Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. aprill 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-6390
Tsiviilasi
Eksar-Transoil AS hagi OÜ Megonar ja Ahto Laanemägi vastu solidaarselt laenulepingust tuleneva võla, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
23 677,18 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Megonar ja Ahto Laanemägi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. märts 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellandid: Kostja 1: OÜ Megonar (rk: 10634496) Kostja 2: Ahto Laanemägi (ik: XXX) Kostjate esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Vastustaja (hageja): Eksar-Transoil AS (rk: 10136829), esindaja advokaat Ivo Kütt
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt OÜ Megonar ja Ahto Laanemägi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eksar-Transoil AS esitas 10.02.2014 maakohtule OÜ Megonar (kostja 1) ja Ahto Laanemägi (kostja 2) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks võlgnevuse 23 677,18 eurot, sh põhivõlg 14 998,21 eurot ja viivis 8678,97 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1 30.10.2012 vedelkütuse müügilepingu, mille alusel müüs hageja kostjale 1 18 000 liitrit eriotstarbelist diislikütust kokku koos käibemaksuga summas 18 540 eurot. Hageja on koostanud kostjale 1 30.10.2012 arve nr 15648 summas 18 540 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 29.11.2012. Kuna kostjal 1 tekkisid makseraskused, vormistasid hageja ja kostja 1 võlgnevuse laenuks ning sõlmisid 30.11.2012 laenu- ja käenduslepingu, mille järgi kostja 1 juhatuse liige Ahto Laanemägi käendas isiklikult kostja 1 võlgnevust hageja ees. Laenulepingu alusel kohustus kostja 1 laenusumma maksma täielikult hiljemalt 15.12.2012. Kostja 1 on teinud hagejale kaks makset: 27.12.2012. a 4000 eurot ja 07.06.2013. a 1500 eurot. Tasutud 4000 eurost luges hageja perioodi 16.-26.12.2012 viivise katteks 305,91 eurot, perioodi 01.12.2012–15.12.2012 intressi katteks 152,30 eurot ja laenusumma katteks 3541,79 eurot. Tasutud 1500 eurot arvestas hageja viivise katteks. 09.05.2014 seisuga on põhivõlgnevus seega 14 998,21 eurot ja viivisevõlgnevus 9722,51 eurot. Hageja nõuab viivist 8678,97 eurot. Kostjad on korduvalt lubanud võlgnevuse tasuda, kuid ei ole seda teinud.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole laenulepingus kokku lepitud võlgnevuse laenuks ümbervormistamises. Laenulepinguga tekkis uus võlasuhe, mille alusel kohustus hageja andma kostjale 1 laenu 18 540 eurot. Kuna hageja kostjale 1 laenu ei andnud, ei ole hagejal laenulepingust tulenevat nõuet kostja 1 vastu ning seetõttu ei saa hagejal olla ka käenduslepingust tulenevalt nõuet kostja 2 vastu. Laenu- ja käenduslepingust nähtub üheselt, et kostja 2 vastutab ainult lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste eest. Kostjad selgitasid, et laenuleping oli suunatud pooltevahelisele koostööle. Lepingu punktidega 1.1 ja 3.6 tagas hageja endale pikaajalise kliendi olemasolu. Lepingu punktis 1.1 on viide varasemale müügilepingule ja arvele nr 15648, sest saadavast laenust pidi kostja 1 osaliselt ära maksma varasema arve. Kuna kostja 1 hagejalt laenu ei saanud, siis jätkas kostja 1 arve maksmist ning edasist kütuse ostu ei toimunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 9. oktoobri 2014 otsusega hagi ning mõistis OÜ-lt Megonar ja Ahto Laanemägilt solidaarselt välja Eksar-Transoil AS kasuks 23 677,18 eurot, millest 14 998,21 eurot moodustab põhivõlg ja 8678,97 eurot viivis. