Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Irina Kozhevnikova hagi Buticor OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-35379
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Irina Kozhevnikova kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2689 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Irina Kozhevnikova, esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja Buticor OÜ (registrikood 11665228), esindaja juhatuse liige Natalja Boltova
Asja läbivaatamise kuupäev
30. märts 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2014. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-35379 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Irina Kozhevnikova (hageja) esitas 29. juulil 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista Buticor OÜ-lt (kostja) välja 2700 eurot ning riigilõiv 81 eurot. Kostja tunnustas nõudesummast 11 eurot, mille väljamõistmiseks tegi Pärnu Maakohus määrusega maksekäsu. Ülejäänud nõude osas makseettepanekule esitatud kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 19. augustil 2013 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.
4.oktoobril 2013 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista kostjalt välja 2700 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 17. oktoobril 2013 täpsustas hageja nõuet, vähendades seda maksekäsu menetluses välja mõistetud 11 euro võrra, ja palus kostjalt välja mõista 2689 eurot. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 12. novembril 2012 kostja komisjonikauplusse üle magamistoa mööblikomplekti maksumusega 2700 eurot. Kostjaga sõlmiti kokkulepe, et mööblikomplekti müügihinnast saab hageja kätte 2000 eurot ning 700 eurot on kostja komisjonitasu. 2013. a juunis sai hageja kostja töötajatelt teada, et tema mööbel on utiliseeritud, kuna seda ei õnnestunud müüa. Pärast kostja poole pöördumist saatis kostja hagejale „Mööbli ja olmetehnika komisjonimüügiks vastuvõtu tingimused" (edaspidi tingimused). Hageja ei ole tingimustega tutvunud ja neid allkirjastanud. Tingimused on vastuolus seadusega. Tingimuste sätted, mille kohaselt komisjonäril on õigus kaup utiliseerida, ei vasta komisjonilepingu eesmärgile ja neid ei saa kohaldada. Maksekäsu kiirmenetluses on kostja teatanud, et hageja mööbel müüdi 24. aprillil 2013 hinnaga 14 eurot, millest tuleb hagejale välja maksta 11 eurot, mille ta saab kätte kostja kauplusest. Kuna kauba vastuvõtu akti kohaselt leppisid pooled kokku, et kauba müügihind on 2000 eurot, siis saab 2000 eurot käsitada käsundiandja juhisena võlaõigusseaduse (VÕS) § 621 mõttes. Kostja pole teavitanud hagejat müügihinna alandamisest, seega rikkus ta oluliselt käsundisaaja (komisjonäri) kohustusi. Kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest, mis väljendus kauba maksumuse 2700 eurot (millest 11 eurot on tasutud) kaotuses. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel ja alternatiivselt alusetu rikastumise sätete, VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei vaidlustanud lepingu sõlmimist, mille käigus hageja andis komisjonimüüki kasutatud magamistoamööbli alghinnaga 2000 eurot, millele lisandus kostja tasu 700 eurot, kokku 2700 eurot. Kostja hoiatas hagejat ülepaisutatud hinna ja selle eest, et sellise kulumisastme ja tegumoega mööblit on väga raske nii kõrge hinnaga müüa. Kostja sõlmis kõrget hinda arvestades hagejaga kirjaliku kokkuleppe, mille järgi oli tal õigus ühepoolselt järk-järgult müügihinda alandada, et kaup saaks müüdud, ja hagejal oli õigus kaup müügist tagasi võtta. Kostja oli sunnitud kauba hinda alandama kokku kaheksa korda (algul 35% ja edasi 50%), enne kui tal see maha müüa õnnestus. Hageja ei tundnud kauba vastu mingit huvi, ei käinud kaupa tagasi võtmas ega järjest langevat hinda vaatamas või korrigeerimas. Praeguseks on kauba hind välja makstud. Hageja nõue on vastuoluline. Ühelt poolt on ta omaks võtnud, et pidi saama kätte 2000 eurot ja kostjale pidi jääma 700 eurot, kuid nõue on esitatud esmalt 2700 eurole, seejärel 2686 eurole. Isegi kohese müügi puhul polnuks tal sellisele summale õigust.
