Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.04.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-48050
Tsiviilasi
OÜ Järve Transport hagi AS Bambona vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Bambona apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 042.19 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja AS Bambona (registrikood 10399486, asukoht Peterburi tee 88a, 11415 Tallinn), esindaja v/adv Andreas Veeret Vastustaja/hageja OÜ Järve Transport (registrikood 10791528, asukoht Vesse tn 4, 11415 Tallinn), esindaja Kuldar Kirt
Kohtuistungi toimumise aeg
01.04.2015
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.10.2014 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.14.10.2013 esitas OÜ Järve Transport (hageja) hagi AS Bambona (kostja) vastu müügilepingust tuleneva võlgnevuse 11 991.51 eurot, 14.10.2013 seisuga viivise 89.58 eurot ja edasiulatuvate viivise välja mõistmiseks. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hageja müüs kostjale arbuuse ja väljastas 04.08.2013 arve nr 04082013BAMX1 summas 5071.75 eurot, 09.08.2013 arve nr 09082013BAMX summas 4409.21 eurot, 14.08.2013 arve nr 14082013BAMX summas 4310.50 eurot ja 17.08.2013 arve nr 17082013BAMX summas 4318.49 eurot (t I kd lk 6-9), kokku summas 18 109.95 eurot. Kostja on kokku jätnud eeltoodud arved tasumata summas 11 991.51 eurot. Hageja esitas 19.09.2013 kostjale nõude (t I kd lk 10-11), millele kostja vastas 23.09.2013 (t I kd lk 13-15), tunnistades hageja nõuet, kuid tasaarvestades selle oma väidetava kahjunõudega. Hageja vaidlustas 30.09.2013 tasaarvestusavalduse (t I kd lk 17-18). Kostja võlgnevust tasunud ei ole.
3.Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et poolte vahel sõlmiti leping hagiavalduse vastuses toodud tingimustel ning hageja jättis tarnimata 9 koormatäit arbuuse, st koguseliselt u 180 000 kg. Hageja on kõik müügilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud. Kostja poolt väidetavate asendustehingute tegemine ei olnud põhjendatud. Isegi, kui kostjal oleks olnud õigus asendustehingute tegemiseks, ei ole tõendatud, et ta tegi need võimalikult soodsatel tingimustel. Väidetavalt kandis kostja asendustehingutega kahju ligikaudu samas summas, nagu on hageja nõue kostja vastu. Asjaolu, kellele kostja arbuuse edasi müüs, ei ole hagejale tähtis, kuna sõlmitud müügilepingu poolteks olid hageja ja kostja.
4.Hagejale jäi arusaamatuks, miks kostja ei ole väidetavate hagejapoolsete kohustuste rikkumisel pöördunud hageja poole kohustuse täitmise, pretensiooni või muu sarnase nõudega. Kostja on jätnud tõendamata asendustehingute tegemise aluse ja vajaduse. Asjaolu, et kostja ei ole asendustehinguid teinud, tõendab mh fakt, et hagiavalduse vastuse lisade (arved) alusel on kostja ostnud arbuusi ainult 106 176 kg, mitte 180 000 kg.
5.Hageja tõi 05.09.2014 kohtuistungil välja, et poolte vahel sõlmitud müügilepingu tingimused nähtuvad arvetest, mis on kostja poolt tasumata. 32. nädalal (05.-11.08.2013) müüs ta kostjale kokku 112 697 kg arbuusi (t I kd lk 176-179), mis tõendab, et kostja esitatud käsitlus poolte kokkulepetest ja väidetavast asendustehingust on ebaõige.
6.EP ütlused on ebausaldusväärsed, kuna ta väitis, et hageja transportis arbuuse ainult Tallinna, samas on hageja 04.08.2013 arve kohaselt kostjale müünud arbuuse ka lepingu alusel, kus sihtkohaks oli Tartu (t II kd lk 58).
Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel oli sõlmitud suuline müügileping 31.nädala (29.07.-04.08.2013), 32.nädala (05.-11.08.2013) ja 33.nädala (12.-18.08.2013) kohta selliselt, et 31.nädala jooksul tarnib hageja 7 koormatäit arbuuse (arvestusega, et üks koormatäis kaalub u 20 000 kg) hinnaga 0.21 eurot/kg, 32.nädala jooksul 10 koormatäit arbuuse hinnaga 0.18 eurot/kg ja 33.nädalal 7 koormatäit arbuuse hinnaga 0.18 eurot/kg. Vastuolus müügilepingus kokkulepituga tarnis hageja kostjale nõutavas koguses arbuuse üksnes 31.nädala jooksul (7 koormatäit), 32.nädalal ainult 5 koormatäit ning 33. nädalal ainult 3 koormatäit arbuuse, seega kokku jättis hageja tarnimata 9 koormatäit arbuuse (u 180 000 kg).
