5.Määrata Natalia Lausmaale (füüsilisest isikust ettevõtja NATALIA LAUSMAA) riigieelarvest makstavaks tasuks kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Natalia Lausmaale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-16-9313
1.M. G (MG) esitas 15. juunil 2016 aktsiaseltsi Ida-Tallinna Keskhaigla (kostja) vastu Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 3176 eurot 29 senti ning igakuiste maksetena 80% Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast 15. juunist 2016 eluks ajaks või kuni oma püsiva töövõime kaotuse ulatuse muutumiseni või miinimumpalga suuruse muutumiseni. MG täpsustas 7. aprillil 2017 hagiavaldust ja palus mõista 7. septembrist 2015 kostjalt enda kasuks välja ühe tööpäeva eest 15 eurot 75 senti, st igakuise hüvitisena 378 eurot. Menetluskulud palus MG jätta kostja kanda. MG väitel tegi kostja talle 21. septembril 2012 vasaku labakäe liigese sidemete plastilise operatsiooni, mis ei olnud talle näidustatud ja milleks puudus tema nõusolek. Kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Operatsiooni tagajärjel käe vigastus ei paranenud, vaid liigese põletikuline protsess ägenes ja valusündroom süvenes, mille põhjustas liigese nihkumise korrektsioon kõhre kahjustuse tingimustes. Kahjustatud labakäe liigese (pöidla) liikuvus ei taastunud vaatamata hilisemale korrigeerivale ravile. MG vasak käsi ei funktsioneeri enam normaalselt. Käega ei ole võimalik kindlalt haarata, kuna pöial ei liigu ega paindu, ning raskuste tõstmine vasaku käega ei ole enam võimalik. Harju Maakohus tuvastas 1. detsembri 2014. a otsusega MG-le kahju tekitamise ja mõistis kostjalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 26. veebruari 2014. a otsusega MG-l raske puude ning 7. septembri 2015. a otsusega tuvastas MG-l vasema käe puudulikust liikuvusest tingitud töövõime kaotuse 80%. Töövõimetuse alusena on seal küll märgitud üldhaigestumine, kuid diagnoosi aluseks olevad dokumendid on koostatud MG pöidla liikuvuse kohta. Asjas määratud ekspertiisiga on tõendatud, et pöidla liikumispiiratus moodustab MG üldise töövõime kaotusest 20%. Kostja kohustuse rikkumise tagajärjel tekkis MG-le kahju töövõime osalise kaotuse näol, kuid sissetuleku vähenemisel tuleb arvestada 100% sissetuleku kaotusest tekkinud kahjuga. MG sõlmis kokana töötamiseks 1. juunil 2012 töölepingu ning tal oli võimalik saada vähemalt miinimumpalka. Vasaku käe liikumispiirang takistab tal kokana töötamist. MG-le on 2011. a veebruarist määratud töövõimetuspension, kuna tal tuvastati üldhaigestumisest tingitud osaline töövõimetus 80%. MG-l 2011. aastal diagnoositud üldhaigestumine ja osaline töövõimetus ei takistanud tal läbimast tööturukoolitust, osalemast tööpraktikal ja asumast tööle omandatud erialal. MG sissetulekuks on praegu üksnes töövõimetuspension. Tal ei ole võimalik enam teha tööd, mis nõuab mõlema käe kasutamist, ning ta on kaotanud võimaluse teenida töövõimetuspensionile lisaks töötasu töökohtadel, mis sobiksid talle hariduse ja elukogemuse poolest. Enne 21. juuli 2012. a tööõnnetust maksti MG-le juunikuus 472 eurot 60 senti töötasu. Jagades selle 30 päevaga, on keskmine päevatasu 15 eurot 75 senti. Kui korrutada see keskmise tööpäevade arvuga kuus (24 päeva), on keskmine hüvitis ühes kuus 378 eurot.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud MG kanda. Menetluskuludena palus kostja MG-lt välja mõista esindajakulud 7731 eurot 99 senti (lisaks istungi ajakulu arvestusega 120 eurot tund) ja viivise sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja ei vaielnud vastu, et tegi ravivea, mis on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-14-51194, kuid MG ei ole tõendanud, et talle on tekkinud kahju. Võttes arvesse MG-le makstavat töövõimetuspensionit ja sotsiaaltoetust, ei ole talle tema väidetud kahju tekkinud. Enne kostja ravivea tegemist puudus MG-l püsiv sissetulek. MG töötas enne kostja ravivea tegemist kolm kuud tähtajalise hooajatöö töölepingu alusel. MG kaheteistkümne kuu keskmine brutosissetulek oli alla 70 euro. MG sissetulek on
7.septembrist 2015 varasemast kõrgem, sest töövõimetuspensioni ja säilinud töövõimele vastava
2(13)
2-16-9313 võimaliku sissetuleku summa ületavad tema varasemat sissetulekut. MG-l oli juba enne kostja ravivea tegemist tööl käimisega ja töö leidmisega suuri raskusi. MG-le väidetavalt tekkinud kahju ei ole ka põhjuslikus seoses kostja tegevusega. MG töövõime kaotuse põhjuseks on üldhaigestumine, mitte kostja raviviga. MG-l on terviseprobleemid, mis ei seostu kostja tegevusega. Tema töövõime kaotuse põhjuseks on ka kämblaluu liigese probleemid, mis ei ole kostja raviveaga seotud. Kahju hüvitamine nõutavas ulatuses oleks vastuolus kahju hüvitamisel rikastumise keelu põhimõttega. MG ei ole tõendanud, et tal olnuks kostja raviveata võimalus teenida iga kuu 378 eurot lisaks töövõimetuspensionile ja raske puude toetusele.