3.Harju Maakohus jättis 20. juuni 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid kasutatud magamistoamööbli komisjonimüügiks komisjonilepingu VÕS § 692 lg 1 mõttes. Kohtule esitatud kauba vastuvõtu tingimustest (tingimused) nähtub, et komitent, andes kauba müüki,
määrab selle alghinna ja komisjonikauplus lisab alghinnale 35%, mis on komisjonäri tasu. Kauba vastuvõtu kviitungilt nr 1017 nähtub, et kasutatud mööbli müügihinnaks määrati 2700 eurot, millest hageja pidi kätte saama 2000 eurot. Poolte allkirjastatud tingimused on käsundiks VÕS § 621 mõttes. Tingimustes on kirjas, et komisjonäril on õigus kauba hinda alandada iga 20 päeva järel, kui kaup on müümata, vastavalt 35% ja 50%. Kui kaup on kolme kuu jooksul müümata, peab komitent selle tagasi võtma. Hageja teadis vähemalt kviitungil oleva allosa põhjal, et kostja hakkab kasutatud kauba müügihinda perioodiliselt alandama, kui esialgu määratud alghinnaga mööblile ostjat ei leidu. On tõendatud, et hageja esitas kohtule kviitungi, millelt ta oli soodsa kohtulahendi saamiseks allosa ära lõiganud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei tundnud huvi kauplusse toodud mööbli hinna kujunemise vastu ega võtnud seda ka kolme kuu möödudes tagasi. Eelnevast saab järeldada, et hageja nõustus komisjonimüügi tingimustega ja hinna perioodilise alandamisega ning on komisjonieseme müügi alla komitendi määratud hinna VÕS § 693 lg 2 mõttes heaks kiitnud. Leping koos tingimustega ei ole hageja kahjuks tasakaalust väljas, kuna tal oli võimalus müümata kaup kolme kuu möödudes müügist tagasi võtta ja vältida seega müügihinna jätkuvat alandamist. Väär on hageja väide, et talle kuuluva mööbli turuhind oli 2700 eurot. Kuna kostja müüs kaupa ligi viis kuud ning seda ei ostetud enne kui hind langes 14 eurole, siis oligi see kasutatud mööbli turuhinnaks. Tingimuste järgi sai kostja kauba müügihinnast tasu 35%. Järelikult oli kostja huvides müüa kaup kiiresti ja kõrgeima hinnaga, sest seda suurem oli tema tasu ning vabanes kaupluse müügipind. Kuna hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja takistas hageja kauba müüki kõrgema hinnaga või mõjutas ostjaid hinna alandamist ootama, siis on hageja etteheited kostjale hea usu põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatud. Põhjendamatud on ka hageja väited selle kohta, et 14 euro suurune müügihind ei olnud mõistlik. Mööbel oli kasutatud, mitte uus. Hagejal oli õigus kaup tagasi võtta, kui kolme kuu möödudes kaubale ostjaid ei leidunud ning edaspidine müügihinna alandamine oli tema jaoks ebamõistlik. Hageja esindajad väitsid kohtuistungil, et hageja ei ole kauba vastuvõtu tingimustele ise alla kirjutanud, vaid need allkirjastas tema meestuttav A. Grižin, kes mööbli kauplusesse viis. Viimasel ei olnud volitust kostjaga vastuvõtu tingimusi allkirjastada. Kostja väitel ta ei teadnud, et mööbli kauplusse toonud isikul ei olnud volitust, ning eeldas vähemalt suulise volituse olemasolu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg-le 2 tuginedes saab lugeda, et A. Grižinil oli volitus hageja nimel kostjaga tehingute tegemiseks, sh tingimuste allkirjastamiseks. Kuna esindaja tehtud tehing kehtib TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi esindatava suhtes, siis on hageja oma esindaja kaudu sõlminud kostjaga kasutatud mööbli müügilepingu, selle lisaks oleva tingimuste lepingu ja vallasasja üleandmise lepingu. Kuna hageja ei ole tõendanud oma väidet mööbli utiliseerimise kohta, siis luges kohus tõendatuks, et kostja müüs hageja kasutatud magamistoamööblit kooskõlas tingimustega, alandades hinda, kuni sellele leidus ostja. Järelikult täitis ta kohustust vastavalt lepingule, ei ole lepingut rikkunud ega