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel järgida võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. Kohus leidis, et lähtudes lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonist, saab lugeda usutavaks hageja tõlgendust, mille järgi soovisid pooled 30.11.2012 laenulepinguga ümber kujundada laenuks kostja 1 müügilepingust tuleneva võlgnevuse hageja ees. Laenulepingu punkt 1.1 sätestab, et: „Laenuandja annab laenusaajale laenu summas 18 540 eurot. Laen antakse sihtotstarbeliselt seoses kütuse ostu osalise finantseerimise ja pikaajalise kliendisuhte tagamiseks. Alus: kütusemüügiarve nr 15648.“ Lepingu tõlgendamisel ei saa lähtuda lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, vaid VÕS § 29 lg-st 1 tulenevalt on oluline lepingupoolte ühine tahe. Kohus ei nõustunud kostjat käsitlusega, et lepingu sõnastus on tulevikku suunatud kokkulepe. Eesti keeles ei ole tegusõnana eristatavad oleviku ja tuleviku vormid, seega ei saa väita, et sõnad „annab“ ja “antakse“ on suunatud tulevikku. Nimetatud tegusõnad võivad tähendad ka olevikus toimuvat tegevust. Muid selgeid tahtevaldusi, et kostja 1 saab laenusumma kätte pärast lepingu sõlmimist (nt millal toimub raha üle andmine, millisel viisil raha üle antakse), lepingust ei nähtu. Seoses poolte ühise tahte välja selgitamisega on esmase tähtsusega, et kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nii kostjate endi või siis hageja tahe anda kostjale 1 laenu täiendava rahasumma väljamakse näol. Kostjad ei ole oma vastuväiteid vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendanud. Seega saab kohus tuvastada poolte tahte vaid kaudsete tõendite alusel, arvestades seejuures mõistliku isiku asjadest arusaamise põhimõtet. Pooled on 30.10.2012 sõlminud müügilepingu, mille alusel ostis kostja 1 hagejalt 18 000 liitrit eriotstarbelist diiselkütust kokku koos käibemaksuga summas 18 540 eurot, maksetähtajaga 29.11.2012. Kostja 1 ei tasunud hagejale müügilepingu järgi tähtaegselt. On ebausutav, et hagejal oli soov laenulepingu alusel anda kostjale 1 üle laenuna rahasumma olukorras, kus kostja oli hagejale võlgu. Laenuleping sõlmiti 30.11.2012 ehk järgmisel päeval pärast müügilepingust tuleneva võla tasumise tähtaja saabumist. Kostja ei ole põhjendanud, miks oleks pidanud hagejal olema soov anda kostjale 1 laenu summas 18 540 eurot, kui kostja 1 lepingu sõlmimise ajal võlgnes hagejale müügilepingu alusel sama suure rahasumma ning ei olnud tähtaegselt oma kohustust täitnud. Usutav ei ole ka kostja tõlgendus, et lepingu punkti 1.1 viide kütusemüügiarvele nr 15648 tähendab seda, et antavast laenust pidi kostja 1 osaliselt ära maksma varasema arve ja ostma kütust. Arvestades asjaolusid ei ole usutav, et hageja võlausaldajana soovis võlgnikule laenulepinguga üle anda rahasumma enda arve tasumiseks. Märge arve kohta viitab, et laenuks vormistatud kohustus tuleneb just sellest arvest, kuna arvele viidates on kasutatud sõna „alus“. Poolte soovi sõlmida tulevikus laenu andmisele suunatud leping ei toeta ka hageja varasem praktika oma majandustegevuses. Hageja on vedelkütuse müügiga tegelev ettevõte, mitte krediidiasutus, mille põhitegevusalaks on laenude andmine. Hageja väitel ei ole ta kogu oma tegutsemise aja jooksul andnud mitte ühelegi kütuse ostjale laenu. Küll aga kasutab hageja oma majandustegevuses suhteliselt tihti võlgnevuste ümbervormistamist laenuks – seega on selline praktika hagejale tavapärane. Hageja selgitas, et müüb klientidele kütust suulise müügilepingu alusel, mille kohta vormistatakse arve-saateleht. Võla ümbervormistamise motiiviks on pooltevaheliste võlaõiguslike suhete täpsem reguleerimine ning võimalusel võla tasumiseks