3.Harju Maakohus jättis 25. septembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostja menetluskulud osaliselt MG kanda ja MG menetluskulud tema enda kanda ning mõistis MG-lt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 350 eurot ja lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled selle üle, et kostja tegi ravivea, kui tegi
21.septembril 2012 hooletult MG pöidla liigese operatsiooni. Varalise kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole aga täidetud. MG ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kostja raviveata teenida lisaks töövõimetuspensionile ja raske puude toetusele töötasu 378 eurot kuus. MG-le määrati
4.veebruarist 2011 töövõimetuspension ja 18. aprillist 2012 puudega tööealise inimese toetus. Menetluse käigus maksti MG-le töövõimetuspensioni 249 eurot 97 senti ja toetust 53 eurot 70 senti. MG osales tööturukoolitusel ja 19. septembrist 2011 – 30. jaanuarini 2012 omandas koka eriala ning asus 1. juunil 2012 sõlmitud tähtajalise (1. juuni 2012 – 31. august 2012) töölepingu alusel kokana tööle. Töölepingu p 4.1 järgi oli töötasuks miinimumpalk 290 eurot kuus. Nimetatud töölepingu alusel sai MG brutotöötasu juulis 472 eurot 60 senti, augustis 225 eurot 70 senti ja septembris 137 eurot 30 senti. MG-l juhtus tööandja juures 20. juulil 2012 tööõnnetus, milles sai vigastada MG selg ja käsi (selja nimmeosa ja vasaku randme distorsioon). MG viibis tööõnnetuse tõttu haiguslehel. Maakohus ei nõustunud MG-ga, et ta peaks saama töövõimetuspensioni ja olles 80% töövõimetu, saaks nõuda veel saamata jäänud töötasu, mis vastab 100%-le töövõimele. MG töö tegemine oli juhuslik ja lühiajaline ning tema tervislik seisund enne kostja raviviga ei võimaldanud tal püsivalt töötada. MG ei tõendanud, et tal oli võimalik töötada ka pärast tähtajalise töölepingu lõppemist, arvestades tema tervislikku seisundit. Isegi kui eeldada, et tähtajaline tööleping tõendab MG sissetuleku saamist, ei saa kahjuhüvitise aluseks võtta 2012. a juulikuus välja makstud brutopalka 472 eurot 60 senti. MG nõude hindamisel tuleb kindlaks teha tema keskmine kuusissetulek enne raviviga, arvata sellest maha talle määratud töövõimetuspension ning arvestada tema töövõime ulatusega. MG ei nõudnud hüvitise indekseerimist. MG kuusissetuleku kindlakstegemisel tuleb arvestada VÕS §-des 127 ja 130 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki. Maakohus ei nõustunud MG võimaliku sissetuleku prognoosiga, sest see viib MG alusetu rikastumiseni. VÕS § 127 lg 1 eesmärki silmas pidades saab lugeda MG brutosissetulekuks 70 eurot kuus, mis on raviveale eelnenud 12 kuu keskmine brutosissetulek. MG 2012. a sissetulek tuleb jagada 12 kuuga, sest varem ta ei töötanud ning tegemist oli tähtajalise töölepinguga. Samuti ei saanud MG kokana töötada 2012. a juulis toimunud tööõnnetuse tagajärjel, mitte ravivea tõttu. MG ei tõendanud, et pärast tähtajalise töölepingu lõppemist oleks ta teeninud kuus 472 eurot 60 senti või vähemalt miinimumtöötasu. Kahju hüvitamise tagajärjel ei saa tekkida olukorda, kus isik saaks kahjuhüvitisena sissetulekut, mida ta ei ole võimeline teenima. MG maksimaalne netosissetulek oli 66 eurot 64 senti. Sellest summast tuleb arvutada välja kostja ravivea osakaal ja maha arvata töövõimetuse eest määratud riiklikud toetused. MG töövõimetuse määr oli 80% ning alates
