Võlaõigus › Võõrandamislepingud

sõidukiga. Kostja sõidukit ei defekteerinud ega parandanud. Kostja ei teinud omapoolseid ettepanekuid asja lahendamiseks, kuigi hageja oli huvitatud kohtuvälisest lahendusest. Hageja lasi ise sõiduki AS-s United Motors defekteerida, mille käigus märgiti sõiduki läbisõiduks 149 496 km. Hageja esitas 20.12.2013 kostjale pretensiooni nõude tasumiseks ja kulutuste hüvitamiseks. AS United Motors hinnangu järgi oli mootoril rike, mis oli seotud keti purunemisega ning keti purunemise tagajärjel tekkinud kahjustustega mootoris. Võimalik keti purunemine oli tingitud materjali defektist. Eksperthinnangu järgi oli sõiduki karteripõhjal puudu üks polt, mis tähendab, et mootor oli eelnevalt lahti tehtud ja kokku pandud, kuid kostja ei ole vastavat informatsiooni hagejale esitanud. Hageja kandis seoses eksperthinnanguga kulusid 866 eurot. Kostjale anti üle sõiduk, mille odomeetri näit oli 144 840 km, kuid hagi esitamise hetkeks oli selgunud, et 15.11.2012 oli odomeetri näit 144 586 km, 11.06.2013 144 910 km ja sõiduki hagejale üleandmisel 12.07.2013 kostja informatsiooni järgi 144 840 km. Seega oli sõiduki üleandmisel sõiduki läbisõit väiksem kui kuu aega varem, mistõttu on ilmselge, et sõiduki läbisõidu andmeid oli muudetud. Kostja väitis, et sõiduk oli müüki toodud põhjusel, et eelmine omanik ei jaksanud selle eest maksta, kuid väide on ebausutav, sest sõiduk oli enne hagejale üleandmist Eesti Liikluskindlustuse Fondi avaliku info järgi kindlustatud vaid kaks nädalat. Kostja kinnitas hagejale, et sõidukit on kaks korda tehniliselt kontrollitud (2012 novembris ja kostja valdusesse saamisel). Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis sõiduki tehnilist seisukorda enne müüki. Kui hagejat oleks informeeritud, et sõiduk on nii pikalt seisnud, ei oleks hageja sõidukit ostnud. Sõiduk registreeriti 19.03.2013. Kostja esitatud AS United Motors e-kirjast nähtub, et pärast nimetatud kuupäeva on sõidukil tehtud rihmaratta vahetus ja mootori osandamine, kuid nimetatud töö tehti hageja tellimusel. Samuti ei välista sõiduki tehniline kontrollimine kostja vastutust sõiduki lepingu tingimustele mittevastavuse korral VÕS § 218 lg 2 alusel. Asjaolu, et sõidukil tehti väidetavalt 19.11.2012 üldkontroll, ei tõenda, et sõiduk oli 12.07.2013 ilma puuduseta. Hooldusajaloost nähtuvalt oli 19.11.2012 sõiduki läbisõit 144 586 km ning 11.06.2013.a 144 910 km. Seega oli sõiduk enne hagejale üleandmist kasutuses. Lisaks ei ole kostja välja toonud ega tõendanud, mida kontrolliti üldkontrolli käigus. Õiguslikult viitas hageja VÕS § 365 lõikele 1 ja VÕS §-le 34 ning leidis, et ta on tarbija. Samuti viitas hageja VÕS § 218 lõikele 4 ning leidis, et kostja tegeleb igapäevaselt oma kutse- ja majandustegevuses sõidukite müügiga. Hageja viitas VÕS § 217 lõikele 1 ning lõike 2 punktidele 1 ja 2 ning 6. Müügilepingust ei nähtu, et hagejat oleks informeeritud ja ta oleks teadlik olnud sõiduki puudusest. Kostja peab tõendama, et hageja teadis lepingu sõlmimisel puudustest. Hageja ostis sõiduki, et kasutada seda vastavalt selle otstarbele ja ta võis mõistlikult eeldada, et sõiduk on sõidukorras. Samuti tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ja nn varjatud puudusi, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ostja ei pea otsima puudusi, sh varjatuid puudusi. VÕS § 218 lg 6 on tarbijale müügi puhul tarbija suhtes imperatiivne VÕS § 237 lg 1 alusel. Hagejal puudusid erialased teadmised sõiduki mootori kohta. Kostja müüs hagejale lepingu tingimustele mittevastava sõiduki. Kuivõrd viga oli tekkinud materjali defektist, oli materjal vigane juba sõiduki ehitamisel. Hageja väitel avaldas kostja sõiduki kohta ebaõigeid andmeid, et sõidukile on tehtud tehniline kontroll kahel korral, kuigi on tehtud vaid ühel korral. Kostja väitis, et sõiduki läbisõit selle üleandmisel oli 144 840 km, kuigi see oli kuu varem suurem. Sõiduk ei vastanud üleandmisel lepingu tingimustele ja hagejale anti üle puudustega sõiduk. Hageja viitas VÕS §-le 218. Sõidukil ilmnesid vead vähem kui kuue kuu jooksul alates

sõiduki üleandmisest. Kuivõrd hageja on tarbija ja sõiduki mittevastavus lepingutingimustele on esinenud kahel korral vähem kui nelja kuu jooksul, siis eeldatakse, et üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas sõiduki üleandmise ajal. Sõidukil varjatud puuduse olemasolu on tõendatud AS United Motors (BMW kaubamärgiga sõidukite ametlik maaletooja Eestis) arvamusega, milles peeti tõenäoliseks, et mootoriketi purunemine oli tingitud materjali defektist. Materjali defektist tingitud rike oli olemas üleandmise ajal ning kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et puudus on tekkinud hageja tegevuse tagajärjel, kuid kostja ei ole seda tõendanud. Pelgalt kostja paljasõnalised viited, et on teadmata, kuidas hageja asja kasutas, ei tõenda, et puudus on tekkinud hageja enda tegevuse või tegevusetuse tõttu. Kostja viited sportliku sõidustiili kohta on asjakohatud, sest hageja ei soetanud sõidukit sportlikuks sõitmiseks. Hageja ei ole saanud liiklustrahve kiiruse ületamise eest. Kostja on märkinud, et 15.11.2012 teostatud üldkontrolli käigus ei avastanud tehnik ühtegi viga, mis oleks võinud viidata mootori keti rikkele. Hageja leidis, et visuaalsel vaatlusel ei ole materjali defekti näha, kuid see ei tõenda defekti puudumist. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et sõiduk müüdi talle sellisena nagu see oli, mistõttu kostja puuduste eest ei vastuta. Lepingus ei ole fikseeritud, et sõiduk müüakse hagejale seisukorras “as is”. Ka tehnilise akti allkirjastamine hageja poolt ei välista kostja vastutust. Hageja allkirjastas kostja kontoris üleandmise-vastuvõtuvõtmise akti, misjärel läksid hageja ja kostja esindaja OA telki, kus kostja sõidukeid hoiustab. Hageja istus sõidukisse, misjärel näitas OA lahtise akna kaudu nuppude funktsioone ning esitas allkirjastamiseks vara tehnilise seisundi fikseerimise akti. Kostja väited, et hageja isiklikult fikseeris sõiduki läbisõidu, ei vasta tõele, sest vara tehnilise seisukorra fikseerimise akti täitis omakäeliselt kostja esindaja OA ja hagejale akti teist eksemplari ega koopiat ei antud. Akt oli kostja esindaja enda poolt varasemalt täidetud ning tegelikkuses tehnilise seisundi kirjelduses märgitud asjaolusid ei kontrollitud, sh ei avatud kapotti. Hageja ei ole loobunud pretensioonidest kostja vastu, viidates VÕS § 218 lõikele 4. Alternatiivselt leidis hageja, et tema kinnitused ja kokkulepped vara tehnilise seisundi fikseerimise aktis on tühised VÕS § 35 alusel. Tegemist on ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega kokkuleppega. Akt oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Aktis märgitu ei olnud hagejaga varasemalt läbi räägitud. Hageja ei saanud mõjutada tingimuste sisu, vaid akt anti “ristidega” täidetuna hagejale autos allkirjastamiseks. Hagejat varasemalt ei informeeritud, et autos tuleb lisaks kontoris allkirjastatud aktile allkirjastada lisadokumendina tehnilise seisundi fikseerimise akt. Enne lepingu sõlmimist ei teadnud hageja akti sisust. Hageja ei osanud arvata, et lisadokumendi allkirjastamisega võetakse temalt õigus tugineda puudustele ja kasutada õiguskaitsevahendeid. Kui kohus leiab, et tehnilise seisundi fikseerimise aktis märgitud tingimused on lepingu osaks, ei ole need kehtivad VÕS § 42 lg 3 p 1 ja lg 1 alusel. Nimelt välistatakse tehnilise seisundi fikseerimise aktis märgituga kostja kui sõiduki müüja seadusest tulenev vastutus. Samuti anti akt allkirjastamiseks hagejale siis, kui hageja arvates olid kõik tingimused juba kokku lepitud. Kostja käitumine ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Vaidlus puudub selle üle, et ostetud sõiduk oli kasutatud, kuid see ei vabasta kostjat vastutusest, kui sõiduk ei vasta lepingutingimustele. Hageja ei ole eeldanud, et sõidukil on uue sõiduki omadused. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine materjalis defekti ega mootoriketi purunemist, mistõttu lasub tõendamiskoormus kostjal. Kostja ei ole tõendanud, et tavapärane on olukord, kus vaidlusaluse sõidukiga samaväärsetel sõidukitel esineb materjalis defekte ning seetõttu mootoriketi purunemisi. Kostja viited

