lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-10-37416/108

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 20.04.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-10-37416/108
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
20.04.2015
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4180
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-10-37416

Tsiviilasi

Transpoint International (EST) AS-i hagi J.K. ja H.K. vastu 12.02.2009 ühisvara osalise jagamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

38 346,99 eurot

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. juuli 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Transpoint International (EST) AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

31. märts 2015. a

Menetlusosalised ja nende

Apellant (hageja): Transpoint International (EST) AS (registrikood: 10101759; asukoht: Tallinn Betooni 6), esindaja Marko Jaani Vastustajad (kostjad):

1.J.K. (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
2.H.K. (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja vandeadvokaat Marina Valge

esindajad

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. juuli 2014 otsus ja

teha uus otsus.

2.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Rahuldada Transpoint International (EST) AS hagi J.K. ja H.K. vastu.
3.Tunnistada kehtetuks J.K.

ja H.K.

vahel

12.02.2009 sõlmitud abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise leping.

4.Kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna kinnistu registriosa nr XXX II jakku omanikuna sisse kantud H.K. (ik XXX).
5.Kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna kinnistu registriosa nr XXX II jakku omanikuna J.K. (ik XXX).
6.Käesolev kohtuotsus asendab puudutatud isikute nõusolekuid Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 8 tähenduses.
7.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt J.K. ja H.K. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.Transpoint International (EST) AS esitas 04.08.2010. a hagi J.K. ja H.K. vastu J. ja H.K. vahel 12.02.2009 sõlmitud abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise lepingu

kehtetuks tunnistamiseks ja kohtuotsuse alusel Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna registriossa nr XXX II jakku J.K. omanikuna sissekandmiseks. Hagiavalduse kohaselt kinnitas Harju Maakohus 21.05.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-61056 Transpoint International (EST) AS-i ja J.K. vahel sõlmitud kompromissi. Harju Maakohus parandas 17.06.2010 määrusega ebatäpsused 21.05.2010 määruses ning kohustas J.K. tasuma Transpoint International (EST) AS-ile võlgnevuse summas 332 141,55 krooni. Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. J.K. ei ole tasunud hagejale kohtu poolt väljamõistetud summat. Hageja avalduse alusel alustati J.K. suhtes täitemenetlust. Täitemenetluse käigus on selgunud, et J.K. ainukeseks sissetulekuks on pension summas 5500 krooni ning tal on ülalpeetav. Seetõttu kujuneks hageja võlgnevuse katteks tasutava summa suuruseks 500 krooni kuus. J.K. le kuulus XXX kinnistu Tartumaal Vahi külas, mille J.K. on asjaõiguslepinguga 12.02.2009 vormistanud ümber abikaasale H.K. le. Hageja oli seisukohal, et J.K. selline tegevus oli teadlikult suunatud hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks ja J.K. le kuuluva vara peitmiseks. Hageja oli seisukohal, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise.

