2-11-50094/26 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse. Hageja nõue ja põhjendused (tl 22-28) Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja OÜ Kaevemeister (liisinguvõtja, põhivõlgnik) sõlmisid 28.07.2006 liisingulepingu nr 0135398L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 525D, 2.5, ehitusaasta 2005 (liisinguese). Hageja kohustus sõiduauto andma liisinguvõtja valdusse ja kasutusse ning viimane kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja Jaak Pirnipuu (kostja, käendaja) 28.07.2006 käenduslepingu nr 0135398L, kus kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 39 516,36 eurot. Kuna liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustus- ja kaskokindlustusmaksed, lõpetas hageja lepingu ennetähtaegselt. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata temale esitatud arvete (põhiosa- ja intressivõlgnevus ning kaskokindlustusmaksed) alusel kokku 4510,60 eurot. Liisinguvõtja jättis tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja liisinguvõtja eest Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-ile liikluskindlustusmakse 27,55 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas. Viivise võlgnevus moodustab 746,39 eurot. Seoses liisinguvõtja võlgnevusega saatis hageja liisinguvõtjale ja käendajale 12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009 ja 03.05.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Liisinguvõtja ega käendaja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja liisingueset ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma sõiduauto tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 06.12.2010. Pärast valduse taastamist andis hageja liisingueseme üle Autolink OÜ-le selle võõrandamiseks. OÜ Reeborn ja Autolink OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, transporditeenus, vahendustasu sõiduki müügilt, sõiduki duplikaatpassi väljastamine) eest arved kogusummas 866,38 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja ja käendaja vastu oli 17 563,83 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 11 412,91 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 4510,60 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 866,38 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest 27,55 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 746,39 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 11 583,33 eurot (käibemaksuta). Seega võlgnevad liisinguvõtja ja kostja hagejale 5980,50 eurot (17 563,83 – 11 583,33). Hageja nõuab kostjalt 5980,50 euro väljamõistmist, millest põhinõue on 5234,11 eurot ja viivisenõue 746,39 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja lisanduva viivise 0,25% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja esitas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 28.07.2006 liisingulepingust nr 0135398L koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega, 31.07.2006 liisingueseme üleandmisevastuvõtu aktist, hageja poolt liisinguvõtjale saadetud arvetest, arvest liikluskindlustusmakse tasumise kohta koos maksekorraldusega, viivismaksete võlgnevusest, 12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009 ja 03.05.2010 liisinguvõtjale saadetud teatistest koos müügiprotseduuri reeglitega, 06.12.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktidest, Autolink OÜ ja OÜ Reeborn arvetest koos maksekorraldustega arvete tasumise kohta, 10.01.2011 vara müügiaktist nr 0135398L, 09.01.2012 õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta, 17.03.2011 teatisest, nõude kalkulatsioonist, 28.07.2006 käenduslepingust nr 0135398L, 12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009, 03.05.2010 ja 17.03.2011 käendajale saadetud teatistest koos müügiprotseduuri reeglite ja nõude kalkulatsiooniga (tl 29-88). Kostja vastuväited hagile (tl 116-120, 149-153) 2(11)