uue ja kasutatud sõiduki hindade erinevusele on asjakohatud, sest vaidlus käib konkreetse sõiduki müügilepingu tingimustele vastavuse üle. Kostja väited garantii lõppemise kohta on asjakohatud, sest hageja ei ole tuginenud müügigarantiile nõude esitamisel. Müügigarantii puudumine ei tähenda, et müüja ei vastuta müügilepingust ja seadusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. AS United Motors 18.12.2013 hinnangu järgi oli keti purunemine tingitud ilmselt materjali defektist ning järelikult pidi sõidukil puudus olema juba algusest peale. Kuivõrd AS United Motors on kinnitanud, et antud mootori tüübi puhul ei ole täheldatud nö tüüpveana mootorikettide purunemist, siis tuleb asuda seisukohale, et sarnaste mootoritega sõidukitel eelpoolnimetatud viga tavaliselt ei esine. Hageja esitas kostjale VÕS § 222 lõigete 1 ja 4 alusel 17.10.2013 ja 04.11.2013 nõuded sõiduki parandamiseks. Kostja sõidukit ei parandanud ega nõustunud kandma ekspertiisikulusid. Hageja viitas VÕS § 223 lõikele 1 ja lõikele 2, samuti VÕS § 116 lõikele 1. Hageja tegi kostjale ettepaneku sõiduk parandada ja andis selleks täiendava tähtaja, kuid tulutult, mistõttu on tegemist olulise lepingu rikkumisega. Hagejal oli õigus lepingust taganeda. Hageja palus juhul, kui kohtu hinnangul on tema 04.11.2013 taganemisavaldus tühine, lugeda hagiavaldus sõiduki müügilepingust taganemise avalduseks. Hageja viitas VÕS § 189 lõikele 1 ning §-le 111 ning palus kostjalt välja mõista sõiduki müügihind 17 000 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tekkinud kahju. Hageja kandis kulusid seoses puudusega sõiduki teisaldamisega summas 94 eurot, diagnostika tegemisega summas 30 eurot ja ekspertiisi tegemisega summas 866 eurot ehk kokku 960,30 eurot. Juhul, kui sõiduk ei oleks puudusega, ei oleks hageja pidanud vastavaid kulutusi kandma. Samuti on hageja pidanud kandma kulusid kaskokindlustuse, liikluskindlustuse ja lepingutasu näol, kuigi ei ole saanud sõidukit kasutada. Hageja kaskokindlustuse nõue on 276,56 eurot (4 kuud x 69,14 euroga = 276,56 eurot), liikluskindlustuse nõue on 93,56 eurot (4 kuud x 23,39 eurot = 93,56 eurot) ja lepingutasu 180 eurot. Hageja palus kostjalt VÕS § 113 lg 1 määras ja TsMS § 367 alusel välja mõista viivise alates hagi esitamisest 11.03.2014 kuni põhinõude 18 510,42 euro täitmiseni. Hageja esitas ka alternatiivse nõude, mille ta palus rahuldada juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Juhul, kui kohtu hinnangul puudus hagejal alus lepingust taganemiseks, palus hageja kostjalt välja mõista remondikulud 10 708,06 eurot ja puudusega sõiduki tõttu kantud kulud 1330,12 eurot, sest hageja on kandnud lisakulusid ega ole saanud sõidukit kasutada. Hageja viitas VÕS § 115 lõikele 1. Kuivõrd kostja on lepingut rikkunud, on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Hageja palus ka antud nõudelt välja mõista viivise alates hagi esitamisest 11.03.2014 kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras.

Kostja vastuväited

Kontrolli käigus avastatud kulumisest tingitud pisipuudused lasi kostja omal kulul kõrvaldada. Kontrolli käigus ei tuvastatud hageja poolt väidetud puuduse olemasolu. Hageja ostis sõiduki teadvalt kasutatuna. Kasutatud auto ostuga kaasnevate riskide kohta andis kostja hagejale ülevaate ning selle kinnituseks allkirjastasid pooled vastavasisulise akti. Heauskne ei ole hageja arusaam, et kasutatud sõiduk pidi olema samaväärne uue sõidukiga. Hagi rahuldamine kostja vastu tähendaks seda, et iga edasimüügi korral tarbijale saaks vana sõiduk endale alati uue täisgarantii, kuigi algne garantii on ammu möödas ning müüja müüs kasutatud sõiduki tingimusel nagu on. Pärast garantiiaja möödumist ei garanteeri isegi tootja, et kõik detailid kulumisele lõputult vastu peaksid. Järelikult peaks hagi rahuldamise korral igakordne edasimüüja vastutama suuremas ulatuses kui sõiduki tootja. Kostja ainult vahendas sõidukit hagejale, olles komisjonimüüja. Sõiduk toodi kostja juurde müüki 2012 novembris. Kostja lasi sõidukile teostada margiesinduses eelnevalt tehnilise kontrolli ning lasi sõidukit kontrollida kostja hooldusmeistril. Kostja avaldas sõiduki müügikuulutuse ning sõiduk müüdi 11.07.2013. Kostja tegi kõik endast oleneva, et tuvastada sõiduki võimalikud vead enne müüki. Kostja pakkus oma kirjades hagejale võimalusi probleemi lahendamiseks ning selgitas, miks ta ei rahulda hageja nõudeid. Kostja pakkus ka mootori kordategemist, kuigi ei pidanud ennast selle eest vastutavaks. Enne müüki sõiduki margiesinduses tehtud üldkontroll ei tuvastanud mingisuguse poldi puudumist. Hageja on sõidukit kasutanud ja läbinud sellega ca 4500 km. Kostjal puudub igasugune ülevaade selle kohta, kus ja kuidas on sõidukit selle aja jooksul kasutatud. Viidatud poldi võis hageja samahästi ise lasta sõidukilt eemaldada või võis seda teha keegi kolmas isik. Hageja etteheited odomeetri näidu kerimise kohta ei vasta tõele. Kostjale on teadmata, kuidas hageja ise sõidukit kasutas ning kuidas ja miks mootorikett purunes. Sõiduki näol on tegemist 3-liitrise turbomootoriga sõidukiga, mis on nelikveoline, mootorivõimsusega 170 kW ning suurima võimaliku kiirusega 236 km/h. Tavapäraselt ei osteta sellist sõidukit igapäevasteks rahulikeks sõitudeks, vaid pigem sportliku sõidustiili viljelemiseks. Ostja kannab VÕS § 101 lg 3 alusel riisikot tulenevalt sellest, kasutamisega võib midagi puruneda. Mootorikett ei läinud iseenesest katki, vaid see läks katki hageja sõiduauto kasutamise tulemusena. Hageja väited materjali defekti kohta on tõendamata. AS United Motors arvamus ei ole ekspertarvamus. Arvamus on antud väga tinglikuna, kasutades sõnu “võimalik”, “ilmselt” jne. Samuti vastas AS United Motors kostja päringule, et nende seisukohta ei saa võtta tõsikindla väitena, vaid üksnes oletusena ning keti purunemine võis olla tingitud ka kulumisest või ebaõigest ekspluatatsioonist. Hageja ei lasknud vaatamata kostja palvetele sõidukit üle vaadata ja seda uurida, et teha kindlaks keti purunemise põhjuseid ja selle seoseid hageja käitumise ning sõidustiiliga. Hageja oli kohustatud kostjal võimaldama sõidukiga igakülgselt tutvuda ja seda uurida. Vaidlusaluse sõiduki ehitusaasta oli 2008 ning esmane registreerimine 07.03.2008. Sõiduauto müügitehing sõlmiti 11.07.2013 ehk enam kui viis (5) aastat peale auto valmistamist ja esmast registreerimist. Tootjagarantii kehtis sõidukile 24 kuu jooksul ehk alates 07.03.2008 kuni 07.03.2010. See oli müügitehingu toimumise ajaks lõppenud. Kostja pole andnud hagejale garantiilubadust. Materjali defekti olemasolu ei ole hageja tõendanud, kuid isegi tootja garanteerib materjali vastavuse 24 kuu jooksul. Vaidlus puudub selle üle, et müügitehingu objektiks oli suure läbisõiduga kasutatud sõiduk, millelt ei saanud eeldada uue sõiduki omadusi. Vaidlusalune sõiduk maksis uuena 61 991,74 eurot ning vaidlusaluse sõidukiga samaväärne uus sõiduk maksab tänasel hetkel 67 310 eurot. Antud sõiduk müüdi hagejale hinnaga 17 000 eurot ning hinnavahe oli 3,5 kordne. Ebaõige ja ebamõistlik on eeldada, et kasutatud sõiduki ostja