2.J.K. hagi ei tunnistanud (I kd, tl 74-78, 119-121). Kostja I oli 12.02.2009 abieluvaralepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud ühisvara jagamise tõttu maksejõuetuks. Kostja I oli OÜ Juvest Baltica ja OÜ Perle Kaubandus 50% omanik ja juhatuse liige. Tal olid stabiilsed sissetulekud. OÜ Perle Kaubandus omas 12.02.2009 seisuga väärtuslikku kinnistut (kaubaladu) aadressil XXX , Vahi küla, Tartu vald, mille turuväärtus oli 2007. aasta maikuu seisuga 23 720 000 krooni. OÜ Perle Kaubandus 2008. a majandusaasta aruande kohaselt oli 2008. aasta lõpu jaotamata kasumiks üle kolme miljoni krooni ja tegemist oli (ja on siiani) tegutseva majandusüksusega.
3.H.K. hagi ei tunnistanud (I kd, tl 66-69, 113-115, III kd, tl 22-25, IV kd, tl 91-97). J.K. ja H.K. abielulised suhted lõppesid 2005. a. Sellest ajast saadik ei ole abikaasadel abielulist kooselu. Kostja I leidis endale uue elukaaslase. XXX kinnistu on suuremas osas omandatud kostja II lahusvara arvel ja sellel asuva maja sisemine ehitus on tehtud tema raha eest. 07.03.2000 sõlmitud eluaseme laenulepingut tagas muuhulgas H.K. le kuuluvale ühele kolmandikule mõttelisele osale kinnistust (registriosa nr XXXX) seatud hüpoteek suuruses 400 000 krooni. Kuni 12.02.2009 asjaõiguslepingu sõlmimiseni tasus eluasemelaenust tulenevaid igakuiseid makseid kostja II. Juba 2007. aastal nõudis H.K. , et kinnistu peaks kuuluma temale lahusvarana. Seetõttu sõlmiti 12.02.2009 abieluvaraleping.
4.Kohus rahuldas 10.08.2010 määrusega Transpoint International (EST) AS-i taotluse hagi tagamiseks ja tegi käsutamise keelumärke H.K. le kuuluvale kinnistule Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna registriossa nr XXX Transpoint International (EST) AS-i kasuks.
5.Maakohus rahuldas 15.07.2011 otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks J.K. ja H.K. vahel 12.02.2009 sõlmitud abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise lepingu, kustutas Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna registriossa nr XXX II jakku ainuomanikuna sisse kantud H.K. ja kandis Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna registriossa nr XXX II jakku ainuomanikuna J.K. .
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18.06.2012 otsusega H.K. apellatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Maakohtu 15.07.2011 otsuse täielikult ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

7.Tartu Maakohus jättis 02.07.2014. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus märkis, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Tartu Maakohtu 10.08.2010. a määruse alusel hagi tagamise abinõuna H.K. le kuuluvale kinnistule Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna registriossa nr XXX kantud käsutamise keelumärge Transpoint International (EST) AS-i kasuks. Kohus jättis menetluskulud Transpoint International (EST) AS-i kanda ja mõistis Transpoint International (EST) AS-ilt välja H.K. riigi õigusabi tasu riigituludesse. Kohtul tuleb TMS § 187 lg 1 järgi teha kindlaks kostja I poolt sissenõudjate huvide kahjustamine. Täitemenetluses tuleb sissenõudja huvide kahjustamist mõista kui objektiivselt majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Üldjuhul on sissenõudja huve kahjustav tehing, mille võlgnik on teinud eesmärgiga vältida võla sissenõudmist sundtäitmise kaudu. Siinjuures on oluline võlgniku teadmine asjaoludest, millest saab järeldada sissenõudja huvide kahjustamist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal on 21.05.2010 kohtumääruse näol täitedokument kostja I suhtes, nõue on sissenõutav ja vaatamata läbiviidud täitemenetlusele ei ole hageja nõuet täielikult rahuldatud. Kohus leidis, et käesoleval juhul on eeldus 12.02.2009 tehingu kehtetuks tunnistamiseks sissenõudjate huvide kahjustamise läbi TMS § 187 lg 1 järgi tõendamata. Nähtuvalt 21.05.2010 määrusest on hagi kostja I vastu tsiviilasjas nr 2-09-61056 esitatud 19.11.2009, s.o üheksa kuud pärast vaidlusaluse tehingu tegemist, ja kompromiss on sõlmitud 10.05.2010 kohtuistungil. Kostja I väitel ei olnud kohustuse näol tegemist tema isikliku võlaga, vaid hageja kallutas teda 23.03.2009 ühinema OÜ Juvest Baltica kohustusega, keeldudes viimasele andmast välja kaupa. Kostja II väitel lõppesid tema abielulised suhted kostjaga I 2005. a ja abikaasa äritegevusest ei teadnud tema midagi. Abieluliste suhete lõppemist 2005. a on kinnitanud ka kostja I. Seega on kostjate 12.02.2009 ühisvara jagamise leping sõlmitud ajal, mil kostja I ei olnud võtnud hageja ees veel mingit kohustust ja tal ei olnud võimalik sissenõudja huvide kahjustamist ka ette näha, sest tegemist oli tema juhitava äriühingu võlgnevusega. Ka ei saanud kostja II olla 2009. a veebruaris teadlik kostja I äritegevuse raames tulevikus sõlmitavatest lepingutest, et omistada talle teadlikkust ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel hageja huvide kahjustamisest. Kohtu arvates on tõendamata, et kostja I oli 10.05.2010 kompromissi sõlmimisel teadlik, et ta ei suuda kompromissi täita, kuna 12.02.2009 tehinguga oli ta loobunud olulisest osast oma ühisvarast ja muutunud seeläbi maksejõuetuks. Kostja I oli tehingu tegemise ajal OÜ Juvest Baltica ja OÜ Perle Kaubandus 50% osade omanik ja juhatuse liige. Maksevõime tõendamiseks on kostja I esitanud kohtule eriteadmistega isiku Andres Juhkami arvamuse maksejõuetuse hindamise kohta 12.02.2009 seisuga (IV kd, tl 100-110), mida kohus hindas TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalse tõendina. Arvamusele on lisatud hinnangu andmise aluseks olnud dokumendid (III kd, tl 78-188, IV kd, tl 1-42). Arvamuses on hinnatud kostja I maksejõulisust 2009. a jaanuari lõpu seisuga. Arvamuses on jõutud järeldusele, et 12.02.2009 vara osalise jagamise lepingu sõlmimisel oli kostja I maksejõuline ning ta ei muutunud lepingu sõlmimise tõttu maksejõuetuks. Vähemalt kuni 2009. a lõpuni olid kostja I isiklikud laekumised (kuus keskmiselt 16 872 krooni) piisavad, et oma jooksvate kulude ja

