Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 17.04.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-11-50094/40
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 17.04.2015
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4254

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-50094

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Jaak Pirnipuu 5980,50 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5198,34 eurot

vastu

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Pirnipuu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Apellant (kostja): Jaak Pirnipuu (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): Swedbank Liising AS (rk: 10434248), esindaja Kerly Küünemäe

esindajad

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2014 otsus muutmata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus Jaak Pirnipuu kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Sarnased lahendid

Võlaõigus

1.Swedbank Liising AS esitas 19.10.2011 OÜ Kaevemeister ja Jaak Pirnipuu vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna J. Pirnipuu esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 23.01.2012 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis Swedbank Liising AS nõude J. Pirnipuu vastu 6159,92 euro saamiseks üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Solidaarvõlgniku OÜ Kaevemeister osas võttis Swedbank Liising AS avalduse tagasi ning selle osas jäeti avaldus eraldi määrusega läbi vaatamata. Harju Maakohus keeldus 27.02.2012 määrusega Swedbank Liising AS hagi OÜ Kaevemeister vastu menetlusse võtmast. 02.05.2012 määrusega keeldus Harju Maakohus menetlusse võtmast ka Swedbank Liising AS hagi J. Pirnipuu vastu ja saatis hagiavalduse kohtualluvuse järgi Tartu Maakohtule. 13.02.2012 esitatud hagiavalduses palus Swedbank Liising AS mõista J. Pirnipuult välja Swedbank Liising AS kasuks 5980,50 eurot ja viivise protsendina põhinõudest (5234,11 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Hageja väidete kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja OÜ Kaevemeister (liisinguvõtja, põhivõlgnik) 28.07.2006 liisingulepingu nr 0135398L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 525D, 2.5, ehitusaasta 2005. Hageja ja J. Pirnipuu (kostja, käendaja) sõlmisid 28.07.2006 käenduslepingu nr 0135398L, mille alusel kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise 39 516,36 euro ulatuses. Kuna liisinguvõtja ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingust tulenevaid põhiosa-, intressi-, kohustusliku liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse maksete tasumise kohustusi, saatis hageja liisinguvõtjale ja käendajale 12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009 ja 03.05.2010 teatised lepingu ülesütlemise kohta ning ütles lepingu 25.05.2010 üles. Sõiduauto tagastati hagejale 06.12.2010. Hageja nõue liisinguvõtja vastu oli 17 563,83 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 11 412,91 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 4510,60 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 866,38 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest 27,55 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 746,39 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 11 583,33 eurot (käibemaksuta). Seega on nõude suurus 5980,50 eurot (17 563,83–11 583,33).

