Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik. Swedbank AS esitas 04.01.2013.a Pärnu Maakohtule hagiavalduse OÜ Sprattus vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 30 000 eurot nõudes. Kohus 17. jaanuari 2013.a. määrusega otsustas rahuldada Swedbank AS hagi tagamise avaldus osaliselt. Kohus määras hagi tagamiseks arestida OÜ Sprattus rahalised vahendid 30000.- € ulatuses Eesti Vabariigi pankades ja välisriigi krediidiasutuste filiaalides Swedbank AS kasuks. Hageja on 10.01.2013.a. tasunud kohtu tagatiskontole 1500.- € tagatisraha TsMS § 383 lg 1.1 alusel (tl 58, 59). Kohus jätab jõusse Pärnu Maakohtu 17. jaanuari 2013.a. määrusega seatud hagi tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel. Kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise andja avalduse alusel tagatise (TsMS § 195 lg 1). Kohus 26. jaanuari 2015.a. määrusega jättis rahuldamata kostja, OÜ Sprattus, taotluse vaheotsuse tegemiseks ja andis kostjale, OÜ Sprattus, tähtaja hagile kõigi vastuväidete esitamiseks 14 päeva määruse kättetoimetamisest alates. Kohus määras lahendada Swedbank AS hagi OÜ Sprattus vastu võlgnevuse 30 000.- euro nõudmiseks poolte nõusolekul 2 (9)

Tsiviilasi nr 2-13-321 kirjalikus menetluses ning määras pooltele avalduste ja dokumentide esitamise tähtajaks 31.03.2015.a. Kohus määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 20.04.2015 .a. kell 16.00 (Pärnu Kohtumaja Rüütli tn 19 kantselei kaudu). Kohus 05. märtsi 2015.a. määrusega otsustas toimetada kostja OÜ-le Sprattus 26. jaanuari 2015.a kohtumäärus kätte avalikult määruse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisega. Dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Määruse väljavõte väljaandes Ametlikud Teadaanded on avaldatud 05.03.2015.a. Määrus tuleb kostjale kättetoimetatuks lugeda 20.03.2015.a. Kostja omapoolseid vastuväiteid hagile ei ole esitanud. Hageja nõue ja selle põhjendused ning seisukoht kostja vastuväidetele.

Tsiviilasi nr 2-13-321 26.04.2010 kuni 28.03.2012) aruannete kohaselt laekus Hagejale täitemenetlustes vastavalt 5 607,71 eurot ja 51 719,78 eurot, s.o kokku 57 327,49 eurot. Viimati nimetatud summa oli enne hagi esitamist Kostja võlgnevusest maha arvestatud.

Tsiviilasi nr 2-13-321 teada alles käesoleva menetluses. Tõendamata ja väärad on kostja väited, et ta oli sunnitud allkirjastama lepingut. Hageja ei ole kostjat sundinud laenulepingut allkirjastama. Lisaks eeltoodule ei saa hageja nõustuda kostja väitega, et hageja käitumine on pahatahtlik. Nimelt vaatamata asjaolule, et kostja põhiosa võlgnevus hageja ees on 86 512,48 eurot, millele lisanduvad põhiosaga võrdses summas viivised, nõuab hageja kostjalt üksnes 30 000,00 euro tasumist. Seega on hageja oma nõuet oluliselt vähendanud ning sellega kostjale vastu tulnud. Lähtuvalt eeltoodust ei kalduta laenulepingu punktis 15.2 sõlmitud kokkuleppega kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning tüüptingimus ei piira kostja lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks, mistõttu ei ole tegemist tühise tüüptingimusega, vaid poolte vahel kehtiva kokkuleppega aegumistähtaja pikendamiseks. Kostja vastuväited.

Tsiviilasi nr 2-13-321

VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Üldteadaolevalt kasutatakse pangandusasutustes klientidega lepingute sõlmimisel tüüplepinguid, mille tingimusi ei saa kliendid mõjutada ning mille sisu ei räägita poolte vahel enne lepingu allkirjastamist eraldi läbi. Klientidel on võimalik üksnes valida, kas nad sõlmivad lepingu panga poolt ettenähtud tingimustel või jätavad lepingu üldse sõlmimata. Kostja on seisukohal, et ka vaidlusalune Laenuleping on tüüptingimustel sõlmitud leping ning Laenulepingu punkt 15.2. on käsitletav tüüptingimusena. Kostja rõhutab, et oma 01. märtsi 2013. a menetlusdokumendi punktis 2.1. on ka AS Swedbank nõustunud, et Laenulepingu punkt 15.2. on tüüptingimus. Laenulepingu punkt 15.2. sätestab, et Laenusaaja ja Pank on käesolevaga leppinud kokku pikendada Lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega 5 (viie) aastani. Kostja rõhutab, et hoolimata kõnealuse sätte sõnastusest ei toimunud poolte vahel mingisuguseid läbirääkimisi aegumistähtaja pikendamise osas. Antud juhul ei antud kostjale võimalust valida, kas ta soovib aegumistähtaja pikendamist või mitte. Kostja oli sunnitud allkirjastama Laenulepingu kõikides selles sisalduvate tingimustega panga poolt ettevalmistatud kujul ega saanud võimalust esitada oma seisukohta Laenulepingu punkti 15.2. osas. Panga esindaja isegi ei viidanud kostjale, et kõnealune säte on lepingusse lisatud. Sellest sai kostja teada alles käesoleva menetluse ajal. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Seega juhul kui pank on vastupidisel seisukohal, siis ta peab ise tõendama, et Laenulepingu punkt 15.2. on kostjaga läbi räägitud, kostja on sellest lepingupunktist aru saanud ning sellega selgesõnaliselt nõustunud. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-150-06 punktis 17 märkinud, et, selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Riigikohus on oma 30. aprilli 2007. a otsuse nr 3-2-1-150-06 punktis 18 märkinud, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.