lisatagatise saamine, antud juhul käendus. Selline eesmärk lepingute vormistamisel on usutav ja kooskõlas nii seaduse (VÕS § 396) kui üsna levinud äripraktikaga. Kostja 1 on pärast laenulepingu sõlmimist tasunud hagejale 27.12.2012. a 4000 eurot ja 07.06.2013. a 1500 eurot. Maksete selgitusteks on märgitud „OÜ Megonar, osaline makse, arve nr 15648“. Ainuüksi maksete selgitustel müügiarvele viitamine ei tõenda, et müügilepingust tulenevat võlgnevust ei olnud laenuks ümber kujundatud või et pooltel laenulepingu sõlmimisel vastav tahe puudus. Kuna ka laenulepingus oli viide arvele nr 15648, on selle märkimine maksekorraldusse kooskõlas lepingu sisu ja eesmärgiga. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võivad võlgnik ja võlausaldaja kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kokkulepe, millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, omab deklaratiivse võlatunnistuse tähendust. Laenulepinguga loodud kohustuse kõrval jäi kehtima ka müügilepingust tulenev kohustus. Seega ei oma lepingu tõlgendamise seisukohalt tähendust asjaolu, et kostja 1 on pärast laenulepingu sõlmimist teinud makseid müügilepingu järgse kohustuse täitmiseks. Ka poolte käitumine pärast laenulepingu sõlmimist kinnitab, et laenulepinguga sooviti ümber kujundada laenuks kostja 1 varasem võlgnevus, mitte ei soovitud luua tulevikku suunatud uut laenukohustust. Kui lähtuda kostjate tõlgendusest, et laenulepinguga loodi uus laenukohustus, siis oli kostjal 1 laenusaajana VÕS § 396 lg 1 alusel õigus nõuda laenuandja kohustuse täitmist ja kokkulepitud laenu väljastamist. Kostja 1 ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks nõudnud hagejalt laenu maksmist. Laenuleping sõlmiti 30.11.2012, kuid kostja 1 on viidanud hageja laenu väljamaksmise kohustusele esmakordselt kohtumenetluses 2014. a aprillis hagile vastuväidete esitamisel. Hageja on esitanud tõendina kostjale pärast laenulepingu sõlmimist 05.03.2013 ja 25.07.2013 saadetud kinnituskirjad (tl 13–16), milles hageja nõuab kostjalt 1 laenulepingust nr 111 tuleneva kohustuse täitmist. Kostja 1 ei ole kinnituskirjade kättesaamist eitanud, kuid ei esitanud ka ühtegi vastuväidet lepingu nr 111 alusel või nõudeid, et hageja oma kohustuse täidaks. Mõistlik lepingupool oleks esitanud vastuväited hageja nõudekirjadele või asunud nõudma hagejapoolse kohustuse täitmist. Võlgnevuse ümbervormistamist laenuks kinnitab ka võla ja laenulepingu summade võrdlus. Laenulepingu sõlmimise hetkel oli kostjal 1 hageja ees 30.10.2012 müügilepingust tulenev võlgnevus kütusemüügiarve nr 15648 alusel summas 18 540 eurot, mis on sama suur summa, kui laenulepingu punktis 1.1 märgitud laenusumma. Eeltoodu alusel, eelkõige asjaolust, et kostjad ei ole oma väiteid tõendanud, ja lähtudes lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonist, samuti arvestades hageja praktikat oma majandustegevuses ning poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, luges kohus, et hageja ja kostja 1 tahe 30.11.2012 laenulepingu sõlmimisel oli kütusemüügiarvest nr 15648 tuleneva kostja 1 võlgnevuse summas 18 540 eurot ümberkujundamine laenuks. Laenulepingu punkti 1.2 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale laenusumma 18 540 eurot hiljemalt 15.12.2012. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud hageja laenulepingust tulenev põhivõla nõue ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel ka viivisenõue. Hageja on arvestanud viivist lepingus kokkulepitud määras (0,15% viivituses olevalt summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest) 09.05.2014 seisuga 9722,51 eurot. Hageja nõuab viivist 8678,97 eurot. Kokku on hageja nõue põhjendatud seega põhivõlas 14 998,21 eurot ja viivises 8678,97 eurot. Laenu- ja käenduslepingus on kostja 2 võtnud käendajana kohustuse laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest vastutuse ülempiiriga 25 000 eurot. Kuna kostjal 1 on laenulepingust tulenev maksekohustus hageja ees ja kostja 1 on kohustust rikkunud, on VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel põhjendatud hageja nõue solidaarselt ka kostja 2 vastu.