2.Liisinguese võõrandati alla oma turuväärtuse ja müügid on toimunud kostja huve mittearvestavalt. Riigikohus on mitmes oma lahendis viidanud, et liisingueseme võõrandamisel on liisinguandja kohustatud tegema kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning müüdava asja hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on veel mõistlik ja lubatav. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel ja tähendust omab, millise hinnaga on liisinguandja sõiduki müüki pannud. Juhul, kui liisinguandja on müünud sõiduki hinnaga, mis viitab olulisele hinna alandamisele võrreldes algse hinnaga, siis on liisinguandja kohustatud tõendama, et sõiduki müügihind vastas turuhinnale. Liisingueset müüs Autolink OÜ, kes ostis selle sõiduki ise ära. Kostjale jääb seetõttu arusaamatuks, millist müügiteenust on Autolink OÜ osutanud. Autolink OÜ tegevusalaks on kasutatud sõidukite müük, mistõttu on kostjal põhjendatud kahtlus, et Autolink OÜ on kasutanud võimalust ja ostnud odavalt sõiduki endale, et see kallimalt edasi müüa. Kostja arvates ei ole neli nädalat ühe auto müümiseks üldse pikk aeg, mis näitab samuti, et ilmselt oli sõiduk müügis liiga odavalt. Kostja heidab ette ka seda, et teda ei ole müügiprotsessi kaasatud, nagu näevad ette hageja liisingueseme müügiprotseduurid. Kostja ei pea eeltoodust tulenevalt põhjendatuks müügikahjude hüvitamise nõuet, samuti müügiprotsessist tulenevaid kulusid jms kaasnevaid kulusid (vahendustasud jne). Kostja lisas vastusele väljavõtted auto24.ee müügiportaalist ja 06.09.2010 hinnangu sõiduautole (tl 154-157, 172, 194). Hageja arvamus kostja vastuväidete kohta (tl 125-130, 161-163, 184-188) Hageja andis liisinguvõtjale neljal korral (12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009 ja 03.05.2010) võimaluse tähtaegselt täitmata kohustusi nõuetekohaselt täita. Hageja saatis korduvaid kirju lepingu rikkumise kohta põhjusel, et pärast igat ülesütlemise hoiatust otsustas liisinguvõtja võlgnevuse tasuda, mistõttu nõustus hageja lepingut jätkama. Ajavahemikus 31.03.2009 kuni 16.03.2010 tegi liisinguvõtja hagejale viis makset kogusummas 3882,32 eurot. Viimase kirja lepingu ülesütlemise hoiatusega seoses kogunenud võlgnevusega saatis hageja liisinguvõtjale 03.05.2010 ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 23.05.2010. Tähtaja tulutul möödumisel ütles hageja liisingulepingu 25.05.2010 üles. Hagejale ei ole teada, kas liisinguvõtja sai 03.05.2010 kirja kätte. Kiri läkitati Eesti Posti poolt Tartusse 04.05.2010 ning see jõudis Tartusse 06.05.2010. Korduvteade tähitud kirja saabumise kohta on liisinguvõtjale edastatud 12.05.2010. Hageja saatis liisinguvõtjale kirja tähitult lepingus märgitud aadressil, mis kattus tema äriregistris märgitud aadressiga, kuid kiri tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel. Hageja hinnangul valis ta lepingulise kohustuse rikkumisega seotud tahteavalduse edastamiseks igati mõistliku viisi, kui arvestada, et kolmel varasemal korral sai liisinguvõtja nimetatud aadressilt hageja tahteavaldused kätte. Hageja arvates tuleb ka viimane teatis lugeda liisinguvõtjale kättetoimetatuks. Isegi kui kostjale ei olnud liisingulepingu ülesütlemise asjaolu varem teada, pidi ta liisinguvõtja seadusliku esindajana 11.06.2010 poolte elektronkirjavahetusest aru saama, et leping on üles öeldud, mistõttu tuleb tal liisinguese hagejale tagastada. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et liisinguvõtja oma käitumisega on

aktsepteerinud lepingu lõppemist ega ole vaidlustanud vara valduse taastamist hageja poolt. Sellest tulenevalt on põhjendamatu kostja seisukoht, et liisinguleping on endiselt kehtiv. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et liisinguese on võõrandatud tunduvalt alla oma turuväärtuse ja et müük on toimunud kostja huve mittearvestavalt. Sõiduki turuväärtuse osas leiab hageja, et sõiduki müügihinda saab käesoleval juhul võrdsustada selle tagastamisaegse turuväärtusega. Nimelt suunas hageja liisingueseme müüki 10.12.2010 hinnaga 14 380,12 eurot (koos käibemaksuga). Müügihinda mõjutasid nii sõidukil esinenud puudused (tagastange defektiga, puudus tehniline pass, kulunud talverehvid ja sõidukõlbmatud suverehvid, parkimisabi ei tööta, mootorikate puudub, veermik koliseb, vasak esitiib mõlkis ja tagauks kriimustatud, vasak tagatiib kriimustatud, peegliklaasid kulunud) kui tähelepanuväärselt suur läbisõit (224 653 km). Sõiduk müüdi 10.01.2011 hinnaga 13 900 eurot (koos käibemaksuga). Ajavahemikus 01.12.2010 kuni 31.03.2011 oli analoogsete sõidukite keskmine pakkumishind 14 141 eurot (koos käibemaksuga). Kuigi hageja on seisukohal, et hinnapakkumised on üldjuhul kõrgemad kui tegelik müügihind, ei saanud liisingueseme turuväärtus mingil juhul olla kõrgem kui keskmine pakkumishind. Pealegi ei erine vaidlusaluse liisingueseme müügihind keskmisest hinnapakkumisest enam kui 1,71%, mis on kehtiva kohtupraktika kohaselt igati mõistlik ja lubatav. Hageja märgib, et liisinguvõtja ja käendaja olid teadlikud liisingueseme müügiprotseduurist, mille kohaselt oli neil õigus sekkuda müügiprotsessi ja pakkuda omalt poolt neile sobiva hinnaga ostja. Hageja saatis sõiduki müüki suunamise kohta teatised nii liisinguvõtjale kui kostjale. Hagejale teadaolevalt pole kostja ega liisinguvõtja omapoolseid hinnapakkumisi teinud ega ostjaid leidnud. Sellest järeldab hageja, et sõiduki müümise käigus ei olnud liisinguvõtjal ja kostjal pretensioone müügihinna suhtes, mistõttu ei pidanud nad vajalikuks hinna kujundamisel kaasa rääkida. Kostja poolt lisatud müügikuulutuse kohta soovib hageja märkida, et tegemist ei ole tagastamisaegset turuväärtust tõendava dokumendiga, kuna kajastab sõiduki pakkumishinda, mistõttu ei ole teada, kas sõiduk tegelikult sellise hinnaga võõrandati. Samuti ei ole hageja nõus, et kostja poolt esitatud müügikuulutusel on samasugune sõiduk. Kostja on siinkohal paralleeli tõmmanud üksnes sõiduki margi ja tehniliste näitajate vahele, kuid on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vaidlusalusel liisinguesemel oli märkimisväärseid puudusi. Kostja ei ole tõendanud, et esitatud müügikuulutusel nähtuv sõiduk oli samasuguses seisundis (samasuguste puudustega). Järelikult ei saa ka seetõttu lisatud kuulutusega tõendada liisinguvara tagastamisaegset turuväärtust. Liisingueseme hinnang kuupäevaga 06.09.2010 on ebausaldusväärne tõend. Esitatud hinnangult ei nähtu, kes on selle andjaks. Hageja arvates võib selliseid dokumente produtseerida kes iganes. 06.09.2010 hinnangult nähtub sõiduauto läbisõit 212 488 km, kuid vara tagastamise ajal 06.12.2010 oli sõiduki läbisõit 224 651 km, so 12 163 km võrra suurem. Arvestades riiklikult tunnustatud eksperdi R.M. väidet, mille kohaselt loetakse Euroopas sõiduauto keskmiseks aasta läbisõiduks 25 000 kuni 30 000 km, on 12 163 km läbisõit kolme kuu vältel märkimisväärne ning viie aasta vanuse sõiduauto läbisõitu 224 651 km võib lugeda keskmisest suuremaks läbisõiduks, mis vastab juba 8 – 9 aasta vanuse sõiduki läbisõidule. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et müügiteenusega seotud kulud ei ole põhjendatud, kuna liisingueseme ostjaks oli müügiteenuse osutaja. Hageja märgib, et keelatud ei ole müüa sõidukit müügiteenuse vahendajale. Liisingueseme võõrandamise vajadus tekkis seoses liisinguvõtja poolse lepingu rikkumisega. Hageja ise ei tegele sõidukite võõrandamisega, vaid kasutab selleks oma koostööpartnerite kaasabi. Käesoleval juhul teostas Autolink OÜ kõik müügiks ettevalmistamisega seotud vajalikud toimingud ja pakkus sõidukit nii internetis kui oma müügiplatsil müügiks terve kalendrikuu. Hageja lisas vastusele koopiad 17.02.2009, 09.03.2009 ja 19.06.2009 väljastusteadetest, ekraaniprindist hageja andmebaasist, OÜ Kaevemeister äriregistri väljavõttest, müügikuulutustest portaalis auto24.ee, sõidukite hinnapäringust, kostjale 04.05.2010 adresseeritud ümbrikust ja väljastusteatest, poolte vahelisest elektronkirjavahetusest ajavahemikus 10.06.2010 – 11.06.2010, hageja 14.12.2010 teatisest liisinguvõtjale ja kostjale liisingueseme müüki suunamise kohta (tl 133144, 164-166, 189-192). 4(11)