20.juulist 2017 on see 100%. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et MG 80% töövõime kaotuse diagnoosimist mõjutasid püsivad meeleoluhäired, paanikahäire, segatüüpi ärev-depressiivne 3(13)
2-16-9313 reaktsioon ja varem diagnoositud liigeshaigused (radikulopaatia, muud esmased gonatroosid (põlve haigestumus)). Pärast 21. septembri 2012. a operatsiooni jäänud vasaku käe pöidla valu ja liikumispiiratus võib põhjustada üldist püsivat töövõimekaotust kuni 20%. Kohtuistungil täpsustas ekspert Tanel Vaas, et töövõimetus 20% on arvestatud 100%-st. Töövõimetusmäära suurenemine 100%-ni ei mõjutanud eksperdiarvamuse seisukohti, sest ekspert on juba arvestanud töövõimetusmäära 100%-st ning pöidla valu ja liikumispiiratus põhjustab sellest püsiva töövõimekaotuse 20%. MG ei tõendanud vastupidist ning ükski asjas esitatud tõend ei lükka eksperdiarvamuses toodud seisukohti ümber. Kohtupraktika järgi tuleb saamata jäänud sissetulekut töövõime kaotuse eest määratud toetuste võrra vähendada, sest töövõimetuspension on määratud töövõimetuse eest. MG nõustus sellega. Kuna MG töövõimekaotus oli 20%, saaks ta kostjalt nõuda 13 eurot 30 senti (66 eurot 64 senti × 20%). MG saab nõuda kostjalt selle kahju hüvitamist, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja töövõimetuspensioni summa. MG töövõimetuspensionist 20% on 50 eurot (249 eurot 97 senti × 20%). Lisaks saab MG toetust raske puude eest. Seega ei ole MG-le kostja ravivea tõttu sissetuleku vähenemisest tingitud varalist kahju tekkinud. Lisaks ei ole kahju, mille hüvitamist MG nõuab, kostja tegevusega põhjuslikus seoses. Kostja raviviga ei suurendanud MG töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. MG on üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis enda olevat kaotanud ravivea tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et enne raviviga oli MG töövõimetusmäär 80% üldhaigestumise tõttu. Eksperdiarvamuse kohaselt ei esinenud MG-l terviseprobleeme, mis paranesid 7. septembril 2015 võrreldes 2012. a jaanuariga või mille seisund paranes võrreldes 2012. a jaanuariga. Maakohus ei nõustunud MG-ga, et pöidla piiratud liikumine on tinginud 100%-lise töövõime kaotuse. See väide oli paljasõnaline ja vastuolus asjas tõendatud asjaoludega. Kuna ekspert on tuvastanud, et üldhaigestumise ulatus ei ole vähenenud, siis isegi 100% töövõimetuse puhul on raviviga põhjustanud püsiva töövõime kaotuse sellest kuni 20% ulatuses. Kuna tõendamata on kahju tekkimine ja võimaliku kahju põhjuslik seos kostja raviveaga, ei saa MG nõuet rahuldada ka VÕS § 1043 jj alusel. Eeltoodud asjaolud on ka deliktilise vastutuse eeldusteks. Maakohus ei kutsunud MG taotlusel kohtuistungile eksperdiarvamuse andnud ekspert Armin Heimani, kuna leidis, et see ei ole vajalik ning oleks tinginud kohtuistungi venimise. MG-le antud riigi õigusabi kulud jäid riigi kanda nagu ka eksperdikulud, mille kandmisest MG vabastati. Maakohus luges põhjendatuks kostja esindajate tunnitasud vahemikus 70 eurot kuni 205 eurot (käibemaksuta), kuid luges põhjendatuks ajakulu 21 tunni ja 8 minuti ulatuses. Maakohus jättis kostja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel osaliselt tema enda kanda ja mõistis MG-lt kostja kasuks välja 350 eurot.