saaks eeldada sama nagu uue sõiduki ostja. Kostja vastutus ei saa ostja ees olla samalaadne, kui on uue auto müüja vastutus ostja ees. AS-i United Motors esindaja kinnitas, et 15.11.2012 üldkontrollis ei tuvastatud ühtegi viga, mis võiks viidata mootoriketi rikkele. Seega on kostja esitatud tõendiga ümber lükatud hageja välja toodud eeldus (VÕS § 218 lg 2) defekti olemasolu kohta ehk varjatud puuduse olemasolu. Kostja leidis, et kuna sõiduk müüdi põhimõttel „nagu on“, ta puuduste eest ei vastutanud. Hageja on allkirjastanud vara tehnilise seisundi akti, milles ta kinnitas, et saab aru, et tegemist on kasutatud sõidukiga. Selgesõnaliselt on pooled kokku leppinud, et tulenevalt kauba kasutatud iseloomust, ei loe pooled lepingutingimustele mittevastavuseks kaubal peale käesoleva akti allakirjutamist ilmnevaid vigu, mis ei olnud müüjale teada käesoleva dokumendi allakirjutamise hetkel. Kõik sõidukiga seotud riskid võttis enda kanda hageja. Kostja ei ole esitanud valeandmeid sõiduki läbisõidu ega muude asjaolude kohta. 15.11.2012 tuvastati United Motors AS-s, et sõiduki läbisõit oli 144 586 km. 2013 aasta alguses avaldas kostja sõiduki müügikuulutuse ning sellel hetkel oli sõiduki läbisõit 144 840 km. 11.06.2013 teostati sõiduki tehnoülevaatus, milles fikseeriti sõiduki läbisõiduks 144 910 km. 12.07.2013 koostasid hageja ja kostja ühiselt sõiduki tehnilise seisundi fikseerimise akti, milles oli läbisõiduks märgitud 144 926 km. Hageja poolt välja toodud sõiduki läbisõit liisinglepingu lisaks oleval aktil võetakse liisinguandja poolt automaatselt müügikuulutuselt. Kuivõrd müügikuulutuse avaldamise hetkel oli vastav läbisõit 144 840 km, siis selle on liisinguandja lepingu lisas fikseerinud. Odomeetri näidu kerimise väide hageja poolt on pahatahtlik. Kostja kontrollis enne müügilepingu sõlmimist sõidukit tegelikult kolm korda: esimest korda United Motors AS-s, teist korda kostja hooldusmeistri poolt ja kolmandat korda tehnilisel ülevaatusel. Kostja ei ole lepingu tingimusi rikkunud. Hageja kinnitas, et talle müüdi kasutatud asi, millega seonduvat riski kandis ta ise. Hageja viidatud esimese sõiduki puuduse lasi kostja kõrvaldada omal kulul, mis näitab, et kostja oli abivalmis. Alternatiivselt leidis kostja, et kui ta on lepingut rikkunud, on tema rikkumine vabandatav. Kostja tegi kõik endast oleneva, et selgitada välja ja kõrvaldada mistahes probleemid müüdava sõidukiga. Müügieelselt kostja puudusi ei tuvastanud ning ta ei saanud midagi enamat teha, et purunemist vältida. Seetõttu ei saa kostja juhtunu eest vastutada. Hagi rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Sisuliselt tähendaks hagi rahuldamine seda, et kuigi tootja ja algne müüja antud garantii on lõppenud ning nemad enam toote eest ei vastuta, tekiks igakordse edasimüügi korral edasimüüjal uus garantiivastutus ostja ees. Seetõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 6 lg 2. Ekspertarvamuse järgi esineb sarnastel sõidukitel mootoriketi purunemisi üsna sageli. Seega ei olnud keti purunemine vastupidiselt hageja väidetele erakordne, vaid tavapärane. Hageja ei saanud eeldada, et kasutatud sõidukil on samad omadused, mis uuel sõidukil. Kuna tegemist on kasutatud autoga, siis esineb sellistel sõidukitel mitmesuguseid kasutustakistusi, mis toovad endaga kaasa remondivajaduse. Kohati võivad sellised kasutustakistused olla väiksemad ja kohati suuremad, kuid kuna tegemist on kasutatud autoga, mille garantii on lõppenud, siis peab kasutatud asja ostja arvestama, et kasutustakistusi esineb. Risk selles osas on alati ostja kanda, kui müüja ei ole ise andnud mingisugust garantiid või muud selgesõnalist lubadust või kinnitust. Kasutustakistuse esinemine ei kujuta endast automaatselt mittevastavust lepingutingimustele. Vastupidine käsitlus ei ole kooskõlas seadusega. Hageja allkirjastas tehnilise seisundi akti ja loobus pretensioonidest kostja vastu. Isegi juhul, kui mootoriketi purunemine ei ole sellise läbisõiduga BMW marki sõiduauto puhul tavapärane, on kostja vastutus välistatud, sest mootorikett läks katki hageja sõiduauto kasutamise tulemusena. Hageja ei tõendanud, et mootorikett purunes

materjali defekti tõttu. Ekspertarvamus lükkas selle hageja väite ümber. Ekspert leidis, et purunemise põhjuseks oli detonatsioon, mis võis tekkida lahja küttesegu, valesti reguleeritud süütehetke, ebakvaliteetse kütuse, liiga suure ülelaaderõhu vms tõttu. Samuti leidis ekspert, et keti osade kulumiskahjustused said alguse mitmeid tuhandeid kilomeetreid enne keti purunemist. Hageja kasutas sõidukit mitmed tuhanded kilomeetrid ehk 4656 km, arvestades läbisõidu andmeid. Ekspert ei ole tuvastanud, et puudus oleks esinenud enne sõiduki üleandmist hagejale. Seega on kostja vastutus välistatud. Kostja sai ekspertiisi käigus sõidukiga tutvuda ja selgus, et hageja ei ole käitunud hoolsalt ning eesmärgiga minimeerida kahju ulatus. Ekspertavamuse lisaks 3 olevatelt fotodelt näha, et sõidukilt demonteeritud mootor on ladustatud sõiduki salongi ning on näha õli või muu mootorivedeliku valgumine sõidukisse. Sellega on põhjustatud sõidukile täiendavat kahjustumist. Kui hagi peaks rahuldatama ning sõiduk seetõttu kostjale tagastatama, esitab kostja hageja vastu kahju hüvitise nõude.