8.Kostja oli hageja poolt tarnimisele kuuluvate kogustega arvestanud oma majandustegevuses ja kostja pidi sanktsioonide vältimiseks kasutama arbuuside hankimiseks asendustäitmist, mille tulemusena kandis kostja hinnavahe näol varalist kahju summas 11 938.34 eurot. 23.08.2013 esitas kostja hagejale tasaarvestusavalduse koos kahjunõuet käsitleva arvega (t I kd lk 58-60). Müügilepingu esemeks olnud arbuuse vajas kostja täitmaks omapoolseid kohustusi oma kliendi Maxima Eesti OÜ ees. Hagejale oli teada, et kostjal on kohustus tarnida arbuusid edasi kolmandast isikust lõpptellijale.
9.Suuliste müügilepingute sõlmimine on puu- ja köögivilja hulgimüügi sektori omapära arvestades tavapärase praktikaga. Hageja on esitanud kahjusumma, mis on tingitud 09.08.2013, 11.08.2013, 12.08.2013, 13.08.2013 ja 14.08.2013 Chairud OÜ-lt (t I kd lk 71-73, 89-91), 11.08.2013 Viljade Maailm OÜ-lt (t I kd lk 75), 12.08.2013 ja 13.08.2013 OÜ-lt Saneler (t I kd lk 78-80), 12.08.2013 GARTEN GmbH-lt KFT (t I kd lk 82, 83), 13.08.2013 UAB-lt Augma (t I kd lk 86) ja P.H. PAZAL Pawel Zaleskilt (t I kd lk 95-96) arbuuside tellimisega, arvestuse, et asendada hageja poolt tarnimata jäänud arbuuside kogust. Väiksemas mahus arbuuside tarnimise tõttu pidi hageja ette nägema, et kostja vastutab lõpptellija ees või on sunnitud pöörduma alternatiivsete pakkujate poole, mistõttu kostjale tekkinud kahju on hüvitatav võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lõigete 2 ja 3 kohaselt.
10.Kostja esitas 23.08.2013 hagejale VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hagiavalduses toodud arvetest tuleneva tasunõude kahju hüvitamise nõudega, seega on hageja nõue summas 11 983.34 eurot lõppenud ja haginõue on vastavas osas alusetu. Ebaõige on hageja seisukoht, et VÕS § 200 lõige 4 välistab tasaarvestuse kehtivuse. Samuti on ebaõige hageja väide, et kostja on jätnud arvest nr 04082013BAMX tasumata 53.17 eurot. Kostja tasus arve tervikuna 05.09.2013 (t I kd lk 99).
11.Hageja poolt pakutud ülimalt soodne hind 0.18 eurot/kg oligi põhjuseks, miks kostja otsustas müügilepingu esemeks olevad arbuusid tellida hagejalt ja müügilepingus toodud kogused lepiti kokku lõpptellija Maxima Eesti OÜ tellimust silmas pidades. Hageja rikkumise tõttu sattus kostja olukorda, kus tal oli äärmiselt lühikese ajaga vajalik hankida 180 000 kg arbuusi ja kuivõrd ühelgi kodumaisel tarnijal ei olnud üksinda võttes pakkuda sellist kogust, oli kostja sunnitud puuduolevad arbuusid hankima mitmelt erinevalt, sh välismaistelt, tarnijatelt. Kostja otsis asenduskauba tellimiseks erinevaid tarnijaid ning parimaid võimalikke tingimusi. Majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on lepingupoole jaoks ettenähtav ja arusaadav, et lepingulise kohustuse rikkumisega võib kaasneda teise lepingupoole vastutus kolmandate isikute ees. Hageja tarnijana oli müügilepingu sõlmimisel teadlik, et kostja vajab arbuuse oma majandustegevuses edasimüügiks.
12.05.09.2014 kohtuistungil selgitas kostja, et käsitleb Maxima Eesti OÜ-ga seonduvalt negatiivse tagajärjena seda, et kui Maxima Eesti OÜ-le ei oleks arbuuse tarnitud, ei oleks Maxima Eesti OÜ suure tõenäosusega kostjaga edaspidi koostööd teinud. Kahju oleks olnud suur, kui koostöö oleks lõppenud. Leping hagejaga sõlmiti 2013.a juuli lõpu erinevatel päevadel.
13.Kostja tellitud arbuusid lälsid lõppastmes Maxima Eesti OÜ-le, mis nähtub ka 29.07.2013 e-kirja teemarealt „Maxima arbuus 1 arve“. Kui ilmnes, et hageja ei ole tähtaegselt kokkulepitud arbuuse tarninud, pöördus kostja nõukogu liige EP korduvalt telefoni teel hageja (SM) poole, nõudes selgitust ja probleemide kõrvaldamist, seega andis kostja hagejale võimaluse rikkumine heastada. Kostja ja Maxima Eesti OÜ vahel on sõlmitud tarneleping (t I kd lk 153-157), mis raamlepinguna reguleerib pooltevahelisi suhteid. Kostja raamatupidamisprogrammi väljavõtted (t I kd lk 158-169) tõendavad, et kostja müüs 2013.a 32.-34.nädala jooksul Maxima Eesti OÜ-le kokku 354 622 kg Ukraina arbuuse, millises mahus tellimuse täitmine osutus võimalikuks üksnes seetõttu, et kostja tellis hageja poolt tarnimata jäetud 180 000 kg arbuusi asendusmüüjatelt. Hageja väide, nagu oleks asendustehingud olnud u 106 000 kg, on vale. Asendustehingute arvetest ja maksekorraldustest (t I kd lk 71-98) nähtub, et maht oli 180 000 kg. Kostja sõlmis hagejaga müügilepingud 30.07.2013 ja 31.07.2013 ning samal päeval ka Maxima Eesti OÜ-ga 32. ja 33.nädala kohta. Kostjal oli ka hagejaga vaja leppida kokku nädalate kohta, üks kokkulepe oli nädala kohta, mitte ei olnud tegemist hageja väidetud süsteemiga, kus tuvastamata arv müügilepinguid sõlmiti.