kindlustusmakse tasumata või ei uuenda liisingulepinguga ettenähtud korras kindlustuslepingut (p 7.1.6). Üldtingimuste p 7.2 kohaselt teatab liisinguandja liisingulepingu üldtingimuste p 7.1 alapunktides märgitud tingimustel liisingulepingu ülesütlemisest liisinguvõtjale vähemalt 14 kalendripäeva ette. Liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita liisingulepingust tulenevad tähtajaks täitmata kohustused. Pärast eelnimetatud tähtajal ja korras liisinguvõtja poolt vastavate summade tasumist loeb liisinguandja liisingulepingu ennistatuks esialgsetel tingimustel. Eespool nimetatud üldtingimuste regulatsioon vastab kohtu hinnangul VÕS §-s 196 (eeskätt lõigetes 1, 2 ja 3) sätestatud lepingu erakorralise ülesütlemise regulatsioonile, mille kohaselt võib lepinguosaline teise lepingupoole poolt oma lepingulise kohustuse rikkumisel lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist, va VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudel, kusjuures ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Samas võib liisingulepingu VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda juhul, kui lepingu ülesütlemiseks on mõjuv põhjus (3-2-1-182-12 p 12). Hageja esitatud arvetest (tl 46-52) nähtub, et liisinguvõtja on 16.11.2009 arve tasunud osaliselt ning jätnud 14.12.2009, 16.01.2010, 16.02.2010, 16.03.2010, 16.04.2010 ja 16.05.2010 arved täies ulatuses tasumata. Seega on tegemist lepingulise kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes. Arved sisaldavad nii osamakset ja intressi kui kindlustusmakset vastavalt Swedbank Varakindlustus AS poliisile. Hageja on 03.05.2010 lepingu ülesütlemise teatises (tl 68-69) märkinud, et liisinguvõtjal on lepingulised kohustused täitmata 154 kalendripäeva ja määranud liisinguvõtjale liisingulepingust nr 0135398L tuleneva võlgnevuse summas 60 014,66 krooni tasumiseks täiendava tähtaja 23.05.2010 ning hoiatanud, et kui liisinguvõtja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul täielikult ei kustuta ega pöördu hageja poole võimalike kokkulepete sõlmimiseks, loeb hageja liisingulepingu alates 24.05.2010 üles öelduks. Sellisel juhul tuleb liisinguvõtjal hiljemalt 25.05.2010 liisinguese tagastada. Vara tagastamata jätmisel on hageja sunnitud pöörduma tagastus- ja transporditeenust osutava ettevõtte poole ning nimetatud teenuse osutamisega kaasnevad kulud kuuluvad hüvitamisele liisinguvõtja poolt. Pärast liisingueseme tagastamist kuulub vara võõrandamisele ning kui saadav rahasumma ei kata hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud tasuma puudujääva osa. Samasugune teatis on koostatud ka kostja kohta (tl 86). Kohtu arvates on liisingulepingu ülesütlemise eeldused täidetud, kuid lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Kostja väitel ei ole liisinguvõtja hageja 03.05.2010 teatist kätte saanud. Liisingulepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj tähenduses. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist reguleerib TsÜS § 69, mille lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal ei ole tegevuskohta, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tahteavalduse selle saaja tegevuskohta või elu- või asukohta jõudmise riski ja tõendamiskoormust kannab tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi (3-2-1-50-12 p 13). Lepingu üldtingimuste p 9.3 näeb ette, et kõik poolte vahelised teated seoses liisingulepinguga esitatakse kirjalikult liisingulepingus toodud aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks pool on teisele poolele teatavaks teinud. Kiireloomulistel juhtudel võidakse teated edastada faksiga või e-postiga. Hageja on esitanud kohtule 03.05.2010 liisinguvõtja seaduslikule esindajale Jaak Pirnipuule adresseeritud tähtkirja ümbriku koopia koos väljastusteate koopiaga (tl 164-166), millelt nähtub, 6(11)