Maakohtu otsus

vaba puudustest, mis vähendavad müüdud asja kasutusväärtust. Kohus leidis, et ka kasutatud sõidukeid ostetakse tavaliselt nendega sõitmiseks. Olukorras, kus kasutatud sõiduk ei sõida, on üldjuhul tegemist müüdud asja olulise puudusega, kui just lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Täiendavalt sätestab VÕS § 217 lg 2 p 6, et tarbijale müügi puhul ei vasta asi lepingutingimustele, kui asi ei ole seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Kohus leidis, et tarbija võib professionaalse müüja käest kasutatud sõiduki ostmisel mõistlikult eeldada, et selline sõiduk sõidab, kui lepingus ei ole selgelt välja toodud vastupidine. Kasutatud sõiduki sõiduvõimelisuse näol on tegemist seda liiki asja olemusele tavaliselt vastava kvaliteediga. VÕS § 218 lg 1 sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijale müügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Antud säte on erinormiks VÕS § 103 suhtes, mis näeb ette rikkumise vabandatavuse regulatsiooni, mistõttu vastutab müüja põhimõtteliselt igasuguse müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Müüja vastutus ja tema vastu õiguskaitsevahendite kohaldamise võimalus ei sõltu müüjapoolsest puudusetest teadmisest või teadma pidamisest. Eeltoodu tõttu on asjakohatud kostja väited selle kohta, et tema lepingu rikkumine oli vabandatav, sest ta tegi kõik endast oleneva sõiduki eelnevaks kontrollimiseks. Maakohus leidis tulenevalt võlaõiguseseaduse (VÕS § 218 lg 2 ja lg 4, § 220 lg 1, § 222 lg 1, lg 4, lg 5, § 223 lg 1 ja lg 3 ning § 114) sätetest, et tarbijale müügi puhul peab ostja tõendama puuduse olemasolu ning sellest müüjat õigeaegset teavitamist. Müüja omakorda peab aga vastutusest vabanemiseks tõendama, et puudus on tingitud tarbijast endast. Kirjeldatud regulatsiooni ei muuda asjaolu, et pooled kontrollisid asja omadusi selle tarbijale üleandmise hetkel. Müüdud asjal, sh müüdud sõidukil, võib esineda varjatud puudusi, mida ei ole võimalik välisel vaatlusel tuvastada. Riigikohus on leidnud, et sõidukitel võib esineda puudusi ning kasutatud sõidukitel puhul ei saa lepingutingimustele mittevastavaks lugeda selliseid asjal esinevaid puudusi, mis on tingitud senisest tavapärasest kasutamisest ja kulumisest. Kui aga müüdud sõidukil on puudus, mida tavaliselt kasutatud sõidukitel ei esine, on tegemist lepingutingimustele mittevastavusega (RK TKo 3-2-1-123-10, p 11, 12). Tarbijale müügi regulatsiooni ei muuda ka asjaolu, et kostja ise oli kasutatud sõiduki eelnevalt ühelt kolmandalt isikult ostnud. Kostja väited selle kohta, et ta tegutses müügilepingu sõlmimisel vaid vahendajana, mitte müüjana, on aga jäänud tõendamata. Müügilepingu kohaselt on selgelt olnud kostja ise müüjaks ning mistahes viited vahendustegevusele või tegeliku müüja esindamisele lepingus ja muudes kohtule esitatud tõenditest puuduvad. Kohus selgitas kostjale 22.09.2014 eelistungil (toimiku 1. kd, lk 165-166), et viimane ei ole asja müümisel viidanud mistahes asjal esinevatele puudustele. Kohus selgitas kostjale VÕS § 218 lg 2 ning vajadust oma väiteid tõendada, sh vajadust tõendada, et puudus oli tingitud tarbijast. Vaatamata kohtu selgitustele kostja oma vastuväiteid täiendavalt ei tõendanud. Kohtule esitatud ostu-müügi lepingust kostja ja Swedbank Liising AS vahel (toimiku 1. kd, lk 11-13) ega sellele lisatud aktist (toimiku 1. kd, lk 14) ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud, et sõiduk võõrandatakse mõne puudusega või et kostja oleks müügilepingu sõlmimisel tegutsenud vahendajana, mitte müüjana.

United Motors AS hinnapakkumisest nr P120011800 (toimiku 1. kd, lk 16) nähtub, et sõidukil, registrimärgiga 599BJH, on 15.07.2013 teostatud rihmaratta vahetus. Seega võib järeldada, et esimene puudus müüdud sõidukil esines juba mõned päevad pärast selle hagejale üle andmist. Kostja pidas end puuduse eest vastutavaks ning kandis selle kõrvaldamisega seotud kulud. Autoabi 1888 väljakutse lehest ja tšekist (toimiku 1. kd, lk 17) nähtub, et autoabi on vajatud 13.10.2013 sõiduki, registrimärgiga 599BJH, transportimiseks Virtsu-Risti maanteelt Tallinnasse ning selle eest on tasutud 94 eurot. Seega võib järeldada, et sõiduk seiskus 13.10.2013 Virtsu-Risti maanteel ega liikunud enam edasi. B-Auto OÜ on hagejale saatnud 01.11.2013 arve nr A-2643 sõiduki, registrimärgiga 599BHJ, diagnostika eest summas 30 eurot (toimiku 1. kd, lk 19). Hageja esitas kostjale 17.10.2013 avalduse (toimiku 1. kd, lk 20-21), milles ta muuhulgas teatas sõiduki mootori seiskumisest 13.10.2013 ning sellest, et B-Auto OÜ diagnostika andmetel oli mootori seiskumise põhjuseks mootori rike ehk mootori keti purunemine. Hageja pakkus, et kostja ostaks sõiduki tagasi või teostaks omal kulul hageja poolt aktsepteeritud töökojas sõiduki remondi. Hageja pakkus kostjale ka võimalust teha sõidukile ekspertiis AS-s United Motors kostja kulul. Hageja palus kostjal vastata hiljemalt 24.10.2013. Seega teavitas hageja kostjat sõidukil esinevast puudusest õigeaegselt ning palus kostjalt puuduse kõrvaldamist. Ajaks, mil hageja oma teate kostjale saatis, oli sõiduki ostu-müügi lepingu sõlmimisest möödunud veidi enam kui kolm kuud. Seega kohaldub antud asjas VÕS § 218 lg 2, mille järgi peab kostja tõendama, et puudus on tingitud tarbijast. Kostja vastas hagejale e-kirja teel 25.10.2013 (toimiku 1. kd, lk 22). Kostja leidis, et tema tegutses hagejale sõidukit müües ainult vahendajana ja teostas sõidukile enne müüki margiesinduses kontrolli. Kostja viitas, et hageja kinnitas sõiduki üleandmisevastuvõtmise aktil, et ta on teadlik sõiduki ostmisega kaasnevatest riskidest ega esita hilisemaid pretensioone müüjale. Kostja leidis, et tal puudub kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju. Kostja pakkus hagejale võimalust defekteerida sõiduk ning vea leidmisel oli kostja valmis abistama asjaajamise ning soodsamate varuosade leidmisega. Seega nähtub kostja vastusest, et kostja ei nõustunud puudusi kõrvaldama ega nõustunud üldse mistahes osas hageja nõuetega. 04.11.2013 esitas hageja kostjale pretensiooni/taganemisavalduse (toimiku 1. kd, lk 2327). Hageja leidis oma avalduses, et talle müüdud sõiduk ei vasta lepingu tingimustele. Hageja andis kostjale täiendavalt 20 päeva aega sõiduki parandamiseks ja teatas, et kui kostja nimetatud tähtaja jooksul sõidukit ei paranda, loeb hageja ennast lepingust taganenuks. Ühtlasi palus hageja talle hüvitada sõiduki diagnostika tegemise kulu summas 30 eurot. 07.11.2013 saatis hageja kostjale täiendava e-kirja (toimiku 1. kd, lk 28-30), milles teatas, et ta on täiendavalt kandnud lisakulusid summas 94 eurot seoses sõiduki teisaldamisega. 20.12.2013 saatis hageja kostjale uue pretensiooni (toimiku 1. kd, lk 31-34), milles teatas, et on sõiduki hoiustanud kostjale üleandmiseks. Hageja palus talle tagastada sõiduki hind 17 000 eurot, samuti hüvitada talle tekkinud erinevad kulud. Kostja hageja taganemisavaldusele ega pretensioonile sisukohaselt ei vastanud. Kostja saatis hageja esindajale e-kirja 23.01.2014, milles ta avaldas, et ei saa hagejale vastata kompromissettepaneku puudumise tõttu (toimiku 1. kd, lk 122). 03.02.2014 saatis kostja hagejale teise e-kirja (toimiku 1. kd, lk 122), milles pakkus hagejale vaid puksiirauto kasutamise võimalust. Seega nähtub asjas kogutud tõenditest, et hageja pöördus kostja poole korduvalt nõudega sõiduk parandada ja hüvitada talle tekitatud kahju, kuid kostja sõidukit ei parandanud, kahju ei hüvitanud ega tagastanud ka sõiduki ostusummat. Hageja esitatud AS United Motors eksperthinnangust 18.12.2013 (toimiku 1. kd, lk 3510

