märgitud garantiitöödeks kulunud tasu. Kostjal I puudus õigus tasaarvestada nõue garantiikohustusega seoses summas 854,40 eurot.

Hagejal oli kostja I vastu töövõtulepingust nr 31-12 tulenev nõue: 85% 130 176 eurost on 110 649,60 eurot, millest arvestades maha kostja I tasutud summad, materjalid ja plekitööd 31 172,40 eurot, 4687,20 eurot, 23 369,24 eurot, 6045,12 eurot, 395,06 eurot, 3231,04 eurot ja 886,06 eurot moodustab 69 786,12 eurot. 110 649,60-69 786,12 = 40 863,48 eurot. 10% 130 176 eurost moodustab 13 017,60 eurot. 40 863,48-13 017,60 = 27 845,88 eurot. 1% töövõtulepingu nr 20-11 järgsest summast moodustab 3755,20 eurot. 27 845,88-3755,20 = 24 090,68 eurot. Peale tasaarvestust oli põhjendatud ja tõendatud hageja lepingust nr 31-12 tulenev nõue 24 090,68 eurot.

Kostja II äriregistri registrikaardi väljavõttest nähtus, et kostja I jagunes eraldumise teel. Jagunemise käigus asutati kostja II. Jagunemine loetakse toimunuks jaguneva ühingu registrikaardile jagunemiskande tegemisega. Kostja I registrikaardile kanti jagunemiskanne 27.08.2013. Tuvastatud oli, et kostjal I oli kohustus tasuda hagejale 2012 sõlmitud müügi- ja töövõtulepingust tulenevad summad. Seega tekkisid jaguneva ühingul kohustused enne jagunemist. Hageja nõue välja mõista võlgnevus kostjatelt tuli rahuldada solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2; äriseadustiku (ÄS) § 447 lg 1).

Hageja apellatsioonkaebus

Maakohus jättis ebaõigesti otsuse resolutiivosas hageja kasuks välja mõistmata Tartu Maxima objektiga seotud viivise, kuigi kohus leidis otsuse motiveerivas osas, et viivise

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 nõue oli põhjendatud. Kostja I võlg enne nõuete tasaarvestamist oli suurem kui 40 863,48 eurot. Isegi kui eeldada kohtu poolt leitu õigsust, jättis kostja I hagejale kuni 21.06.2013 40 863,48 eurot õigusvastaselt tasumata. Pärast nõuete tasaarvestust oli maakohtu hinnangul hageja nõude jäägiks 24 090,68 eurot. Kuna kostjad ei ole nimetatud summat hagejale tasunud, oleks hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist ka tasaarvestuse jäägiga tasumisega viivitamise eest, juhul kui pooled ei oleks piiranud viivise maksimaalmäära (lepingu p 16.10). Hageja tasunõue muutus lepingu p 10.4 järgi sissenõutavaks 29.11.2012 ja kostja I oli kohustuse täitmisega viivituses 204 päeva. Seega kujuneks viivise nõude suuruseks tasaarvestuse tegemise seisuga 41 680,75 eurot ja 24 090,68 euro tasumisega viivitamise eest hageja viivisenõue veel suureneks. Kuna pooled piirasid viivise maksimaalmäära 20%-ga lepingu maksumusest (108 480 eurot), oleks kohus pidanud kostjatelt välja mõistma viivise 21 696 eurot (108 480x20%).

Maakohus luges ebaõigesti tõendatuks, et kostja I poolt 30.10.2012 lõppaktile vastuseks saadetud kirjas esitatud pretensioonid nr 267, 278, 283 olid põhjendatud ning et suitsuärastusluukide ümbruses esinesid soojalekked, mis kujutasid endast hageja töö puudusi. Riigikohtu praktikast tulenevalt kannavad Tartu objekti puudustega seotud tõendamiskoormist kostjad, sest kostja I esitas oma pretensioonid töö kohta hilinenult. Maakohus ei põhjendanud, milline tõend tõendas, et 22.10.2012 oli hoone katus töö jääkidest koristamata (nr 267). Toru kattekorgi osas (nr 278) luges kohus korgi mittepanemise hageja lepingu rikkumiseks, lähtudes kostja I seletusest, mitte esitatud tõendist. Poole seletus, mis ei ole antud vande all, ei saa olla tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Materjali tootja kinnituse mitteesitamine (nr 283) ei ole töö puudus, kuna selline kohustus ei tulene lepingust ega seadusest. Vastav katuse osa töötab ja peab vett. Seda kinnitab ekspert I.P arvamus. Kostjad ei tõendanud, et PVC katte paigaldamine otse EPS soojustusele on lubamatu. Ka istungil vaadatud tehase juhendvideost nähtus, et sarnast materjali paigaldati otse EPS kattele. Kohus on katuseluugi raami kehvemat soojapidavust soojalekkena käsitledes ja seda hagejale omistades hinnanud valesti tõendeid. Ekspert I.P selgitas, et suitsuärastusluugi metallääred on sarnaselt kõikidele teistele avatäidetele külmemad kui seda ümbritsev muu seina või katuse konstruktsioon, sest see on katuseluugi omapära ja ei seondu soojustustöödega. Kehtivast õigusest ei tulene, et avatäidete raamiosade madalam soojapidavus võrreldes nt soojustatud katusega, on ehitustehniliseks puuduseks. Kohus oleks pidanud lugema VÕS § 638 II lause alusel hageja töö 29.10.2012 täies ulatuses kostja I poolt vastuvõetuks. Seega leidis kohus ebaõigesti, et lepingu p 10.5 alusel oli põhjendatud hagejale tasu mitteväljamaksmine 15% ulatuses lepingu koguhinnast.

Hageja tasunõudest 15% kinnipidamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui hageja töös oleksid esinenud ülalnimetatud neli väheolulist puudust, oleks kohus pidanud jätma VÕS § 6 lg 2 alusel lepingu p 10.5 kohaldamata ja mõistma hageja kasuks välja kogu lepingulise tasu, millest on maha arvestatud võimalik kohtu poolt tuvastatud puuduste väärtus ja kostjate põhjendatud leppetrahvinõue (vt Riigikohtu 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 34). Puudustega tööde väärtus ei saaks mõistlikult olla suurem kui 1% lepingu kogumaksumusest. Kostja I tegevus hageja survestamisel allkirjastamaks kostja I tüüplepingut, mida polnud võimalik enam täita ja kostja I edasine tegevus tööde mittevastuvõtmisel ning alusetute leppetrahvinõuete esitamisel näitab, et kostja I tegevuse eesmärgiks on jätta hagejale töö eest tasumata. Lisaks takistavad kostjad hagejal vaatamata lepingu kehtivusele väidetavate katuse puudustega tegelemist. Pärast töö üleandmist ilmnevaid puuduseid tuleks käsitleda garantiipuudustena, mis ei takista hagejale lepingulise põhitasu väljamaksmist.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

