Tsiviilasja number
2-12-53112
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. aprill 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Tsiviilasi
I M i hagi K L i vastu 6000 euro väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
6000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.07.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I M i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja I M (IK XXXXX), lepinguline esindaja Vjatšeslav Santašev Kostja K L (IK XXXXX), lepinguline esindaja adv Virge Murak
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 17.07.2014 otsus tühistada. I M i hagi rahuldada. Välja mõista K L ilt I M i kasuks 6000 (kuus tuhat) eurot. Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Asjaolud ja hageja nõue I M esitas 13.12.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse K L ilt 6180 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas tähtaegselt hageja nõudele vastuväite ning Pärnu Maakohus andis 22.02.2013 määrusega nõude üle hagimenetlusse.
I M esitas 01.04.2013 Harju Maakohtule hagi K L i vastu 6000 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 05.05.2011 kostjale laenu 6000 eurot, mille kostja pidi tagastama 01.07.2011. Hageja väidete kohaselt vajas kostja laenu isiklikuks otstarbeks seoses raske majandusliku olukorraga. Kostja oma lubadust raha tagastada ei täitnud ning võlgnevus on senini tasumata. Nimetatud summa ei ole seotud OÜ Hansatrend poolt hagejale valmistatava mööbliga. Pealegi on hageja kõnealuse lepingu järgi oma kohustused OÜ Hansatrend ees täinud ja lepingujärgse tasu maksnud, kuid tema tellimus on senini täitmata. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejalt laenu soovinud ega ka saanud. 2009.a sõlmisid I M ning OÜ Hansatrend (pankrotis) lepingu nr 15.12.09/1, mille esemeks oli eluruumi jaoks mõeldud mööbli valmistamine vastavalt projektibüroo Arro Projekt OÜ poolt koostatud sisekujundusprojektile. Lepingu sõlmimise ajal oli K L OÜ Hansatrend töötaja, kes hakkas nimetatud lepingut vastavalt Arro Projekt OÜ siseviimistlusprojektile täitma. 05.05.2011 kohtusid K L ja I M Tallinnas Olümpia hotellis ning I M andis K L ile sularahas 6000 eurot, et osta välja töötasapinnad ja valamu. Täiendavalt nõudis I M K L ilt allkirja käsitsi kirjutatud venekeelsele paberile. Kuna K L väga hästi vene keelt ei oska ning talle ulatatud paberilt sai aru vaid summast ja kuupäevast, siis allkirjastas ta paberi eeldusel, et tegemist on kinnitusega raha kättesaamise kohta. Hagiavaldusele lisatud paberile on kostja andnud vaid allkirja ning seda üksnes kinnitusena raha kättesaamise kohta. Muu käsikirjaline tekst on koostatud hageja poolt ning 6000 euro üleandmise vormistamine laenuna on äärmiselt pahatahtlik ja vastuolus tegelike asjaoludega. 05.05.2011 allkirjastatud võlatunnistuse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja selgitas kostjale, et tegemist on sularaha vastuvõtmise kviitungiga ning alles kohtumenetluses nähtub, et tegelikkuses võttis hageja allkirja enda poolt vormistatud võlatunnistusele. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtule esitatud dokumentaalse tõendi - 05.05.2011 võlatunnistuse - kohaselt on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et ta on hagejalt saanud laenu 6000 eurot, mille kohustub hagejale tagastama 01.07.2011. Pooltel on vaidlus selles, kas nimetatud võlatunnistusest on kostjal tekkinud kohustus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd hageja konstitutiivset kohustust tõendanud ei ole. Ka õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et poolte tahet luua konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada, peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus leidis kohtuasjas nr. 3-2-1-22-09, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Kohtuasjas nr 3-2-1-21-06 leidis Riigikohus, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lepingu nr 15.12.09/1 kohaselt on hageja ja OÜ Hansatrend K Li isikus kokku leppinud mööbli valmistamises, transportimises ning paigaldamises vastavalt Arro Projekt OÜ poolt esitatud ja tellija