4.MG palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud MG kanda. Apellatsiooniastme menetluskuludena palus kostja mõista MG-lt välja 1746 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 4(13)
2-16-9313
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. detsembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud MG kanda. Ringkonnakohus mõistis MG-lt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 758 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ringkonnakohtu lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus seostas hagis esitatud asjaolusid õigete materiaalõiguse normidega, hindas tõendeid seaduse kohaselt ning jagas vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Ringkonnakohus ei nõustunud MG-ga, et maakohus ei osutanud tähelepanu asjaolule, et ta esitas kahju hüvitamise nõude VÕS § 130 lg 1 viimasele lauseosale tuginedes. Maakohus leidis, et varalise kahju hüvitamise nõude (sh VÕS § 130 lg 1 kohaldamise) eeldused on täitmata, kuna MG ei tõendanud, et ta oleks saanud kostja raviveata teenida lisaks töövõimetuspensionile ja raske puude toetusele töötasu 378 eurot kuus. MG töötas tähtajalise töölepingu alusel 1. juunist 2012 kuni
31.augustini 2012. Pooled ei vaidle selle üle, et MG-l juhtus tööandja juures 20. juulil 2012 tööõnnetus, mille tagajärjel said vigastada tema selg ja käsi, ning ta viibis seetõttu haiguslehel. Kostja tegi ravivea, tehes 21. septembril 2012 hooletult MG pöidla liigese operatsiooni, ning selleks ajaks oli MG tähtajaline tööleping lõppenud. Maakohus tuvastas õigesti, et juba enne raviviga (2012. a jaanuaris) oli MG töövõime kaotuse määr 80% üldhaigestumise tõttu. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole MG-l esinenud terviseprobleeme, mis paranesid 7. septembril 2015, võrreldes 2012. a jaanuariga, või mille seisund paranes, võrreldes 2012. a jaanuariga. Ringkonnakohus ei nõustunud MG-ga, et pöidla piiratud liikumine on tinginud töövõime kaotuse 100%. Tegemist on paljasõnalise väitega ning see on täielikult vastuolus asjas tõendatud asjaoludega. Kuna ekspert on tuvastanud, et üldhaigestumise ulatus ei ole vähenenud, siis isegi 100% töövõimetuse korral on raviviga põhjustanud püsiva töövõimekaotuse sellest kuni 20% ulatuses. Asjas esitatud eluliste asjaolude ja tõendite kohaselt ei ole põhjendatud MG seisukoht, et tema püsiv töövõimetus tuleneb täielikult kostja raviveast. Eksitav on ka MG seisukoht, nagu oleks kostja raviviga MG püsiva töövõimekaotusega põhjuslikus seoses. See eirab kohtumenetluses tehtud ekspertiisi tulemust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et eksperdiarvamusega on tõendatud, et MG 80% töövõime kaotuse diagnoosimist mõjutasid püsivad meeleoluhäired, paanikahäire, segatüüpi ärevdepressiivne reaktsioon ja varem diagnoositud liigeshaigused. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lisaks sellele, et MG ei ole tõendanud varalise kahju tekkimist, ei oleks nõutav kahjuhüvitis põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Asjas on tõendatud, et raviviga ei suurendanud MG töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. MG on üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis enda olevat kaotanud ravivea tõttu. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja raviveaga seostatavast summast tuleb maha arvata 20% töövõimetuspensionist. Vastasel korral saaks MG sama töövõimetuse osa eest kostjalt hüvitist ja riigilt toetust. Kuna kostjalt teoreetiliselt nõutav summa on väiksem kui sama töövõimetuse osa eest MG-le makstav töövõimetuspension, ei ole MG-l kostja vastu nõuet. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel MG kanda, kuna jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja õigusabikulud apellatsioonimenetluses on põhjendatud 5 tunni ja 36 minuti ulatuses. Põhjendatud ei ole advokaadi tunnitasu 220 eurot 5(13)
2-16-9313 (käibemaksuta), vaidlus ei ole nii keerukas ega mahukas. Põhjendatud on tunnitasu kuni 160 eurot (käibemaksuta). Arvestades kostja lepinguliste esindajate tunnitasu suurust, olid kostja põhjendatud menetluskulud kokku 758 eurot (4 tundi 36 minutit × 130 eurot + 1 tund × 160 eurot).