14.Tunnistaja SM ütlused on ebaõiged, vastuolulised ja need ei ole eluliselt usutavad. SM ütlustest ei selgu, millal müügilepingud sõlmiti. Esimese astme kohtu otsus
15.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 11 938.34 eurot, viivise 89.09 eurot ajavahemiku 04.09.2013 kuni 14.10.2013 eest ja alates 15.10.2013 viivise põhivõlgnevuse tasumata osast VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses, kuid kokku mitte rohkem kui 11 938.24 eurot. Menetluskulud jäid 99% ulatuses kostja ja 1% ulatuses hageja kanda.
17.Poolte vahel puudub vaidlus, et: poolte vahel on sõlmitud suulised müügilepingud arbuuside tarnimiseks ja müügiks; kostja on hagejale vastavalt kokkuleppele tarninud 2013.a 31.-33.nädala jooksul 15 koormatäit arbuuse ja vastavalt väljastanud 04.08.2013 arve nr 04082013BAMX1 summas 5071.75 eurot, 09.08.2013 arve nr 09082013BAMX summas 4409.21 eurot, 14.08.2013 arve nr 14082013BAMX summas 4310.50 eurot ja 17.08.2013 arve nr 17082013BAMX summas 4318.49 eurot (t I kd lk 6-9), kokku summas 18 109.95 eurot.
18.Pooled vaidlevad selle üle, millal ja millistel tingimustel sõlmiti müügilepingud arbuuside tarnimiseks, kas hageja on rikkunud oma lepingulisi kohustusi, kas hagejal on kostja ees müügilepingust tulenev kahju hüvitamise kohustus ja kas tasaarvestuse tulemusena on kostja rahuldanud hageja nõude.
19.Kohus leidis menetlusosaliste esitatud väidetest ja asjas kogutud tõenditest tulenevalt, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
20.Tunnistaja SM ütluste kohaselt (t II kd lk 26-27) on hageja ja kostja vahel sõlmitud 16 suulist lepingut, mille alusel müüdi kostjale arbuuse. Lepingute sõlmimine toimus telefoni teel, kui hagejal oli pakkuda arbuuse, siis helistas SM EP-le ja kui kostjal oli vaja, siis helistasid nemad hagejale. Igal üksikul korral lepiti kokku kolm peamist tingimust ehk hinna, koguse ja tarnimise kuupäeva. Tunnistaja EP’i ütluste kohaselt (t II kd lk 33-36) sõlmisid hageja ja kostja arbuuside tarnimiseks kolm suulist müügilepingut vastavalt 22.07.2013, 30.07.2013 ja 31.07.2013. Esimese lepingu sõlmis hageja nimel SM ja kostja nimel AP, 30.07.2013 ja 31.07.2013 kokkulepped sõlmis kostja nimel EP suuliselt telefoni teel.
21.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-41-05 punktis 12 avaldanud, et kohus on seotud hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Eeltoodust tulenevalt ja TsMS § 232 lõike 1 ja § 436 lõike 7 alusel ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega ja hindab hageja müügilepingutega seotud väidete paikapidavust tõendite ja asjaolude põhjal.
22.Menetlusosalised ei ole esitanud põhistatud ja tõendatud asjaolusid, mis näitaksid SM või EP ütluste vaieldamatut usaldusväärsust, mistõttu puudub kohtul alus vastandlike ütluste korral tugineda vaid ühe tunnistaja ütlustega kinnitatud väidetele. Kuivõrd poolte esitatud ütlused lepingute sõlmimise kohta on vastuolulised (nt lepingute täitmise koht, sõlmitud lepingute arv ja asjaolud) ja tsiviilasjas esitatud muud tõendid ei ole tõenda üheselt kummagi menetlusosalise väidete tõesust, siis puudub kohtul alus lepingute sõlmimise asjaolude ja tingimuste osas tugineda tunnistajate antud ütlustele.