poolt kinnitatud sisekujundusprojektile ning täitja poolt esitatud hinnapakkumisele. Nimetatust tuleneb, et hageja ja OÜ Hansatrend vahel oli töövõtuleping. Hageja põhjendas laenu 6000 euro kostjale andmist viimase raske majandusliku olukorraga. Kostja ei vaidle, et ta sai 05.05.2011 hagejalt 6000 eurot sularahas. Kostja ei nõustunud sellega, et tegemist oli temale antud laenuga ning selgitas, et raha anti selleks, et välja osta hagejale töötasapinnad ja valamu. Samuti selgitas kostja kohtuistungil, et võlakirja koostamise mõte oli selles, et kauba tarnimata jätmisel pidanuks kostja hagejale raha tagastama. Kostja esitas kohtule oma väidete tõendamiseks 11.05.2011 Baltmer Consult OÜ sularaha arve nr 88 summas 6384 eurot OÜ-le Hansatrend ning Baltmer Consult OÜ 11.05.2011 kassa sissetuleku orderi nr 88 summas 6384 euro saamise kohta. Osundatud arvest ja kassa sissetuleku orderist nähtub, et OÜ-le Hansatrend, kelle kontaktisikuks on märgitud K L, on väljastatud kättesaamisel arve graniit ning marmor tasapindade ja valamu ostmiseks ning et nimetatud arve on tasutud samal päeval sularahas. Viidatud tõendid ning kostja seletus on kooskõlas. Samuti on vastavuses hagejalt kostjale raha andmise ning sularaha sissemaksmise kuupäev Baltmer Consult OÜ-le. Üldteada on asjaolu, et äriühingute vahelises arveldamises kasutatakse enamasti pangaülekandeid. Seda enam, et tegemist oli märkimisväärse summaga (6000 eurot). Seega pole usutav, et hageja oleks kostjale sellises summas lühiajalist laenu andnud üksnes kostja pere majandusliku olukorraga seoses. Kostja tõi kohtu ette ka asjaolu, et sularaha liikumine oli seotud OÜ Hansatrend maksuvõlaga. Hageja ei ole kostja sellekohaseid vastuväiteid millegagi ei kummutanud. Seega saab nimetatust järeldada, et hageja poolt kostjale 6000 euro andmine oli seotud kõnealuste graniit ja marmor tasapindade ning valamu ostmisega. Asjaolu, et nimetatud tooted on hagejale osaliselt tarnitud kinnitab ka 17.04.2014 A A e-kiri kostja esindajale. Eeltoodust tulenevalt ei tulene 05.05.2011 võlatunnistusest kostjale kohustusi ning hageja nõue kostjalt võlgnevuse 6000 euro väljamõistmiseks ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta menetluskulud kostja kanda. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. 05.05.2011 laenulepingus sisaldub lause, milles kostja tunnistab, et talle on üle antud raha. Laenulepingus on kirjas võlgnevuse tagastamise kohustus ja tähtaeg. Lepingu allkirjastamisega tunnistas kostja võlgnevust. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et kostja allkiri 05.05.2011 lepingul kinnitab raha kättesaamist hagejalt seoses lepingu nr 15.12.09/1 muudatustega töötasapindade ja valamu osas. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et 6000 eurot anti üle seoses töötasapindade ja valamuga. Leping nr 15.12.09/1 ei ole asjakohane tõend, kuna on esitatud tsiviilasjas nr 2-13-385. Pealegi on arusaamatu, miks kostja esitas 11.05.2011 dateeritud kviitungi kohtule alles 2014.a, kuigi kohtumenetlus algas oluliselt varem. Hageja sooviks oli saada nimetatud kviitungi originaal, esitamaks selle eksperdile dokumendi koostamise aja kindlaksmääramiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise - tõendite ebaõige hindamise - tõttu tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 uue otsusega hagi rahuldada.
Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu laenusuhtest tuleneva nõude rahasumma väljamõistmiseks. Pooled ei vaielnud selle üle, et 05.05.2011, kui kostja allkirjastas lepingu (võlakirja), andis hageja talle üle selles märgitud 6000 eurot. Poolte kokkuleppe kohaselt tuli laenusumma tagastada 01.07.2011, muid tingimusi leping ei sisalda. Küll oli kostja seisukohal, et tegemist ei olnud oma sisult laenuga, vaid raha oli mõeldud tasuks hageja ja OÜ Hansatrend vahelise lepingu järgse tellimuse täitmise eest. Kostja väitel soetas ta saadud raha eest hageja tellimuse alusel mööbli detaile (tasapinnad ja valamu), mis paigaldati hageja korterisse. Allkirjaga dokumendil kinnitas kostja üksnes raha saamist ning seda, et juhul, kui vajalikke detaile ei tarnita, tuleb raha 01.07.2011 tagastada. Sellisele käsitlusele vaidles hageja vastu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (kaenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 05.05.2011 sai kostja hagejalt 6000 eurot ning et ta ei ole seda rahasummat hagejale tagastanud. Poolte 05.05.2011 koostatud dokument (koos tõlkega tl 52-53, I köide) ei sisaldanud mingeid tingimusi selle kohta, et kostja võiks saadud raha kasutada hageja ja kolmanda isiku vahelise töövõtulepingu täitmiseks mõeldud mööblidetailide ostmiseks ning et pärast seda vabaneks kostja kohustusest raha hagejale tagastada. Oma sellekohaseid väiteid ei ole kostja tõendanud. Kolleegium ei nõustu maakohtu hinnanguga kostja poolt kohtu ette toodud asjaoludele ja esitatud tõenditele. Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et ta ei saanud laenudokumendi venekeelsest tekstist aru, pidades seda vaid kinnituseks raha saamise kohta, kuigi samas on ta nõustunud, et teatud juhul lasus tal siiski kohustus raha tagastada (väidetavalt siis, kui mööblidetailid oleksid jäänud hagejale üle andmata). Toimiku materjalist nähtuvalt tegutses kostja esindajana nii äriühingu nimel hagejaga lepingu sõlmimisel kui tööde teostamisel (kontaktisikuna), kusjuures leping mööbli valmistamiseks, transportimiseks ja paigaldamiseks hageja ja OÜ Hansatrend vahel sõlmiti venekeelsena, äriühingu nimel allkirjastas lepingu kostja (tl 79-85, I köide). Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja OÜ Hansatrend kostja isikus olid sõlminud töövõtulepingu, kuid leidis ebaõigesti, et kostjale üle antud raha oli mõeldud äriühingule viimase poolt mööblidetailide soetamiseks. Kostja ei tõendanud, et tal oli hagejaga sellekohane kokkulepe. Kui kostja ka kasutas saadud raha kolmanda isiku kohustuse täitmiseks, ei ole kohtule esitatud tõenditest võimalik järeldada, et sel juhul ei pidanud kostja laenuks saadud raha tagastama. Asjaolu, et OÜ Hansatrend tasus 11.05.2011 kõnealuse kauba eest Baltmer Consult OÜ-le sularahas 6384 eurot, ei tõenda, et kostja vabanes 05.05.2011 sõlmitud lepingust tulenevast kohustusest. Kostja väide, et algselt kavandatud puidust tasapinnad vahetati hageja kui tellija poolt hiljem kallima materjali vastu, mille tarbeks kostja hagejalt raha saigi, ei ole tõendatud. Hageja eitab töövõtulepingu muutmist ning väidab, et on omapoolsed töövõtulepingu järgsed kohustused täitnud, kuid äriühing on oma kohustused jätnud täitmata. Asjaolu, et kõnealused detailid on hageja korteris Moskvas väidetavalt olemas, ei kinnita, et nende soetamiseks tuli hagejal tasuda täiendavalt ning et selleks otstarbeks andis ta kostjale üle 6000 eurot ja et just see ongi 05.05.2011 laenulepingu tegelikuks sisuks. Kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). VÕS § 96 lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Kui kostjal oli hagejaga kokkulepe, et saadud raha eest ostab ta mööblidetaile, millega loetakse kohustus täidetuks, tuli tal nende üleandmisel nõuda hagejalt täitmise vastuvõtmise kohta tõendit või võladokumendi tagastamist.
Seega juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Samas võib võlgnik oma kohustuse täitmist tõendada VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditele kõrval üldjuhul ka muude tõenditega. TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Praegusel juhul ei võimalda aga kostja esitatud tõendid järeldada 05.05.2011 laenudokumendist tuleneva kohustuse täitmist, mistõttu tuleb hagi rahuldada.
Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi, jätab ta TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud kostja kanda. Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Ü. Jänes
M. Klaar
I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.