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.MG esitas 18. jaanuaril 2018 teda riigi õigusabi korras esindava vandeadvokaadi Natalia Lausmaa vahendusel ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule või tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus ja rahuldada hagi täielikult või osaliselt. Lisaks palus MG tühistada ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning mitte kohustada teda tasuma apellatsioonimenetluse kulusid ja kostja õigusabikulusid ega viivist menetluskuludelt. MG ei nõustunud kohtutega, et tal ei saa varalise kahju nõuet olla, kuna tema üldine töövõime kaotus pärast tervisekahjustuse tekitamist, võrreldes enne tervisekahjustust diagnoositud püsiva töövõime kaotusega, ei muutunud. MG varasemad haigused ja puuded ei takistanud tal rakendada allesjäänud 20% töövõimest sissetuleku saamiseks, pärast tervisekahjustust see võime ei säilinud. Eksperdiarvamusega on tuvastatud kostja hooletuse tagajärjel MG töövõimest vähemalt 20% kadu lisaks varasemale töövõime kaotusele. Kostja peaks selles ulatuses töövõime kaotuse MG-le hüvitama. Ei ole tähtis, kas MG üldist töövõime kaotust selle tõttu muudeti või mitte. Kostja on kohustatud MG-le hüvitama majanduslike võimaluste halvenemise (võimatus teenida töövõimetuspensionile lisaks töötasu) VÕS § 130 lg 1 ja § 127 alusel. Õige ei ole arvata eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku arvutamisel aja hulka kuid, mil MG kõigil tööpäevadel ei töötanud, ning need kuud tuleks keskmise kuusissetuleku arvutamisel välja jätta. Kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, võib viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada VÕS §-des 127 ja 130 sätestatud kahju hüvitamise eesmärke. Põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki eespool märgitud ajavahemiku sissetulekuid (sh töötasu, puhkusehüvitist ja ajutise töövõimetuse hüvitist). MG töötas raviveale eelnenud 12 kuu jooksul kõigest ühe kuu kõikidel tööpäevadel ning seetõttu on õige ainult selle kuu töötasu kaotatud päevasissetuleku (15 eurot 75 senti) arvestamise aluseks võtta. MG kaotatud töötasu oli seega 378 eurot kuus. MG majanduslikud võimalused halvenesid 100% ulatuses kostja hooletuse tõttu, kuna käe liikumisfunktsiooni püsiv häire takistab tal jõukohast tööd tegemast. Alternatiivselt oleksid kohtud võinud hagist rahuldada kasvõi 20% ehk 75 eurot 60 senti. MG-le määratud töövõimetuspensioni ei tuleks töövõime kaotuse ja majanduslike võimaluste halvenemise eest tervisekahjustuse tagajärjel välja mõistetud hüvitisega tasaarvestada, kuna MG oli juba enne kostja rikkumise tõttu tervisekahjustuse tekkimist töövõimetu ning sai töövõimetuspensioni. Kohtud tuvastasid, et 7. septembril 2015 MG püsiva töövõime kaotuse ulatus ei muutunud. Seega ei muutunud ka makstav töövõimetuspension. Töövõimetuspensioni suurus ei lähtu konkreetse puude tõttu töövõime kaotuse ulatusest või nende summast. Vale on maakohtu järeldus, et tasaarvestada tuleb 20% töövõimetuspensionist. Kohtud ei ole sellise arvutuskäigu puhul viidanud ühelegi seaduslikule alusele. Asjakohatu on kohtute seisukoht, et MG ei oleks suutnud tõendada, et pärast tähtajalise töölepingu sõlmimist oleks tal olnud võimalik veel töötasu saada, kui tervisekahjustuse tekitamist ei oleks esinenud. Kannatanule mõistetava hüvitise arvutamise aluseks võib olla ka eeldatav töötasu. Eeldatavaks töötasuks on see, mida MG enne konkreetse tervisekahjustuse tekitamist teenis ja mille teenimise võimaluse ta kostja süülise tegevuse tõttu kaotas.
6(13)
2-16-9313 MG on töövõimetuspensionär, kelle pension ei ületa 300 eurot kuus. Ringkonnakohus oleks pidanud arvestama tema majandusliku olukorra ja hagi esemega ning mitte jätma menetluskulusid tema kanda, kohustades teda lisaks maksma viivist.
7.Koos kassatsioonkaebusega esitas MG-d riigi õigusabi korras esindanud vandeadvokaat N. Lausmaa taotluse määrata talle riigi õigusabi korras osutatud õigusabi tasuna 240 eurot.
8.23. märtsil 2018 esitas MG esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa Riigikohtule avalduse, milles ta teatas MG nõudmisel, et viimane ei soovi kassatsioonkaebuse arutamist Riigikohtus ja N. Lausmaa võtab esitatud kassatsioonkaebuse tagasi.
29.märtsil 2018 teatas N. Lausmaa Riigikohtule, et on selgunud, et Pärnu Maakohtu 16. jaanuari 2018. a määrusega on välja kuulutatud MG pankrot ja tema pankrotihalduriks määratud Andrus Õnnik (haldur). Avalduse järgi ei olnud MG-l pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 2 kohaselt õigust oma vara käsutada ega teha korraldusi nõuetest loobumise kohta. Nõudest loobumise otsuse saab teha üksnes haldur ning järelikult ei olnud õiguslikult kehtiv MG esindajale antud korraldus kassatsioonkaebuse tagasikutsumiseks. MG ei avaldanud esindajale, et välja on kuulutatud tema pankrot.
9.Kostja palus 11. aprillil 2018 menetluse lõpetada kaebusest loobumise tõttu enne halduri menetlusse astumist, kaebuse läbivaatamise korral aga jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta MG kanda.