hagejale kahju tekitanud. Kuna pooled sõlmisid lepingu, siis ei ole alusetu rikastumise sätted kohaldatavad.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus jõudis poolte esitatud tõendeid kogumis analüüsides asjakohasele järeldusele, et komisjonilepingu rikkumine ei ole tõendatud. Asjaolu, et hageja pidi olema teadlik mööbli ja olmetehnika komisjonimüügiks vastuvõtu tingimustest, on tõendatud sellise isiku allkirjaga (tl 105), keda vaidluse faktilised asjaolud annavad aluse käsitada hageja esindajana. Kohtuistungil tõi hageja esindaja välja, et hageja ei viinud ise mööblit kauplusesse, vaid seda tegi tema meestuttav A. Grižin, kes ka allkirjastas tingimused. Kostja seadusjärgne esindaja tõi samas välja, et hageja ise käis samuti umbes kuu aega varem kaupluses, tundis huvi müügitingimuste vastu ja talle selgitati neid. Hageja esindaja kinnitas, et ei kahtle, et hageja tõepoolest käis kaupluses. Sellises olukorras oli kostja töötajatel mõistlik alus uskuda, et mööbli kauplusesse toonud isik on hageja esindaja ja tal on volitused allkirjastada müügidokumendid. Hageja ei toonud esile, et mööbel oleks viidud komisjonimüüki tema tahte vastaselt. Ka ei lükanud hageja ümber kostja väidet, et hageja ei tundnud oma mööbli vastu huvi enne juunikuud 2013, kui läks kauplusest mööbli kohta küsima. Seega tõendab hageja enda käitumine, et ta kiitis A. Grižini tegevuse heaks, ja esindaja tegevus ning teadmine tuleb samastada hageja enda tegevuse ja teadmisega. Järelikult oli hageja teadlik
12.novembril 2012 allkirjastatud tingimuste sisust. Nõustuda saab hagejaga, et nimetatud tingimused on käsitatavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes. Samas leidis maakohus asjakohaselt, et puuduvad asjaolud, tuvastamaks, et tegemist oli tühiste tingimustega ja et seetõttu ei oleks need saanud pooltevahelise lepingu osaks. Käesolevas asjas sõlmisid pooled komisjonilepingu VÕS § 692 mõttes – kostja kohustus oma nimel ja hageja arvel müüma oma kaupluses hagejale kuuluva mööbli ning hageja kohustus maksma kostjale osutatud teenuse eest tasu. Tüüptingimustes lepiti mh kokku, millise tähtaja möödumisel ja millises ulatuses on komisjonäril õigus müügihinda alandada, samuti, et komitendil on õigus ja mingil hetkel kohustus müümata kaup tagasi võtta. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Poolte esiletoodud faktilised asjaolud ei anna alust tõlgendada nendevahelist suhet teisiti kui komisjonilepinguna. Komisjonilepingu eesmärgiks on kokkulepitud teenuse osutamine ja komisjonär on kohustatud eesmärgi saavutamiseks tegema kõik mõistlikult võimaliku, komisjonilepingu eesmärgiks ei ole konkreetse tulemuse saavutamine. Hageja ei heida kostjale ette nt
mööbli müügisaalis eksponeerimata jätmist vms asjaolusid, mille alusel saaks võtta seisukoha, et kostja ei teinud vajalikke pingutusi, et hageja kaup müüdud saaks. Hageja heidab kostjale ette, et viimane ei saavutanud konkreetset tulemust – ei müünud mööblit kokkulepitud alghinnaga. Selline aga ei olegi komisjonilepingu eesmärk. Komisjonilepingu eseme väärtuse käsitlemisel lähtus maakohus asjakohaselt TsÜS §-st 65. Hind, millega soovis müüa hageja, oli pakkumus VÕS § 16 mõttes müügilepingu sõlmimiseks. Asjaolu, kas tegemist on ühtlasi eseme turuväärtusega (keskmise kohaliku müügihinnaga), selgus müügiprotsessi tulemusena. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust heita kostjale ette, nagu ei oleks ta teinud kõrgema hinnaga müügiks mõistlikke pingutusi. Seega saab nõustuda maakohtu ja kostjaga, et mööblieseme kohalikku eelduslikku turuhinda väljendab hind, millega ese 24. aprillil 2013 tegelikult müüdi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja rahuldada uue otsusega hagi või alternatiivselt saata asi tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kaebuse kohaselt andis hageja A. Grižinile volituse tuua mööbel müüki, kuid ei andnud volitust sõlmida kokkuleppeid hinna kohta ega anda juhiseid. Seega ei ole hageja kokku leppinud kostja õiguses alandada hinda. Kui komitent ei järgi juhiseid, siis peab komisjonär hüvitama tekitatud kahju. Lepingutingimuste järgi oli kostjal õigus alandada hinda 50%, mitte aga nii palju, kui hinda tegelikult alandati. Komisjonär ei teatanud kolme kuu möödumisel ja hinna alandamise järel kuni 50%-ni sellest, et juhiseid ei ole võimalik täita. VÕS § 620 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustust on sellega rikutud. Hinna alandamine 14 euroni ilma hagejale teatamata on lojaalsuskohustuse rikkumine. Tüüptingimus, mille kohaselt on komisjonäril õigus hinda niisuguses ulatuses alandada, on vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 2 ning seega tühine. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab komisjonär täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise. VÕS § 102 järgi peab võlgnik teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust. Kostja ei teavitanud kordagi hagejat, et mööbli müümine kokkulepitud hinnaga ei ole võimalik. Lisaks ei vasta sellise hinnaga müümine hea usu põhimõttele ja nii ei saa ka kostja väita, et on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu järeldusi ja kassatsioonkaebuse seisukohti
tüüptingimuse kehtivuse kohta. Kohtute tuvastatud asjaoludel oli kostja kui komisjonäri kasutatud tüüptingimustes antud kostjale mh õigus müümata kauba hinda alandada iga 20 päeva järel, esmalt 35% ja seejärel iga 20 päeva järel 50%. Kohtud ei ole tuvastanud, et tüüptingimustes oleks reguleeritud komisjonäri kohustust allahindlustest komitendile eraldi teatada. Maakohtu otsusest ei nähtu VÕS tüüptingimuste regulatsiooni sõnaselge analüüs. Selleks ei saa pidada ilma õigusnormidele viitamata lauset: „Leping koos tingimustega ei ole hageja kahjuks tasakaalust väljas, kuna tal oli võimalus müümata kaup kolme kuu möödudes müügist tagasi võtta ja vältida seega müügihinna jätkuvat alandamist." Pealegi ei ole maakohus arvestanud sellega, et kolme kuu möödudes oli kauba hinnaks määratud 220 eurot (komitendi saadav osa 163 eurot, vt tl 14), st olulisem osa allahindlusest oli selleks ajaks juba toimunud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus peab pooltevahelise vaidluse korral lepingutingimuste üle analüüsima omal algatusel, kas tegemist on tüüptingimustega ning kas jaatava vastuse korral on vaidlusalune lepingutingimus tüüptingimusena kehtiv (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10). Ringkonnakohus on maakohtu vea kõrvaldanud, analüüsides vaidlusaluseid lepingutingimusi ja tuvastades nende tüüptingimusliku iseloomu. Ringkonnakohus on lugenud tüüptingimused kehtivaks ja tuginenud seejuures mh sellele, et hageja heitis kostjale ette konkreetse tulemuse – mööbli müümine kokkulepitud alghinnaga – saavutamata jätmist. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et komisjonilepingu eesmärk ei ole kindla tulemuse saavutamine. Kolleegiumi täiendaval hinnangul ei ole tüüptingimus, mille kohaselt on komisjonäril õigus hinda alandada, vastuolus seadusega ega seega tühine. Allahindlused komisjonimüügil on sellele lepinguliigile omased.