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Megonar ja Ahto Laanemägi esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuvastas kohus vääralt, et võlgnevus vormistati ümber laenuks. Kohus eksis lepingu tõlgendamisel, tõendite hindamisel ja VÕS § 396 lg 2 kohaldamisel. Võlgnevuse laenuks ümbervormistamist ei saa tuletada tagantjärele, selline kokkulepe peab olema arusaadav ning mõlema poole tahet väljendav. Kohtu käsitlust ei toeta ükski kirjalik tõend. Laenulepingus ei sisaldu kokkulepet võlgnevuse laenuks ümbervormistamise kohta. Kostja 1 selgitas, et tulenevalt laenulepingu punkti 1.1 teisest lausest ja punktist 3.6 seisnes hageja soov anda laenu pikaajalise kliendisuhte ja kütuse ostu tagamises ning lepingus on viide varasemale müügilepingule ja arvele nr 15648, sest saadavast laenust pidi kostja 1 osaliselt ära maksma varasema arve. Kohus on jätnud kostjate selgitused laenu andmise põhjenduste kohta tähelepanuta, samuti on kohus jätnud analüüsimata laenulepingu punktide 1.1 ja 3.6 koosmõju. Kohus on andnud olulise kaalu hageja esindaja paljasõnalisele selgitusele, et hageja ei ole andnud ühelegi kütuse ostjale laenu ja kasutab tihti oma praktikas võlgnevuse ümbervormistamist laenuks. Hageja väiteid ei toeta ükski tõend. Hageja esindaja selgitustel ei ole tõendi kaalu, kuna ütlused ei ole antud vande all. Paljasõnalistele väidetele tuginev kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Hageja 2012. a (ja 2013. a) majandusaasta aruandest ei nähtu kohustuste ümberkujundamist laenuks – lähtudes majandusaasta aruandest ei ole hageja üldse kellelegi laenu andnud. Arusaamatu ja õigusvastane on ka kohtu järeldus, et võla ümbervormistamise eesmärk on kooskõlas levinud äripraktikaga. Kohus on ilma tõendeid arvestamata hinnanud poolte käitumist pärast laenulepingu sõlmimist. Kohus on arusaamatult järeldanud, et kuna laenulepingus on viide arvele nr 15648, siis on selle märkimine maksekorraldustesse kooskõlas lepingu sisu ja eesmärgiga. Kostja 1 selgitas, et kuna laenuleping ei realiseerunud, täitis ta edasi müügilepingut ja tasus arvet nr 15648. Maakohus on eiranud Riigikohtu selgitust (3-2-1-21-06), et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Laenulepingus ei ole kokku lepitud varasema võlgnevuse tunnustamises ja vastuväidetest loobumises, samuti ei ole kokku lepitud varasema võlgnevuse laenuks ümbervormistamises. Pelgalt lepingu punkti 1.1 viide arvele nr 15648 ei tõenda laenuks ümbervormistamist, arvestades punkti 1.1 sõnastust laenu andmise kohta ei saaks võlgnevuse laenuks ümbervormistamist järeldada ka ükski sarnane mõistlik isik. Järelikult tekkis laenulepinguga uus võlasuhe, mille sisuks oli hageja poolt kostjale 1 laenu andmine; 2) tuvastas kohus vääralt, et hagejal on laenulepingust tulenev nõue kostja 1 vastu. Kuna laenulepingus ei sisaldu kokkulepet varasema arve alusel võlgnetava summa laenuks ümbervormistamise kohta ning hageja ei ole andnud lepingu punktis 1.1 märgitud laenusummat kostjale 1 üle, siis ei ole kostja 1 võlgnevusse jäänud. Õiguskirjanduses on selgitatud, et laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldusteks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2007. Lk 384, p 3.3.1). Kohus leidis, et hageja poolt kostjale 1 laenu andmise soov on ebausutav ning ei ole kooskõlas hageja varasema praktikaga majandustegevuses – menetluses ei ole aga esitatud ühtegi tõendit hageja varasema äritegevuse praktika kohta, samuti on tõendamata, et hageja ei soovinud laenu anda. Laenulepingu tekst tõendab vastupidist, kuivõrd laenulepingus on hageja selgesõnaliselt võtnud kohustuse anda kostjale 1 laenu. Kohus on VÕS § 396 lg 1 tõlgendamisel pööranud laenusuhte sisu tagurpidi. VÕS § 396 lg-st 1