26.aprillil 2018 esitas kostja menetluskulude nimekirja ja palus mõista MG-lt kostja kasuks välja kassatsiooniastme menetluskuludena esindajakulud 1550 eurot 20 senti ja viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
10.30. aprillil 2018 teatas haldur Riigikohtu järelepärimisele vastates, et on kohtuasjast teadlik, jääb kaebuse juurde ega nõustu selle tagasivõtmise avaldusega ning soovib astuda menetlusse MG asemele. MG teatas 2., 3. ja 4. mail 2018 Riigikohtule isiklikult, et on haldurit teavitanud asja menetlusest nii enne kui ka pärast pankroti väljakuulutamist, esitades ka vastavad tõendid. Haldur teatas 2. mail 2018 vastusena Riigikohtu järelepärimisele, et MG ei ole teda kohtumenetlusest teavitanud ei enne ega pärast pankroti väljakuulutamist ning et ta sai menetlusest teada, kui N. Lausmaa võttis temaga ühendust pärast 23. märtsil 2018 MG nimel kassatsioonkaebuse tagasivõtmise avalduse esitamist. Vastuseks Riigikohtu täiendavale järelpärimisele teatas haldur 3. mail 2018, et ei ole andnud Riigikohtule valeteavet ning et kiiresti ja lakooniliselt vastates pidas ta silmas, et tal puudus teave kassatsioonkaebuse Riigikohtu menetlusse võtmisest, millest ta kuulis N. Lausmaalt. Teabe kohtuasja kohta sai haldur kolmandatelt isikutelt, mitte MG-lt. Kassatsioonkaebusest sai haldur teada 4. veebruaril 2018, kui MG edastas haldurile e-kirja, millega anti MG-le tähtaeg kassatsioonikautsjoni tasumiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7(13)
2-16-9313
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Kolleegium käsitleb esmalt MG avaldust kassatsioonkaebus tagasi võtta ja halduri MG asemel menetlusse astumist (I), siis lahendab kassatsioonkaebuse (II) ning teeb lõpuks menetluslikud otsustused (III). I
13.MG esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat N. Lausmaa esitas 18. jaanuaril 2018 MG nimel kassatsioonkaebuse ning 23. märtsil 2018 avalduse, milles soovis kassatsioonkaebuse tagasi võtta, kuna MG ei soovi selle arutamist Riigikohtus. Kolleegium loeb esitatud taotluse kassatsioonkaebusest loobumise avalduseks TsMS § 683 mõttes. Seadus ei näe kassatsioonkaebusest loobumise kõrval ette selle tagasivõtmist. Samale seisukohale on Riigikohus määruskaebuse kohta jõudnud ka varem (vt nt Riigikohtu 18. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-15, p 13).
14.Riigikohtule esitatud teabe järgi oli Pärnu Maakohus 16. jaanuaril 2018 (s.o juba enne MG kassatsioonkaebuse esitamist) välja kuulutanud MG pankroti ja määranud talle pankrotihalduri. Haldur ei ole nõustunud kassatsioonkaebusest loobumisega ja on avaldanud soovi astuda menetlusse hagejana MG asemele.
15.Kolleegiumi arvates oli MG-l õigus kassatsioonkaebus esitada vaatamata sellele, et kaebuse esitamise ajaks oli välja kuulutatud tema pankrot ja määratud talle pankrotihaldur.
15.1.Põhimõtteliselt muutub kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi üksnes vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet. Seega kuuluvad ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka. Täitemenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 6 järgi ei või sissenõuet pöörata kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele, välja arvatud hüvitis kaotatud sissetuleku eest, ja mittevaralise kahju hüvitis. Käesolevas asjas hages MG aga just hüvitist kaotatud sissetuleku eest ja selline nõue kuulub tema pankrotivarasse.
15.2.Pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus ning õigus olla võlgniku asemel vara puudutavas vaidluses menetlusosaline läheb pankroti väljakuulutamisega PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1 järgi üle pankrotihaldurile ning võlgnik kaotab PankrS § 35 lg 1 p 3 järgi õiguse teha pankrotivaraga tehinguid. Pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuse täitmist võib pärast pankroti väljakuulutamist PankrS § 37 lg 1 esimese lause järgi vastu võtta üksnes pankrotihaldur. Selle järgi läks hagejana kohtumenetluse pidamise õigus käesolevas asjas MG pankroti väljakuulutamisega üle haldurile.
15.3.Eelnevast ei järeldu aga, nagu tuleks MG esitatud kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.
8(13)
2-16-9313 Kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku teise isiku vastu esitatud hagi ja haldur, vaatamata menetlusest teadmisele, kohtumenetlusse ei astu, võib võlgnik PankrS § 43 lg 1 järgi ka hagejana menetluses jätkata.
16.Kolleegiumi arvates ei ole alust MG kassatsioonkaebusest loobumist vastu võtta ja kassatsioonimenetlust lõpetada.
16.1.TsMS § 683 lg 1 järgi võib kassaator kassatsioonkaebusest loobuda asja arutamise lõpetamiseni, kirjaliku menetluse puhul aga kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Kassatsioonkaebusest loobumine ei jõustu TsMS § 684 lg-st 4 tulenevalt aga enne selle alusel Riigikohtu määrusega kassatsioonimenetluse lõpetamist. Seega saab kassaator loobumistaotluse lahendamiseni ümber mõelda ja taotluse tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta. Sama on kolleegium varem leidnud ka hagist loobumise kohta (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 18).
16.2.PankrS § 43 lg 1 esimese lause järgi, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku teise isiku vastu esitatud hagi või muu avaldus, mis seostub pankrotivaraga, või kui võlgnik osaleb mõnes kohtumenetluses kolmanda isikuna, võib haldur astuda menetlusse oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel. Kui haldur on menetlusest teadlik, kuid menetlusse ei astu, võib võlgnik sama lõike teise lause järgi jätkata hageja, avaldaja või kolmanda isikuna. Eelviidatud säte ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astuda. Kolleegiumi hinnangul tuleb PankrS § 43 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda, kui ta on menetlusest teada saanud. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3, mille järgi läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara, ning füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga tehinguid. Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid.