23.Tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis hinnates ei ole alust pidada tõendatuks hageja või kostja väiteid müügilepingute sõlmimise asjaolude ja tingimuste kohta. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et menetlusosalised tegid majandus- ja kutsetegevuses koostööd selliselt, et kostja poolt tellimuste esitamise korral toimus vastavalt kokkuleppe saavutamisele hageja poolt tellimuste aktsepteerimine ning täitmine. Kuivõrd menetlusosalised ei ole tõendanud enda esitatud väidete kohaste suuliste müügilepingute (hageja väidete kohaselt 16 lepingut, kostja ütluste kohaselt 3 lepingut) olemasolu, siis pidas kohus põhjendatuks asuda seisukohale, mille kohaselt kostja poolt tellimuse esitamise korral (VÕS § 16 lõige 1) ja hageja poolt tellimuse vastuvõtmisega (VÕS § 20 lõige 1) saavutasid pooled VÕS § 9 lõike 1 mõistes kokkuleppe lepingu sõlmimiseks, mille alusel on hageja väljastanud kostjale arved. Kokkuleppe saavutamine kostja poolt ostetavate koguste osas on tõendatud vaid tsiviilasjas esitatud arvetega (t I kd lk 6-9, 175-179), mida kostja ei ole vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud eraldiseisvate suuliste müügilepingute sõlmimine igal tsiviilasjas esitatud arvel kajastatud koguses ja hinnaga.
24.Võttes arvesse, et suuliste müügilepingute sisu ei ole tõendatud ja tõendatud ei ole hageja kohustus tarnida arbuuse suuremas koguses, kui seda tehti, siis ei ole ka asjakohased kostja motiivid hagejalt arbuuside tellimise kohta.
25.Kohus on 05.09.2014 kohtuistungil menetlusosalistele põhjalikult selgitanud, et kohtule tuleb esitada lepingu sõlmimist, selle tingimusi ja pooltevahelist suhtlust tõendavad tõendid. Lepingupoolte riisiko suuliste lepingute rikkumiste korral on kokkuleppe saavutamise ja rikkumise tõendamine. Kostja on esitanud väite, mille kohaselt valdkonna eripärast tulenevalt on praktikas kasutusel suulised lepingud, samas nähtub asjas esitatud materjalidest, et kostja ja Maxima Eesti OÜ vaheline suhtlus toimus ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja e-kirja teel (t I kd lk 67-70). Käesoleval juhul võib kostja poolt vaid suuliste ja tõendamata kokkulepete alusel kahju hüvitamise nõude
esitamist pidada hooletuks käitumiseks, kuna kostja ei ole võimaldanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud lepinguid suuremas mahus kui tegelikult tarniti ning millest tulenevalt oleks hageja rikkunud oma kohustust tarnida kostjale suuremas koguses arbuuse.
26.Ka kostja esitatud e-kirjad (t I kd lk 57-59) ei tõenda müügilepingute sõlmimist suuremas koguses kui arvetel kajastatud, sest 23.08.2013 e-kirjas teemareaga „kahjunõue“ ei ole nähtav kirja sisu või kas kirjal on manuseid. Seega ei ole võimalik üheselt öelda, kas 22.08.2013 e-kirjas olev kahjunõude põhjendus, mis on saadetud EP-lt EP-le (t I kd lk 5859), oli hageja poolt kätte saadud. Lisaks nähtuvad kostja nõukogu liikme EP kirjast vaid kostja poolt esitatud asjaolud, mis eraldiseisvalt ei saa tõendada hagejapoolseid tahteavaldusi või pooltevaheliste suuremahuliste müügikokkulepete olemasolu.
27.Kohtu hinnangul olukorras, kus kostja 32.nädalal väidetavalt avastas, et hageja tarnib arbuuse väiksemas koguses, kui oli kokku lepitud, oleks olnud põhjendatud eeldada kostja poolt täiendavate abinõude kasutuselevõtmist lisaks telefonikõnedele, et tagada nõuetekohane kauba tarnimine. Kostja ei ole tõendanud muudmoodi kui EP kirjalike ütlustega, et on 2013.a 32. ja 33.nädalal pidanud kostjapoolset tarnete tegemist mittenõuetekohaseks või ebapiisavaks.
28.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et menetlusosaliste vahel olid sõlmitud suulised müügilepingud VÕS § 11 lõike 1 ja § 208 llõike 1 kohaselt 04.08.2013, 05.08.2013, 06.08.2013, 07.08.2013, 10.08.2013, 09.08.2013, 14.08.2013 ja 17.08.2013 arvete ja koguste osas (t I kd lk 6-9, 175-179) ning tõendamata on kostja väited selle kohta, et hageja oli kohustatud tarnima kaupa tegelikult tarnitud kogusest suuremas koguses.
29.Kuivõrd tõendatud ei ole hageja ja kostja vahel suuliste müügilepingute sõlmimine, mille kohaselt hageja oli kohustatud 2013.a 32.nädalal tarnima 10 koormatäit ja 33.nädalal 7 koormatäit arbuuse, siis ei ole ka võimalik hagejapoolne lepingulise kohustuse täitmata jätmine ja lepingu rikkumine VÕS § 100 mõistes.
30.Võttes arvesse, et tõendamata on kokkuleppe ja lepingu olemasolu, mille väidetavast rikkumisest tulenevalt kostja on esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõude, tuleb pidada hageja vastu esitatud väidetavast rikkumisest tulenevat nõuet alusetuks.
