Kohtulahend

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. J.K. oli lepingu sõlmimise ajal juhatuse liige OÜ-s Juvest Baltica ning OÜ-s Perle Kaubandus. Kostja J.K. hagi ei tunnistanud. J.K. vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole andnud J.K. mõistlikult vajalikku aega kohustuse täitmiseks (võlaõigusseaduse § 82 lg 7). J.K. kohustused hageja ees tulenevad 23.03.2009 kohustusega ühinemise kokkuleppest. 12.02.2009 tehing ei saanud kahjustada hageja huve, sest ta ei olnud sel ajal veel sissenõudjaks (või võlausaldajaks). Täitemenetluse seadustiku kaudu tehingu vaidlustamisel peab konkreetne sissenõudja tehingu tegemise ajal juba oma nõudega eksisteerima. Veel vähem saab rääkida teadlikust sissenõudja huvide kahjustamisest, sest kaasvõlgnik OÜ Juvest Baltica oli 2009. a alguses elujõuline ettevõte. J.K. ei teadnud 12.02.2009 midagi kohustusega ühinemise lepingust, sest 23.03.2009 kokkuleppe initsiatiiv sündis 2009 märtsis (hageja osutas OÜ-le Juvest Baltica veoteenust ja valdas OÜ Juvest Baltica kaupa, mida keelduti väljastamast enne, kui kostja ei olnud allkirjastanud kohustusega ühinemise lepingut). Hageja oli kohustusega ühinemise kokkuleppe sõlmimisel teadlik, et J.K. oli teinud H.K. ga kinnistut puudutava tehingu. See oli fikseeritud avalikus kinnistusraamatus. J.K. oli abieluvaralepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud ühisvara jagamise tõttu maksejõuetuks. J.K. oli tehingu tegemise ajal OÜ Juvest Baltica ja OÜ Perle Kaubandus 50% omanik ning juhatuse liige ja tal olid stabiilsed sissetulekud. OÜ Perle Kaubandus omas 12.02.2009 väärtuslikku kinnistut (kaubaladu) Tartu vallas Vahi külas Savimäe 9, mille turuväärtus oli 2007 mai seisuga 23 720 000 krooni. OÜ Perle Kaubandus 2008. a majandusaasta aruande kohaselt oli 2008. a lõpu jaotamata kasum üle kolme miljoni krooni ning tegemist oli ja on tegutseva majandusüksusega. Aruande järgi oli OÜ-l Perle Kaubandus kohustusi tunduvalt vähem kui vara. Kohtutäitur ei ole koostöös sissenõudjaga soovinud täitemenetluses realiseerida kostja osalust äriühingus. OÜ Perle Kaubandus osaluse sundvõõrandamine oleks viinud nõude rahuldamiseni. Seega ei ole vara tagasivõitmise nõude eeldused täidetud.