5.Hagi on esitatud liisingulepingu üldtingimuste p 7.3 ja VÕS § 367 alusel. Üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (VÕS § 367 lg 2). Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on arvestanud oma nõude kostja vastu sõiduki jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist võlgnetavate liisingu- ja kaskokindlustusmaksete ning ülesütlemisest tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja lugenud sõiduki jääkmaksumuseks selle omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastab hageja arvestus põhimõtteliselt VÕS § 367 lg-tele 1, 2 ja 4. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud sõiduki väärtusega hagejale tagastamise ajal.

liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (antud juhul üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1). Kohtule ei ole esitatud panga vastava komisjoni otsuse alusel sõiduauto müüki suunamise akti koos selle müüki suunamise alghinnaga nagu näeb ette hageja kehtestatud liisingueseme müügiprotseduuri p 4 (tl 63). Samas nähtub asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 10.12.2010 alghinnaga 11 983,43 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 141-142). Hagejale kui liisinguandjale olid teada sõiduautol fikseeritud puudused (tl 70, 71) selle üleandmisel hagejale, samuti läbitud kilometraaž 224 651 km. Eeltoodust tulenevalt on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse sõiduauto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (lisa- ja erivarustus). Eelduslikult on hageja sõiduauto müüki pannud turuhinnaga. Hageja ise ei ole kohtumenetluses väitnud, et sõiduauto tegelik väärtus oli selle temale tagastamise ajal 06.12.2010 madalam 11 983,43 eurost (müüki pandud hinnast). Hageja on esitanud kohtule 14.12.2010 teatised (tl 191, 192) põhivõlgniku ja käendaja teavitamise kohta liisingueseme võõrandamisest ja selle müügihinnast. Mis puudutab 14.12.2010 teatiste kättetoimetamist, siis kehtib kohtu arvates viidatud teatiste osas hageja üldtingimuste p-s 9.3 sätestatud regulatsioon. Kuivõrd 14.12.2010 teatiste näol ei ole tegemist kujundusõigusega, mis realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni, loeb kohus teatised liisinguvõtjale ja käendajale saadetuks. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et hageja on liisinguvõtjat ja käendajat liisingueseme müüki suunamisest ja määratud hinnast kirjalikult teavitanud, et nad teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Seega on hageja oma teavitamiskohustuse täitnud ning liisinguvõtja ja käendaja müügiprotseduuri kaasanud. Mõlemad pooled on esitanud kohtule tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle tagastamise ajal (hageja tõendid tl 143-144 ja kostja tõendid tl 154-157, 172, 194) ja mõlemad on teise kohtumenetluse poole tõenditele vastu vaielnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole asja väärtuse tõendamine välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (3-2-1-11-12 p 12). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (3-2-1-118-08 p 20). Poolte esitatud tõenditest nähtub, et hageja on päringu tegemisel märkinud ära vaid sõiduki põhiandmed ja jätnud märkimata andmed lisavarustuse kohta. Seega ei ole hageja päringu puhul arvestatud liisingueseme väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Kostja müügipakkumised auto24.ee portaalist ja Nemm Autokeskuse 06.09.2010 hinnang sõiduautole seevastu ei arvesta vaidlusaluse sõiduauto väärtust vähendada võivaid defekte ega läbitud kilomeetreid. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tegemist asjakohatute tõenditega. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et ta suunas sõiduauto algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb sõiduki väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 kontekstis käesolevas asjas lähtuda sõiduki müüki suunamisel fikseeritud väärtusest, mis on 11 983,43 eurot ilma käibemaksuta. Kuivõrd liisinguese võõrandati 10.01.2011 (tl 76) 11 583,33 euro eest ilma käibemaksuta, on tegemist lubatava hinnaerinevusega turuväärtusest, mistõttu on liisinguandja antud juhul tõendanud, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind ehk 11 583,33 eurot.