10.Praegusel juhul on pooled sõlminud komisjonilepingu. Komisjonilepingu korral kohustub komisjonär VÕS § 692 lg 1 järgi komitendi jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile eseme. Komisjonileping on teenuse osutamise leping, mille olemuse kohaselt peab komisjonär tegema lepingu täitmiseks kõik mõistlikult võimaliku (VÕS § 24 lg 1 teine alternatiiv). Kui tegemist on müügikomisjoniga, on komisjonäril kohustus teha mõistlikke pingutusi komitendi eseme müümiseks, sh vastupidise juhise puudumise korral eseme müümiseks võimalikult kõrge hinnaga, mida tuleb pidada lepingu üheks eesmärgiks. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud aga tähelepanuta järgneva. VÕS § 692 lg 2 järgi kohaldatakse komisjonilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui komisjonilepingu regulatsioonist ei tulene teisiti. VÕS § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja mh teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma. Õiguslik küsimus on selles, kas komisjonär pidanuks komitendiga kokkulepitud kauba kõrge alghinna korral (2700 eurot) komitenti VÕS § 624 lg 1 järgi eraldi teavitama olulisest, st üle 50% ulatuvast allahindlusest. Kolleegium vastab sellele küsimusele jaatavalt. Oluliseks asjaoluks tuleks vähemalt eelduslikult lugeda ostjate puuduse tõttu kõrge alghinnaga kauba allahindamise vajadus üle 50%.
Hageja komitendina saanuks teavitamise korral kaaluda juhise muutmist, eelkõige müügi lõpetamist ja kauba tagasivõtmist. Pooled ei ole sõlminud VÕS § 624 lg 3 alusel lubatud sõnaselget kirjalikku kokkulepet selle kohta, et komisjonär/käsundisaaja võib kõrvale kalduda käsundiandjale olulistest asjaoludest teatamise kohustusest, st ei pea neist teatama. Nagu kolleegium eespool otsuse p-s 9 märkis, ei ole tuvastatud ka seda, et tüüptingimustes oleks teavitamiskohustust või selle puudumist reguleeritud. Sellisel juhul ja asjakohases ulatuses kohaldubki seda tüüpi lepingule tavaline seadusjärgne regulatsioon, st praegusel juhul komisjonilepingut ja käsunduslepingut reguleerivad sätted ning kohtul tuleb muu hulgas hinnata, kas komisjonär on täitnud VÕS § 624 lg 1 alusel tekkinud lepingulist kohustust. Käesolevas asjas hageja väidabki VÕS §-le 115 tuginedes, et talle on lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Kohtud ei ole hageja lepingulise kahju hüvitamise nõuet VÕS § 624 lg 1 rikkumise kontekstis analüüsinud.
11.Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et kohtute lahendid tuleb tühistada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas kostja on lepingut rikkunud ja rikkumise tuvastamisel hinnata ka rikkumise tagajärgi, mh tuleb lahendada küsimus kahju olemasolust ja selle suurusest. Hageja on kahju suuruseks hinnanud 2689 eurot, mis seisnevat tema kauba maksumuse kaotuses. Kolleegium selgitab, et ainuüksi kauba komisjonimüüki andmine ei anna hagejale nõudeõigust komisjonäriga kokkulepitud alghinna ulatuses (millest pealegi tulnuks maha arvata komisjonitasu, kui kaup õnnestunuks kohe müüa), kui asi müüakse alghinnast madalama hinnaga. Hageja peab tõendama kauba hariliku väärtuse, st tõendama nt seda, millise hinnaga oleks ta suutnud ise kauba müüa, kui ta oleks kauba õigel ajal müügilt tagasi võtnud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale anda võimalus esitada asjakohased tõendid.
12.Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kolleegium märgib, et mõlemad kohtud on ühtemoodi hinnanud tõendeid selle kohta, et A. Grižin tegutses hageja esindajana. Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3−5 tõttu tõendeid ei hinda. Kolleegium ei leidnud menetlusreeglite rikkumist tõendite hindamisel.
13.Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.