Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

kogenud arsti oma, võis tegemist olla raviveaga. Sotsiaalministeeriumi Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 17.04.2013 protokollis andis komisjon hinnangu kostja poolt hagejale osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. Protokolli punktis 7.3 märgib komisjon, et operatsioonieelselt patsiendile selgitati võimalikke operatsioonivariante. Liigese proteesimisest patsient keeldus, küll nõustus liigese luulise fikseerimisega. Operatsiooni käigus pidas opereeriv kirurg aga õigeks stabiliseerida liiges pehmete kudede (sidemed) plastikaga, kuigi taolise metoodika rakendamisest patsiendi väitel operatsioonieelselt juttu ei olnud. Hageja kinnitab, et enne operatsiooni ei ole opereeriv arst hagejat teostatud operatsioonivariandist kuidagiviisi teavitanud, selgitanud ega kooskõlastanud. Sotsiaalministeeriumi Tervishoiutenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 17.04.2013 protokollist ja Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikumi emeriitprofessor T H ekspertarvamusest nähtub, et kostja ei ole kooskõlastanud hagejaga rakendatavat operatsioonimeetodit. Samuti on kostja valinud operatsioonimeetodi, mis ei olnud hageja tervislikku seisundit arvestades näidustatud. Hageja tervislik seisund ei ole operatsiooni järgselt paranenud, kuigi operatsioonist on möödas juba üle ühe aasta. Hagejale terviseteenuse osutamisega tekitatud tervisekahju on põhjuslikus seoses kostja poolt tehtud operatsiooniga. Hageja on pidanud kannatama pikaajaliselt valu käes ja viibima täiendaval operatsioonil ja ravil ning paratamatult muutma oma elukorraldust. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastavalt kostja 05.12.2013 kirjas (hagiavalduse lisa 7) selgitatule oli hagejale põhimõtteliselt võimalik teostada nelja liiki operatsioone, kusjuures raviarst dr. G teavitas patsienti kõikidest operatsioonivõimalustest. Liigest säästvad operatsioonid on liigest ümbritsevate sidemete plastika ja ekstensioon-tüüpi osteotoomia (liigese telje muutmine). Liigest või tema funktsiooni mittesäästvad operatsioonid on artroplastika ehk liigese proteesimine (kasutada saab nii tehisliigest ehk endoproteesi kui ka patsiendi enda kudesid) ja liigese jäigastamine (liiges säilib, kuid muudetakse paindumatuks). Asjaolu, et liigese proteesimine on antud juhul parim võimalikest alternatiividest, on väljaspool vaidlust. Seda soovitas kostja ja dr. H (hagiavalduse lisa 1) ning see oli operatsioon, mis kordusoperatsioonina hagejale teostati (hagiavalduse lisa 5). See, et liigese jäigastamine ei olnud antud juhul näidustatud, tuleneb samuti samadest asjaoludest. Esiteks sellest, et sellist operatsiooni kostja ei teostanud. Teiseks sellest, et dr. H arvamuse kohaselt kasutatakse jäigastamist ainult noorematel füüsilist tööd tegevatel isikutel (patsient oli operatsiooni ajal 52 aastane). Kolmandaks sellest, et seda meetodit ei kasutatud ka kordusoperatsioonil. Üldiselt võibki liigese jäigastamist tänapäeval pidada kõige viimaseks abinõuks, mida kasutada siis, kui teised meetodid ei anna tulemust – tegemist on ju sisuliselt invaliidistamisega. Hageja problemaatilise liigese jäigastamine on võimalik ka käesoleval ajal. Samuti oli kostja seisukohal, et valitud operatsioonimeetod oli näidustatud. Vaidlust ei ole selles, et kostja soovitas esimese valikuna artroplastikat, dr. H pidas seda ainuvõimalikuks (kuna liigese jäigastamine ei olnud vanuse tõttu põhjendatud) ning kordusoperatsioonil patsient ka artroplastikaga nõustus. Vaidlust ei ole ka selles, et patsient ei andnud kostjale nõusolekut artroplastikaks. Seega pani hageja ise kostja olukorda, kus kostja oli sunnitud leidma alternatiivse ravivõimaluse kõige näidustatumale ravivõimalusele. Kui välistada artroplastika, siis alternatiivideks ongi kõik ülejäänud kolm operatsioonimeetodit. Alternatiive tulebki valida liigest ja tema funktsiooni säilitavas järjekorras vastavalt sellele, mis operatsiooni käigus ilmneb.