MAAKOHTU LAHEND

Ühisvara jagamisega on J.K. muutunud maksejõuetuks, kuna ta ei suuda rahuldada hageja nõuet mõistliku tähtaja jooksul. Asjaolu, et J.K. kontole on tehtud sularaha sissemakseid, ei kinnita tema maksejõulisust täitemenetluse ajal, kuna ei ole selge, milliste vahendite arvelt on sissemakseid tehtud. Ka ei saa kindlalt väita, et kostja on ise need sissemaksed teinud. J.K. on teadlikult sõlminud H.K. ga lepingu, mis kahjustas hageja huve. Leping on sõlmitud 12.02.2009. Alates 01.02.2009 on OÜ Perle Kaubandus maksuvõlg pidevalt kasvanud; OÜ Juvest Baltika (pankrotis) pankrot kuulutati välja 14.10.2009; menetlust tsiviilasjas nr 2-0961056 alustati 19.11.2009. Seega pidi J.K. lepingut sõlmides teadma, et loobub olulises määras oma ühisvara osast ning ei ole seejärel suuteline täitma kohustusi võimalikele võlausaldajatele. Samastada ei saa J.K. ja tema osalusega äriühingute varalist seisu. Äriühingule kuuluva vara arvel ei ole võimalik rahuldada J.K. vastu suunatud nõudeid. Tulenevalt TSM § 190 p-st 3 on maksevõime olemasolu ja säilimise tõendamine J.K. kohustus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid J.K. omandis olevate väärtpaberite tegelikku väärtust ning hageja võimalust nende arvelt oma nõuet rahuldada. Eeltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et J.K. tegevus vara osalise jagamise lepingu sõlmimisel oli ajendatud eesmärgist muuta end maksevõimetuks. J.K. rasket majanduslikku olukorda pärast lepingu sõlmimist ja võimetust täita võetud kohustusi iseloomustab ka asjaolu, et talle on aastal 2009 makstud sotsiaaltoetust. Kohus nõustus hageja väitega, et isikul tuleb oma õigusi toetuste saamiseks kasutada heas usus, st olukorras, kus toimetulek ilma toetuseta oleks raskendatud. H.K. väide, mille kohaselt oli suurem osa kinnistul asuva maja ehitamiseks kulunud vahenditest tema lahusvara, ei oma tähtsust. Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 järgi oli abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. H.K. ei ole tõendanud ühtegi eelpool nimetatud asjaoludest, mis annaks võimaluse lugeda kinnistu tema lahusvaraks. Oma varaliste õiguste kaitseks on H.K. l õigus esitada hagi ühisvara jagamiseks. Ebaõige ja vastuolus TMS §-dega 187–189 on ka J.K. seisukoht, et tehingu vaidlustamisel peab konkreetne sissenõudja tehingu tegemise ajal juba nõudega eksisteerima. TMS §-de 187–188 mõtteks on siiski ka tulevaste (kuni kolme aasta jooksul pärast tehingu tegemist tekkivate) võlausaldajate kaitsmine. Väide, et hagejal tulnuks pöörata sissenõue esmalt J.K. muule varale (osalus ettevõtetes), ei ole põhjendatud. Krediidiinfo maksehäirete raporti andmetel oli OÜ-l Perle Kaubandus juba 01.02.2009 maksuvõlg 4639 eurot ja see on suurenenud (21.03.2011 seisuga 127 131 eurot), ja OÜ-l Juvest Baltica 28 324 eurot. OÜ Juvest Baltica on praeguseks pankrotis ning OÜ Perle Kaubandus näol on kohtu hinnangul samuti tegemist väärtusetu äriühinguga. 2009 veebruaris, märtsis, juunis, juulis ja augustis ületasid laenu ning intressi maksekohustused tema poolt sissetulekutena saadava. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud väita, et nimetatud äriühingud tagasid J.K. tehingu sõlmimise ajal stabiilse sissetuleku.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

lepingu sõlmimise ajal piisavalt tõendeid, mille kohus tähelepanuta jättis. J.K. oli lepingu sõlmimise ajal kahe tegutseva ettevõtte osanik ja igati maksevõimeline. H.K. ei olnud teadlik ega saanudki olla teadlik ettevõtete raskustest ning J.K. võlgnevustest. Nende abieluline kooselu lõppes 2005. a, mistõttu ei teadnud H.K. , millised on J.K. sissetulekud ja väljaminekud, kuid tema maksevõimelisuses ei olnud tal küll põhjust kahelda; 2) kuulus kinnistu enne vara jagamise lepingut ühisvarasse, kuid panustas sellesse H.K. ja see oli tema valduses. Kostjad elasid siis juba lahus. Vastavalt TMS §-le 13 ei või kohtutäitur täitemenetluses sellistel asjaoludel vara arestida ega müüa. Seadus kaitseb mittevõlgnikuks olevat abikaasat, kes ei pea oma varaga katma võlgnikuks oleva abikaasa kohustusi; 3) on põhjendamatud ja paljasõnalised väited, et hageja nõue oleks J.K. osast ühisvarale saanud täidetud. J.K. osa ühisvarast peaks olema tunduvalt väiksem kui H.K. osa, kuna viimane on kinnistule ehitanud oma töö- ja elukoha. Loobudes oma osast ühisvarale, ei jäänud J.K. ilma olulisest varast.