Maakohus leidis ebaõigesti, et tööfrondi puudumine ei takistanud hagejal töö lõpetamist lepingus kokkulepitud ajaks. Hageja selgitas tööfrondi mittetagamisega seotud asjaolusid pikemalt 03.11.2014 kohtukõne teeside ptk-s 2.6 ja jääb seal esitatud seisukohtade juurde. Kohus eksis tööfrondi tagamise viivituse kestuse tuvastamisel, kuna ei analüüsinud kõiki hageja poolt esitatud tõendeid (eelkõige hageja 30.04.2014 seisukoha lisad 1-6) ja kohaldas ebaõigesti VÕS § 101 lg-t 3. Kui maakohus oleks Tartu Maxima objekti osas hageja esitatud tõenditest lähtunud, ei oleks kohus saanud järeldada, et kostja I oli tööfrondi tagamisega viivituses kõigest ühe nädala. Kui seisuga 19.10.2012 polnud kostjal I paigaldatud veel kõiki aknaid, mis oli hagejal vajalik katuse ülespöörete tegemiseks, siis arvestades töö esialgset lõpptähtaega 12.08.2012, oli kostja I poolseks viivituseks vähemalt 68 päeva, millele lisandub veel töö teostamiseks vajalik mõistlik aeg. Oluline oli arvestada, et hageja planeeris töö teostamiseks teatud ajaperioodi, kuna tal oli vajalik kasutada tööjõudu ka muudel objektidel. Seega oleks maakohus pidanud jätma VGP ja Tartu objektiga seotud kostja I leppetrahvi nõude VÕS § 101 lg 3 alusel rahuldamata, sest viivitus oli tingitud kostja I tegevusest.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja I leppetrahvinõuded olid esitatud mõistliku aja jooksul. Kohus ei vähendanud Tartu objektiga seotud kostja I leppetrahvi nõuet mõistliku määrani. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja I leppetrahvi nõue ei ole VÕS § 101 lg 3 alusel välistatud, ei saa pidada leppetrahvi nõudest teatamist tehtuks mõistliku aja jooksul. Hageja jääb selles osas 03.10.2014 kohtukõne teeside p-s 64 esitatu juurde. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja I on leppetrahvi rakendamise soovist teavitanud hagejat mõistliku aja jooksul, ei ole kohus Tartu objekti osas leppetrahvinõuet vähendanud mõistliku määrani. Leppetrahvi 10% lepingu hinnast ei saa pidada mõistlikuks olukorras, kus kostja I oli tööfrondi tagamisega nii olulises viivituses, kostjale I ei tekkinud viivitusest kahju ning kostja I, jättes hagejale alates juulist 2012 tööde eest maksmata, tekitas olukorra, kus hagejal polnud finantsvahendeid materjalide soetamiseks ja töötasude maksmiseks, mis tingis hagejal vajaduse sõlmida kostjaga I kolmepoolseid kokkuleppeid materjalide eest tarnijatele otse tasumiseks. Mõistlikuks leppetrahvimääraks ei saa pidada rohkemat kui 1% lepingu kogumaksumusest. Hageja jääb sellega seoses maakohtu menetluses esitatu juurde.

Kostjate apellatsioonkaebus

Katusekatte materjali müügilepingut pole poolte vahel sõlmitud, seda pole sõlmitud ekirja ega muul viisil tahteavalduste vahetamise teel. Hageja tarnis omal initsiatiivil ja riisikol Rapla Selveri katuse ehitamiseks PVC katte objektile. Arusaamatuks jäi, millal materjali müügipakkumine esitati ja mida see sisaldas. Kohus leidis ekslikult, et kostja I kinnitas müügipakkumist juba 25.05.2012. Hageja esindaja V.V 13.06.2012 e-kiri tõendab, et veel sel kuupäeval puudus kostja I tahteavaldus. T.T e on 14.06.2012 ekirjas teatanud, et ta ei saa garanteerida Rapla Keskuse osas tellimust. 22.06.2012 dokument, mida hageja nimetab õiendiks kauba üleandmise kohta, puudutab alltöövõtulepingut nr 2012-05-10, mida pole sõlmitud. Kauba saatelehte või muud kauba üleandmist tõendavat dokumenti pole hageja esitanud.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

Kohus märkis ekslikult, et vaidlus puudub, et hageja esitas hinnapakkumise katusetööde tegemiseks 10.05.2012. Hageja esitas pakkumise T.T ele 01.08.2014. Lisaks on pakkumise hind erinev varem (aprill 2012) pakutust. Hinnapakkumises ei ole materjali maksumus eraldi välja toodud, kuna läbirääkimisi peeti katusetööde tegemiseks koos materjali hankega. Kuna maksumus on müügilepingu oluline tingimus, ei saanud kostja I nimel keegi seda pakkumist kinnitada. Tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks saavad vahetada isikud, kes omavad selleks volitusi. Hagejale pidi teada olema, et projektijuht T.T e ja raamatupidaja A.L ei omanud volitusi teha kostja I nimel kõiki kostja I majandus- või kutsetegevuses tavalisi tehinguid. Hageja peab tõendama, et esindatav andis esindajale üldvolituse. Kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 121 lg-d 1 ja 2. Kohus jättis kohaldamata TsÜS § 120 ning rikkus TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, kui ei võtnud T.T e ja T.V i volituste olemasolu ja ulatuse kohta seisukohta. Kohus leidis põhjendamatult, et materjalide tellimiseks olid volitused ehitusdirektor T.V il. Vastupidiselt kohtu poolt märgitule ei ole kostjad väitnud, et tuleb eeldada, et tegevdirektoril on kõikide tehingute tegemise õigus. Nimetatut tuleb eeldada ainult äriühingu juhatuse liikme puhul. T.V ei olnud tegevdirektor ega juhatuse liige ning tal puudusid volitused kattematerjalide tellimiseks. Lisaks pole pooled kunagi väitnud, et T.V oleks materjali pakkumise kinnitanud, mistõttu kohus ei võinud otsust tehes sellisele asjaolule tugineda (TsMS § 436 lg 4).

Asjaolu, et materjal on siiani kostja I poolt hoiustatud, ei kinnita volitatud isiku poolt lepingu tagantjärgi heakskiitmist. Kostja I soovis materjali hagejale tagastada, kuid hageja ei soovinud ebakvaliteetset materjali kogu mahus tagasi võtta ning keeldus ka maakohtus kostjate poolt pakutud kompromissist. Kokkuvõttes ei saa eksisteerida müügilepingust tulenevat põhi- ja viivisenõuet.