47, tõlge eesti keelde, lk 78-83) nähtub, et välisel vaatlusel sõidukil vigastusi ei tuvastatud, kuid sõiduk ei käivitunud. Mootori demontaažil tuvastati, et purunenud oli mootorikett. AS United Motors leidis, et mootori rike oli seotud keti purunemisega ning selle tagajärjel tekkinud kahjustustega mootoris. Võimalik keti purunemine oli arvamuse järgi ilmselt tingitud materjali defektist. United Motors AS vastas 16.04.2014 kostja täiendavatele küsimustele (toimiku 1. kd, lk 119-121) ning kinnitas, et pidas endale teadaoleva info ja kogemuste põhjal kõige tõenäolisemaks, et mootorikett purunes materjali defekti või mõne liite väsimise tõttu, kuid kindlalt seda väita ei saa. Samuti kinnitas AS United Motors, et ei ole antud tüübi mootori puhul täheldanud tüüpveana mootorikettide purunemist, mistõttu peetigi kõige tõenäolisemaks materjali defekti. Samas ei välistatud mõne liite purunemist tulenevalt kulumisest või ebaõigest ekspluatatsioonist. AS United Motors kinnitas, et tal puudub informatsioon antud sõiduki puhul ebakorrektse sõiduvõtete kasutamise kohta. Kohus leidis, et United Motors AS eksperthinnangu ning 16.04.2014 kirjaga on tõendatud, et vaidlusaluse sõiduki seiskumine oli tingitud mootoriketi purunemisest. Tegemist ei olnud sellise puudusega, mida oleks eelnevalt saanud tuvastada välisel vaatlusel. Kostja on kohtule esitanud ka kasutatud sõiduki kontrollakti, mille on AS United Motors koostanud 15.11.2012 ehk ligi pool aastat enne sõiduki üleandmist hagejale (toimiku 1. kd, lk 130-131) ja sõiduki BMW hooldusajaloo väljavõtte (toimiku

süütehetke, ebakvaliteetse kütuse, liiga suure ülerõhu vms tõttu. Ekspert leidis, et BMW mootoritel esineb keti purunemisi üsna sageli, seda eriti uuematel N47 tüüpi diiselmootoritel. Purunemised on toimunud kasutajate jaoks täiesti ootamatult, läbisõit sõidukitel alates 140 000 km. Keti purunemise N47 ja M57 mootoritel kirjeldatakse enam just Venemaal, kus kehtivad Lääne-Euroopast erinevad kütusestandardid ja kvaliteedinormid, mistõttu on võimalik luua seoseid keti purunemiste ja madala kvaliteediga diiselkütuse kasutamise vahel. Vastates kohtu küsimustele leidis ekspert, et sõiduki tehniline rike oli tingitud mootoriketi purunemisest, mis oli tõenäoliselt tekkinud detonatsioonide tõttu ketile mõjunud löökkoormustest. Eksperdi arvamuse kohaselt olid keti vigastused tekkinud erinevatel aegadel, sest defektseid lülisid oli mootoriketis mitu. Kett purunes läbisõidul 149 496 km, kuid ekspert oli arvamusel, et lähtudes keti rullide kulumisastmest on lõtkud keti osade vahel tekkinud mitmeid tuhandeid kilomeetreid enne purunemist. Ekspert leidis, et kindlasti oli läbisõidul 144 800 km mootori kettajamis teatud kulumise jälgim, kuid ei olnud võimalik üheselt määratleda, kas keti purunemisele viinud lõtkud ja keti kiire kulumine tekkisid enne või pärast läbisõitu 144 800 km. Ekspert leidis samuti, et vaadeldaval sõidukil mootoriketi purunemine ei ole üksikjuhtum. Kohus leidis, et ekspertarvamuse kohaselt ei ole tõendatud mootoriketi purunemine hagejast tingitud põhjusel. Ekspert on selgelt viidanud, et vigastused, mis viisid keti purunemisele, on tekkinud erinevatel aegadel ning lõtkud keti osade vahel tekkisid kindlasti mitmeid tuhandeid kilomeetreid enne keti purunemist. Samuti ei olnud keti purunemine analoogilisel sõidukil üksikjuhtum. Kuivõrd keti purunemiseni viinud vigastuste tekkimise täpset aega ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb kohtu hinnangul lähtuda VÕS § 218 lg 2 tulenevast eeldusest, mille kohaselt oli 13.10.2013 ilmnenud mittevastavus olemas juba sõiduki hagejale üleandmise ajal. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Kohus osundas, et kostja ei viidanud hagiavaldusele algselt vastu vaieldes kordagi sellele, et mootoriketi purunemine võis olla tingitud hageja poolt ebakvaliteetse kütuse kasutamisest. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud mootoriketi purunemist hagejast tingitud põhjustel, vastutab kostja asjal esineva puuduse eest. Ebaõiged on kostja väited, et sõiduk müüdi hagejale seisundis „nagu on“ ning hageja ise kinnitas kostja vastu suunatud pretensioonide loobumisest. Põhjendamatud on kostja viited sellele, et kasutatud sõiduki omadused ning hind ei ole võrreldavad uue sõiduki omadustega, mistõttu ei saanud hageja eeldada, et sõidukil ei esine mootoririkkeid. Kohus leidis, et mootoririke, mis välistab täielikult sõiduki kasutamise, on oluline lepingutingimustele mittevastavus ka kasutatud sõidukite müümisel tarbijatele. Kostja esitas kohtule 12.07.2013 tema esindaja ning hageja poolt allkirjastatud vara tehnilise seisundi fikseerimise akti nr 130712-2-T (toimiku 1. kd, lk 129). Tegemist on blanketiga, milles on osad lahtrid täidetud käsitsi. Kes ja kuidas on täitnud blanketil olevad lahtrid, asjas kogutud tõenditest järeldada ei ole võimalik. Kostja leiab, et hageja poolt aktile allakirjutades, vabanes kostja vastutusest sõidukil esinevate puuduste eest, sest hageja on võtnud enda kanda kõik riskid ja on loobunud sõidukil esinevatest puudustest tulenevate pretensioonide esitamisest kostja vastu. Kohus sellise käsitlusega ei nõustunud ja leidis, et tegemist on tüüptingimustel allkirjastatud aktiga. Vaidlus puudub selle üle, et viidatud tingimusi eraldi poolte vahel läbi ei räägitud ning hageja andis allkirja kostja poolt eelnevalt valmis trükitud tekstile. VÕS § 35 lg 2 sätestab, et tüüptingimuste puhul eeldatakse, et neid ei olnud eraldi läbi räägitud. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokku lepituks, kui see on eelnevalt koostatud ja tarbija ei ole seetõttu saanud tingimuse sisu mõjutada. Kohus leidis, et tingimustes toodud vastutusest vabanemine ei ole tarbijalepingute puhul kooskõlas seadusega ning tegemist on tühiste