OÜ Perle Kaubandus omas 12.02.2009 väärtuslikku kinnistut (kaubaladu) Tartu vallas Vahi külas Savimäe 9, mille turuväärtus oli 2007 mais 23 720 000 krooni. Lisatud AS Kaanon Kinnisvara hindamisakti järgi oli 09.01.2009 seisuga (vahetult enne ühisvara jagamist) kinnistu väärtus 18 000 000 krooni. OÜ Perle Kaubandus 2008. ja 2009. a majandusaasta aruannete järgi oli ettevõtte kohustuste kogumaht ca 12-13 miljonit krooni. 2008. a lõpu seisuga oli jaotamata kasum üle kolme miljoni krooni. Maksuvõlg 4630 eurot ühisvara jagamise seisuga ei ole märkimisväärne. Asja lahendamisel ei ole tähendust sellel, mis seisus on ettevõtted praeguseks – oluline on tuvastada nende toimimine ja neist saadud sissetulekud ühisvara jagamise seisuga veebruaris 2009. OÜ Perle Kaubandus omas bilansis 2009 veebruaris 18 miljonit krooni väärt kinnistut ning kogukohustused olid väärt ca 13 miljonit krooni. See tähendab, et J.K. ettevõtte 50% omanikuna oli sel hetkel majanduslikult kindlustatud. J.K. t on asjas võetud riigi õigusabi võimalus tulenevalt sellest, et talle kuulus 50% osalus OÜ-s Perle Kaubandus (kohtu 26.04.2011 määrus). J.K. majanduslikud raskused algasid 2010. a, pärast tema firmade raskustesse sattumist. Kohus oleks TMS § 190 p 3 rakendamiseks pidanud analüüsima J.K. maksejõulisust ühisvara jagamise seisuga, st 2009 veebruaris, kuid kohus on analüüsinud J.K. maksejõulisust 2010 juunis tehtud kompromissi ja 2010 juulis algatatud täitemenetluse ajal; 2) ei saanud J.K. tegevus ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel olla ajendatud eesmärgist muuta end maksejõuetuks, sest 12.02.2009 ühisvara jagamise leping on sõlmitud ajal, mil J.K. ei olnud veel võtnud hageja ees kohustust. J.K. ühines OÜ Juvest Baltica kohustusega 23.03.2009, ühisvara jagamise ajal ei olnud J.K. tulevasest kohustusega ühinemise kokkuleppest mingit teadmist. 23.03.2009 olid hagejal ka kõik võimalused kontrollida J.K. varalist olukorda, sh seda, et J.K. ei kuulunud kinnistusraamatu järgi vaidlusalust kinnistut. Kohtu järeldus, nagu soovinuks J.K. ühisvara jagamisega enda maksejõuetuse tekitamist, on ebaloogiline ka seetõttu, et J.K. jäid ühisvara jagamise järgselt alles osalused toimivates ettevõtetes, mille väärtused olid kindlasti suuremad kui J.K. osa ühisvaraks olevas kinnistus, mis on koormatud hüpoteegiga panga kasuks. Ühisvara jagamise mõte oli ühelt poolt jagada ühisvara, kuhu oli suurema osa panustanud H.K. , ja teiselt poolt sisuliselt teostada varakäsutus J.K. pärandiga. J.K. on pensioniealine, kes oli sel ajal elanud üle infarkti, kuid võimalikus pärandisituatsioonis oleks kinnistu läinud jagamisele H.K. , nende ühise lapse ja J.K. ülejäänud kolme lapse vahel eelmisest abielust. Kostjad soovisid seda vältida; 3) ei ole hageja kasutanud menetlusõigusi kõige heausksemalt, sest ei ole teavitanud kohut oma nõude vähenemisest J.K. vastu. Nõude suurus on kriteeriumiks ühisvara jagamise tehingu kehtivuse hindamisel. Tartu Maakohtu 25.08.2011 määruse OÜ Juvest Baltica (pankrotis) lõpparuande kohta kohaselt on hageja kogunõue 317 141,55 krooni, millest väljamaksmisele kuulub 26 571,67 krooni, järele jääb 290 569,88 krooni, millest tuleb lahutada J.K. poolt igakuiselt läbi täitemenetluse tasutav, kokku ca 10 000 krooni. Hageja oli esitanud J.K. vastu Harju Maakohtusse hagi suuremas summas, kui tal oli õigus saada; 4) on otsuse resolutsioon puudustega, kuna resolutsiooni järgi on määratud kanda kinnistu registriossa ainuomanikuna J.K. . Kinnistu ei ole kunagi J.K. ainuomandis olnud, see oli kostjate ühisomandis, lihtsalt H.K. ei nähtunud kinnistusraamatus ühisomanikuna.

tähelepanuta. Samuti on J.K. esitanud apellatsioonkaebusega võrreldes uusi asjaolusid. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste aluseks ei saa olla kostja seisukohtades esitatud, kuid apellatsioonkaebuses esitamata asjaolud. Apellatsiooniastmes saab esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel, ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (3-2-1-99-07). J.K. ei ole järginud TsMS § 652 lg-s 4 sätestatut ja vastustaja palub jätta lisatud tõendid tähelepanuta; 2) on väär seisukoht, et J.K. ei muutunud varast loobumise tõttu maksejõuetuks ja et ta on esitanud piisavalt tõendeid oma maksevõimelisuse kohta lepingu sõlmimise ajal. Igakuiste sissetulekutena saab vaadelda ainult neid sissetulekuid, millelt on deklareeritud riiklikud maksud, mitte isiku poolt enda pangakontole pandud sularaha või kellegi kolmanda isiku poolt reeglipäratult tehtud ülekandeid. Samuti ei saa igakuise sissetulekuna käsitleda isikule makstavat sotsiaaltoetust, sest sotsiaaltoetus on abi isiku toimetuleku tagamiseks (väide, et sotsiaaltoetus oli haigushüvitis, ei ole tõendatud). J.K. sissetulek oli 2009 jaanuaris