Alltöövõtuleping nr 31-12 sõlmiti 2012 juunis ja allkirjastati hiljem. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes hageja tasu sissenõutavaks muutumisele hinnangu andmisel käsitlemata kostjate väited ja tõendid töö lõpetamata jätmise ja ehitustehnilise dokumentatsiooni esitamata jätmise kohta. Kostjad ei nõustu, et tasunõue on muutunud 85% osas lepingu hinnast sissenõutavaks. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Lepingu p 5.2 ja lisa 2.1.1 kohaselt pidi hageja tööd lõpetama ja kostjale I üle andma 12.08.2012. Tellija on kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes. Hageja ei tõendanud, et hageja tehtud tööd tuleb lugeda kostja I poolt vastuvõetuks ning et õiendis 4 kajastatud tööd olid lepingukohaselt ja täielikult tehtud. VÕS § 641 lg 1 kohaselt peavad töö ja selle juurde kuuluvad dokumendid vastama lepingutingimustele. Asjatundja H.K arvamusega ja muude tõenditega on tõendanud, et töö ei ole valmis ja on oluliste puudustega. H.K põhjendas ka istungil oma seisukohti veenvalt, mida ei saa öelda ekspert I.P kohta.

Hageja esindaja Erik Hanson kinnitas 17.09.2012 e-kirjas samuti lepingutähtaja rikkumist ja aktsepteeris kostja I õigust lepingu rikkumise korral 15% lepingu hinnast hagejale tasumata jätta (lepingu p 10.5). Tööde peatamise või lepingu ülesütlemise kohta hageja kostjale mingit teadet ei esitanud. Töödes esinevate puuduste likvideerimise asemel, püüdis hageja tööd hoopis tellijale üle anda.

Hageja jättis esitamata enamuse teostusdokumentatsioonist, sh ehituspäeviku, rikkudes lepingu p-te 3.12 ja 6.13-6.15 ning ehitusseaduse § 48. Väär on hageja seisukoht, et ehituspäevikut pidi pidama kostja I peatöövõtjana. Ehituse tehnilise dokumentatsiooni

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 puudumine tuleb lugeda oluliseks lepingu rikkumiseks, kuna see takistab ehitise ekspluateerimist. Hageja esitas kostjale I kohtu kaudu toote sertifikaadid, millised tuleb esitada enne tööde alustamist ja need tuleb kooskõlastada omanikujärelvalve teostajaga. Sellist kooskõlastust hagejal ei ole. Dokumenteerimine peab toimuma Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi määruse nr 71 (vastu võetud 27.12.2002) alusel. Kostjad on 10.01.2014 menetlusdokumendis välja toonud, millised ehitamise tehnilised dokumendid on hageja poolt esitamata.

Maakohus ei selgitanud välja asja lahendamise seisukohast keskset tähendust omavaid asjaolusid - tegemata jäänud tööde ja puuduste kõrvaldamise mahtu ja hinda. Ekspert I.P jättis kohtu küsimustele, mis puudutasid tegemata töid, puudusi ja nende hinda, vastamata. Asjatundja H.K arvamuse p 3.8 kohaselt ei olnud võimalik töid jaotada osadeks, kuna katus paigaldati kihiti ja katuse veetiheduse tagamiseks tuli käsitada seda tervikliku tööna. Arvamuse p-st 3.6 nähtub, et puudused olid olulised ja p 3.10 kohaselt võivad teostamata jäetud tööd olla küll vaegtöödeks ehitise vastuvõtmisel, kuid need tuleb teostada ilmastikust sõltumata kahe nädala jooksul. Seega ei saanud teostamata tööd vaegtöödena kevadeni oodata. Sõltumata eeltoodust, jättis hageja parapetitööd üldse teostamata ning asus kohtumenetluses paljasõnaliselt väitma, et need tööd arvestati tema töövõtu mahust välja. Kuna parapetiplekid paigaldas kolmas isik hageja eest, kuulusid tööd (pos 264, 273) hageja töövõtu hulka. Lisaks tuleb märkida, et pos 376 ei eksisteeri.

Leppetrahv suurusega 10% alltöövõtulepingu nr 31-12 hinnast on ebapiisav. Kohus tuvastas, et kostja I kandis kahju, kuid ei arvestanud, et tööde lõpetamisega hilinemine ja olulised puudused töös kahjustasid ka kostja I mainet. Kuna ehitusturul valitseb ülipingeline olukord, ei saa mainele tekkinud kahju pidada ebaoluliseks. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, jättes välja toomata konkreetsed asjaolud, mida tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada. Kohus ei arvestanud leppetrahvi vähendamisel piisavalt kostjate huve. Ringkonnakohtus saab hinnata, kas maakohus järgis leppetrahvi vähendamisel diskretsioonireegleid, kas kohtu põhjendused on veenvad ja kas on arvestatud kõigi asjaoludega (vt kohtuasi nr 3-2-1-66-05, p-d 17, 20 ja 24). Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kostjate kahjunõue on põhjendatud, siis tuleb seda arvestada leppetrahvi vähendamise põhjendatuse hindamisel.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate kahjunõude, mis põhineb vajadusel teostada suuremahulised ümberehitused Raadi kaubanduskeskuse katusel ning mis on tõendatud AS Maleko pakkumise ja asjatundja H.K arvamusega. Kohus lähtus põhjendamatult ekspert I.P arvamusest ja tugines ka K.Õ i arvamusele, kes ei ole riiklikult tunnustatud ekspert, kes pole käinud kohapeal reaalse situatsiooniga tutvumas ja kes ei oma õigust teha ehitusekspertiise. H.K pole märkinud, et kogu katus tuleb välja vahetada, nagu väidab K.Õ , vaid seda, et kogu hageja paigaldatud katus tuleb avada. Lisaks jääb arusaamatuks, kas arvamuse on koostanud K.Õ kui tavainimene, kui Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna esindaja või, kui ehitusettevõtja. Kahtluse all on K.Õ i erapooletus. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, lugedes ühe asjatundja arvamuse põhjendamatult vääraks ja eksperdi oma õigeks. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8). Arvestades eksperdi I.P poolt olulistele küsimustele vastamata jätmist; seda, et ta võttis aurutõkkekile paigaldatuse kohta seiskoha ilma, et oleks katust avanud; seda, ta ei viidanud ühelegi juhendile ega normile, mis reguleerib PVC materjali paigaldust, kuid võttis siiski seisukoha, et asjatundja poolt analoogia kohaldamine on vale, tuleb pidada

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 eksperdi arvamust puudulikuks ja põhjendamatuks. Seega on kahju tekkimine 134 184 eurot on tõendamist leidnud.