31.Kohus märkis täiendavalt, et kostja poolt esitatud arved teistelt tarnijatelt arbuuside ostmise kohta (t I kd lk 71-98) ei ole otseselt seostatavad väidetava hageja rikkumisega. Kuivõrd kostja igapäevane majandustegevus on puu- ja köögiviljade hulgimüük ja sisseostmine, võib erinevate tarnijate kasutamist ja suurtes kogustes kauba tellimist pidada igapäevase majandustegevuse raames tavapäraseks. Teistelt tarnijatelt ostetud arbuuside seostamine käesoleva tsiviilasja vaidlusega on ainult kostja väidetest ja tunnistaja ütlustest tulenev ega ole põhjendatud muude asjas esitatud tõenditega.
32.Suuliste müügilepingute rikkumise puudumise ja kahju hüvitamise asjaolude tõendamatuse tõttu kohus kostja väiteid nõude tasaarvestamise ja kahju tekkimise kohta täiendavalt ei käsitlenud.
33.Hageja on esitanud põhinõude summas 11 991.51 eurot, mis koosneb mh 04.08.2013 arve nr 04082013BAMX1 tasumata osast 53.17 eurost. Kostja on 06.11.2013 vastuses välja toonud, et tasus arve nr 04082013BAMX tervikuna 05.09.2013 (maksekorraldus; t I kd lk 99). Teiste arvete põhjendatuse osas kostja vastuväiteid ei esitanud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja on kostjale esitanud 04.08.2013 arve nr 04082013BAMX1 (t I
kd lk 6) summas 5071.75 eurot ja 05.08.2013 arve nr 05.08.2013BAMX (t I kd lk 176) summas 3138.91 eurot, kokku summas 8210.66 eurot. Samuti on kostja 05.09.2013 maksekorraldusega nr 503 (t I kd lk 99) tõendanud, et tasus hagejale 8210.66 eurot arvete nr 04082013 ja 05.08.2013 eest. Hageja ei ole esitanud tsiviilasjas põhistatud seisukohta ja tõendeid selle kohta, et kostja 05.09.2013 maksekorraldusega ei ole hageja nõuet täielikult rahuldatud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja 04.08.2013 arvest tulenev nõue on 05.09.2013 maksekorraldusega kostja poolt tasutud täies ulatuses ja nõue on VÕS § 186 punkti 1 alusel lõppenud kohase täitmisega.
34.Poolte vahel puudub vaidlus arvete nr 09082013BAMX, 14082013BAMX ja 17082013BAMX summade suuruse osas, mida kostja ei ole tasunud. Eeltoodust lähtuvalt on kohtu hinnangul põhjendatud VÕS § 108 lõike 1 alusel rahuldada hageja nõue kostja vastu summas 11 938.34 eurot.
35.Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-87-10 punktis 12 on korratud seisukohta, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Kuivõrd hageja põhinõue kuulub rahuldamisele osaliselt, siis on põhjendatud rahuldada viivisenõue vastavalt vähendatud ulatuses.
36.Eeltoodust tulenevalt puudub alus rahuldada hageja 17.10.2013 menetlusdokumendis esitatud arvestuses 14.10.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõuet summas 0.51 eurot (arvestatud perioodil 04.09.2013-14.10.2013 põhinõudelt 53.17 eurot). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et arvete maksetähtaeg oli 30 päeva kauba üleandmisest arvates, mistõttu tuli kostjal tasuda 04.08.2013 arve nr 04082013BAMX hiljemalt 03.09.2013. Kuivõrd kostja on tasunud arve 05.09.2013, siis on kostja tasumisega olnud viivituses 2 päeva ja hageja kasuks on põhjendatud välja mõista viivis summas (53.17 x 8,5% x 2 / 365) 0.02 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud eeltoodust tulenevalt ning VÕS § 113 lõike 1 alusel rahuldada hageja viivisenõue summas (0.02+20.99+31.12+36.96) 89.09 eurot. Hageja edasiulatuva viivise nõue tuleb TsMS § 367 lõike 1 ja VÕS § 113 lõike 1 teise lause alusel rahuldada, pidades silmas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-10 avaldatud seisukohta, et põhjendatud viivisenõue ei ületa põhivõlgnevuse summat, kuna hageja ei ole tõendanud suurema kahju olemasolu. Apellatsioonkaebus
37.05.11.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuses osas, milles hagi rahuldati, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
38.Kohus rikkus oluliselt menetlusnorme. Kaevatav otsus on vastuoluline ja olulises osas põhjendamata. Kohus leidis, et poolte vahel sõlmitud kokkulepete hindamisel ei saa lähtuda vaid ühe poole väidetest ja vastavaid väiteid kinnitavatest ühe tunnistaja ütlustest. Vaatamata sellele märgib kohus otsuses, et kohtu arvates kajastab iga tsiviilasjas tõendina esitatud arve hageja ja kostja vahel eraldi sõlmitud müügilepingut, so pooled sõlmisid kohtu hinnangul arvete arvule vastava hulga müügilepinguid. Selliselt lähtus maakohus tegelikkuses hageja poolt 12.09.2014 menetlusdokumendi punktis 2 ja tunnistaja SM kirjalike ütluste punktis 1 esitatud väitest, et iga hageja väljastatud arve kajastab eraldi kostja tellimust ning pooled sõlmisid seega arvete arvule vastaval hulgal müügilepinguid.