tüüptingimustega. VÕS § 237 lg 1 näeb sõnaselgelt ette, et tarbijale müügi puhul on ostja kahjuks VÕS müügilepinguid puudutavas jaos sätestatust ja VÕS üldosas lepingu rikkumise puhuks kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kohus leidis, tuginedes VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 2 sätestatule, et kuivõrd kostja on välistanud vara tehnilise seisundi fikseerimise aktis hageja kui tarbija poolt tema suhtes õiguskaitsevahendite kasutamist asjal esinevate puuduste korral ning kuna selline regulatsioon on otseselt vastuolus võlaõigusseaduse tarbijalepinguid puudutava regulatsiooniga, on tegemist tühiste tüüptingimustega, millistele tuginedes kostja vastutusest vabaneda ei saa. Kohus ei nõustu ka kostja väidetega, et hagi rahuldamine tema suhtes on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja ei ole andnud kasutatud sõiduki suhtes garantiid ning peaks kasutatud sõiduki osas vastutama suuremas ulatuses kui uute sõidukite tootjad. Kostja on põhimõtteliselt segamini ajanud ostu-müügi lepingust tuleneva müüja vastutuse ning garantiikohustusest tuleneva vastutuse. Ainuüksi garantii mitteandmine kostja poolt ei välista tema vastutust müügilepingu alusel. Kohus selgitas VÕS § 230 lg 1, lg 2 ja lg 3 tulenevat müügigarantii sisu ja eesmärki. Olukorras, kus müüja ostjale müügigarantiid andnud ei ole, vastutab ta ostja ees üldistel alustel vastavalt seaduses ja lepingus ettenähtule. Tarbijalepingutes ei saa müüja end mistahes vastutusest täielikult vabastada ega piirata tarbija õigusi kohaldada tema suhtes õiguskaitsevahendeid. Kui tarbija teatab müüjale VÕS § 218 lg 2 alusel puudusest õigeaegselt ning tõendab puuduse olemasolu, on müüjal võimalik kuni 6 kuu jooksul ilmnenud puuduse puhul vabaneda vastutusest vaid siis, kui ta tõendab, et puudus oli tingitud ostjast. Kui müüja seda ei tõenda, on ta puuduse eest vastutav. Antud juhul ei tõendanud kostja, et sõiduki mootorikett purunes hageja tegevuse tõttu ning seega on ta puuduse eest vastutav sõltumata sellest, et tegemist oli kasutatud sõidukiga, millele kostja garantiid ei soovinud anda. Ühtlasi märkis kohus, et kostja enda käitumine lepingu täitmise ajal on olnud vastuoluline, sest vaatamata väidetava garantii puudumisele hüvitas kostja vastu vaidlemata hagejale nende puuduste kõrvaldamise kulud, mis ilmnesid paar päeva pärast sõiduki üleandmist hagejale. AS United Motors 20.12.2013 hinnapakkumise kohaselt (toimiku 1. kd, lk 64-66) tuleb sõiduki, registrimärgiga 599BJH, mootori vahetuse ja sellega seotud tööde eest tasuda kokku 10 708,06 eurot. Kostja väitis, et tegemist on ebamõistliku remondipakkumisega. Kohus selgitas kostjale 22.09.2014 eelistungil (toimiku 1. kd, lk 165-166), et kui mootorit on võimalik remontida palju odavamalt, kui on väitnud hageja, tuleb kostjal oma vastuväiteid põhistada ja tõendada. Vaatamata kohtu selgitustele kostja oma väiteid ei tõendanud ega põhistanud. Seetõttu luges kohus antud asjas tõendatuks, et müüdud sõidukil esineva puuduse ehk mootoririkke kõrvaldamise kulu on 10 708,06 eurot. Hageja esitas kostja vastu kaks alternatiivset nõuet. Esimese alternatiivse nõudena palus hageja kostjalt välja mõista lepingu taganemise tõttu sõiduki ostuhind ning hagejale tekkinud kulud. Kohus leidis, et kuigi sõiduki parandamata jätmine kostja poolt on müügilepingu oluline rikkumine, mis tavaolukorras oleks tarbijale andnud VÕS § 223 lg 1 ja lg 3 alusel õiguse lepingust taganeda, on hageja 04.11.2013 taganemisavaldus tühine ning hageja ei saanud lepingust kehtivalt taganeda ka hagiavalduse esitamisega. Vaidlus puudub selle üle, et kostjaga sõlmitud ostu-müügi lepingu pooleks oli AS Swedbank Liising ning hageja oli liisinguvõtja. VÕS § 365 lg 1 sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist.

Liisinguandja ja liisinguvõtja on sõiduki müüja vastu suunatud nõuete osas solidaarvõlausaldajad. Liisinguandja osaleb sellises ostu-müügi tehingus üksnes finantseerijana ja liisinguesemega seotud riskid lasuvad liisinguvõtjal. Müüjapoolse mittekohase täitmise korral saab liisinguvõtja endale VÕS § 365 lg 1 alusel kõik liisinguandja ja müüja vahelisest müügilepingust tulenevad ostja õiguskaitsevahendid. Liisinguvõtjal on õigus nõuda temale liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist, sest liisinguandjal ei teki reeglina lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusest kahju. Samas aga näeb VÕS § 365 lg 2 ette, et liisinguvõtjal on õigus teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Järelikult vajab liisinguvõtja ostu-müügilepingust taganemiseks liisinguandja nõusolekut. See on põhjendatud, sest lepingust taganemise korral toimub tagasitäitmine, mis mõjutab otseselt liisinguandja huvisid. Kuna liisinguvõtja kaotab sellisel juhul võimaluse liisingueset kasutada, kaotab liisingusuhe oma aluse. Samuti ei saa liisinguvõtja nõuda lepingust taganemisel ostuhinna väljamõistmist ainult enda kasuks, sest ostuhinna tasus tema eest müüjale liisinguandja. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et ilma liisinguandja nõusolekuta on liisinguvõtja lepingust taganemise avaldus tühine. Riigikohus on leidnud, et liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb seadus erandina ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müügilepingust nõudeid müüja vastu esmajoones tulenevalt müügieseme puudustest. Liisingueseme müüja vastutus ei peaks seetõttu olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas müüja ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel (RK TKo 3-2-1-29-06, p 25). Samas ei saa VÕS § 365 lg 2 alusel liisinguvõtja liisingulepingust taganeda ilma liisinguandja nõusolekuta. Küll aga võib liisinguandja ise lepingust taganeda (samas, p 26). Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et tal oli lepingust taganemiseks liisinguandja nõusolek. Hageja on üksnes väitnud, et vastav nõusolek oli olemas, kuid see ei nähtu kostjale esitatud taganemisavaldusest ega ühestki teisest asjas kogutud tõendist. Vaidlus puudub selle üle, et liisinguandja ise lepingust taganemise avaldust kostjale ei esitanud. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et hageja lepingust taganemise avaldus 04.11.2013 kostjale oli tühine liisinguandja nõusoleku puudumise tõttu. Kuna hageja lepingust taganemise avaldus oli tühine, jättis kohus hageja esimese alternatiivse nõude kostjalt 18 510,42 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus leidis, et hageja teine alternatiivne nõue sõiduki remondikulude ning tekitatud kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, sest vastava nõude võib hageja liisinguvõtjana esitada VÕS § 365 lg 1 alusel iseseivalt. Hageja teine alternatiivne nõue on põhjendatud, sest müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, hageja teavitas sellest õigeaegselt kostjat ja nõudis sõiduki remontimist, kuid kostja keeldus sellest. VÕS § 222 lg 5 ja lg 4 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt sõiduki vedamiseks, diagnostikaks ja mootoririkke tuvastamiseks tehtud ekspertiisi kulusid. Samuti on hagejal õigus nõuda mootori parandamiseks vajalike kulude hüvitamist. VÕS § 225 kohaselt võib ostja nõuda müüjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis asja selle otstarbele mittevastava kasutamise tõttu, kui see tulenes ostja ebapiisavast teavitamisest müüja poolt, samuti kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist selle aja eest, mil hageja sõidukit kasutada ei saanud. Kohus luges tõendatuks ja leidis, et kostjalt tuleb välja mõista mootoririkke kõrvaldamise kulu 10 708,06 eurot, sõiduki transportimise kulu 94 eurot (toimiku 1. kd, lk 17), sõiduki diagnostika kulu 30 eurot (toimiku 1. kd, lk 19), sõiduki mootori ekspertiisi kulu 866 eurot (toimiku 1. kd, 48-50), kaskokindlustuse maksete kulu 276,56