Leppetrahv suurusega 1% alltöövõtulepingu nr 20-11 hinnast on samuti ebapiisav. Põhjendatud oleks leppetrahvi suuremas ulatuses põhjendatuks lugemine. Maakohus rikkus TsMS 232 lg-t 1, § 236 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, jättes leppetrahvi vähendamise piisavalt põhjendamata. Vale on kohtu järeldus, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et VGP objekti üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati 20.02.2012. Arvestuse lõppkuupäevaks on märgitud 04.09.2012, kuna hageja esindaja E.Hanson on seda oma 04.09.2012 kirjas tööde lõppemise kuupäevana aktsepteerinud. Tegelikkuses olid vaegtööd lõpetamata ja katus polnud veetihe. Lepptrahvi vähendamise põhjendatuse seisukohast on oluline see, et viivitus oli pikem.

Kuna maakohus jättis hagi olulises ulatuses rahuldamata ja luges kostjate vastuväited ja tasaarvestusavalduses toodud nõuded osaliselt põhjendatuks, oleks olnud põhjendatud menetluskulude jätmine poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

Vastused apellatsioonkaebustele

Hageja palub jätta kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kuivõrd vaidlus puudutab erinevaid pooltevahelisi õigussuhteid, peab kolleegium otstarbekaks käsitleda järgnevalt esmalt Rapla kaubanduskeskuse katusekattematerjali väidetava müügilepinguga seonduvat (I), seejärel Tartus Raadi Kaubanduskeskuse (Maxima) katuse ehitamiseks sõlmitud töövõtulepingust lähtuvaid hageja nõudeid (II) ning kostjate tasaarvestusavaldusi (III), misjärel saab võtta lõpliku seisukoha vaidlusalusest töövõtulepingust lähtuvate hageja nõuete rahuldamise osas (IV). Lõpuks teeb ringkonnakohus vajalikud menetluslikud otsustused (V).

I. Rapla kaubanduskeskuse katusekatte müügilepingust tulenevad hageja nõuded on maakohus täielikult rahuldanud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 tuleb jätta nimetatud nõuete osas muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostjate apellatsioonkaebuses märgitu, et hageja ei ole hagi alusena tuginenud väitele, et T.V (kostja I ehitusdirekor) oleks hageja müügipakkumise (e materjali tellimuse) kostja I nimel kinnitanud. TsMS § 5 lg-st 1 ja § 436 lg-st 4 tulenevalt ei võinud maakohus otsust tehes sellele asjaolule tugineda. Vastav põhjendus tuleb maakohtu otsusest seetõttu välja jätta. Muus osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Kolleegium ei pea võimalikuks jõuda maakohtust erinevale lõppjäreldusele. Maakohtu poolt tuvastatud muud asjaolud nende kogumis annavad tunnistust sellest, et katusekattematerjali müügileping poolte vahel sõlmiti ning kostja I on jätnud müügilepingust tulenevad kohustused kohaselt täitmata. Kostja II vastutab ÄS § 447 lg 1 järgi müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kostjaga I. Müügilepingu sõlmimise tõttu puudub kostjatel hageja vastu ka nõue seoses kattematerjali hoiustamisega tollilaos, vastavat nõuet on kostjad soovinud menetluses kasutada tasaarvestuseks.

Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et katusekattematerjali saatmist ja vastuvõtmist saab käsitleda kaudsete tahteavaldustena (TsÜS § 68 lg 3), mida tuleb tõlgendada TsÜS § 75 lg-st 1 lähtuvalt. VÕS § 76 lg-st 4 tuleneb, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Praegusel juhul on kostja I pakkumises nimetatud kauba vaidlusvälistel asjaoludel hagejalt vastu võtnud ning hageja on väljastanud tasumiseks arve. Kostja I ei ole esitanud pikema aja jooksul hagejale pretensioone vaidlusaluse materjali saatmise kohta ega nõudnud hagejalt kauba äraviimist. Samuti ei ole kostja I palunud tõenditest nähtuvalt hageja esitatud arve tühistamist, kreeditarve esitamist vms. Vastupidi, kostja I raamatupidaja on hageja esitatud arves kajastatud võlgnevuse olemasolu kinnitanud ning lubanud arve tasumist (I kd, tl 16). Eelmärgitut arvestades on kostjate menetluses esitatud väited müügilepingu sõlmimise tahte puudumise kohta väheveenvad. Isegi kui kostjal I puudus tegelik tahe müügilepingut sõlmida, pole see TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi õiguslikult määrav.

Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik teha esitatud ja kogutud tõenditest kostjate soovitud järeldusi. Muu hulgas ei saa nõustuda kostjate apellatsioonkaebuse väitega, et hageja ei ole esitanud kostjale I katusetööde ja materjalide pakkumist 10.05.2012. Maakohtu lahendis viidatud e-kiri ja selle lisaks olnud hinnapakkumine (II kd, tl 248249) tõendavad, et hageja esitas täpsustatud pakkumise kostjale I 10.05.2012, mitte 01.08.2012 (nagu väidavad kostjad). Selles pakkumises on eraldi väljatoodud ka katusekatte materjali hind (hinnapakkumise esimene rida), milleks on 52 833 eurot 5421 m2 eest ehk 9,7 eurot/m2. Samuti saab maakohtu otsuses viidatud kahepoolselt allkirjastatud materjalide vastuvõtu õiendit (I kd, tl 13) lugeda ka kolleegiumi arvates kauba vastuvõtmist tõendavaks dokumendiks. See dokument tõendab üheselt, et hageja andis kostjale I tema poolt tellitud materjali 22.06.2012 üle. Kostjate vastupidised järeldused on meelevaldsed.

Samuti on kolleegiumi hinnangul tõendamata kostjate väited hageja tarnitud materjalide (hoiu eesmärgil) ladustamise ja materjalide ebakvaliteetsuse kohta. Väited ebakvaliteetsuse kohta on kostjate poolt ka konkretiseerimata. Lisaks nõustub

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

kolleegium hagejaga, et kostjad ei saaks materjalide väidetavatele puudustele tugineda, kuna kostja I pole hagejat puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud (VÕS § 220 lg 3). II. Hageja on esitanud kostjate vastu Raadi Kaubanduskeskuse (Maxima) katuse ehitamiseks sõlmitud töövõtulepingust tuleneva tasunõude (VÕS § 108 lg 1), lisaks viivisenõude tasu maksmise kohustuse täitmisega viivitamise eest (VÕS § 113 lg 1). Käsitletava õigussuhte puhul pooled ei vaidle selle üle, et leping, mille täitmist hageja nõuab, on sõlmitud, erimeelsus on küll sõlmimise ajahetkes. Oma sisult vastab leping VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele.

Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses (sünallagmaatilises) suhtes. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Nagu ka maakohus on märkinud, tuli selle nõude rahuldamiseks kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes) ja kas kostjad on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.