Kostja leidis, et kostja poolt valitud meetod oli nõusolekuga hõlmatud. Patsient soovis hagiavalduse kohaselt liigese jäigastamist (hagiavalduse p 1.2 „luuline fikseerimine“). Kostja vaidleb sellele vastu ja leidis, et hageja ei soovinud liigese jäigastamist. Hageja väide, et ta soovis liigese jäigastamist, on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Esiteks sellega, et ka kordusoperatsioonil ei jäigastatud liigest. Teiseks sellega, et dr. H arvamuse kohaselt jäigastatakse seda liigest ainult noortel. Kolmandaks sellega, et kuna hageja keeldus liigest mittesäästvast, kuid liigese funktsiooni säilitavast artroplastikast, siis on ebaloogiline väita, et ta soovis liigese täielikku invaliidistamist. Samuti oli patsient nõus ekstensioon tüüpi osteotoomiaga kui liigese funktsiooni säilitava operatsiooniga. Mõlemad operatsiooni tüübid (jäigastamine ja ekstensioon tüüpi osteotoomia) traumeerivad liigest rohkem, mistõttu on loogiline järeldada, et kui operatsiooni käigus selgub, et näidustatud on ka veelgi vähem traumeeriv meetod, siis hõlmab teiste meetodite suhtes antud nõusolek ka seda meetodit. Liigest invaliidistava ja ulatuslikuma meetodi asemel valiti liigest kõige rohkem säästev meetod. Seetõttu ei olnud ka mingit põhjust operatsiooni katkestada ja patsiendilt täiendavat nõusolekut küsida. Lisaks leidis kostja, et kahju ei ole tekkinud. Kostjale jääb arusaamatuks, milles hageja hüvitamisväärne kahju seisneb, eeldusel, et tegemist oli näidustatud tervishoiuteenusega. Kui tegemist ei olnud näidustatud tervishoiuteenusega, siis on tõesti tegemist VÕS § 762 rikkumisega ja sellest tekkinud tervisekahjustused võivad tekitada hüvitamisväärset mittevaralist kahju. Kui aga tegemist oli näidustatud tervishoiuteenusega ning kohus leiab erinevalt kostjast, et näidustatud tervishoiuteenus ei olnud patsiendi nõusolekuga hõlmatud, siis puhtalt asjaolust, et patsiendile osutati näidustatud ja kvaliteetset teenust ilma tema nõusolekuta, ei saa kostja hinnangul tekkida hüvitamisväärset mittevaralist kahju. Selline kahju ei ole kuidagi normi kaitse-eesmärgiga hõlmatud ega ka ette nähtav. Maakohtu otsus 01.12.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2000 eurot tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel (tl 4, tl 47-48). Vaidlus puudub ja tõendid kinnitavad asjaolu, et 21.09.2012 tegi kostja hagejale Ida Tallinna Keskhaiglas valude tõttu vasema käe pöidla-randme-kämblaliigesese vasaku esimese karpometakarpaal-liigese kirurgilise repositsiooni ja stabiliseerimise sidemete plastikaga (tl 2, tl 10, tl 21 tl 47-48, tl 137). Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg-le 1 ja § 759 lg-le 1 ja märkis, et seega lahendab kohus vaidluse lepingut reguleerivate sätete alusel. Hageja poolt esitatud kahjuõude olemasolu esmaseks eelduseks on kostja poolt tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustuste rikkumine. Kohus peab kindlaks tegema, kas kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsioon oli näidustatud, kas valitud meetodil operatsiooni tegemiseks oli olemas hageja nõusolek ja kas operatsioon vastas arstiteaduse üldisele tasemele. Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg-le 1 on tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 766 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, pakutava

tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Patsienti võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul. Kohus leidis, et kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsioon ei olnud operatsiooni meetodit (labakäe liigese sidemete plastika) arvestades näidustatud. Seda, et valitud operatsioonimeetod ei olnud näidustatud, kinnitab nii T. H seisukoht (tl 10, pooled ei ole antud seisukoha autentsust kahtluse alla seadnud vaatamata dokumendil allkirja puudumisele) kui ka eksperdiarvamus (tl 103-107). Kohtul puudub alus kahelda ekspert A H seisukohas, et „...ei olnud näidustatud I kämblaluu – trapetsluu liigese sidemete plastika“ (tl 103), kuivõrd ekspert on oma seisukohta piisavalt põhjendanud ning ka pooled ei ole eksperdiarvamuse