13.veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 4451,95 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt realiseerub lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus lepingut lõpetada sooviva poole tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Lepingu üldtingimuste punkt 9.3 näeb ette, et kõik poolte vahelised teated seoses liisingulepinguga esitatakse kirjalikult liisingulepingus toodud aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks pool on teisele poolele teatavaks teinud. Kiireloomulistel juhtudel võidakse teated edastada faksiga või e-postiga. Hageja on esitanud kohtule 03.05.2010 liisinguvõtja seaduslikule esindajale J. Pirnipuule adresseeritud tähtkirja ümbriku koopia koos väljastusteate koopiaga, millelt nähtub, et 04.05.2010 läkitati kiri AS Eesti Post poolt Tartusse, kuhu see jõudis 06.05.2010. Korduvteade tähitud kirja saabumise kohta edastati adressaadile 12.05.2010. Kiri on saadetud liisingulepingus toodud aadressil, mis kattus liisinguvõtja äriregistris märgitud aadressiga ning millelt liisinguvõtja ja käendaja on neile varasemalt (12.02.2009, 05.03.2009 ja 15.06.2009) adresseeritud kirjad kätte saanud. Kohtule ei ole esitatud 03.05.2010 tähtkirja allkirjaga väljastusteadet. Hageja väitel tagastati tähtkiri talle hoiutähtaja möödumisel. Kuigi ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust kätte antud (3-2-1-151-11, p 14), on hageja kohtu hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 järgi tõendanud, et tahteavaldus (03.05.2010 teatis) on jõudnud saajani ning saajal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Nimelt on liisinguvõtja 10.06.2010 elektronkirjas soovinud pangalt järjekordset võimalust kokkuleppe sõlmimiseks, kuigi ta oma seekordseid lubadusi ei täitnud. Samas ei ole pank enam nõustunud lepingulises suhtes olema ega liisingulepingut esialgsetel tingimustel ennistama, vaid on pakkunud liisinguvõtjale kas vara väljaostu või liisingu ülevõtmist kolmanda isiku poolt. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et hageja on tõendanud 03.05.2010 tahteavalduse jõudmise liisinguvõtjani, mistõttu oli viimasel mõistlik võimalus selle sisuga tutvuda. Seega tõi 03.05.2010 teatis kaasa lepingu lõppemise 25.05.2010. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-st 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulusid sõiduki väärtusega hagejale tagastamise ajal. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Kohtule ei ole esitatud panga vastava komisjoni otsuse alusel sõiduauto müüki suunamise akti koos selle müüki suunamise alghinnaga nagu näeb ette hageja kehtestatud liisingueseme müügiprotseduuri punkt 4. Asja materjalidest nähtuvalt suunas hageja liisingueseme müüki 10.12.2010 alghinnaga 11 983,43 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale olid teada sõiduauto puudused (I kd, tl 70, 71) selle üleandmisel hagejale, samuti läbitud kilometraaž 224 651 km. Eeltoodust tulenevalt on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud sõiduauto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (lisa- ja erivarustus). Eelduslikult on hageja sõiduauto müüki pannud turuhinnaga. Hageja on esitanud kohtule 14.12.2010 teatised põhivõlgniku ja käendaja teavitamise kohta liisingueseme võõrandamisest ja selle müügihinnast, seega on hageja oma teavitamiskohustuse täitnud ning liisinguvõtja ja käendaja müügiprotseduuri kaasanud.

Mõlemad pooled on esitanud kohtule tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle tagastamise ajal ja mõlemad on teise poole tõenditele vastu vaielnud. Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (3-2-1-118-08, p 20). Hageja on päringu tegemisel märkinud ära vaid sõiduki põhiandmed, jättes märkimata andmed lisavarustuse kohta. Seega ei ole hageja päringu puhul arvestatud liisingueseme väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Kostja müügipakkumised auto24.ee portaalist ja Nemm Autokeskuse 06.09.2010 hinnang seevastu ei arvesta sõiduauto väärtust vähendada võivaid defekte ega läbitud kilomeetreid. Eeltoodust tulenevalt on tegemist asjakohatute tõenditega. Kohus leidis, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et ta suunas sõiduauto algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb sõiduki väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 kontekstis lähtuda sõiduki müüki suunamisel fikseeritud väärtusest, mis on 11 983,43 eurot ilma käibemaksuta. Kuivõrd liisinguese võõrandati 10.01.2011. a 11 583,33 euro eest ilma käibemaksuta, on tuginedes Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-33-08 (p 18) tegemist lubatava hinnaerinevusega turuväärtusest, mistõttu on liisinguandja tõendanud, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind ehk 11 583,33 eurot. Hageja lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude, s.o vara tagastamise ja realiseerimise kulude nõue summas 866,38 eurot ilma käibemaksuta (sh OÜ Reeborn vara tagastus- ja transporditeenuse tasu 325,96 eurot ning Autolink OÜ vahendustasu sõiduki müügilt ja dublikaatpassi väljastamise tasu kokku 540,42 eurot) on VÕS § 367 lg 4 alusel põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt liikluskindlustusmaksete väljamõistmist summas 27,55 eurot. Kuivõrd liisinguvõtja kohustus tagada kindlustuskaitse olemasolu ja tasuda kindlustusmakseid on seotud liisingueseme kasutamise ajaga, on põhjendatud kindlustusmaksete võlgnevus välja mõista 06.12.2010 seisuga, millisel kuupäeval liisinguese hagejale tagastati. Selles osas on hageja nõue põhjendatud 10,78 euro ulatuses. Hagiavaldusest ja liisinguvõtjale esitatud arvetest nähtub, et debitoorne võlgnevus sisaldab kaskokindlustusmaksete võlgnevust. 27.12.2010 arve on esitatud ka kindlustusperioodi 01.12.2010 kuni 30.12.2010 eest summas 95,04 eurot. Hageja nõue on põhjendatud 19 euro ulatuses (95,04/30×6). Seega on debitoorne võlgnevus 4491,60 eurot 4510,60 euro asemel. Kohtu ümberarvestused ei mõjuta hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuet 746,39 eurot, kuna viivist on arvestatud tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt lepingujärgses määras enne liisingulepingu ülesütlemist 25.05.2010. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud ega taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kohtu põhjendustest tulenevalt on liisingulepingust tulenev nõue kokku 17 528,06 eurot (vara jääkmaksumus 11 412,91 eurot, debitoorne võlgnevus 4491,60 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 866,38 eurot, liikluskindlustusmaksete võlgnevus 10,78 eurot ja viivismaksete võlg 746,39 eurot), millest tuleb maha arvata sõiduauto väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel 11 583,33 eurot. Seega on hageja nõue katmata 5944,73 euro ulatuses (17 528,06–11 583,33). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele (VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-d 1, 2). Viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) ning seetõttu on põhjendatud mõista TsMS § 367 alusel kostjalt välja viivis 0,25% päevas põhinõudelt 5198,34 eurot (5944,73–746,39) alates 13.02.2012 (hagi kohtusse esitamise aeg) kuni põhinõude täitmiseni. Kohus pidas põhjendatuks piirata viivisenõue põhinõude suurusega.