Vastavalt VÕS § 637 lg-le 4 muutub hageja tasunõue sissenõutavaks alates töö vastuvõtmisest kostja poolt või alates ajast, kui töö loetakse vastuvõetuks. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud töövõtulepingust selles osas põhimõttelisi erisusi ei tulene. Menetlusosalised ei ole asjas väitnud, et kostja I oleks hageja poolt 22.10.2012 lõplikuks vastuvõtmiseks pakutud töö vastu võtnud. Seda ei nähtu ka asja materjalide hulgas olevatest tõenditest. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas kostja I keeldumist töö vastuvõtmisest saab lugeda põhjendamatuks ja kas töö tuleb sellest lähtuvalt lugeda vastuvõetuks. Eelmärgitust lähtuvalt nõustub kolleegium hageja poolt märgituga, et käesolevas vaidluses on keskse tähtsusega küsimus, kas seisuga 22.10.2012, mil hageja pakkus kostjale I tööde lõplikku vastuvõtmist, esinesid töös kostja I 30.10.2012 vastuskirjas (I kd, tl 31) märgitud puudused või mitte. Samas ei jaga kolleegium hageja seisukohti tõendamiskoormise osas. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus alusetult tööd vastu võtmast, peab ta tõendama ka selle, et tema poolt vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt selle kohta ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Järelikult pidi hageja tõendama vaidluse korral muu hulgas seda, et kostja I 30.10.2012 vastuskirjas märgitud puudusi tegelikult ei eksisteerinud.

Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et juba töövõtulepingu p-st 13.2 tuleneva 7päevase tähtaja eiramise tõttu tuleb lugeda töö kostja I poolt vastu võetuks. Osundatud lepingu p 13.2 sätestab tähtaja teostatud tööde akti ülevaatamiseks. Nimetatud punktist ei tulene otseselt, et selle tähtaja jooksul tuleb pretensioonidest töövõtjat ka teavitada. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I ehitusdirektor T.V juba 23.10.2012 e-kirjas teatanud, et saab tööd üle vaadata usutavasti hiljemalt 29.10.2012 ning lubanud seejärel pretensioonidest või nende puudumisest teavitada (I kd, 137). Tööde ülevaatus on tõenditest ilmnevalt ka toimunud 29.10.2012, seega 7 päeva jooksul arvates akti allkirjastamiseks esitamisest. Isegi kui tõlgendada lepingut hageja soovitud viisil, ei saaks 1-päevast viivitust puudustest teavitamisel hea usu põhimõttest lähtuvalt juhtumi asjaolusid arvestades määravaks lugeda.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

Seega oleks pidanud hageja tõendama, et 22.10.2012 oli hoone katus hageja töö jääkidest tegelikult koristatud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et vaidlusaluse toru kattekorgi panek ei olnud lepingu järgi hageja kohustuseks. Kuivõrd hageja vastavaid tõendeid esitanud ei ole, on maakohus tuvastanud kolleegiumi hinnangul põhjendatult vastavate puuduste olemasolu. Mis puudutab termograafia aruandest ilmnevaid soojalekkeid suitsuluukide ääres, siis seda puudust ei ole maakohus tööde vastuvõetuks lugemise aspektist hagejale ette heitnud.

Maakohus on lugenud kolleegiumi arvates põhjendamatult töö puuduseks selle, et puudus materjali tootja kinnitus, et PVC-katet võib paigaldada otse EPS materjali peale. Selle kinnituse esitamist on küll kostja I 30.10.2012 vastuskirjas tööde vastuvõtmise eeldusena nõudnud, kuid poolte vahel sõlmitud lepingust ega seadusest taolise kinnituse esitamise kohustust ringkonnakohtu hinnangul ei tulene. Vastavatele lepingupunktidele ega normidele ei ole viidanud ka maakohus vaidlustatud lahendis. Seega ei saa käsitleda kinnituse mitteesitamist puudusena.

Tõendamiskoormis on teistsugune nende väidetavate puuduste osas, mida 30.10.2012 vastuskirjas ei ole märgitud, kuid millele kostjad on hakanud tuginema hiljem, kohtumenetluse käigus. Pärast töö vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist ilmnenud väidetavate puuduste puhul tuleb VÕS § 76 lg 4 järgi eeldada, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui ta tehtud töö lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks) tõendada ei suuda, peab ta töövõtjale kokkulepitud tasu maksma (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). Kolleegium leiab, et maakohus on nende puuduste esinemise osas teinud tõendite põhjal õiged järeldused ning neid vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebused ei anna kolleegiumi hinnangul alust tõendite ümberhindamiseks.

Kostjad on oma vastuväidetes tuginenud muu hulgas sellele, et hageja poolt on jätkuvalt esitamata lepingujärgse töö oluliseks osaks olev teostusdokumentatsioon. VÕS § 641 lg 1 järgi peavad lepingutingimustele vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus võtnud teostusdokumentatsiooni puudumise väite osas otsuses selget seisukohta. Seetõttu tuleb vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Ringkonnakohus leiab, et kostjate väited hageja poolt teostusdokumentatsiooni esitamata jätmise kohta ei ole tõendatud. 30.10.2012 vastuskirjas kostja I teostusdokumentatsiooni puudumist välja toonud ei ole. Sellele väidetavale puudusele on kostjad asunud tuginema hiljem, mistõttu lasus vastavate asjaolude tõendamiskoormis kostjatel. Lisaks ei ole kostjate väide dokumentide esitamata jätmisest ka eluliselt usutav. Kui taoline ilmselge puudus töös esinenuks, pidanuks tellija mõislikult märkama seda kohe ning puuduse juba 30.10.2012 kirjas ära märkima. Kohtumenetluses esitatuna on vastav pretensioon esitatud ka hilinenult VÕS § 644 lg 3 mõistes, mistõttu ei saa kostjad teostusdokumentatsiooni väidetavale puudumisele enam tugineda. Poolte esitatu põhjal ei saa ka järeldada, et sellest puudusest varasem teatamata jätmine oleks mõistlikult vabandatav VÕS § 644 lg 3 teise lause mõttes. Kolleegium märgib, et vajaliku põhjenduse esitamata jätmine ei anna iseenesest alust maakohtu otsust tühistada.

Kolleegium nõustub sellega, et 15% kinnipidamine hageja tasunõudest on juhtumi asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Maakohtu järelduste kohaselt puudus lõppakti allkirjastamiseks ja tööde täielikuks vastuvõtmiseks hageja ja kostja I vahel sõlmitud töövõtulepingu p-st 10.5 lähtuvalt alus. Siiski tulnuks kostjal I maakohtu hinnangul suurem osa tehtud töid vastu võtta ja nende eest tasuda. Samale lepingupunktile 10.5 tuginedes leidis maakohus, et viimased 15% lepingu kogumaksumusest kuulub tasumisele siis, kui lepingujärgne töö on töövõtjale üle antud, st absoluutselt kõik vead ja puudused on kõrvaldatud ning kõik lepingujärgsed dokumendid esitatud.