39.Kohtu tuginemine hageja ja SM väidetele on seda vastuolulisem, et kohus ise märgib otsuses mitmel korral, et tunnistajate ütlused ei ole vaieldamatult usaldusväärsed ega tõenda poolte väiteid müügilepingute sõlmimise asjaolude kohta.
40.Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt sedastanud, et kohtuotsuse põhjendamise kohustusest tulenevalt peab kohus analüüsima otsuses kõiki tõendeid ja võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, mh seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kaevatav otsus ei vasta TsMS § 442 lõikele 8 ega laiemalt kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Otsusest ei selgu, millised on need tõendid, mille kogumis hindamise pinnalt jõudis kohus järeldusele, et hageja või kostja väiteid müügilepingute sõlmimise asjaolude ja tingimuste kohta ei ole alust pidada tõendatuks. Täielikult jättis kohus tähelepanuta kostja väited ja viited konkreetsetele tõenditele selle kohta, et tunnistaja EP ütlused koosmõjus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega kinnitavad veenvalt EP ütluste ja kostja väidete usaldusväärsust ja tõelevastavust. Tunnistaja EP ütlused on hagejaga müügilepingute sõlmimise asjaolude (sh lepingute arvu, sõlmimise aja ning põhitingimuste) kohta kooskõlas asjas esitatud kirjalike tõenditega ning puudub igasugune alus seisukohaks, et EP ütlused ei ole usaldusväärsed. Erinevalt kostjast, kelle positsioon on nii kohtueelselt kui menetluses olnud läbivalt ühtne, on hageja ning viimase tunnistaja SM seisukohad „hüplevad”, vastuolulised ega ole eluliselt usutavad.
41.Maakohus jättis täielikult tähelepanuta kostja väited (vt kostja 09.12.2014 seisukoha punkt 2.1.4), et olukorras, kus kostja on tõendanud, et tellis hagejalt arbuuse eesmärgiga need omakorda Maximale tarnida ning tarned Maximale toimusid nädalapõhiselt, olid ka poolte vahel sõlmitud müügilepingud nädalapõhised ning vastavad kokkulepped tuli sõlmida piisava aja jooksul enne Maxima tarneperioodi algust. Nii sõlmisidki pooled 31.nädala kohta müügilepingu 22.07.2013, 32.nädala kohta 30.07.2013 ning 33.nädala kohta 31.07.2013. Maakohtu seisukohast lähtudes tuleks nentida, et kostja asus alles vaidlusaluste nädalate (so 32. ja 33.nädal) kestel hagejaga arbuuside tellimiseks läbirääkimisi pidama, samal ajal kui kostjale oli juba juuli lõpust teada, et tal on 32. ja 33.nädala osas Maxima ees siduvad kohustused. Ükski mõistlik isik ei võtaks endale sellist riski ja seda eriti, kui arvestada, et reeglina kulub arbuuside Ukrainast Eestisse tarnimiseks aega neli päeva, mis on üksnes puhas sõiduaeg, millele lisandub täiendav ajakulu seonduvalt tellimuste esitamise (sh läbirääkimiste pidamise), tellimuste täitmiseks vajaliku kauba kogumise ja pealelaadimise ning selle sihtkohas mahalaadimisega. Maakohtu kirjeldatud viisil käitudes, kus iga arve aluseks oli väidetavalt kostja eraldi tellimus, ei oleks kostjal olnud mingit võimalust täita oma kohustusi Maxima ees tähtaegselt.