16.3.Olukorras, kus Riigikohus ei ole MG kassatsioonkaebusest loobumise avalduse alusel veel kassatsioonimenetlust lõpetanud ja haldur on selgelt avaldanud soovi kaebus lahendada ja ise menetlusse astuda, ei ole kolleegiumil alust MG loobumisavalduse alusel kassatsioonkaebuse menetlust lõpetada. Menetluse käsutamise õigus on halduril.
17.Kolleegium lubab eelneva põhjal halduril PankrS § 43 lg 1 alusel MG asemel hagejana menetlusse astuda. Haldur ei ole andnud esindusõigust MG-d varem esindanud vandeadvokaat N. Lausmaale. Seega osaleb ta menetluses esindajata. TsMS § 218 lg 5 teise lause kohaselt võib pankrotivõlgnikku Riigikohtus ka hagimenetluses esindada pankrotihaldur. Kolleegium selgitab, et enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.
9(13)
2-16-9313 Kolleegium leiab, et kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. II (A)
18.MG esmaseks haginõudeks oli mõista kostjalt enda kasuks välja 3176 eurot 29 senti ning igakuiste maksetena 80% Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast 15. juunist 2016 eluks ajaks või kuni MG püsiva töövõime kaotuse ulatuse muutumiseni või miinimumpalga suuruse muutumiseni (I kd, tl 4).
7.aprilli 2017. a hagiavalduse täpsustuse järgi palus MG mõista 7. septembrist 2015 kostjalt enda kasuks välja ühe tööpäeva eest 15 eurot 75 senti, st igakuise hüvitisena 378 eurot (II kd, tl 17, 56). Sellest nõudest on asja lahendamisel lähtunud ka kohtud (vt mh maakohtu istungi protokoll, II kd, tl 119).
19.Hagi alusena tugines MG sellele, et kostja tegi MG-d opereerides ravivea ja MG-l jäi seetõttu saamata sissetulek. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi ravivea. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas ja millist kahju on MG saanud ning kas võimalik kahju on raviveaga põhjuslikus seoses. Kohtud jätsid hagi rahuldamata, leides, et MG ei ole tõendanud kahju ning väidetav kahju ei ole ka põhjuslikus seoses kostja raviveaga.
20.Haginõude õiguslikuks aluseks saab VÕS § 1044 lg 3 järgi tervise kahjustamise puhul olla nii VÕS § 115 lg 1 (lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena) kui ka VÕS § 1043 (deliktilise nõudena). Pooled ei vaidle selle üle, et MG ja kostja olid sõlminud VÕS § 758 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamise lepingu, mille rikkumisele hageja tugineb.
21.Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Nagu märgitud, ravivea olemasolu üle pooled ei vaidle (vt otsuse p 19), samuti ei ole kostja väitnud, et rikkumine ei olnud süüline.
22.Kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, on hinnatav varalise kahjuna VÕS § 128 lg 2 mõttes, täpsemalt töövõimetusest tingitud saamata jäänud tuluna VÕS § 130 lg 1 mõttes. Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mh täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju (VÕS § 130 lg 1). Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lg 4 järgi kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, ning saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Surma põhjustamise, 10(13)
2-16-9313 kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada eelduslikult perioodiliste rahaliste maksetena (VÕS § 136 lg 2). Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu, praegusel juhul raviviga ei oleks esinenud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-15, p 12; 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 21).
23.Hageja nõutav kahjuhüvitis on kooskõlas rikutud kohustuse (ravi käigus patsienti mitte kahjustada) kaitse–eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Tegu on ka tüüpilise kahjuga, mis tervisekahju põhjustamisel peab olema lepingut rikkunud poolele ettenähtav VÕS § 127 lg 3 mõttes.
24.Hüvitada tuleb selline kahju siiski üksnes juhul, kui see on rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab VÕS § 770 lg 3 järgi tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse VÕS § 770 lg 4 esimese lause järgi, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab sama lõike teise lause järgi ka sel juhul tõendama patsient. (B)
25.Poolte vaidluse on põhjustanud asjaolu, et MG oli osaliselt töövõimetu juba enne kostja raviviga. Vaidluse põhisisu on selles, kas MG-l jäi ja jääb kostja ravivea tõttu üldse tulu saamata ning kui jah, siis millises ulatuses.
26.Kohtud on tuvastanud, et MG oli töövõimetu 80% ulatuses ja 20. juulist 2017 alates 100% ulatuses (vt maakohtu otsuse p 12, ringkonnakohtu otsuse lk 10). Seejuures on kohtud eksperdiarvamusele tuginedes leidnud, et 80% ulatuses mõjutasid töövõime kaotuse diagnoosimist MG püsivad meeleoluhäired, paanikahäire, segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon ja varem diagnoositud liigeshaigused. Pärast vaidlusalust operatsiooni jäänud vasaku käe pöidla valu ja liikumispiiratus võis kohtute tuvastatu järgi põhjustada üldist püsivat töövõime kaotust kuni 20% ulatuses. Seega on kohtud tuvastanud, et kostja ravivea osakaal kogu MG töövõimetuses võib olla 20%. Selle asjaolu tuvastamisel ei ole kohtud menetlusnorme rikkunud.