4.Jaak Pirnipuu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta Swedbank Liising AS hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on pooltel vaidlus, kas liisinguandja oli liisingulepingu kehtivalt üles öelnud või mitte. Hageja on kinnitanud, et liisinguvõtja ei saanud posti teel kätte lepingu lõpetamise teatist ja elektronkirjaga ei ole samuti seda teatist edastatud. See tähendab, et põhivõlgnik ei saanud kätte lepingu lõpetamise teatist, tal ei olnud võimalik selle sisuga tutvuda enne, kui hagiavalduse kaudu. Kohus on tõlgendanud 10.06.2010 elektronkirja ebaõigesti. Põhivõlgnik ei ole kirjas kinnitanud, et ta oleks konkreetse lepingu lõpetamise teatise kätte saanud või saanud selle sisuga tutvuda, elektronkirjas on täheldatavad läbirääkimised Swedbank AS ja põhivõlgniku vahel, sealjuures räägitakse mitte BMW liisinguvõlgnevusest, vaid suuresti põhivõlgniku muudest lepingutest (täitmata laenuleping, liisingulepingud traktorite kasutamiseks); 2) võõrandas liisinguandja sõiduki tunduvalt (4000–5000 eurot) alla turuväärtuse, mistõttu ei ole müügikahju nõue põhjendatud. Sõiduk tagastati liisinguandjale 06.12.2010. Kostja esitas eriteadmistega isiku Nemm Autokeskuse 06.09.2010 arvamuse sõiduki turuväärtuse kohta, mille järgi oli sõiduki turuväärtus 15 019 eurot, mille lisandub käibemaks. Lisaks esitas kostja auto24.ee portaali väljavõtted sarnaste näitajatega sõidukitest 2011. a jaanuari seisuga (st sõiduki tagastamisest arvates ca 1,5 kuu sees olevad kuulutused), millest nähtuvalt müüdi analoogseid sõidukeid hinnaga 17 256,15 eurot, 17 900 eurot, 15 300 eurot ja 16 500 eurot (hinnad ilma käibemaksuta). Seega on kostja esitanud piisavalt tõendeid, mis lubavad tuvastada, et sõiduki turuväärtus oli selle tagastamise ajal vähemalt 15 000–16 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus on kostja tõendid kergekäeliselt kõrvale jätnud, osundamata sealjuures istungil, et nende tõenditega oleks probleeme. Nemm Autokeskuse hinnang sisaldab teavet, et sõiduki läbisõit oli 06.09.2010 seisuga 212 488 km, sõiduki tagastamisel oli läbisõit ca 12 000 km enam, mis ei ole oluline vahe ega mõjuta märkimisväärselt sõiduki turuväärtust. Kohtu viidatud defektid ei ole sõiduki turuväärtust kõigutavad tegurid, vaid ca 100–150-eurone kulu (stange kriimu eemaldamine, tehnilise passi duplikaat), talverehvid olid liisinguvõtja enda soetatud. Olukorras, kus liisinguandja ei määranud – vastupidiselt enda kehtestatud müügiprotseduuridele – kindlaks sõiduki müüki suunamise alghinda, on liisinguandja suunanud sõiduki müüki põhjendamatult madala hinnaga. Sõiduk müüdi ühe kuuga, mis iseenesest näitab, et sõiduk müüdi kiirustades ning sellele oleks olnud nõudlust kõrgema hinnaga; 3) ei saa nõustuda kohtuotsuse sedastusega, et tegemist oli kirjaliku menetlusega. Asjas ei määratud kirjalikku menetlust ja toimusid kohtuistungid. Kohus määras kohtuotsuse tegemise ajaks 13.02.2013, kuid otsus tehti 07.10.2014, st 1 aasta 8 kuud pärast määratud aega. Tekkinud on olukord, kus viivis on kulgenud ajal, kui pooled otsust ootasid, juba ca põhinõudeni.