kohustustega (sh SEB Pangast võetud majalaenu tasumise kohustus, mis oli 2009. a jaanuaris 7666 krooni kuus) hakkama saada. Kostjale I kuulus 2009. a alguses 50%-line osalus OÜ-s Perle Kaubandus. Samuti andis ta äriühingule laenu summas 255 700 krooni. Kostja I eluasemelaenu jääk oli 19 085,15 eurot (298 617,70 krooni). Muid olulisi varasid ja kohustusi tal ei olnud. Arvamuses on hinnatud kostjale I kuuluva 50%-lise osaluse väärtuseks OÜ-s Perle Kaubandus vähemalt 287 445 krooni 31.12.2008 seisuga (asjakohane hinnang ka 12.02.2009 seisuga). Lisaks 50%-lisele osalusele OÜ-s Perle Kaubandus kuulus kostjale I 2009. a alguses äriühingule antud laen 255 700 krooni. Seega on varasid kokku 543 145 krooni väärtuses. Vara hulka ei ole arvestatud kostja II omandisse läinud XXX kinnistut. Kostja I isiklik netovara väärtus oli 2009. a jaanuari lõpu seisuga 244 527 krooni ehk tema isiklikud varad, mis ei hõlmanud XXX kinnistut, katsid kohustusi (SEB Pangast võetud laenujääk). Kohtu arvates on kostja II tõendanud oma vastuväiteid selles, et suurem osa XXX kinnistul asuva maja ehitamiseks kulunud vahenditest tuli tema sissetulekutest, tema ja kostja I osad ühisvaras ei olnud võrdsed ja 12.02.2009 lepinguga ühisvara osaline jagamine selliselt, et kinnistu jäi tema lahusvaraks, oli põhjendatud. Kostja II ema L.L. on 07.06.2013 kohtuistungil andnud ütlusi (IV kd, tl 116-118) selles, et toetas tütart rahaliselt ja korra andis ka suurema summa raha. Kostja II endise abikaasa H.H. ütlustest (IV kd, tl 160-163) nähtub, et ta andis suuremaid summasid kostjale II pärast abielulahutust 2005. aasta kevadel (80 000 krooni) ja sügisel rahalise hüvitusena ühisvara eest. Tunnistaja ise sai raha tädi, onu ja oma ema käest. Tunnistaja V.S. ütlustest (IV kd, tl 160-163) nähtub, et OÜ Salestop tegi 2007. a mais H.K. maja juures ehitustöid. Tunnistaja kinnitas, viidates 30.05.2007 kassa sissetuleku orderile (III kd, tl 36), et summa 184 280,60 krooni on H.K. poolt tasutud mitmes jaos, kuid laekumise kohta on vormistatud üks kassa sissetuleku order. XXX Vahi külas asuva elumaja ehitust ja renoveerimist kostja II poolt kinnitavad ka ehituse töövõtuleping ja tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (IV kd, tl 44-48). Ühisvara osalise jagamise hindamisel tuleb arvestada, et XXX kinnistu oli kostja II valduses ning tema ja kostjate alaealise lapse püsivaks elukohaks. Samuti asjaoluga, et kostja II kanda jäi laenukohustus AS-iga SEB Pank, mida tagasid XXX kinnistule seatud osahüpoteek summas 1 800 000 krooni intressiga 16 protsenti aastas ja kõrvalnõuetega 220 000 krooni ning Elva kinnistule seatud hüpoteek 400 000 krooni intressimääraga 18 protsenti aastas ja kõrvalnõuetega 100 000 krooni. Kehtinud PKS § 19 lg 1 järgi loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad üldjuhul võrdseks, kuid abikaasad võivad ka abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda ja kokku leppida ühisvara jagamise teistsuguses proportsioonis. Antud juhul ei tähenda XXX kinnistu jagamine selliselt, et see jäi kostja II lahusvaraks, et abikaasade osade võrdsuse põhimõttest oleks ebaproportsionaalselt kõrvale kaldutud või et ühisvara osalise jagamise tulemus oleks ühe abikaasa jaoks äärmiselt ebasoodne. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. H.K. le anti 06.09.2010 määrusega riigi õigusabi. TsMS § 190 lg 5 alusel tuleb H.K. riigi õigusabi tasu täies ulatuses välja mõista Transpoint International (EST) AS-ilt riigituludesse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8.Transpoint International (EST) AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) leidis kohus ebaõigesti, et TMS § 190 alusel esitatud nõude korral tuleb esmalt TMS § 187 lg 1 järgi teha kindlaks kostja I poolt tehinguga sissenõudjate huvide kahjustamine. TMS § 187 on üldsäte tehingute tagasivõitmiseks ja säte on kohaldatav ka ühisvara jagamisel. TMS §-de 187 ja 188 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. TMS § 190 kohaldamine ei sõltu võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisest. Hageja on seisukohal, et kohus on ebaõigesti leidnud, et eeldus 12.02.2009. a tehingu kehtetuks tunnistamiseks TMS § 187 lg 1 järgi on tõendamata. Kohus ei ole motiveerinud, millest tulenevalt ta järeldas, et kostjal I ei olnud ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel võimalik hageja huvide kahjustamist ette näha. Kohus hindas tõendeid vääralt, kui leidis, et tegemist oli kostja I juhitava äriühingu võlgnevusega. Kuna OÜ Juvest Baltica näol oli tegemist sisuliselt pankrotis oleva äriühinguga (vastavalt OÜ Juvest Baltica pankrotimenetluse lõpparuandele muutus Juvest Baltica OÜ omakapital negatiivseks hiljemalt 2009. a aasta algul) siis pidi kostja I olema teadlik, et OÜ Juvest Baltica ei suuda oma kohustust Transpoint International (EST) AS-i ees täita. Seetõttu on ebaõige kohtu seisukoht, et kostjal I ei olnud võimalik sissenõudja huvide kahjustamist ette näha. Kohus on jätnud põhjendamata ja selgitamata, miks pidanuks kostja II olema teadlik kostja I poolt tehtavatest tehingutest; 2) on kohus andnud tõenditele väära hinnangu või jätnud tõendid hindamata, kui leidis, et kostja I oli tehingu sõlmimise ajal maksejõuline. Kostja I pangakonto väljavõtetelt nähtuvalt olid kostja I sissetulekud 2009. a kokku 124 816 krooni ning ainuüksi krediidiasutusele ja liisinguandjale tasus kostja I 123 498,42 krooni. Sellest tulenevalt jäi kostjal I enda ja oma ülalpeetava eluks ning ülalpidamiseks vaid 1 317,58 krooni. Kohus on jätnud hindamata, et kostja I rasket majanduslikku olukorda pärast lepingu sõlmimist ja võimetust täita võetud kohustusi iseloomustab ka asjaolu, et kostjale I on aastal 2009. a makstud sotsiaaltoetust; 3) on kohus vääralt hinnanud tõendeid ja lähtunud ebaõigesti eriteadmisega isiku arvamusest. Hageja esitas 25.05.2013. a menetlusdokumendis Andres Juhkami poolt koostatud analüüsile põhjalikud vastuväited, leides, et analüüs on oluliste puudustega. Maakohus on jätnud täielikult hindamata hageja poolt maakohtule esitatud vastuväited eriteadmistega isiku arvamusele; 4) on maakohus jätnud välja selgitamata ning põhjendamata, kui suur osa kinnistust kuulus kostjale I. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata kuni 30.06.2010. a kehtinud PKS §-i 14. Samuti ei tõendanud kostjad PKS §-s 15 sätestatud asjaolusid, mis andnuks võimaluse lugeda kinnistu kostja II lahusvaraks. Kohus on jätnud ümber lükkamata hageja väite, et abikaasade ühisvaraks on ka see abielu ajal omandatud vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta; 5) leidis maakohus ebaõigesti, et ühisvara osalise jagamise hindamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostja II kanda jäi laenukohustus. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vaatamata varast loobumisele jätkas kostja I krediidiasutuse ees laenumaksete ja intresside tasumist.