õigsust otseselt kahtluse alla seadnud. Kuigi kostja on menetluse käigus läbivalt väitnud, et hageja suhtes tehtud liigese sidemete plastika oli näidustatud operatsioon, ei ole kostja oma eksperdiarvamusega vastuolus olevat väidet tõendanud. Samuti leidis kohus, et kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsiooniks (labakäe liigese sidemete plastika) puudus ka kostja nõusolek. Kohus ei nõustunud kostjaga, et üheks operatsioonimeetodiks (ekstensioon tüüpi osteotoomia) antud nõusolek saanuks antud juhul hõlmata ka nõusolekut teiseks operatsioonimeetodiks (liigese sidemete plastika). Kuna ka kostja enda kinnitusel oli antud juhul olemas neli erinevat operatsioonimeetodit, sh ekstensioon tüüpi osteotoomia ja liigese sidemete plastika (tl 21), siis ei ole kohtu hinnangul võimalik väita, et ühe operatsioonimeetodi jaoks antud nõusolek saaks nö iseenesest hõlmata ka nõusolekut teiseks operatsioonimeetodiks. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et ta üldse mingi operatsioonimeetodi oleks hagejaga kooskõlastanud. Seda, et kostja oli nõus ekstensioon tüüpi osteotoomiaga, soovis kostja esmalt tõendada D G ütlustega (tl 48), kuid hilisemalt kostja loobus D G ülekuulamise taotlusest, viidates asjaolule, et ekspertiis on tehtud (tl 132). Samas eksperdiarvamusest nähtub, et „Operatsiooni nõusolekuvorm oli nii arsti kui patsiendi poolt allkirjastatud, paraku puudub operatsiooni nimetus, mida tegema hakatakse“ (tl 105). Seega kokkuvõttes tuleb järeldada, et kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsiooniks (labakäe liigese sidemete plastika) puudus hageja nõusolek. Kohus leidis, et hagejale 21.09.2012 kostja poolt tehtud operatsioon ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele, sest tegemist ei olnud näidustatud operatsiooniga. Kostja on oma kirjalikus vastuses üritanud eristada näidustust operatsiooniks ja operatsiooni vastavust arstiteaduse üldisele tasemele (tl 47), kuid kohtu hinnangul on selline eristamine vähemalt käesolevas vaidluses ebaõige. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et kostja poolt hageja nõusolekuta valitud operatsioonimeetod ei olnud näidustatud ning ekspert poleks sellist ravimeetodit valinud (tl 103-104). Kohus leidis, et vähemalt üldjuhul ei saa näidustamata operatsioon vastata arstiteaduse üldisele tasemele, sest vaid näidustus operatsiooniks saab kinnitada operatsiooni vajalikkust (ning ebavajalikke, st näidustamata operatsioone ei ole mõtet teha). Eeltoodut kinnitab ka Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande III (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi) lk 300 antud selgitus, mille kohaselt lepingu täitmise hindamisel arstiteaduse üldise taseme järgimise selgitamiseks on vajalik tuvastada, kas kõik osutatud tervishoiuteenused olid osutamise ajal näidustatud. Asjaolu, et näidustamata operatsioon oli teostatud nõuetekohaselt, ei saa aga kohtu hinnangul vähemalt üldjuhul muuta osutatud tervishoiuteenust arstiteaduse üdisele tasemele vastavaks. Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsioon ei olnud näidustatud, valitud meetodil operatsiooni tegemiseks ei olnud hageja nõusolekut ja operatsioon ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele, leidis kohus, et kostja on hageja ees

vastutav tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud võimaliku mittevaralise kahju eest. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Tulenevalt VÕS § 104 lg-st 3 on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine ning tulenevalt VÕS § 104 lg-st 4 on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kohus leidis, et arvestades hagejale teostatud operatsiooniks näidustuse ja hageja nõusoleku puudumist tuleb kostja käitumist hageja suhtes (kostja raviarsti tegevus on omistatav kostjale) antud juhul käsitleda hooletusena. Kohus ei pea kostja käitumist raskeks hooletuseks, sest vaidlus puudub selles, et hageja ei olnud algselt andnud nõusolekut eksperdi poolt hilisemalt soovitatud operatsiooniks (tl 5, tl 104-105), samuti puudub poolte vahel vaidlus, et kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsiooni meetod (sidemete plastika) oli võrreldes teiste alternatiivsete meetoditega liigest säästvam. Kuigi kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsiooni puhul ei olnud tegemist vajaliku operatsiooniga, ei olnud kostja poolt valitud meetod ka pöördumatute tagajärgedega. Hageja ei ole oma käest või pöidlast ilma jäänud ega nende liikuvust lõplikult kaotanud (tl 138). Ka eksperdiarvamuses on ekspert kostja valitud operatsioonimeetodi kohta öelnud, et tema poleks sellist operatsioonimeetodit valinud, viidates mh adekvaatsele röntgenuuringute kirjelduse puudumisele, kuid samas pole ekspert kasutanud antud operatsiooni suhtes niivõrd kategoorilisi negatiivseid hinnanguid, et kostja tegevust võiks pidada raskeks hooletuseks. Kohus leidis, et kuigi kostja käitumine hageja suhtes on olnud hooletu, ei ole kostja oma hoolsuse määra ületanud rikkujaga sarnasele isikule (ekspert) vastuvõetamatu määrani ehk raske hooletuseni. Tartu Ringkonnakohtu 02.12.2013 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-61884 on selgitatud, et VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Seega tähendab raske hooletus hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu selline käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Lisaks kostja vastutuse üldistele eeldustele on vajalik asjas tuvastada, kas hagejale on tekkinud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu mittevaraline kahju, ning kas mittevaraline kahju tekkis just kostja tegevuse tagajärjel. VÕS § 770 lg-s 4 on sätestatud, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-171-10 ps 16 asunud seisukohale, et isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-4508, p 17). Sellest tulenevalt peab just tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 13 selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Käesolevas asjas on tõendatud kostjapoolse ravivea olemasolu, mis hõlmab lisaks näidustamata operatsiooni tegemisele ka operatsiooniks hageja nõusoleku puudumist. Samuti on hageja kohtu hinnangul piisavalt põhistanud talle kostja poolse ravivea tagajärjel mittevaralise kahju tekkimise, mis seisnes eelkõige hagejaga kooskõlastamata tehtud näidustamata operatsiooni tagajärjel tekkinud valus ja kannatustes. Hagejale mittevaralise kahju tekkimist kostja tegevuse tagajärjel tõendab kohtu hinnangul ka eksperdiarvamus, mille p 3.9. kohaselt „21.09.2012 operatsiooni järgselt, liigese põletikuline protsess ägenes ja valusündroom süvenes, mille põhjustas liigese nihkumise korrektsioon kõhre kahjustuse tingimustes. Lisaks tekkis nahaarmi piirkonna ärritus nahaaluse pehmekoe õmblusest“ (tl 105). Samuti nähtub ekspertarvamusest, et korduvad kipsimmobilisatsioonid ja operatsioonid on mõjunud liigese struktuuridele nii, et on tekkinud liigese jäikus, mis taastusraviga pole paranenud ning et hagejal esinenud valud on dokumenteeritud Dr V 30.10.2012 ja 27.11.2012 ja Dr H poolt 15.10.2012 (tl 105). Seega kohtu hinnangul on hageja omapoolse tõendamiskoormise täitnud ning küllaldaselt põhistanud seda, et mittevaraline kahju tekkis just kostja tegevuse tagajärjel ning et õige ravi korral ei oleks talle mittevaralist kahju (füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi) tekkinud. Samas ei ole kostja tõendanud, et kohustuste rikkumine tema poolt ei põhjustanud hagejale kahju. Mittevaralise kahju suurusele vastuväidete esitamine ei lükka ümber põhjusliku seose eeldust. Lisaks eeltoodule leidis kohus, et hagejale tekitatud kahju ärahoidmine on käesoleval juhul hõlmatud kostja poolt rikutud kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kostja kohustus osutada kvaliteetset ja hageja nõusolekuga hõlmatud tervishoiuteenust oli suunatud ka hageja mittevaralise huvi järgimisele ning kostja pidi aru saama, et tema kohustuste rikkumine võib põhjustada hagejale mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 1). Kostja pidi kohtu hinnangul oma rikkumiste võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuste osutamise lepingu sõlmimise ajal (tervishoiuteenuse osutamise alustamisel) ette nägema kostjal mittevaralise kahju tekkimist (VÕS § 127 lg 3). Näidustamata ja arstiteaduse üldisele tasemele mittevastava operatsiooni teostamine patsiendi nõusolekuta on ka nö keskmise mõistliku inimese seisukohalt (rääkimata oma kutsetegevuses tervishoiuteenust osutavast isikust) piisavalt olulisteks rikkumisteks, nägemaks ette selliste rikkumiste tagajärjel saabuda võivat mittevaralist kahju. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on tekitanud hagejale tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega mittevaralise kahju, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju hüvitamiseks. VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-171-10 p-s 14 märkinud, et tulenevalt VÕS § 770 lg-st 1 peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile üldjuhul diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju. Hageja on palunud käesolevas asjas mõista kostjalt välja tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Seega peab kohus andma hinnangu mittevaralise kahju õiglase hüvitise suurusele. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 13 selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja

kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt selle kohta ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-32-98 ja lahend nr 3-2-1-51-05). Tulenevalt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-171-10 p-s 15 selgitanud, et üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 14 selgitanud, et seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb Riigikohtu hinnangul ka isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-07, p-d 13 ja 14). Eeltoodud põhimõtteid arvestades leidis kohus, et ühiskonna üldisele heaolu tasemele vastavaks mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks on käesoleval juhul 2000 eurot ehk ligi kahekordne Eesti keskmine brutokuupalk vastavalt Statistikaameti andmetele. Kohtueelses pretensioonis on hageja hinnanud talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 10 000 eurot, kuid 11.11.2014 kohtuistungil ei suutnud hageja veenvalt põhjendada, miks peaks õiglase mittevaralise kahju hüvitise suurus olema just 10 000 eurot (tl 136). Kuigi kohus leiab, et hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel mittevaraline kahju, mis väljendus füüsilises ja hingelises valus ning kannatustes, ei ole asjaolusid arvestades hageja eeldatava „valu suurus“ selline, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise määramist suuremas summas kui 2000 eurot. Kuigi kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsiooni puhul ei olnud tegemist vajaliku operatsiooniga, ei olnud kostja valitud operatsioonimeetod ka pöördumatute tagajärgedega. Hageja ei ole oma käest või pöidlast ilma jäänud ega nende liikuvust lõplikult kaotanud. Samuti tuleb arvesse võtta, et kuigi kostja käitumine hageja suhtes on olnud hooletu, ei ole kostja oma hoolsuse määra ületanud vastuvõetamatu määrani ehk raske hooletuseni. Lisaks tuleb mittevaralise kahju õiglase hüvitise määramisel arvestada, et hageja käe seisund oli halb juba enne 21.09.2012 tehtud operatsiooni, mida kinnitab eksperdiarvamuse järeldus, et „Antud juhul on aga röntgenuuringul sedastatavad kaugelearenenud osteoartroosi muutused, mille puhul kõhrepinnad on alati kahjustatud. Röntgenoloogiline staadium vähemalt Eaton III ja isegi võib klassifitseerida IV staadiumina kuna on nähtavad muutused ka lähimas randmeluudevahelises liigeses“ (tl 103). Seega ei olnud hageja terviseprobleemide algpõhjuseks mitte kostja tegevus, vaid hageja vasak labakäsi oli meditsiinilises mõttes halvas seisundis ja valutav juba enne kostja teostatud 21.09.2012 operatsiooni. Seda kinnitab eksperdiarvamus, mille p-s 3.3. on ekspert vastanud, et „Patsiendil on jätkuvad meditsiinilised probleemid mis seotud valude ja jäikusega pöidlal põhilüli – kämblaluu liigesel (arutluse all olevast liigesest järgmine kaugem liiges), mis olevat patsienti vaevanud ka enne 21.09.2012 teostatud operatsiooni ja pole täielikult leevendunud ka peale reoperatsiooni 25.04.2013“ (tl

104). Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et hageja muud terviseprobleemid, sh kõrgenenud vererõhk, oleksid põhjuslikus seoses kostja poolt teostatud operatsiooniga. Kohus leidis arvestades kostja käitumist ja kostja suhtumist hagejasse, et mittevaralise kahju õiglase hüvitise suurus ei peaks olema ka väiksem kui 2000 eurot. Nimelt on kostja vaatamata hageja ettepanekule tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju kohtuväliseks hüvitamiseks (tl 18-19) ja olles teadlik ka T H arvamusest hagejale osutatud raviteenuse kvaliteedi kohta (tl 10) hageja nõude olemasolu põhjendamatult eitanud ja keeldunud ettepanekust kompromisskokkuleppe sõlmimiseks (tl 21-22). Kahetsust hagejale tehtud operatsiooni ebaõnnestumise üle väljendas kostja alles kohtumenetluse staadiumis (tl 139) ja oli valmis kohtumenetluses kompromissina tasuma hagejale ka rohkem kui 1000 eurot, kuid kohtu hinnangul oleks kostja pidanud hageja suhtes käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades sellist suhtumist väljendama juba kohtueelselt. Tulenevalt VÕS § 766 lg-st 2 ei või tervishoiuteenuse osutaja reeglina lubada patsiendi paranemist või operatsiooni edukust, kuid see ei tähenda, et iga ebaõnnestunud operatsioon oleks paratamatus. Kostja on õigustatult tähelepanu juhtinud asjaolule, et „Kostja võimalused ei ole sellised, et ta saaks hagejale 10 000 eurot maksta, tegemist on hüvitise maksmisega avalikest vahenditest ja sellise hüvitise maksmisel jääks üle 30 patsiendi ilma kavandatud plastilistest operatsioonidest. Summad tulevad avalike teenuste arvelt“ (tl 139).“ Kohus leidis, et seda enam pidanuks kostja suhtuma mõistvamalt hageja advokaadi poolt esitatud kohtuvälisesse kompromissettepanekusse, kuna oli ettenähtav, et asi on vähemalt vaieldav ja kompromissini mittejõudmisel läheb asi kohtusse. Kostja pidanuks samuti arvestama, et nii nagu hagejale makstav mittevaralise kahju hüvitis, tuleb eeldatavasti avalike teenuste arvelt maksta ka kostja menetluskulud, mis paratamatult iga kohtumenetlusega kaasnevad, sh kostja advokaadikulud. Apellatsioonkaebus 02.01.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada osaliselt Harju Maakohtu 01.12.2014 otsuse hüvitise suuruse põhjendatuse osas ja saata tsiviilasja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Hageja hinnangul on maakohus õigusnormide rikkumise tagajärjel asunud väärale seisukohale, et kostja käitumist ei saa käsitleda raske hooletusena. Samuti on maakohus hüvitise suuruse määratlemisel asunud nii faktiliselt kui õiguslikult vääratele seisukohtadele, mistõttu on hüvitise suuruse põhjendamisel lähtunud vääratest eeldustest. Hageja leiab, et materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ei ole maakohtu otsus kooskõlas TsMS § 431 lg-s 1 sätestatuga. Maakohus märkis otsuse p-s 10, et kohus tuvastas eelnevalt, et kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsioon ei olnud näidustatud, valitud meetodil operatsiooni tegemiseks ei olnud hageja nõusolekut ja operatsioon ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele. Sealjuures viitas maakohus VÕS § 770 lg 1 ja 104 regulatsioonile, kuid jõudis vääralt järeldusele, et kostja tegevus on käsitletav hooletusena, mitte raske hooletusena. Seejuures viitab hageja VÕS § 770 lg-le 1, mille järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Hagejal tekib küsimus, et kui asjaolud, mis maakohus tuvastas ja samad asjaolud loeb VÕS § 770 lg 1 sellisteks, millede puhul terviseteenuse osutaja eelkõige vastutab, siis mis saab olla veel raskemaks süüliseks rikkumiseks, mida VÕS § 770 lg 1 ei nimeta. Mis saaks olla veel suurem hooletus, kui teostada patsiendile operatsioon, mis ei ole talle näidustatud ehk piltlikult öeldes opereerida vasaku käe asemel parem käsi? Mittenäidustatud operatsiooni valik ja hageja nõusoleku