Arvestades maakohtu poolt tuvastatud puuduste ulatust, võis kõnealuse lepingupunkti alusel tasunõude 15% ulatuses põhjendamatuks lugemine olla õige. Samas saab kolleegiumi hinnangul tõendatuks lugeda üksnes ülalmärgitud kahe puuduse esinemist (hoone katus oli töö jääkidest koristamata ning puudus toru kattekork). Nende puuduste kõrvaldamise kulu moodustab ringkonnakohtu hinnangul marginaalse osa, mitte rohkem kui 1%, lepingujärgsete tööde koguväärtusest, s.o lepingu hinnast. Taoliste töö pisipuuduste esinemisel ei oleks kolleegiumi arvates hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui tellija keeldub nendele puudustele tuginedes töövõtjale välja maksmast võimalike puuduste kõrvaldamise kulu oluliselt ületava osa töövõtja tasust. Lisaks tuleb arvestada, et töövõtulepingu p 16.4 annab kostjale I õiguse nõuda hagejalt mittekohase töö teostamise korral leppetrahvi kuni 15% lepingu hinnast ning kostjad on mh sellele leppetrahvinõudele oma vastuväidetes tuginenud. Seetõttu peab arvestama ka VÕS § 161 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt tuleb lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitada üksnes osas, mida leppetrahv ei katnud. Kolleegiumi hinnangul katab leppetrahv ka kohtu poolt vähendatud kujul hageja kahju, mis seondub ringkonnakohtu poolt tuvastatud puuduste kõrvaldamisega.

Eeltoodust johtuvalt jätab kolleegium lepingu p-s 10.5 sätestatu VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata ning loeb kogu hageja tasunõude sissenõutavaks. Sellest summast tuleb aga ka ringkonnakohtu hinnangul teha samad mahaarvamised, mida on põhjendatuks lugenud maakohus (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p-d 104-105).

Muus osas nõustub kolleegium Raadi Kaubanduskeskuse katuse ehitamiseks sõlmitud töövõtulepingust tulenevaid hageja nõudeid puudutavas osas maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata.

Seonduvalt hageja väidetega lisab kolleegium, et tasunõude lahendamine ei sõltu käesolevas asjas siiski üksnes sellest, kas kostja I 30.10.2012 vastuskirjas (I kd, tl 31) märgitud puudused esinesid või mitte. Iseenesest võis kostja I tugineda ka vastuvõetud tööde lepingutingimusele mittevastavusele ja rakendada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh keelduda täitmisest VÕS § 111 lg 1 järgi. Kostjal lasus küll nende väidetavate puuduste ja õiguskaitsevahendite rakendamise muude eelduste tõendamise koormis. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja etteheited, mille kohaselt pidanuks maakohus kontrollima üksnes kostja I 30.10.2012 vastuskirjas märgitud puuduste esinemist. Nõustuda võib küll sellega, et hiljem ilmnenud väidetavate puuduste tuvastamise korral tulnuks täiendavalt hinnata mh seda, kas kostjad ei ole kaotanud VÕS § 644 lg 3 järgi õigust nendele puudustele tugineda.

Ilmselgelt ebaõige on kostjate väide, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja jättis tööd lõpetamata ja lahkus objektilt. Tööde lõpetatus moodustab suuresti praeguse vaidluse põhisisu. Asja materjalid ei võimalda järeldada, et hageja lahkus objektilt enne

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 kokkulepitud töö teostamist. Hageja on menetluses küll möönnud, et ei läinud enam kevadel 2013 kontrollima lõpuaktis kokkulepitud asjaolusid, mida akti kohaselt pidi kevadel kontrollitama, sest kostja I oli talle jätnud teostatud tööde eest tasumata. Hageja on selgitanud, et peatas oma kohustuste täitmise VÕS § 110 lg 1 alusel, sest kostja I rikkus lepingut (ei maksnud tasu). Kuivõrd eelpool tuvastatud asjaoludel oli tasunõue vähemalt osaliselt põhjendatud, rikkus kostja I tasu maksmise kohustust. Seega peatas hageja oma kohustuste täitmise õiguspäraselt.

Asja materjalid ei toeta kostjate väidet, et hageja on kinnitanud lepingu tähtaja rikkumist ning kostja I õigust jätta hagejale 15% lepingu hinnast tasumata. Selline kostjate väide tugineb hageja 17.09.2012 e-kirjale. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja pakkus kostjale I töö lõplikku vastuvõtmist 22.10.2012, millest kostja oma 30.10.2012 kirjaga keeldus. Kostjate poolt osundatud e-kiri oli saadetud oluliselt varem. 17.09.2012 e-kiri võis asjaoludest lähtuvalt olla pigem suunatud sellele, et töö teostamise ajal tuli kostjal I hagejale jooksvalt tööde eest tasuda. Tööde lõpetamist tagas kirjas viidatud 15% klausel, mille kohaselt ei kuulu 15% lepingu hinnast hagejale enne tööde lõpetamist väljamaksmisele.

Kostjad heidavad maakohtule ette väidetavate töö puuduste rahalise väärtuse välja selgitamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul võinuks maakohus eksperdilt muu hulgas küsida kostjate poolt väidetud töö puuduste kõrvaldamise väärtuse kohta. Selle tegemata jätmine ei ole praegusel juhul viinud siiski ebaõige lahendini, sest maakohus ei ole otsuse põhjendustes teostamata tööde väärtusele tuginenud. Lisaks on kostjad esitanud asjas tõendeid nende poolt hiljem teostatud väidetavate parandustööde maksumuse kohta. Väidetavalt lõpetamata jäänud tööde maksumuse saanuks kohus vajadusel tuvastada ka nende põhjal. Seda, et 22.10.2012 seisuga teostamata tööd moodustavad marginaalse osa kogu tööde mahust, võib kolleegiumi hinnangul järeldada ka muudest kohtu ette toodud asjaoludest, eeskätt töövõtulepingus kokkulepitud tasu suurusest.

Maakohus on esitatud tõendite põhjal kolleegiumi arvates õigesti järeldanud, et parapetipleki tööd ei kuulunud hageja töövõttu. Kostjate menetluses esitatud väited ei ole veenvad. Ülalosundatud 30.10.2012 vastuskirjas ei ole kostja I esitanud hageja vastu etteheiteid seoses parapetiplekkide mittepaigaldamisega. Juhul kui plekkide paigaldamine olnuks tõepoolest hageja kohustus, oleks kostja I tööde ülevaatusel plekkide paigaldamata jätmisele mõistlike eelduste kohaselt ka hageja tähelepanu juhtinud.

Maakohtu otsuse põhjendustest ei tulene kolleegiumi hinnangul järeldust, et kostja I on pidanud laskma lõpetada kolmandal isikul hageja poolt lõpetamata jäänud tööd ja pidevalt tegelema parandustöödega. Maakohtu otsuses (p-s 3.5) on vastupidi leitud, et kostja I poolt Maleko AS-il teha lastud parandustööd olid mittevajalikud ning Maleko AS-ile tasutud summad ei ole käsitletavad kostja I kahjuna. Maakohus tuvastas nimetatud asjaolud kolleegiumi arvates õigesti ning ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega.