9.H.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. II palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja

Vastuväidete kohaselt: 1) on TMS § 187 üldnorm TMS 8. ptk 4. osa paragrahvidele, mis tähendab seda, et nimetatud paragrahvi sisu käib käsikäes TMS § 190 p-i 3 sisuga. Kostja II rõhutab, et kostja I oli

ühisvara jagamise tehingu tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara oma osa loobumise tõttu. Samuti on 12.02.2009. a ühisvara jagamise leping sõlmitud ajal, mil kostja I ei olnud võtnud hageja ees mingit kohustust ja tal ei olnud võimalik sissenõudja huvide kahjustamist ette näha; 2) on eriteadmistega isik kostja I maksejõuetuse hindamisel kasutanud nii netovarade kui ka rahavoogude põhist lähenemist. Kostja II arvates on selline lahendus loogiline. Asjaolu, et 2009. a veebruaris, märtsis, juunis, juulis ja augustis ületasid laenu ning intressi maksekohustused kostja I poolt sissetulekutena saadavat, ei tähenda automaatselt seda, et võlgnik on maksejõuetu; 3) taotles kostja I sotsiaaltoetust põhjusel, et tal on sotsiaaltoetuse saamiseks seadusjärgne õigus; 4) oli hageja kohustus tõendada, kui suur osa kinnistust kuulus kostjale I; 5) ei ole tõendatud, et kostja I jätkas laenumaksete ja intresside tasumist.