eurot (toimiku 1. kd, lk 58), liikluskindlustuse maksete kulu 93,56 eurot (toimiku 1. kd, lk 59-61). Kohus osundas, et kostja ei esitanud eraldiseisvaid vastuväiteid hageja kulude nõudele ega kulude suurusele, kuigi kohus selgitas kostjale vajadust esitada põhjendatud vastuväited kõigile rahalistele nõuetele 22.09.2014 eelistungil (toimiku 1. kd, lk 165166). Hageja on oma kulude nõude arvestamisel teinud matemaatilise vea. Hageja on palunud oma teises alternatiivses nõudes kostjalt välja mõista sõiduki remontimise kulu summas 10 708,06 eurot ning muud kulud ehk transpordi kulu, diagnostika kulu, ekspertiisi kulu ja kindlustusmaksete kulu kokku summas 1330,12 eurot. Hagiavalduses osundatud kulude 94 eurot, 30 eurot, 866 eurot, 276,56 eurot ning 93,56 eurot summa on tegelikult 1360,12 eurot, mitte 1330,12 eurot. Kuna aga hagiavalduses on hageja kulude summad selgelt välja toonud ning tõendanud, on hageja nõue kohtule vaatamata matemaatilisele veale selge. Hageja kulude nõue kuulub vaatamata matemaatilisele veale täielikule rahuldamisele. Swedbank Liising AS poolt 11.07.2013.a väljastatud pro-forma arve järgi tuli hagejal tasuda koos esimese osamaksega liisinguandjale lepingu tasu 180 eurot (toimiku 1. kd, lk 63). Arvele lisatud maksekorraldusest nähtub, et hageja tasus nimetatud summa. Samas hageja oma teise alternatiivse nõude puhul kostjalt antud summa väljamõistmist ei palunud. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise seaduses sätestatud määra alusel alates hagiavalduse esitamisest 11.03.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kuivõrd hageja teine alternatiivne põhinõue kuulus kostja vastu rahuldamisele, tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõude summalt 12 068,18 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest 11.03.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Hagiavalduses esitas hageja kaks alternatiivset rahalist nõuet ning palus mõlema nõude puhul mõista kostjalt välja TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis seaduses sätestatud viivise määra alusel. Samas ei ole hageja hagiavalduses märkinud hagi hinda. Kohus leidis tuginedes TsMS § 136 lg 1, § 133 lg 1 ja 2, § 134 ja § 367, et käesoleva tsiviilasja hind on 18 510,42 eurot (suurem alternatiivne nõue) + 1508,60 eurot (viivisenõue) = 20 019,02 eurot.

Apellatsioonkaebus

sellisest võimalusest. See tuleneb TsMS § 351 lg-st 1, mille järgi arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest, ja sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Eriti tuleneb teavitamisvajadus TsMS § 436 lg-st 4, mille järgi ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud võimaluse avaldada oma seisukoht (lahend nr 3-2-1-5-07, p 32). Antud juhul on see äärmiselt oluline seoses kostja tõendusliku positsiooniga. Nimelt, jättes hageja esimese alternatiivse nõude rahuldamata ja rahuldades hageja teise alternatiivse nõude, muutus kostja jaoks tõepoolest oluliseks vaidlustada hageja teise alternatiivse nõude asjaolusid ning oma vastuväiteid tõendada. Maakohus heidab kostjale ette, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud (vt nt otsuse p 47, kus kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja soovitud remondikulud on ebamõistlikud). Kuivõrd kogu menetluse kestel kohus kordagi ei tõstatanud võimalust, et hageja esimene alternatiivne nõue jääb rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub liisinguandja nõusolek, siis ei saanud ega pidanudki kostja sellise võimalusega arvestama. Tõendamise poolelt tähendab see aga seda, et kostjal puudus mistahes vajadus tõendada enda vastuväiteid hageja teisele alternatiivsele nõudele, millise nõude rahuldamine ei saanud mingil alusel kõne alla tulla, kui eeldada, et hagejal oli liisinguandja nõusolek taganemiseks. Sellises olukorras oli ainukeseks võimaluseks, kas rahuldada hageja esimene alternatiivne nõue, või jätta hagi üldse rahuldamata. Menetluses üheks keskseks ja peamiseks vaidluse objektiks on küsimus sellest, mis täpsemalt põhjustas vaidlusaluse sõiduki mootori seiskumise ning kes selle eest vastutab. Hageja on algusest peale järjepidevalt väitnud, et mootori seiskumise põhjustas mootoriketi purunemine, mis omakorda on tingitud ebakvaliteetsest materjalist (materjali defektist). Seejuures on hageja kategooriliselt keeldunud võimaldada kostjal sõidukiga tutvuda, et tõde tuvastada. Kostja taotlusel määras kohus 05.11.2014 ekspertiisi tuvastamaks, millest tekkis 13.10.2013 vaidlusalusel sõidukil tehniline rike. Ekspert esitas oma arvamuse kohtule 26.11.2014. Ekspertiisiaktis on välistanud mootoriketi purunemise materjali kvaliteedi tõttu ning ekspert on leidnud, et tõenäoliseks purunemise põhjuseks on detonatsiooni tõttu tekkinud kahjustused. Seejuures detonatsioon võib arvamuse kohaselt tekkida lahja küttesegu, valesti reguleeritud süütehetke, ebakvaliteetse kütuse, liiga suure ülerõhu vms tõttu. Seega esiteks lükkas ekspertiis ümber hageja põhiväited selle kohta, et keti purunemine on tingitud ebakvaliteetsest materjalist. Teiseks, arvestades, et hageja kasutas sõidukit mitmeid tuhandeid kilomeetreid enne keti purunemist, on kostja hinnangul keti purunemise põhjustanud hageja. Kostja leidis, et antud asjas tuleb läbi viia täiendav ekspertiis ja palus 08.12.2014 esitatud taotlusega kohtul määrata ja korraldada kohtulik ekspertiis analüüsimaks ja tuvastamaks sõidukil vahetult enne ja keti purunemise ajal kasutatud kütuse kvaliteet ja vastavus Eestis kehtestatud kvaliteedinormidele ning sobilikkus diiselmootoriga. Kohus jättis kostja taotluse rahuldamata põhjendades seda sellega, et kostja ei ole välja toonud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta esitas alles 08.12.2014 ekspertiisi taotluse, kuivõrd kohtu poolt varasemalt antud tõendite esitamise tähtaeg oli selleks ajaks juba möödunud, samuti heitis kostjale ette, et miks kostja juba esimese ekspertiisi läbiviimise taotlusega (13.10.2014) ei taotlenud kütuseekspertiisi. Kohus viitas, et täiendava ekspertiisi läbiviimine põhjustab menetluse viibimise. Kostja selliste argumentidega ei nõustu, kuna kostjal oli esiteks mõjuv põhjus (täiendava ekspertiisi vajadus tekkis pärast