325 krooni, veebruaris 4796 krooni, märtsis 4796 krooni, aprillis 17 578 krooni, mais 8577 krooni, juunis 7578 krooni, juulis 13 278 krooni, augustis 5078 krooni, septembris 16 077 krooni, oktoobris 11 078 krooni, novembris 7578 krooni ja detsembris 9077 krooni, kokku 124 816 krooni. J.K. on teostanud makseid krediidiasutusele ja liisinguandjale 2009. a 123 498,42 krooni. Lisandusid veel kulutused toidule, erinevatele teenusepakkujatele jne. Samuti oli J.K. ülalpeetav. Seega on ainetu väita, et J.K. oli tehingu sõlmimise ajal stabiilne sissetulek oma kohustuse täitmiseks, sest ainuüksi 2009 veebruaris, märtsis, juunis, juulis ja augustis ületasid laenu ning intressi maksekohustused sissetulekutena saadava; 3) on ilmne, et J.K. vara ei kata tema kohustusi ning J.K. soovis abieluvaralepingu sõlmimisega enda vara peita või teha ennast varatuks. Seda kinnitab ka asjaolu, et vaatamata varast loobumisele jätkas J.K. krediidiasutusele laenumaksete ja intresside tasumist. Seega loobus J.K. varast, kuid jätkas varaga seotud kohustuste täitmist, mis ei ole mõistlik ning muudab J.K. ja H.K. väited tehingu sõlmimise eesmärgi osas ebausutavateks; 4) on paljasõnaline väide, et OÜ Perle Kaubandus oli toimiv ettevõte, mis tagas J.K. stabiilse sissetuleku. Äriühingule kuuluva vara arvelt ei olnud võimalik rahuldada J.K. vastu suunatud nõudeid. OÜ Perle Kaubandus näol oli tegemist varatu ja pankrotis oleva äriühinguga. Osaühingule kuuluvale kinnistule oli 13.01.2006 seatud hüpoteek summas 20 000 000 krooni AS SEB Pank kasuks, mis ületas kinnistu väärtust. 2008. a majandusaasta aruandest nähtuvalt oli OÜ Perle Kaubandus palgakulu 37 200 krooni ja juhatuse liikmele maksti juhatuse liikme tasu 6000 krooni. Osaühingu kassajääk oli 31.12.2008 seisuga

krooni, pangakontol oli rahalisi vahendeid 55 krooni. Äriühingul oli 31.12.2008 seisuga maksuvõlg 96 764 krooni. Alates 01.02.2009 hakkas maksuvõlg pidevalt kasvama; 5) seega oli J.K. ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal maksejõuetu ja maksejõuetus suurenes ühisvara jagamise ja varast loobumise tõttu. Tulenevalt TMS § 190 p-st 3 on maksevõime olemasolu ja säilimise tõendamine J.K. kohustus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid J.K. käsutuses olevate väärtpaberite väärtust ja sellega hageja võimalust nende arvelt oma nõuet rahuldada. Seega eeldused 12.02.2009 sõlmitud lepingu kehtetuks tunnistamiseks on täidetud; 6) on kohus põhjendatult kinnistu registriossa kandnud ainuomanikuna J.K. , kuna kohtul tuli taastada kinnistusraamatus lepingu sõlmimisele eelnev seis. Ühisvara jagamisega seonduv ei ole antud vaidluse ese ja sellist vastuväidet ei ole ka varem esitatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Tagasivõitmise hagi rahuldamise korral tunnistatakse kehtetuks vaidlusalune tehing ning sellele järgneb sissenõude pööramine J.K. osale ühisvaras ning seetõttu on oluline kindlaks teha J.K. osa suurus XXX kinnistus. Ilma J.K. osa suurust (väärtust) ühisvaras kindlaks tegemata ei ole aga võimalik hinnata, kas oma osast loobumisega kahjustas J.K. võlausaldajate huvisid. TsMS §-s 392 on sätestatud eelmenetluse ülesanded ning selle paragrahvi lõikes 1 märgitust tulenevalt on kohtu kohustuseks selgitada eelmenetluses välja muuhulgas ka kostjate faktilised väited ja tõendid faktiliste väidete kinnitamiseks. TsMS § 230 lg 2 kohaselt kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada tõendeid oma faktiliste väidete kinnitamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus selgitanud H.K. le tema kohustust esitada tõendeid esitatud vastuväidete kinnitamiseks ning sellega on maakohus jätnud olulise osa eelmenetluse ülesannetest täitmata. Märgitud puudusi ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Eelnevast võis tuleneda omakorda see, et maakohus on jätnud sissenõudja huvide kahjustamise välja selgitamata. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole võimalik tehingut kehtetuks tunnistada ilma sissenõudja huvide kahjustamist kindlaks tegemata. Apellandi seisukoht, et maakohus on jätnud kindlaks tegemata vaidlusaluse tehingu kehtetuks tunnistamise eeldused, on põhjendatud.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.