Tsiviilasi nr 2-13-321 möödunud ning võlausaldaja ei ole oma nõuet kohtu kaudu maksma pannud, saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seega on Laenulepingu punktis 15.2. sätestatud tingimus võlgniku õigustatud ootuse põhimõttega vastuolus, kuna võlgnikul on õigus eeldada, et pärast kolme aasta möödumist ei kavatse pank enam oma nõuet maksma panna. Lisaks vastab Laenulepingu punkt 15.2. ka TsÜS §-s 86 sätestatud tingimustele, olles vastuolus ka heade kommetega. Kõnealusest sättest tulenevad kohustused on panga kasuks ebaproportsionaalselt ebasoodsad, arvestades seda, et Laenulepingust tulenevad OÜ-le Sprattus sisuliselt üksnes kohustused ning pangale on jäetud kõik õigused. Seejuures on oluline rõhutada, et antud juhul oli kostja pandud lepingu sõlmimisel ka sundolukorda, kuna äriühingu majandustegevuse jätkamiseks oli laenu saamine vältimatult vajalik. Seega teenib aegumistähtaja pikendamine antud juhul vaieldamatult üksnes krediidiasutuse huve ning kahjustab ebamõistlikult võlgnikku, pannes võlgniku oluliselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes pangaga. Seetõttu on tegemist tühise tüüptingimusega, mida ei ole võimalik käesolevas menetluses kohaldada. AS-i Swedbank nõue on ka sisuliselt põhjendamatu. Pank on antud juhul käitunud kostja suhtes pahauskselt ning põhjustanud oma tegevuse kaudu ise olukorra, kus OÜ Sprattus ei ole saanud Laenulepingut õigeaegselt täita. Seetõttu on kostjale tekkinud ka oluline varaline kahju. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ja seadused, mida kohus kohaldas. Pooled sõlmisid 09.08.2006.a laenulepingu nr 06-128728-JI, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu summas 162 655,15 eurot tagastamise lõpptähtpäevaga 09.08.2013.a. Lepingu punkti 7.1. järgi kohustus kostja hagejale tasuma igakuiselt intressi lepingus fikseeritud intressimäära alusel. Vastavalt lepingu punktile 2.7 oli intressimäär Euro 6 kuu Euribor + 3,00% aastas. Kostja kohustus tagama, et intressi tasumiseks ja laenusumma tagastamiseks graafikujärgselt maksmisele kuuluvad summad on tähtaegselt iga kuu 9. kuupäeval kostja arvelduskontol olemas. Lepingu punkti 10.1. kohaselt, kui arvelduskontol ei ole varaliste kohustuste (v.a. intress) täitmise tähtpäeval rahalisi vahendeid tasumisele kuuluva summa ulatuses, on hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates, lepingu põhitingimustes fikseeritud määra alusel s.o. lepingu punkti 2.14. kohaselt 0,15% päevas. VÕS § 399 lg 1 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi ning jäi laenusumma osamaksete tagastamisega püsivalt võlgnevusse alates 09.07.2009.a. Sellest tulenevalt saatis hageja kostjale 08.12.2009.a. teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kirjas teavitas hageja kostjat tekkinud võlgnevuse suurusest s.o. põhiosa võlg 4710.95 €, viivise võlg 590.78 € ja intressi võlg 2589.84 € (laenu jääk koos põhiosa võlgnevusega 139 990.13 €) ning andis võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 23.12.2009.a., mille on kostja kätte saanud 15.12.2009.a. Kostja võlga ei tasunud. Eeltoodust lähtuvalt ütles hageja lepingu 23.12.2009.a. üles. Lepingu punkti 2.16.1 kohaselt seati lepingu tagatiseks hüpoteek kostja kinnistule asukohaga Meremetsa 28, Papsaare küla, Audru vald, Pärnu maakond. Laenusaaja kohustus lepingu p 13.10 järgi alluma kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate panga nõuete rahuldamiseks. Sundtäitmine toimub täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Laenulepingu lisa 1, 17.04.2008.a. seati tagatiseks hüpoteek hoonestusõigusele ELM Turism OÜ aadress Meremetsa 28, Papsaare küla, Audru vald, Pärnu maakond. 7 (9)