27.Vaatamata sellele, et tuvastatud ulatuses põhjustab MG töövõime kaotust pärast kostja tehtud operatsiooni jäänud vasaku käe pöidla liikumispiiratus, leidsid kohtud, et MG-l ei ole kahju tekkinud. Seda põhjendasid kohtud esmajoones asjaoluga, et MG sissetulekuks, millest MG ilma jäi, on 70 eurot kuus (66 eurost 64 sendist neto), millest 20%-line kostja osakaal on 13 eurot 30 senti kuus (maakohtu otsus p-d 11 ja 12; ringkonnakohtu otsuse lk 11) ning see jääb alla 20% MG-le määratud
11(13)
2-16-9313 249 euro 97 sendi suurusest töövõimetuspensionist (s.o 50 eurot). Kuna MG saab lisaks toetust raske puude eest, ei ole kohtute arvates tema sissetulek kostja ravivea tõttu vähenenud.
28.Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohtul tuleb tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Muu hulgas tuleb kohtul hinnata, kas kahjuhüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil isik kõigil tööpäevadel ei töötanud, ning kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki eespool märgitud ajavahemiku sissetulekuid (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15). Maakohus leidis otsuse p-s 11 (ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga), et VÕS § 127 lg 1 eesmärki silmas pidades saab lugeda MG brutosissetulekuks 70 eurot kuus, mis on raviveale eelnenud 12 kuu keskmine brutosissetulek. Maakohus põhjendas seejuures, miks on põhjendatud lähtuda 12-kuulisest ajavahemikust. Maakohus leidis tõendite (MG terviseseisundi kirjeldused) alusel, et tema töö tegemine oli juhuslik, lühiajaline ja MG tervislik seisund enne kostja raviviga ei võimaldanud MG-l püsivalt töötada. MG ei töötanud varem ning tööleping oli tähtajaline. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud sellisele järeldusele jõudes kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusnorme. Tegu on ka diskretsiooniotsusega. Tasu indekseerimist ei ole taotletud. Asjas ei ole esitatud väiteid ega asjaolusid, millest lähtudes oleks põhjendatud hinnata MG saamata jäänud töötasu kas üksnes ühe või mõne kuu sissetuleku alusel.
29.Kolleegium ei nõustu kohtutega aga selles, et hageja nõue kostja vastu saab olla üksnes 20% nimetatud keskmisest brutosissetulekust (70 eurot). See on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Selliselt on kohtud vääralt kohaldanud nii VÕS § 127 lg-t 1, § 128 lg-t 3 kui ka § 130 lg-t 1. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu tuvastatud keskmine brutosissetulek summa, mida MG enne vaidlusalust operatsiooni (80%-lise töövõimetusmääraga) teenida sai ning mis võimaluse ta kostja ravivea tõttu eelduslikult kaotas. Kohtud on tuvastanud, et vaatamata 80%-lisele töövõimetusmäärale töötas MG enne operatsiooni ning teenis lisaks töövõimetuspensionile töötasu. Seega põhjustas kostja rikkumine eelduslikult tema sissetuleku vähenemise.
30.Lisaks on kohtud töövõimetuspensioni mahaarvamisel jätnud tähelepanuta, et MG sai töövõimetuspensioni esitatud asjaoludel üldhaigestumise tõttu ka juba enne kostja raviviga. Seega saab praegusel juhul töövõimetuspensioni mahaarvamine MG-le tekitatud kahjust olla põhjendatud üksnes ulatuses, milles töövõimetuspension pärast 21. septembri 2012. a operatsiooni jäänud vasaku käe pöidla valu ja liikumispiiratuse tõttu suurenes. Ringkonnakohtul tuleb seda asja uuel läbivaatamisel hinnata. III
31.Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
12(13)
2-16-9313 Kuna praeguses asjas tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu ka ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotuse, ei pea kolleegium vajalikuks vastata ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotuse vaidlustamist puudutavatele kassatsioonkaebuse väidetele.
32.MG-le riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa esitas Riigikohtule taotluse, milles palub kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Natalia Lausmaa (äriregistri andmetel füüsilisest isikust ettevõtja ärinimega NATALIA LAUSMAA) mõista riigieelarvest välja 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot (5 tundi × 40 eurot). Taotluse kohaselt kulus MG esindajal ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks 1 tund ja kassatsioonkaebuse koostamiseks 4 tundi. Kolleegium leiab, et MG esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 3 (enne 29. jaanuari 2018 kehtinud redaktsioonis) alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
33.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. MG-d esindanud vandeadvokaat N. Lausmaa on palunud tagastada kautsjoni endale (II kd, tl 176, 177). Haldur ei ole menetlusse astumise järel teistsugust korraldust teinud. Tambet Tampuu
Ants Kull
Villu Kõve
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.