42.Väär ja olulises vastuolus menetlusnormidega on maakohtu seisukoht, et kostja poolt võib vaid suuliste ja tõendamata kokkulepete alusel kahju hüvitamise nõude esitamist pidada hooletuks käitumiseks, kuna kostja ei ole võimaldanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud lepinguid suuremas mahus kui tegelikult tarniti ning millest tulenevalt oleks hageja rikkunud oma kohustust tarnida kostjale suuremas koguses arbuuse. Leides, et kostja ei ole esitanud suuliste müügilepingute sisu ja lepingute rikkumise tõendamiseks ühtegi tõendit, on kohus jätnud meelevaldselt kõrvale kostja tunnistaja EP ütlused. Kohtu seisukohast võib aru saada, et kohus aktsepteerib üksnes dokumentaalseid tõendeid, milline seisukoht on otseses vastuolus TsMS § 232 lõikes 2 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega. VÕS § 11 lõike 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt ja kostja arvates on lepingu sõlmimisel osalenud tunnistaja ütlused suulise lepingu sisu tõendamiseks vaieldamatult asjakohaseks tõendiks. Tunnistaja EP ütlustega on üheselt tõendatud, et hageja jättis 32.nädala jooksul kostjale tarnimata 5
koormatäit ja 33.nädala jooksul 4 koormatäit Ukraina arbuusi ehk kokku 9 koormatäit (ca 180 000 kg). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja kostjale viidatud 9 koormatäit arbuuse ei tarninud, vaid hageja vastuväide on, et tal ei olnudki selleks lepingulist kohustust. Kooskõlas Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega on kostja tunnistaja ütluste abil tõendanud nii selle, millises koguses pooled müügilepingutes kokku leppisid, kui selle, millise koguse jättis hageja kostjale tarnimata. Kuna kostja soovis hagejalt tellitud arbuusid tarnida omakorda Maximale, tõendavad hageja rikkumist ja kostja poolt asendustehingute tegemist lisaks EP ütlustele ka kostja 12.09.2014 seisukohale lisad, millest nähtuvalt müüs kostja 32.-34.nädalal Maximale kokku 354 622 kg Ukraina arbuusi, mis on ca 17 koormatäit (354 622 kg/20 000 kg). Samal ajal ei ole vaidlust selles, et hageja tarnis kostjale 32.nädala vältel üksnes 5 koormatäit ja 33.nädala vältel 3 koormatäit arbuusi, st kokku 8 koormatäit. Kostja poolt Maximale tarnitud 17 koormatäie ja hageja poolt kostjale tarnitud 8 koormatäie vahe näol ongi tegemist hageja müügilepingutest tulenevate kohustuste rikkumisega, millises ulatuses oli kostja sunnitud pöörduma asendusmüüjate poole. Maakohus jättis lisaks EP ütlustele põhjendamatult tähelepanuta ka ülalmainitud väljavõtted, mis kinnitavad arbuuside müümist Maximale kostja viidatud koguses ja seeläbi vaieldamatult ka nii hageja kohustuste rikkumise fakti kui rikkumise ulatust.
43.Ekslik ja põhjendamata on maakohtu järeldus, et olukorras, kus kostja avastas 32.nädalal, et hageja tarnib arbuuse kokkulepitust väiksemas koguses, pidanuks kostja rakendama lisaks telefonikõnedele täiendavaid abinõusid, et tagada kauba nõuetekohane tarnimine. Arusaamatuks jääb, milliseid abinõusid pidanuks kostja täiendavalt rakendama. Tunnistaja EP ütlustega on tõendatud, et rikkumiste ilmnemisel pöördus ta telefoni teel hageja poole ning andis hagejale võimaluse rikkumine heastada. Selle asemel teatas aga hageja, et tal ei ole asenduseks kusagilt võimalik arbuuse saada ning EP hilisematele kõnedele hageja enam ei reageerinud. Kohus jätab täielikult tähelepanuta tõsiasja, et kostjal olid 32. ja 33.nädala tellimustega seonduvalt omakorda siduvad kohustused Maxima ees, mistõttu pidi hageja rikkumiste ilmnemisel kostja tegutsema ajalise surve tingimustes. Olukorras, kus hageja teatas telefoni teel sõnaselgelt, et temal ei ole võimalik ettenähtud mahus arbuuse tarnida ja asus seejärel vältima kostja järgnevaid telefonikõnesid, ei oleks täiendavalt kirjalike nõudekirjade esitamine andnud mingit tulemust. Mõistetavalt ei oleks ka 32. või 33.nädala jooksul kohtule hageja vastu müügilepingute täitmise nõudes hagi esitamine aidanud kostjal täita tähtaegselt oma kohustusi Maxima ees. Vastupidiselt maakohtu seisukohale rakendas kostja 32. ja 33.nädala vältel abinõusid, mis olid ajalise surve tingimustes kõige mõistlikumad ja aitasid vältida täiendava kahju tekkimist. Väär on kohtu väide, et kostja on üksnes EP ütlustega tõendanud, et pidas 32. ja 33.nädala vältel hageja täitmist mittenõuetekohaseks. Kostja esitas hagejale 23.08.2013 tasaarvestusavalduse ühes kahjunõude arvega nr 41-13 (t I kd lk 57-60) ning samuti tugines kostja hageja rikkumistele 23.09.2013 (t I kd lk 13-15) kohtueelses pöördumises. Tsiviilõigus tunnustab võlausaldaja õigust panna oma kahjunõue maksma hagiavaldust esitamata tasaarvestuse vormis, millist õigust kostja kohtuväliselt ka kasutas.
44.Vastuoluline on kohtu seisukoht, et teistelt tarnijatelt arbuuside ostmine ei ole otseselt seostatav hageja rikkumisega ning selline seos tuleneb üksnes kostja väidetest ja tunnistaja ütlustest ega ole põhjendatud muude asjas esitatud tõenditega. Ühelt poolt väidab kohus, et asendustehingute seos poolte vahel sõlmitud müügilepingutega ei ole tõendatud, kuid teisalt möönab, et tunnistaja ütlustega on selline seos siiski tõendatud. Samuti jääb kohtu käsitlusest järjekordselt mulje, et kohus aktsepteerib vastuolus TsMS § 232 lõikega 2 üksnes dokumentaalseid tõendeid – kuidas teisiti seletada asendustehingute tegemist tõendavate EP ütluste tähelepanuta jätmist.