mõistliku viisi, arvestades, et tegemist oli liisinguvõtja äriregistris ja liisingulepingus märgitud kontaktaadressiga ning ka kostja (kes oli liisinguvõtja juhatuse liige) elukohaga. Kõik varasemad teatised, mis hageja kostjale eeltoodud aadressil edastas, on kostja vastu võtnud, mistõttu puudus hagejal kahtlus, kas kostjal on võimalus tema aadressile edastatud kirjadega tutvuda või mitte. Seega tuleb ülesütlemisavaldus lugeda TsÜS § 70 alusel kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, s.o kui liisinguvõtja oleks läinud tähitud kirjale postkontorisse järele. Hageja on lisaks esitanud kirjavahetuse kostjaga, millest nähtub, et nii liisinguvõtjale kui ka kostjale oli hiljemalt 11.06.2010 teada, et hageja on lepingu ühepoolselt üles öelnud alates 25.05.2010. 11.06.2010 elektronkirjast nähtub selgelt, et kostjale on teatatud, et BMW liisinguleping on lõpetatud 25.05.2010; 2) suunas hageja liisingueseme müüki 10.12.2010 hinnaga 11 983,43 eurot ilma käibemaksuta. Hinna määramisel arvestab hageja muuhulgas sarnaste sõidukite müügipakkumiste hindadega turul. Hageja on tõendanud, et sarnaste sõidukite keskmine pakkumishind turul oli 11 784,16 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on teinud päringu kõikide sarnaste sõidukite kohta (sarnaseid pakkumisi oli 21). Valimi hulka kuulusid ka sõidukid, millel oli sarnane lisavarustus nagu liisinguesemel. Liisinguesemel oli tagastange defektiga, puudus tehniline pass, talverehvid olid väga kulunud ja suverehvid sõidukõlbmatud. Sõiduki läbisõit oli tähelepanuväärselt suur, 224 653 km. Teiste sarnaste sõidukite läbisõit jäi auto24.ee arhiivi päringule tuginedes oluliselt alla 200 000 km. Läbisõit näitab sõiduki kulumisastet ning mõjutab seetõttu oluliselt sõiduki väärtust. Kuivõrd liisinguese võõrandati 10.01.2011 hinnaga 11 583,33 eurot ilma käibemaksuta, on tegemist lubatava hinnaerinevusega turuväärtusest, mistõttu on hageja tõendanud, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind ehk 11 583,33 eurot. Hageja on huvitatud liisingueseme võimalikult tulemuslikust müügist. Liisinguvõtja huvi ei ole täiendavate kulude tekitamine müügikahju sissenõudmisega kohtumenetluses, kuivõrd ei saa olla kindel, et kahjud kunagi ka tasutud saavad. Kostja ei ole esitanud ainsatki asjakohast tõendit, mis tõendaksid, et hageja realiseeris sõiduki oluliselt odavamalt kui oli selle turuväärtus tagastamise hetkel. Nemm Autokeskuse hinnang on ebausaldusväärne. Dokumendilt ei nähtu, kes on hinnangu andja, kas ta on pädev hinnanguid andma, puudub teadmine, millised võrdlusandmed on akti koostamisel aluseks võetud. Dokument on väljastatud 06.09.2010, mil liisingueseme läbisõit oli 212 488 km. Vara tagastati kolm kuud hiljem, mil sõiduki läbisõit oli 12 163 km suurem. Arvestades riiklikult tunnustatud eksperdi Rein Mündi väidet, mille järgi loetakse Euroopas sõiduauto keskmiseks aasta läbisõiduks 25 000–30 000 km, siis on läbisõit 12 163 km kolme kuu vältel märkimisväärne ja viie aasta vanuse sõiduki läbisõitu 224 651 km võib lugeda keskmisest suuremaks, mis vastab 8–9 aasta vanuse sõiduki läbisõidule. Jääb arusaamatuks, miks peeti aktis liisingueset teistest samalaadsetest oluliselt kallimaks. Hageja esitatud auto24.ee päringu järgi pakuti üksnes ühte sõidukit müügiks hinnaga 18 500 eurot koos käibemaksuga. Kalleima müügiks pakutud sõiduki läbisõit oli vaid 62 000 km, mis tähendab, et tegemist pidi olema väga heas korras ja vähekasutatud autoga. Liisingueseme kohta sama väita ei saa. Asjakohaseks ei saa pidada ka kostja esitatud auto24.ee väljavõtteid, kuivõrd üksnes kahe sõiduki, mis on oluliselt väiksema läbisõiduga, müügikuulutused ei tõenda sarnaste sõidukite keskmist müügihinda; 3) on viivisel ka kompensatoorne funktsoon. Asjaolu, et kohtumenetluse vältel on viivisenõue kasvanud ca põhinõudega võrdseks, ei tulene hagejast. Hageja on õigustatud saama viivist kogu perioodi eest, mil võlgnik ei ole oma kohustust võlausaldaja ees kohaselt täitnud.