10.J.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja I

Vastuväidete kohaselt: 1) on Tartu Ringkonnakohus avaldanud oma põhjendused 18.06.2012. a otsuses, mille kohaselt on tagasivõitmise hagi lahendamisel TMS § 187 lg 1 järgi esmaseks eelduseks tuvastada sissenõudja huvide kahjustamine. Kui sissenõudja huvide kahjustamine on kindlaks tehtud, siis saab kohus asuda kontrollima, kas on täidetud TMS § 190 p-is 3 märgitud eeldused; 2) nõustub kostja I maakohtuga selles, et käesoleval juhul on eeldus 12.02.2009. a tehingu kehtetuks tunnistamiseks sissenõudjate huvide kahjustamise läbi TMS § 187 lg 1 järgi tõendamata; 3) on hageja etteheited tõendite hindamisele abstraktsed ja ebakonkreetsed. Maakohus on õigesti tuginenud Andres Juhkami eriteadmistega isiku arvamusele kui dokumentaalsele tõendile. Hageja ei ole esitanud omapoolset tõendit või eriteadmistega isiku arvamust, mis lükkaks ümber Andres Juhkami arvamuses toodud järeldused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Tartu Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi.
12.Apellandi taotlus saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule tuleb jätta rahuldamata eelkõige menetlusökonoomia kaalutlustel. Hageja esitas augustis 2010 hagi ühisvara osalise jagamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks. Hageja ei kasutanud õigust esitada võlausaldajana hagi ühisvara jagamiseks TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 alusel. Ringkonnakohtu istungil märkis kostja esindaja, et ühisvara jagamiseks tuleb eeldatavalt uut kohtumenetlust alustada. Apellandi väitel ei saa kohus hagi osas käesolevas asjas lahendit teha, kuna kindlaks ei ole tehtud abikaasade osade suurus vaidlusaluses ühisvaras.

Ringkonnakohus möönab, et käesolevas menetlusetapis ei saa tsiviilasjas esitatud materjalide alusel teha kindlaks abikaasade varaosade täpseid suuruseid. Samas on menetlus kestnud pikka aega, pooli esindavad õigusteadmistega esindajad ning kohus on selgitanud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ning andnud piisava aja tõendite esitamiseks. Ringkonnakohtule pooled uute tõendite juurdevõtmise taotlust ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et siiski on võimalik hagi rahuldada, eeldades, et abieluvara lepinguga jagatud ühisvara osad olid võrdsed. Ringkonnakohus rõhutab, et abikaasade varaosade võrdsuse eeldusest lähtumine tuleneb asjas esitatud tõenditest ning ei ole käsitletav hagi alusesse kuuluva asjaolu siduva tuvastamisega TsMS § 457 lg 1 mõttes. Menetlusosalistel tuleb arvestada, et sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on hageja nõude (sissenõutavaks muutunud kohustus algsummaga 332 141,55 kr) osas TMS § 14 lg 1 alusel lubatav üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul. Kui kostja II selleks nõusolekut ei anna, siis on sissenõudjal õigus esitada ühisvara jagamise hagi ning pooltele kuuluva kogu ühisvara jagamisel võidakse tuvastada abikaasade varaosade teistsugune proportsioon.