Ülalmärgitust lähtuvalt asub kolleegium seisukohale, et Raadi Kaubanduskeskuse katuse ehitamiseks sõlmitud töövõtulepingust tulenev tasunõue summas 60 389,88 eurot on sissenõutavaks muutunud. Töövõtulepingu p 10.4 järgi muutus nõue sissenõutavaks hiljemalt 29.11.2012.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

III. Kostjate poolt esitatud tasaarvestusavalduste osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Apellatsioonkaebustes on pooled suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebustes esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus.

Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele peab kolleegium vajalikuks esmalt märkida, et leppetrahvi vähendamine on maakohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul kui madalama astme kohus on rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus leppetrahvide vähendamisel diskretsioonipiire järginud. Kohus on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas kehtiva õigusega ning oma otsustusi piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud. Hageja väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust vähendada leppetrahve suuremas ulatuses, kui tegi seda maakohus, samuti ei anna kostjate väited alust vähendada leppetrahve väiksemas ulatuses.

Kolleegiumi hinnangul ei võimalda hageja apellatsioonkaebuses viidatud asjaolud ja tõendid järeldada, et Raadi Kaubanduskeskuse ehitusel oli kostja I tööfrondi tagamisega viivituses vähemalt 68 päeva ning et selle objektiga seotud kostja I leppetrahvinõue on seetõttu VÕS § 101 lg-st 3 lähtuvalt täies ulatuses põhjendamatu. Maakohus pole hageja 30.04.2014 seisukoha lisades 1-6 olevaid tõendeid otsuses tõepoolest käsitlenud, kuid kolleegiumi arvates ei võimalda need tõendid kogumis teistega asuda tööfrondi tagamise küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. 30.04.2014 menetlusdokumendi lisaks olevate fotode põhjal hageja poolt tehtud järelduste õigsuse kontrollimiseks on vajalikud ehitusalased eriteadmised, millised kohtul puuduvad. Hageja väidete hindamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, et töövõtulepingu p-de 6.18 ja 8.4 järgi pidi hageja töövõtjana kostjat I viivitamatult teavitama töövõtja kohustuste täitmist takistavatest asjaoludest ja nende mõjust kohustuste täitmisele. Sisuliselt sama kohustus tuleneb ka VÕS §-s 102 sätestatust. Maakohus on otsuses (p-s 3.2) tuvastanud, et pärast 31.07.2012 ei ole hageja kostjat I tööfrondi puudumisest teavitanud ega lepingu täitmise käigus tööfrondi puudumisele tuginenud. Apellatsioonkaebustes ei ole väidetud, et maakohus oleks viimatinimetatu ebaõigesti tuvastanud. Eeltoodut arvestades tunduvad hageja poolt menetluses esitatud väited tööfrondi puudumise kohta otsitud ning eluliselt väheusutavad.

Sarnasel seisukohal on kolleegium seoses nn VGP-hoone ehitusega sõlmitud töövõtulepingust (nr 20-11) tuleneva kostja I leppetrahvinõudega. Kolleegiumi hinnangul ei saa lugeda ka seda leppetrahvinõuet VÕS § 101 lg 3 järgi täies ulatuses õiguslikult põhjendamatuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asjaoludest lähtuvalt tuli leppetrahvi vähendada. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud.

Raadi Kaubanduskeskuse ehituse osas on hageja jätnud oma väidetes piisava tähelepanuta ka asjaolu, et kostjad tuginevad kahele leppetrahvinõudele. Lisaks p 16.6 järgsele leppetrahvinõudele tööde teostamisega viivitamise eest on kostjad tuginenud

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 ka lepingu p-st 16.4 lähtuvale leppetrahvinõudele summas 16 272 eurot mittekohase töö teostamise eest. Maakohtu poolt VÕS § 162 lg 1 alusel vähendatud leppetrahvi summa hõlmab mõlema osundatud lepingupunkti alusel nõutavat leppetrahvi. Kuigi ringkonnakohus on tuvastanud vaidlusaluse töö puudused võrreldes maakohtuga mõnevõrra teistsuguses mahus, puudub kolleegiumi hinnangul alus kostja I poolt nõutavat leppetrahvi seetõttu täiendavalt vähendada.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu hageja apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus on jätnud ebaõigesti otsuse resolutiivosas hageja kasuks välja mõistmata Maxima objektiga seotud viivise. Iseenesest saab nõustuda hagejaga selles, et otsuse 12. lehekülje 3. lõigus märgitust nähtuvalt on maakohus hinnanud viivisenõuet õiguslikult põhjendatuks, kolleegium nõustub selle maakohtu järeldusega. Maakohus on märkinud, et "hindab kostja I põhjendatud leppetrahvi suuruseks 10% lepingu hinnast, millele lisandub hageja viivise nõue lepinguliste summade tasumisega viivitamise tõttu". Kolleegiumi hinnangul tuleb sellest sisuliselt järeldada, et maakohus on tasaarvestanud kostja I leppetrahvinõudega ka hageja poolt nõutavat viivist. Iseenesest põhjendatud on hageja seisukoht, et ka pärast nõuete tasaarvestust jäi hageja põhinõue kostja I vastu ikkagi osaliselt täitmata, maakohtu järelduste kohaselt 24 090,68 euro ulatuses, ringkonnakohtu järelduste kohaselt 43 617,08 euro ulatuses. Vastavalt VÕS § 197 lg 2 esimesele lausele lõppevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

Samas tuleneb praegusel juhul töövõtulepingu p-st 16.10 piirang, mille kohaselt ei saa hageja viivist nõuda rohkem kui 20% lepingu kogumaksumusest (108 480 eurot), s.o maksimaalselt 21 696 eurot. Nõude jäägilt lepingu p-s 16.10 kokku lepitud määra alusel (0,5% tasumata summalt päevas) arvestatud viivise summa ületas nii maakohtu otsuse tegemise ajal kui tasaarvestuse teostamise hetkel 21.06.2013 kõnealust piirmäära. Maakohus on ülalosundatud lõigust järelduvalt vähendanud kostjate poolt nõutavat leppetrahvi 10 protsendile lepingu hinnast, millele lisandub hageja poolt maksimummääras nõutav (põhjendatud) viivis 21 696 eurot. Nagu eelnevalt märgitud, on maakohus sisuliselt hageja viivisenõude lahendis vastavas osas tasaarvestanud kostja I leppetrahvinõudega. Kostja I leppetrahvinõude vähendamise seostamine hageja viivisenõudega ei ole küll senises kohtupraktikas laialt levinud, kuid diskretsioonipiire maakohus ringkonnakohtu hinnangul siiski sellega ületanud ei ole. Arvestades töövõtulepingu p 16.10 järgset piirangut, ei ole hagejal õigus täiendavat viivist nõuda. Kolleegium möönab, et maakohtu vastavate järelduste põhjendused on otsuses liialt lakoonilised, kuid see ei anna siiski alust vastavas osas lahendi tühistamiseks.