Tsiviilasi nr 2-13-321 Hageja 27.04.2010.a. täitmisavalduse (tl 22) ja Pärnu Notar Kristi Kivimägi 07.08.2006.a. notariaaldokumendi nr 5062 alusel algatati täitemenetlus nr 175/2010/1251 OÜ Sprattus vastu ning hageja 27.04.2010.a. täitmisavalduse ja Pärnu Notar Kristi Kivimägi 22.04.2008.a. notariaaldokumendi nr 1313 alusel algatati täitemenetlus nr 175/2010/1252 ELM Turism OÜ vastu (tl 17-27). Kohtutäituriks oli Rannar Liitmaa. Kinnistu, asukohaga Meremetsa 28, Papsaare küla, Audru vald, Pärnu maakond, võõrandati täitemenetluses 08.03.2012.a. ja hoonestusõigus, ELM Turism OÜ aadress Meremetsa 28, Papsaare küla, Audru vald, Pärnu maakond, 08.03.2012.a. (tl 17-27). Hagejale laekus täitemenetlustes lepingu tagatise müügist vastavalt 5 607,71 eurot ja 51 719,78 eurot, s.o kokku 57 327,49 €, millest 29.03.2012.a. kaeti intress ja osa põhivõlast (tl 29, 30). Täitemenetlus kestis 28.03.2012.a. Võlg seisuga 10.12.2012.a. kokku 287 102,59 eurot, milles põhiosa 86 512,48 eurot ja viivis 200 565,78 eurot (tl 31). Hageja nõuab antud laenulepingust tulenevalt põhiosa võlgnevust summas 30 000,00 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 30000.- € muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel s.o. 23.12.2009.a. Kostja on tunnistanud lepingu rikkumist ja lepingust tuleneva võlasuhte lõpetamist hageja poolt (VÕS § 186 p 6). VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on kokku leppinud intressi maksmises ja selle suuruses. Seega laenulepingust tulenevalt kostjal on laenu tagasimaksmise ja laenu kasutamise eest intressi laenuandjale maksmise kohustus. Eelpool nähtuvalt laenu tagasimaksmise kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kostja on rikkunud laenu tagasimaksmise kohustust, millise nõude aluseks lisaks eelpooltoodule on veel VÕS § 100, § 108 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 4. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Laenu tagastamise nõue seoses lepingu ülesütlemisega on muutunud sissenõutavaks VÕS § 399 lg 1 ja § 82 lg 7 (Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.) järgi. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hagejal oli õigus nõuda kohustuse täitmist alates 24.12.2009.a. Nõue aegub TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 1. lause järgi 3. aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Laenulepingu punktis 15.2 järgi pooled on kokku leppinud lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamises viie aastani. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Riigikohtu seisukoht on, et TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalset tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Viidatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet. Riigikohus on selgitanud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (3-2-1-175-13). 8 (9)

Tsiviilasi nr 2-13-321 Seega kohaldub TsÜS § 159 lg 1 juhul, kui nii võlausaldaja algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev nõue on esitatud põhivõlgniku vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja alustas sundtäitmist TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppele tuginedes kostja s.o. põhivõlgniku vastu. Täitmisavaldus on esitatud 27.04.2010.a. (tl 22). Järelikult aegumine katkes 27.04.2010.a. ja algas uuesti 28.04.2010.a. (aegumistähtaja uus algus), mistõttu senini kulgenud aegumist ai arvestata. Kohtule on hagiavaldus esitatud 04.01.2013.a. Hageja on seisukohal, et lepingu p 15.2 puhul ei ole tegemist tühise tüüptingimusega. Lepingu p 15.11 järgi kostja kinnitab, et on lepingu läbi lugenud ja lepinguga võetud kohustustest aru saanud, kuid asjas puuduvad objektiivsed andmed, et lepingu p 15.2 oleks kostjaga eraldi läbi räägitud (VÕS § 35 lg 1, 2). Isegi lepingu p 15.2 tühisuse korral (VÕS § 42 lg 1) ei ole hageja nõue aegunud, sest 3 aastane aegumistähtaeg hagi esitamisel s.o. 04.01.2013.a., arvestades, et aegumise katkemise tõttu aegumine algas uuesti 28.04.2010.a., ei olnud möödunud. Asjaolu, et äriühingu majandustegevuse jätkamiseks oli laenu saamine vältimatult vajalik, ei ole aluseks nõude rahuldamata jätmiseks ning kostja väidet selle kohta, et pank on antud juhul käitunud kostja suhtes pahauskselt ning põhjustanud oma tegevuse kaudu ise olukorra, kus OÜ Sprattus ei ole saanud laenulepingut õigeaegselt täita, ei ole võimalik arvestada selle paljasõnalisuse tõttu. Ülaltoodu alusel kohus rahuldab hagi. Kostjalt kuulub välja mõistmisele põhiosa võlg 30 000,00 eurot. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 kohaselt (1) Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. (4) Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, siis menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. TsMS 174 kohaselt (2) Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. (4) Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Hageja menetluskuluks on tasutud riigilõiv summas 900.- € (riigilõiv hagiavalduselt summas 850.- € ja hagi tagamise avalduselt 50.- €), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Tartu Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.