13.Apellandi nõude alus on TMS § § 190 p 3, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Ringkonnakohtu arvates on esmalt vajalik tuvastada, kas kostja I loobus olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis.
14.Maakohus luges tõendatuks, et suurem osa XXX kinnistul asuva maja ehitamiseks kulunud vahendeid tuli kostja II lahusvarast ning ühisvara jagamine 12.02.2009 selliselt, et kinnistu jäi tervikuna kostja II lahusvaraks, on põhjendatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Asjas on kinnistuga seoses tõendatud järgmised asjaolud: 1) kinnistu omandati 2000 aastal 1 428 000 kr eest; 2) kinnistu ostmiseks võttis kostja I laenu 1 285 000; 3) laenu tagas 400 000 kr ulatuses kostja II lahusvara; 4) kinnistul tehti remondi- ja ehitustöid 2007 aasta kevadel 184 280,60 krooni eest. Eeltoodud andmed ei kinnita maakohtu järeldust, et kinnisasi omandati kostja II lahusvara arvel. Kostja II lahusvaraks saab lugeda eksabikaasa H. H 2005 aastal saadud 140 000 kr. Tunnistajana ülekuulatud H. H kinnitab raha maksmist 2005 aastal (IV kd lk 160). Kostja ema oluline panus kostja II lahusvarasse ei leidnud maakohtus tõendamist. Tunnistajana ülekuulatud L. L ütluste kohaselt oli ta 2006 aastal pensionär, kuid teenis lisa aiasaaduste müügi ja ruumide üürimisega, raha, mis üle jäi. andis ta tütrele (IV kd lk 118). Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütlused ei kinnita seda, et vaidlusaluse kinnistu omandamisel või parendamisel oli kostja II panus oluliselt suurem. Asjas ei ole vaidlust, et kostja I ja kostja II elasid 2005, samuti 2007. aastal ning elavad ka praegu ühes elamus. Nad jagasid 2009 aastal ühisvara osaliselt, muus osas on ühisvara jagamata ning nad on jätkuvalt abielus.

Kui lähtuda eeldusest, et abielusuhted lõppesid 2005 aastal, ei anna asjas esitatud tõendid alust tuvastada, et XXX kinnistu on soetatud või seda on oluliselt parendatud kostja II lahusvara arvel. Ringkonnakohus leiab, et kinnistu ostmiseks kulunud raha tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, kinnistuga seotud laenu teenindamine toimus abikaasade ühisvara arvel. Laenumakseid tasus kostja II, kostja I väitel andis selleks rahalised vahendid tema, kuid see ei oma tähendust, kuna abielu ajal panustavad mõlemad abikaasad ühisvarasse, sõltumata saadavast sissetulekust. Tõendatuks saab lugeda, et kostja II tasus lahusvara arvel remonditööde eest 2007. aasta kevadel 184 280,60 krooni. Kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline oli kinnistu väärtus enne ja pärast remonditöid, kas ja kuidas need tööd mõjutasid kinnistu hinda. Hageja juhtis selle asjaolu tõendamise vajadusele maakohtus tähelepanu. Asjas ei ole esitatud väiteid, et kinnistul oleks tehtud pärast 2007 aastat kostja II lahusvara arvel olulisi töid. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et käesolevas vaidluses saab ringkonnakohus lähtuda eeldusest, et 2009. aastal oli XXX kinnistu ühisvara, mis kuulus abikaasadele võrdsetes osades.