45.Kohus jättis kohaldamata ka asjakohased materiaalõigusnormid. Kohus jättis otsuses täielikult käsitlemata kostja väited talle hageja rikkumiste tagajärjel tekkinud kahju suuruse ja kahjunõude hageja tasunõudega tasaarvestamise kohta. Kuivõrd kostja on tõendanud müügilepingute sõlmimise kostja väidetud tingimustel ning hagejapoolse müügilepingute rikkumise, tulnuks kohtul kohaldada VÕS § 100, § 101 lõike 1 punkti 3, § 115, § 127 ja § 208 lõiget 1 ning tunnustada kostja kahju hüvitamise nõuet. Kostja kahjunõue on tõendatud, oli hagejale müügilepingute sõlmimisel ettenähtav ning kostjale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses hageja rikkumistega.
46.Kostja ei vaidlusta otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata arve nr 04082013BAMX1 alusel esitatud hageja nõude 53.17 euro tasumiseks. Kohus leidis õigesti, et kostja tasus nimetatud arve tervikuna juba kohtueelselt. Küll aga vaidlustab kostja kõnealuse arve eest viivise summas 0.02 eurot väljamõistmise, kuivõrd põhivõlgnevuse puudumise tõttu ei saa hagejal olla kostja vastu ka viivisenõuet. Vastustaja seisukoht
47.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
48.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, kuulanud korduvalt üle tunnistajad EP ja SM, sh vastastanud tunnistajaid, ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
49.Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omab keskset tähtsust, kas kohtumenetluse tulemusena on leidnud tõendamist kostja väide, et tegelikkuses leppisid pooled 32. ja 33 nädalal tarnimiseks kokku suuremas koguses arbuuse, kui hageja faktiliselt tarnis (32. nädalaks 10 koormat, tegelikkuses tarnis 5 koormat, ja 33. nädalaks 7 koormat, tegelikkuses tarnis 3 koormat). Faktiliselt tarnitud kogus on tõendatud dokumentaalsete tõenditega ja selles osas pooled ei vaidle. Sellest suuremas koguses kokkuleppe saavutamise tõendamise koormus lasub TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt kostjal, kuna vastava väite esitas oma (vastu)nõude põhjendamiseks kostja ja hageja vaidles sellele vastu.
50.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei suutnud veenvalt oma väidet kokkulepitud konkreetsetest kauba kogustest 32. ja 33. nädalaks tõendada. Tunnistajate ütlused olid ja on ka peale ringkonnakohtus nende suulist ülekuulamist ning vastastamist nimelt selles osas (kokkuleppe saavutamises konkreetsete koormate arvu osas) vasturääkivad. EP-i ütluste kohaselt tellis ta 32. nädala alguses SM-lt 32. ja 33. nädalaks konkreetse arvu koormaid, SM ütluste kohaselt ei lubanud ta kindlat arvu koormaid, kuna talle ei olnud teada, millal täpselt ja kui palju autosid arbuusidega Ukrainast kohale jõuab. Muus osas tunnistajate ütlused nendevahelise suhtlemise eluliste asjaolude üle käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt oluliselt ei erine. Ükski dokumentaalne tõend koguse kokkulepet otseselt ei kinnita. Kostja dokumentaalsed tõendid kinnitavad küll kostja kokkuleppeid kaubandusketiga Maxima, kuid mitte kokkuleppeid hagejaga. SM väiteid kinnitab
kaudselt asjaolu, et saadud kauba eest tasuti reeglina nimelt koormate kaupa ehk iga koorma eest eraldi. Eeltoodu alusel ei ole ringkonnakohtul ega olnud ka maakohtul alust pidada kostja tunnistaja EP-i ütlusi usaldusväärsemateks kui hageja tunnistaja SM ütlusi. Maakohus põhjendas otsuses, miks ta jättis mõlema tunnistaja ütlused arvesse võtmata ning tegi otsustuse dokumentaalsete tõendite alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-13614 rõhutanud, et kohus peab põhjendama, miks ta ühe või teise tõendi kõrvale jätab. Kontrollitav maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lõike 8 nõuetele ega ole vastuoluline. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks maakohus, juhul, kui tal tunnistajate kirjalike ütluste alusel piisavat sisseveendumust ei teki, kaaluma nende vahetut suulist ülekuulamist. Käesolevas asjas aga möönab kolleegium, et ka peale suulist ülekuulamist vasturääkivused säilisid ja lõpptulemusena oleks maakohus ka siis jõudnud eelduslikult samale lahendusele. Samale lõppjäreldusele oleks maakohus jõudnud ka juhul, kui ta oleks lisaks dokumentaalsetele tõenditele võtnud arvesse SM ütlused osas, milles need on kooskõlas dokumentaalsete tõenditega. EP-i ütlusi kokkuleppe kohta vaidlusaluse koguse osas ükski dokumentaalne tõend ei kinnita. Kuna tõendamist ei leidnud kokkuleppe sõlmimine kostja väidetud koguste osas, siis leidis maakohus asjakohaselt, et tõendamist ei leidnud kostjal sellise nõude olemasolu hageja vastu, mida ta oleks olnud õigustatud 23.08.2013 avaldusega tasaarvestama.
51.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad apellatsiooniastmes kantud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
52.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.