mõistlik ja lubatav, on hageja ja maakohus lähtunud liisinguvõtja võlgnevuse arvutamisel õigesti sõiduauto müügihinnast 11 583,33 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja hageja seisukohaga, et kostja esitatud Nemm Autokeskuse 06.09.2010 arvamus sõiduki turuväärtuse kohta ja neli müügipakkumist portaalist www.auto24.ee, millele kostja oma vastuväidetes tugineb, ei ole tõenda usaldusväärselt liisingueseme turuväärtust selle hagejale tagastamise hetkel. Nemm Autokeskuse 06.09.2010 arvamuse sõiduki turuväärtuse kohta (I kd, tl 194) järgi oli sõiduki turuväärtus 15 019 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult välja toonud, et Nemm Autokeskuse hinnangul on mitmed puudused, mille tõttu ei saa nimetatud arvamust liisingueseme turuhinna määramisel aluseks võtta. Dokumendis puuduvad andmed hinnangu andja Erki Peetsmanni hariduse jms kohta, millest saaks järeldada tema pädevust sõidukeid hinnata, samuti ei ole selgitatud, milliste võrdlusandmete alusel on hinnangu andja oma järeldusele jõudnud. Hinnang on antud 06.09.2010, mil liisingueseme läbisõit oli 212 488 km, s.o 12 163 km väiksem sõiduki tagastamise hetke läbisõidust, samuti on hinnangus detailselt toodud sõiduki lisa- jm varustus, kuid sõiduki tagastamisel on sõidukil fikseeritud ka mitmed turuväärtust langetavad puudused (I kd, tl 70, 71), millega arvestamine hinnangust ei nähtu. Ringkonnakohtu arvates on vastupidiselt kostja seisukohale tegemist märkimisväärse läbisõidu vahega ning samuti ei saa pidada sõiduautol tuvastatud puuduseid, eelkõige sõidukõlbmatuid rehve ja ka tagastange defekti, väheoluliseks kuluks (ringkonnakohus nõustub, et tehnilise passi puudumine sõiduki turuväärtust ei mõjuta, kuivõrd passi duplikaadi tasu sisaldub juba Autolink OÜ 24.01.2011 arves summas 19,17 eurot). Maakohus on õigesti leidnud, viidates Riigikohtu poolt korduvalt avaldatud seisukohale (näit lahendites nr 3-2-1-184-12, p 28; 3-2-1-118-08, p 20), et portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla asjakohasteks ja lubatavateks tõenditeks liisingueseme turuväärtuse tõendamiseks, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Hageja on esitanud liisingueseme turuväärtuse tõendamiseks portaalis www.auto24.ee tehtud sõiduki hinnapäringu vastuse liisinguesemega sarnaste sõidukite BMW 525, väljalaskeaasta 2005 (diisel, automaatkäigukast, tagavedu) kohta perioodil 01.12.2010 kuni 31.03.2011 (I kd, tl 143–144). Nimetatud perioodil on portaalis pakutud müügiks 21 sellist sõiduautot, hinnaga alates 11 500 eurot kuni 18 500 eurot, st keskmiseks müügipakkumiste hinnaks on 14 141 eurot (ilma käibemaksuta 11 784,16 eurot). Hinnapäringu vastuses kajastub ka liisinguese (läbisõit vastavalt müügipakkumisele I kd, tl 141 – 224 653 km) hinnaga 14 380 eurot (koos käibemaksuga) ning ilmselt ka üks kostja esitatud müügipakkumistes toodud sõidukitest (läbisõiduga 239 000 km, (soodus)hinnaga 16 300 eurot). Kostja omakorda on esitanud maakohtule neli portaali www.auto24.ee müügipakkumist (I kd, tl 154–157) väidetavalt 2011. a jaanuaris müügis olnud sõidukite BMW 525, 2,5 kohta hinnaga 17 256,15 eurot, 17 900 eurot, 15 300 eurot ja nn soodushinnaga 16 300 eurot (hinnad kostja väitel ilma käibemaksuta). Kahes kostja esitatud müügipakkumises müüakse ühte ja sama sõiduautot (sõiduk läbisõiduga 239 000 km) (I kd, tl 154 ja 157) – esialgselt hinnaga 17 256,15 eurot, hilisemalt (soodus)hinnaga 16 300 eurot, seega on kostja esitanud võrdlusandmed vaid kolme liisinguesemega sarnase sõiduki kohta. Müügipakkumistes on hinnad esitatud koos käibemaksuga. Sõiduauto hinnaga 17 900 eurot läbisõit on 173 000 km (I kd, tl 155) ja sõiduauto hinnaga 15 300 eurot läbisõit 114 000 km (I kd, tl 156), mis on oluliselt väiksem liisingueseme läbisõidust. Kõikide kostja esitatud müügipakkumiste puhul on sõidukitel olnud olemas talverehvid (naastrehvid), kahel sõidukil on lisaks kaasas olnud ka suverehvid.