tulenevalt on laenu väljamaksmine laenuandja põhikohustuseks. Laenuandja ei omanda laenusumma nõudmise õigust pelgalt põhjusel, et laenusaaja ei ole laenu üleandmist nõudnud; 3) kohaldas kohus vääralt TsMS § 230 lg-t 1. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-137-07), et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kohus on märkinud, et kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nii kostjate endi või siis hageja tahe anda kostjale 1 laenu täiendava rahasumma väljamakse näol. Arvestades tõendamiskoormist, on kohtu järeldus lubamatu, kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostjate või hageja tahe olnuks suunatud võlgnevuse laenuks ümbervormistamisele. Seetõttu pidanuks kohus tõlgendama lepingut selliselt, et hageja pidi andma laenu. Kuna hageja ei ole tõendanud laenu väljamaksmist ega varasema võlgnevuse laenuks ümbervormistamist, on nõue alusetu; 4) leidis kohus vääralt, et hagejal on nõue kostja 2 vastu. Laenulepingust (p 4.2) tuleneb üheselt, et kostja 2 vastutab ainult laenu- ja käenduslepingust tulenevate kostja 1 kohustuste eest, vastutus ei laiene kostja 1 muudele kohustustele, sh diislikütuse eest võlgnetavale rahasummale.
5.Eksar-Transoil AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) jõudis kohus õigele järeldusele, et 30.11.2012 laenu- ja käenduslepinguga vormistati võlgnevus ümber laenuks; 2) ei saa nõustuda apellantide etteheitega, et kohus eelistas hageja väiteid kostjate väidetele ja jättis viimased piisava tähelepanuta. Paljudes tsiviilasjades osutub võimatuks või keeruliseks poolte tahte väljaselgitamine otseste tõendite pinnalt ning mõistliku isiku asjadest arusaamise põhimõte võib olla ainuvõimalik kriteerium otsustuse tegemiseks. Kostjad ei ole suutnud selgitada oma käitumist pärast lepingu sõlmimist ja nimetatud asjaolu omab poolte võlasuhete tõlgendamisel olulist tähtsust. Esmakordsed vastuväited tuginedes lepingu rahatusele esitasid kostjad kohtumenetluses. Kui kostja 1 oleks soovinud lepingu alusel raha saada, oleks kostja 1 seda hagejalt nõudnud või muul moel reageerinud hageja meeldetuletustele. Hageja on täitnud oma tõendamiskohustuse ning esitanud kohtule e-kirjad koos manustega, millised saadeti kostjate lepingus märgitud e-posti aadressil ja millele kostjad ei reageerinud; 3) esitasid kostjad väite, et hageja 2012. ja 2013. a majandusaasta aruannetest ei nähtu kohustuste ümberkujundamine laenuks või üldse laenu andmine, alles apellatsioonimenetluses ning väide tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Samas hageja 2013. a majandusaasta aruande Lisa 3 „Nõuded ja ettemaksed“ sisaldab kirjet „nõuded ostjate vastu“ summas 1 583 453 eurot. Nimetatud kirje all on kajastatud ka võlgnevused, mis on ümbervormistatud laenuks. 31.12.2013 seisuga oli nimetatud võlgnevusi summas 450 703 eurot; 4) tuvastas kohus õigesti, et hagejal on lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu ja seega on käendaja – kostja 2 näol tegemist solidaarvõlgnikuga; 5) on kostjate seisukohast lähtudes hageja pöördunud kohtusse, et saada raha kelmuse teel. Siinkohal tuleks kohtul arvestada ka pooli iseloomustavaid asjaolusid. Hageja on tegutsenud Eesti kütuseturul üle 20 aasta ning tal on eeskujulik ja hea maine. Kostja 1 on oma rahalised kohustused hageja ees jätnud pikaajaliselt täitmata ning on varatu. Kostja 2 on samuti muutnud end varatuks, võõrandades talle kuuluvad kinnistud võlgnevuse tekkimise perioodil.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
9.oktoobri 2014 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hageja nõude.