esialgset ekpestriisi) ning teiseks ei oleks viibimine ilmselgelt olnud sellise pikkusega, et see õigustaks potentsiaalse ebaõige kohtulahendi tegemist. Seetõttu leiab kostja, et kohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ka selles osas, kui jättis kostja 08.12.2014 esitatud täiendava ekspertiisi läbiviimise taotluse rahuldamata. Kostja juhib tähelepanu, et kuigi kohus jättis kostja 08.12.2014 esitatud ekspertiisi taotluse rahuldamata, kuna tõendite esitamise tähtaeg oli möödunud, siis sellele vaatamata võttis kohus 15.12.2014 hageja poolt esitatud uued tõendid (kütuse ostutšekid) vastu ning arvestas nendega otsuse tegemisel (p 76 viimane lause). Kostja hinnangul kohus siinkohal selgelt rikkunud poolte võrdse kohtlemise nõuet. Eraldiseisvana jääb ka arusaamatuks, kuidas kohus nii kindlalt võib jäeldada umbisikulistest tšekkidest, et just hageja tankis kütust just kõnealusesse sõidukisse ning, et see kütus oli kvaliteetne. Küsimusele annaks vastuse konkreetse kütuse ekspertiis, mis sõiduki paagis leidub, mistõttu taotlebki kostja täiendava ekspertiisi korraldamist. Kostja vaidleb vastu kohtu põhijäreldustele, et kui kasutatud sõidukil esineb mingisugune kasutustakistus (sõiduk ei sõida), siis on tegemist automaatselt lepingu puudusega (vt nt otsuse p 53 ja 54). Sõiduautodel esineb erinevaid kasutustakistusi, mis tingivad selle, et sõidukiga ei ole võimalik sõita (nt kütuse lõppemine, rehvi purunemine). Seetõttu on põhimõtteliselt ebaõige lähtuda eeldusest, et kui sõiduk ei sõida, siis ta on puudusega. Kostja rõhutab, et garantiikohustusest tuleneva vastutuse osas on kostja seisukohal, et kui isegi uue sõiduauto valmistajatehas on avalikult teinud teatavaks, et ka uue auto ostja ei saa eeldada, et sõidukiga peale garantiiaja lõppu mitte midagi ei juhtu, siis ammugi ei saa seda eeldada, kasutatud auto ostja. Kostja hinnangul tuleb sellest järeldada, et kasutatud asja ostja (ka tarbija) ei saa VÕS § 217 lg 2 p 6 kontekstis mõistlikult eeldada, et sõiduki kvaliteet on selline, et sellega mitte midagi ei juhtu. Eelnevast tuleneb, et sõiduk, millel tekkis kasutustakistus, mis tingis selle, et sellega ei saa ilma remonti tegemata sõita, ei tähenda, et tegemist on lepingutingimustele mittevastava esemega. Alusetud on ka kohtu järeldused (nt p 62), et asjaolu, et kostja vabatahtlikult oli varasemalt nõustunud omal kulul kõrvaldama sõiduki puuduse, tähendab seda, et järelikult peab kostja vastutama ka hilisema puuduse eest. Samamoodi arusaamatu on kohtu süüdistus (p 86), et kostja käitub vastuoluliselt, kuna on eelnevalt vabatahtlikult puuduse omal kulul kõrvaldanud, kuid hagi õigeks ei võta. Kui sellisest arutlusest lähtuda, siis tasub edaspidi alatiseks loobuda mistahes heas usus tehtud heategudest ja vastutulekutest. Kostja esitab koos apellatsioonkaebusega tõendid, et tõendada, et hageja poolt väidetud remondikulud on ülepaisutatud ning tegelikkuses on remondikulud oluliselt väiksemad. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja on esitanud kalkulatsiooni, mille kohaselt paigaldataks vaidlusalusele sõidukile täiesti uus komplektne mootor. VÕS § 127 põhimõtetega ei oleks kooskõlas pikalt kasutatud ja väga suure läbisõiduga sõidukile täiesti uue ja kasutamata mootori paigaldamine. Ilmselgelt oleks sellisel juhul tegemist hageja poolse rikastumisega kostja arvelt. Kostja on esitanud käesolevas menetluses ekspertiisi teostanud eksperdile Raul Põdersalu`le küsimuse, saamaks teada, mida arvab ekspert vaidlusaluse sõiduki remondivõimaluse kohta. 14.01.2015 e-kirjaga teatab ekspert Raul Põdersalu, et lähtudes ülevaatusel tuvastatud mootori vigastustest ja praktikast on antud sõidukil paiknenud mootori remont võimalik.

Kostja esitas sama küsimuse ka AS-le United Motors, kes 15.01.2015 e-kirjas teatab, et antud mootorile on võimalik teostada remont ka selliselt, et vahetatakse välja vaid purunenud-kulunud varuosad. Seega ka BMW ametlik esindaja leiab, et mootori remont on võimlik ning vajalik ei ole tingimata mootori asendamine. Kostja on küsinud hinnapakkumisi ka uue kasutatud mootori paigaldamiseks. Tuginedes esitatud tõenditele läheks kompaktne kasutatud mootor (kontrollitud ja väikse läbisõiduga) koos paigaldustöödega maksma 2929,01 eurot. Kostja on küsinud hinnapakkumisi ka olemasoleva mootori remondi kohta. Vastavalt esitatud tõenditele oleks olemasoleva mootori remondimaksumus poole odavam hageja poolt väidetud kulust.

Vastuapellatsioonkaebus

ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kollegium, et ei jaga kaebaja seisukohta, mille kohaselt on maakohus teinud kohtule esitatu põhjal üllatava otsuse. Asjaolu, et maakohtu menetluses ei kerkinud küsimust, kas liisinguandja nõusolek lepingu lõpetamiseks on tõendatud, ei tähenda seda, et kostja ei oleks saanud esitada hageja alternatiivsele nõudele vastuväiteid. Maakohus on 31.03.2014 määruses selgitanud, et kostja peab hagile vastates märkima kõik oma taotlused ja väited, s.h oma seisukohad hageja esitatud tõendite kohta ning esitama tõendid väljatoodud faktiliste asjaolude tõendamiseks. Seega oleks kostja pidanud kõik oma vastuväited hageja alternatiivsele nõudele esitama juba 27.04.2014 esitatud menetlusdokumendis ja lisama sellele kõik vajalikuks peetud tõendid. Lisaks on kohus andnud 22.09.2014 toimunud istungil mh hageja kahju hüvitamise nõude üle peetud arutelu järgselt kostjale (I kd, tl 165-167 pöördel) tähtaja kuni 13.10.2014 võimaliku ekspertiisitaotluse esitamiseks ning kõigi vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Lisaks on kohus andnud pooltele tähtaja kuni 08.12.2014 lõplike seisukohtade esitamiseks. Kuna kostja nimetatud võimalusi ei kasutanud, ei saa kohtule TsMS § 351 lg 1 ega § 436 lg-te 3 või 4 rikkumist ette heita. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga selles, et maakohus on täiendava ekspertiisi korraldamata jätmisega kohelnud pooli ebavõrdselt ja rikkunud TsMS § 5 lg-d 1 ja 2. Kolleegiumi hinnagul on kohus jätnud kostja taotluse täiendava ekspertiisi läbiviimiseks TsMS § 331 lg 1 järgi õigesti rahuldamata, põhjusel et see on esitatud TsMS §-s 329 ja § 330 lg-s 1 sätestatud tähtaegu rikkudes. Maakohus on juhtinud 22.09.2014 kohtuistungil kostja tähelepanu asjaolule, et kostjal tuleb VÕS § 218 lg-st 2 tulenevalt tõendada, et sõiduki rike oli hagejast tingitud ning andnud kostjale tähtaja kuni 13.10.2014 taotluste ja tõendite esitamiseks (I kd, tl 166 ja 167). Selleks tähtajaks oli kostjal mh võimalus esitada ka taotlus kütuse kvaliteedinormidele vastavuse tuvastamiseks. Kuna kostja ei märkinud 08.12.2014 esitatud täiendava ekspertiisi läbiviimise taotluses sellega hilinemise mõjuvat põhjust, on kohus õigesti leidnud, et taotluse rahuldamine oleks toonud kaasa menetluse venimise ning jätnud taotluse seetõttu TsMS § 331 lg 1 järgi õigesti rahuldamata. Kaebuse väide, et hageja takistas kostjal sõidukiga tutvuda, on paljasõnaline. Lisaks sellele, et kostja taotluse esitamisega hilines, on maakohus taotluse rahuldamata jätmisel põhjendatult tuginenud ka asjaolule, et taotletud ekspertiis ei pruugi tuua menetlusse kostja poolt loodetud täiendavat selgust. Kohtu poolt hinnatud Raul Põdersalu ekspertarvamusest nähtuvalt on detonatsioon olnud pikaajaline (II kd, tl 13), mis tähendab, et see ei saanud tekkida üksnes viimase tankimise tulemusena. Seega võis detonatsioon olla tingitud ka kütusest, mida tangiti autosse enne seda, kui hageja sõidukit kasutama hakkas. Öeldu tähendab, et ka juhul, kui täiendava ekspertiisi tulemus kinnitaks, et rikke põhjustas ebakvaliteetse kütuse kasutamine, ei tõendaks see kostja vastuväidet, et rikke põhjus oli tingitud hagejast. Kaebuse väide, et maakohus on kohaldanud ekslikult materiaalõigust, ei ole samuti õige. Maakohus on õigesti lähtunud tarbijalemüügi reeglitest (VÕS § 218 lg 2, lg 4, § 220 lg 1 jj) leidnud põhjendatult, et tarbijale müügi korral peab müüja vastutusest vabanemiseks tõendama, et puudus on tekkinud tarbija tegevuse tõttu. Kuna kostja ei ole selliste asjaolude esinemist tõendanud, on õige kohtu järeldus, et kostja on lepingurikkumise eest vastutav. Kostja poolt tõendamiskoormise täitmata jätmise tõttu ei ole määravat tähtsust küsimusel, kas hageja tanksis kütust AS Statoil teenindusjaamadest või mitte ning seetõttu ei ole maakohtu viitamine hageja poolt 15.12.2014 hilinemisega esitatud kütusetšekkidele menetlusnormi rikkumine, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.

maakohtuga, et hageja viivise nõue on põhjendatud ning kuna TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon lahendama poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused selgelt ja ühemõtteliselt, tuleb maakohtu otsuse puudus apellatsioonimenetluses parandada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.