9.3.Õige on apellandi viide, et maakohus määras 24.01.2013 toimunud kohtuistungil kohtuotsuse tegemise ajaks 13.02.2013 (II kd, tl 5), kuid kohtuotsus tehti alles 07.10.2014. Samuti on õige apellandi märkus, et kuivõrd maakohus mõistis kostjalt välja viivise 0,25% päevas põhinõudelt alates 13.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue, on möödunud aja jooksul viivisesumma oluliselt kasvanud. Samas ei ole maakohtu selline ebamõistlik viivitus otsuse tegemisel aluseks, et piirata kostjalt väljamõistetud nn jooksva viivise summat väiksema summaga kui põhinõue. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult leidnud, et võlausaldaja on õigustatud saama viivist perioodi eest, mil võlgnik ei ole oma kohustust võlausaldaja ees kohaselt täitnud. Kostja ei ole maakohtus viivise vähendamist taotlenud, kuid maakohus on sellele vaatamata piiranud hageja viivisenõude põhinõude suurusega (hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud). Riigikohus on korduvalt selgitanud (näit 04.05.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17), et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Samas lahendis on Riigikohus asunud seisukohale, et juhul kui viivise vähendamist taotletakse esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saab ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning taotlus viivise kogusumma piiramiseks põhinõude summast väiksema summaga tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Vaatamata sellele, et maakohus viivitas otsuse tegemisega, oli kostjal võimalik hagejale temalt nõutud summa (kasvõi osaliselt) tasuda ja sellega võimalikku tasumisele kuuluvat viivisesummat vähendada (kostjale oli teada, et hageja on esitanud ka jooksva viivise nõude). Samuti tuleb märkida, et kuigi maakohus ei teinud otsust kohtuistungil lubatud ajal, ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt kumbki menetlusosaline (sh kostjat kohtumenetluses esindanud lepinguline esindaja) pöördunud maakohtu poole päringuga, et teada saada, mis põhjusel kohtuotsuse tegemine viibib.