7.1.Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on eksinud laenu- ja käenduslepingu p 1.1 tõlgendamisel. Laenu- ja käenduslepingu p 1.1 kohaselt laenuandja annab laenusaajale laenu summas 18 540 eurot. Laen antakse sihtotstarbeliselt seoses kütuse ostu osalise finantseerimise ja pikaajalise kliendisuhte tagamiseks. Aluseks on märgitud kütusemüügiarve nr 15648. Asja materjalidest nähtuvalt kohustus kostja 1 tasuma ostetud diislikütuse eest 18 540 eurot 30.10.2012 arve nr 15648 järgi 29.11.2012. 30.11.2012 sõlmisid hageja ning kostja 1 ja kostja 2 laenu- ja käenduslepingu, mille p 1.1 kohaselt annab hageja kostjale 1 laenu 18 540 eurot ning laenu andmise aluseks on kütusemüügiarve nr 15648. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 30.11.2012 lepinguga kujundasid lepingupooled ümber kostja 1 maksmata arvest nr 15648 tuleneva kohustuse laenuks, mida käendas kostja 2. Maakohus on õigesti leidnud, et selline kohustuse ümberkujundamine on kooskõlas VÕS § 396 lg-s 2 sätestatuga ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis on sõltuvuses juba olemasolevast kohustusest. Maakohtu nimetatud järeldused (maakohtu otsuse lk 6-9) põhinevad laenu- ja käenduslepingu p 1.1 tõlgendamisel kooskõlas VÕS § 29 lg-tes 1, 4 ja 5 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning apellantide väide maakohtu poolt VÕS § 29 ebaõigest kohaldamisest ei ole põhjendatud. Eelnevast tulenevalt ei ole tähendust apellantide sellel väitel, et laenu- ja käenduslepingu p-s 1.1 ei ole eraldi märgitud arvest nr 15648 tuleneva kohustuse ümbervormistamist laenuks. Oluline on siinjuures asjaolu, et lepingu p-s 1.1 viidatakse arvele nr 15648 ning laenusumma ühtib arvel nr 15648 märgitud tasumata võlgnevuse summaga. Nimetatud lepingu sõlmimise asjaolud viitavad poolte ühisele tahtele leppida kokku, et arvel nr 15648 märgitud summa võlgnetakse hagejale laenuna. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostja 1 ei esitanud enne kohtumenetlust hageja kinnistuskirjadele, milles on viidatud 30.11.2012 laenulepingule, vastuväiteid hageja poolt laenu väljamaksmise kohustusele. Maakohus on õigesti leidnud, et selline kostja 1 käitumine pärast lepingu sõlmimist kinnitab, et iseseisva laenukohustuse võtmine ei olnud 30.11.2012 lepingu sõlmimise eesmärgiks. Kuna 30.11.2012 lepinguga kujundasid lepingupooled ümber kütusemüügiarvest nr 15648 tuleneva kohustuse laenuks, siis on põhjendamatu apellantide seisukoht, et laenulepingu rahatuse tõttu puuduvad nendel kohustused hageja ees.
7.2.Apellandid on tuginenud kaebuses veel sellele, et hageja 2012. a ja 2013.a majandusaasta aruannetest ei nähtu mistahes kohustuste ümbervormistamist laenuks ega ka seda, kas hageja on üldse kellelegi laenu andnud. Ka nimetatud asjaolu välistaks hageja nõude rahuldamise. Hageja leidis, et tegemist on uue asjaoluga, millele maakohtu menetluses ei ole tuginetud ning seetõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et apellantidel oli hageja majandusaasta aruannetes sisalduvale teabele võimalus tugineda juba maakohtu menetluses ning seetõttu jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta.
Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et nähtuvalt hageja vastusest apellatsioonkaebusele on hageja 2013. a majandusaasta aruandes kajastatud ka võlgnevused, mis on ümber vormistatud laenudeks.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.