Seonduvalt kostjate apellatsioonkaebusega tuleb lisada järgmist. Maakohus on otsust tehes hinnanud asjas esitatud ja kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud seejuures menetlusnormide olulisi rikkumisi. Muu hulgas on maakohus otsuses põhjendanud, miks ta peab kohtu määratud eksperdi I.P järeldusi veenvamaks võrreldes kostjate esitatud asjatundja (H.K ) arvamusega. Nõustuda ei saa kostjate apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleks maakohus jätnud kostjate poolt hagejale etteheidetud väidetavate puuduste esinemise hindamata ning otsus oleks selles osas motiveerimata. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki kostjate poolt esitatud pretensioone. Kostjad ei ole esitanud ühtegi asjakohast argumenti, millises osas ja miks on I.P ekspertarvamus ja K.Õ i asjatundjaarvamus kostjate hinnangul ebaõiged ning miks tuleb eelistada seisukohtade vastuolu korral just H.K seisukohti.

Tsiviilasi nr: 2-13-18231

Kostjate väitel on maakohus jätnud leppetrahvi vähendamisel arvestamata kostjate huvidega. Täpsemalt ei olevat maakohus arvesse võtnud seda, et hageja lahkus Maxima objektilt omavoliliselt, hagejal jäi esitamata tehniline dokumentatsioon, kostjal tekkis lepingu rikkumisest reaalne kahju ja kahjustada sai ka kostja maine. Kolleegiumi hinnangul ei ole need etteheited põhjendatud. Kostjate väited objektilt lahkumise, tehnilise dokumentatsiooni esitamata jätmise ja kahju tekkimise kohta ei ole tõendamist leidnud. Maakohus ei saanud rajada otsustust leppetrahvi vähendamise kohta kostjate tõendamata väidetele. Mainekahju tekkimise väitele ei ole kostjad maakohtu menetluses asja sisulise arutamise käigus tuginenud. Lisaks ei ole kostjad täpsustanud, milles väidetav kahju mainele seisneb ega tõendanud asjaolusid, millega nad taolise kahju tekkimist seostavad.

Asja sisulise arutamise käigus maakohtu menetluses puudus poolte vahel vaidlus selles, et sõlmitud töövõtuleping ei ole lõppenud. Maakohtule esitatud kohtuvaidluse teesides on kostjad tuginenud muu hulgas sellele, et kostja on lepingu üles öelnud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud selle väite asja lahendamisel õigesti arvestamata kui hilinenult esitatu (TsMS § 331 lg 1 ja § 402 lg 2). TsMS § 652 lg-st 2 lähtuvalt ei saa selle kostjate väitega arvestada asja lahendamisel ka ringkonnakohus. Samuti on maakohus õigesti märkinud, et üles saab öelda üksnes kestvuslepinguid (VÕS § 116 lg 6 ja § 196), milleks vaidlusalune töövõtuleping kindlasti ei ole. Lisaks kaotaks kostja I lepingust taganemise korral õiguse nõuda lepingu täitmist ja sellega seotud leppetrahvide tasumist (VÕS § 188 lg 2). Samuti kaotaks kostja I õiguse esitada hageja vastu garantiikohustusest lähtuvaid nõudeid.

IV. Kokkuvõttes kuulub hageja alltöövõtulepingust nr 31-12 tulenev tasunõue rahuldamisele 43 617,08 euro ulatuses. Hagejal oli töövõtulepingust tulenev sissenõutavaks muutnud tasunõue 60 389,88 eurot, s.o tasunõue 130 176 eurot, millest on maha arvestatud kostja I poolt juba tasutud 69 786,12 eurot. Hageja nimetatud tasunõude jäägist 60 389,88 eurot tuleb kostja I teostatud tasaarvestuse tulemusena (VÕS § 197 lg 1) töövõtulepingu nr 31-12 järgsete leppetrahvide katteks maha arvata 13 017,60 eurot, s.o 10% nimetatud töövõtulepingu kogumahust, ning töövõtulepingu nr 20-11 järgsete leppetrahvide katteks 3 755,20 eurot, s.o 1% töövõtulepingu järgsest summast. Lisaks tuleb hagetav viivisenõue 21 696 eurot tasaarvestada töövõtulepingu nr 31-12 järgse kostja I leppetrahvinõudega.

Nimetatud tasaarvestuste järgselt saab hageja tasunõude rahuldada 43 617,08 euro ulatuses. Samast töövõtulepingust tuleneva viivisenõude rahuldamiseks kolleegiumi arvates alust ei ole.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et ÄS § 447 lg-s 1 ja VÕS § 65 lg-s 1 sätestatut arvestades tuleb ka nimetatud summa mõista kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt.

V. Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 06.02.2014 käesolevas asjas tehtud määrusega on Harju Maakohus

Tsiviilasi nr: 2-13-18231 rahuldanud hageja avalduse hagi tagamiseks ning seadnud kostja II omandis olevale viiele kinnisasjale kohtulikud hüpoteegid (VI kd, tl 26-30). Vastav määrus on asja materjalidest nähtuvalt jõustunud ning registriossa nr 6325102 kantud kinnistu osas on 21.02.2014 hüpoteek kinnistusraamtusse kantud. Maakohus ei ole võtnud otsuses seisukohta viidatud hagi tagamise abinõude tühistamise osas. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada. TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et hagi rahuldamise korral võib kohus jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kolleegium leiab, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb jätta Harju Maakohtu 06.02.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud otsuse täitmise tagamiseks jõusse.

Hageja on esitanud 06.04.2015 TsMS § 53 lg-le 2 tuginedes taotluse ringkonnakohtu 30.03.2015 istungi protokolli parandamiseks. Kostjad on vaielnud esitatud kirjalikus seisukohas hageja taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus protokolli parandamiseks on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 esimese lausega teeb kohus protokollis vastavad parandused.

Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja nõuded maakohtust erinevas ulatuses, peab kolleegium põhjendatuks muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud suuruses nõudeid kogusummas 128 352,36 eurot (sh hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivis), käesoleva otsusega rahuldatakse need nõuded 89 883,03 euro, s.o ligikaudu 70%, ulatuses. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu menetluses kantud menetluskulud vastavalt 30% ulatuses hageja kanda ning 70% ulatuses kostjate kanda. Kolleegium peab põhjendatuks jaotada samamoodi poolte apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Kostjad vastutavad menetluskulude eest solidaarselt (TsMS § 165 lg 3).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.