ning Autolink OÜ-le vahendustasu sõiduki müügilt ja dublikaatpassi väljastamise tasu kogusummas 540,42 eurot (tl 72-73). Kostja on hageja viidatud lisakuludele vastu vaielnud, välja arvatud dublikaatpassi väljastamise tasule, mis ilma käibemaksuta moodustab 19,17 eurot. Seega on kostja hageja lisakulud nimetatud osas ja ulatuses omaks võtnud TsMS § 231 lg 4 mõttes. Riigikohus on leidnud, et liisingueseme tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud ja müügikulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud kulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud (3-2-1-112-06 p-d 9 ja 11). Vaidlust ei ole selles, et lepingu ülesütlemise põhjustasid liisinguvõtjast tulenevad asjaolud. Üldtingimuste p 7.5 järgi kohustus liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Vaidlust ei ole ka selles, et liisinguvõtja üldtingimuste p-i 7.5 kohaselt ei täitnud. Kohus märgib, et liisinguandja tegevus on üldjuhul suunatud liisinguesemeks olnud ja lepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõidukite võõrandamisele. Võõrandamistegevusega tekkivad kulud – vajadus sõiduki transportimiseks nt kõrgema hinna saamiseks ühest kohast teise (antud juhul Pärnust Tallinna) nii juhul, kui seda teeb liisinguandja ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab selleks teenust – on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kohtu arvates ei saa hageja temale tagastusteenust osutavale firmale käsundit andes ette määrata, kuidas tuleb sõiduk transportida (antud juhul puksiiriga) hageja näidatud kohta, mistõttu ei ole kohtul alust pidada liisingueseme tagastamisega seotud kulu ebamõistlikuks või põhjendamatuks. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus sõidukil puudus tehniline pass ning rehvid olid sõidukõlbmatud ja talverehvid väga kulunud (tl 70), oli 06.12.2010 põhjendatud ja vajalik puksiirteenuse kasutamine. Eeltoodut arvestades on kostjalt hageja kasuks tagastuskulude katteks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 325,96 eurot ilma käibemaksuta. Kostja on vaielnud vastu müügikulu (vahendustasu) suurusele 521,25 eurot ilma käibemaksuta põhjusel, et sõiduki müüja ja ostja langesid kokku. Kohtu hinnangul ei anna kostja vastuväide alust jätta hageja sellekohast nõuet rahuldamata. Hageja on selgitanud, et ei tegele krediidiasutusena ise sõidukite võõrandamisega, vaid kasutab selleks oma koostööpartnerite abi, kes teostavad kõik müügiks ettevalmistamisega seotud vajalikud toimingud (nt tehniline ülevaatus, autopesu). Antud juhul pakkus Autolink OÜ sõidukit nii internetis kui oma müügiplatsil müügiks terve kuu. Huvilistel oli selle aja kestel võimalik pakutava sõiduautoga tutvuda. Liisinguese müüdi hinnaga 13 900 eurot ja seejuures on müügiteenuse eest tasutud 521,25 eurot, mis teeb teenustasuks 3,75%. Kohtu hinnangul ei saa sellist tasu pidada ülemäära kõrgeks ja tavapärast tasu ületavaks, mistõttu on hageja nõue müügikulu osas põhjendatud 521,25 euro ulatuses ilma käibemaksuta. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades on hageja lisakuluks kokku 866,38 eurot (325,96 + 521,25 + 19,17).