15.Ringkonnakohus tuvastas, et abieluvara osalise jagamise lepinguga kostjale II jäänud kinnistu oli abikaasade ühisvara. Kuna kostja I loobus oma osast ühisvaras selle eest hüvitist vm muud vastusooritust saamata, siis on see piisav, et tuvastada TMS § 190 p 3 eeldusena sätestatud asjaolu, et võlgnik loobus olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis.
16.Kostjad on esitanud TMS § 190 p 3 kohaldamisele vastuväite, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et kostja I oli 2009. aasta kevadel maksejõuline ning ei muutunud ühisvara osast loobumisega maksejõuetuks. Kostja I sõlmis abieluvara osalise jagamise lepingu veebruaris 2009, hageja nõude aluseks oleva kohustusega ühines ta märtsis 2009. Hageja esitas kostja I vastu nõude novembris 2009 ja kostja I ning hageja sõlmisid kompromissi, millega kostja I allutas end sundtäitmisele mais 2010. Kostja II seletas maakohtus, et 2009. aastal vara jagamise põhjuseks oli kostja I halvenev tervis, kostjal I ja II oli ühine alaealine laps, kellele XXX kinnistu peaks tulevikus kuuluma, kinnistu ei peaks kuuluma teistele kostja I täisealistele lastele (I kd lk 31). Asja materjalide järgi oli 2009. aastal kostja I aastatulu 172 470, sh pension 60 000, 2009 aastal kandis kostja I oma arvelt kinnistuga seotud kohustusi summas 123 498,42 krooni. 2010. aastal oli kostja I sissetulekuks vaid pension. Arvestades seda, et formaalselt oli pangalaenu osas kohustatud isikuks kostja I, tal oli seadusest tulenev alaealise lapse ülalpidamiskohustus ning ta vajas vahendeid ka enda ülalpidamiseks, siis kostjale I kuulunud kinnis- ja vallasvara ning igakuised sissetulekud ei olnud piisavad kohustuste täitmiseks, kui ta loobus osast kinnisvaras. Seda kinnitas kaudselt ka kostja II, kes väitis, et kostja I pension arvestatakse lapse elatiseks ning, et kostja II andis tegelikult vahendid laenukohustuse täitmiseks.
17.Maakohus on aluseks võtnud A. Juhkami arvamuse, milles asjatundja jõudis järeldusele, et 2009. aastal oli kostja I maksejõuline ning see oli püsiv, st prognoos oli lootustandev ka pärast ühisvara osast loobumist. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asjatundja arvamus tähtsustab üle kostja I seotust kahe äriühinguga ning nendest äriühingutest saadavat hüpoteetilist tulu. Ringkonnakohtu arvates ei ole asjatundja arvamus kostja I kui füüsilise

isiku maksevõime hindamisel tõendiks, mis vastuvaidlematult kinnitab kostja I maksejõulisust. Asjas ei ole vaidlust, et 2009 aasta alguses oli OÜ Juvest Baltika olulistes makseraskustes. Kumbki äriühing ei omanud kiiresti võõrandatavat likviidset vara ega jaotatavat kasumit. OÜ Perle Kaubandus oli kostjale I arvestatava summa võlgu. Asjatundja on jaganud OÜ Perle hüpoteetilise väärtuse kahe omaniku vahel ning liitnud sellele OÜ võla kostjale I. Ringkonnakohtu arvates oleks põhjendatud olnud kostja I võlg OÜ varast maha arvata ja seejärel järelejääv osa osanike vahel jagada. Kostja I sissetulekud hakkasid maksuameti andmete võrdluse järgi langema 2008 aastal ( II kd lk 7), 2009. aastal oli kostja I sissetulekuks pension ja tasu pankrotistunud äriühingult. Kostja I taotles 2009. aastal ka riigilt sotsiaaltoetust. Ringkonnakohtu arvates on sotsiaalabi kasutamine kindlasti isiku õigus, kuid see viitab ka taotleja raskele majanduslikule olukorrale. Ringkonnakohus leiab, et kuna ka kostja II kinnitus, et vara jagati, et säilitada kinnistu poolte ühisele lapsele, siis ka see väide kinnitab kaudselt, et abikaasad nägid oma varalise seisukorra halvenemise ohtu ning just sel põhjusel sõlmisid ühisvara osalise jagamise lepingu. Ringkonnakohus leiab, et on alus tuvastada, et kostja I ei olnud võimeline täitma endale võetud kohustusi 2009 kevadel ning XXX kinnistust loobumine halvendas tema varanduslikku olukorda. Ringkonnakohus leiab, et TMS § § 190 p 3 alusel võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud.

18.TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 190 on erinorm ning kuna ringkonnakohus tuvastas nimetatud sätte kohaldamise eelduseks olevad asjaolud, siis on alus ühisvara jagamine tagasi võita, kuna makseprobleemidega kostja I kahjustas võlausaldajate huvisid, kui ta vahetult enne täiendava suure kohustuse võtmist loobus oma osast ühisvaras.
19.Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ning jätab asjas kantud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on maakohtus tehtud lõpplahend enne
1.jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks

/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp

/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.