võtmata jätmine on kindlasti käitumine, mis on sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu VÕS § 104 lg 4 mõttes. Väär on ka maakohtu otsuse p-s 11 toodud asjaolude käsitlus. Nimelt toob maakohus välja, et kuna hageja ei ole oma käest või pöidlast ilma jäänud ega liikuvust lõplikult kaotanud, siis ei ole tegu pöördumatute tagajärgedega. Selline maakohtu väide on väär ja asjakohatu. Maakohtu käsitluse kohaselt ei ole oluline, kas käsi või jalg töötab tavapäraselt ehk täidab oma ettenähtud funktsioone, vaid maakohtu arvates on üksnes oluline, et käsi või jalg on inimesel otsas ja sellest piisab, et väita, et pöördumatuid tagajärgi ei ole saabunud. Hageja meenutab, et hageja on pärast kostjapoolset väära operatsioonivalikut käinud veel kaks korda järeloperatsioonil ja seda juba kahe aasta vältel. Hageja pöial on senini täielikult töövõimetu ja arstide sõnul puudub perspektiiv, et pöidla töövõime taastuks. Pöial, mis ei talu mingisugust füüsilist pinget ja raskuste hoidmist ning jalg, mis ei kannata astumist, ei ole seisundid, millede puhul saaks öelda, et need jäsemed täidavad oma funktsiooni. Pigem tuleb asuda seisukohale, et kui nimetatud jäsemed on väära operatsioonimeetodi valiku tõttu kaotanud oma funktsioonivõime, siis on tegu pöördumatute tagajärgedega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 01.12.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva vaidluse ega maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid silmas pidades asuda seisukohale, et maakohus on kostja käitumist hageja suhtes ebaõigesti käsitlenud hooletusena. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt tuleks hageja hinnangul kostja tegevust pidada raskeks hooletuseks. Ühe asjaoluna sellisele järeldusele jõudmisel on hageja esile toonud, et mittenäidustatud operatsiooni valik ja hageja nõusoleku võtmata jätmine on kindlasti käitumine, mis on sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu VÕS § 104 lg 4 mõttes. Samuti on hageja leidnud, et väär on maakohtu käsitlus, et kuna hageja ei ole oma käest või pöidlast ilma jäänud ega liikuvust lõplikult kaotanud, siis ei ole tegu pöördumatute tagajärgedega. Pigem tuleb hageja arvates asuda seisukohale, et kui jäsemed on väära operatsioonimeetodi valiku tõttu kaotanud oma funktsioonivõime, siis on tegu pöördumatute tagajärgedega. Vastuseks apellatsioonkaebuse vastavatele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsiooni puhul ei olnud tegemist näidustatud operatsiooniga, valitud meetodil (sidemete plastika) operatsiooni tegemiseks ei olnud hageja nõusolekut ja operatsioon ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele, ei tähenda see automaatselt, et kostja käitumist hageja suhtes võiks pidada raskeks hooletuseks VÕS § 104 lg 4 mõttes. Kostja süü üle otsustamisel on käesoleval juhul oluline arvestada ka sellega, et hageja ei olnud algselt andnud nõusolekut eksperdi poolt hilisemalt soovitatud operatsiooniks (tl 5, tl 104-105) ning et kostja poolt hagejale 21.09.2012 tehtud operatsiooni meetod oli võrreldes teiste alternatiivsete meetoditega liigest säästvam. Maakohus on nimetatud asjaoludega otsuse tegemisel arvestanud. Ka ei kasutanud ekspert antud operatsiooni suhtes niivõrd kategoorilisi negatiivseid hinnanguid, et kostja tegevust

võiks pidada raskeks hooletuseks. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt valitud operatsioonimeetod ei olnud pöördumatute tagajärgedega. Maakohus on seejuures õigesti osundanud, et hageja ei ole oma käest või pöidlast ilma jäänud ega nende liikuvust lõplikult kaotanud. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, mille kohaselt piisab maakohtu käsitluse kohaselt pöördumatute tagajärgede puudumiseks üksnes sellest, kui inimesel on jäsemed alles. Otsustamaks, kas kostja poolt valitud operatsioonimeetod on pöördumatute tagajärgedega, on maakohus lisaks hagejal käe ja pöidla säilimisele arvestanud ka sellega, et hageja ei ole oma käe või pöidla liikuvust lõplikult kaotanud. Sellises olukorras ei saa ringkonnakohtu hinnangul väita, et kostja poolt valitud operatsioonimeetod oleks pöördumatute tagajärgedega. Eeltoodut arvesse võttes on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja ei ole oma hoolsuse määra ületanud rikkujaga sarnasele isikule vastuvõetamatu määrani ehk raske hooletuseni. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.