Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leiab, et nõutav põhisumma on liiga suur ja põhivõlgnevus peaks olema 10 eurot. Võlg tuleks ümber kujundada, arvestades, et kostja on hagejale tasunud kokku 240 eurot. Kostja nõustub hageja nõudega intressile summas 8,6 eurot. Ebamõistlik viivisemäär on lepingus kokku lepitud pisikeses kirjas tüüptingimustes, see on eksitav ning tarbijat kahjustav. Viivise ja muu teenustasu kokkulepe on tühine, viivise suhtes peaks kehtima VÕS §94 sätestatud määr, viivise arvestus on seega ebaõige. Kostja ei pea tasuma viivist aja eest (alates 05.12.2011), mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest, kuna leping on tarbijat kahjustav. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,

TEHTUD JÄRELDUSED

VÕS § 164 lg 1,2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostjaga on 06.09.2011 sõlmitud laenuleping, mille kohaselt andis Credit Invest OÜ kostjale laenu 250 eurot laenumaksete tasumise lõppkuupäevaga 09.09.2011 ja intressiga 8,60 eurot (tl 6-10); kostja on laenu tähtaega neljal korral pikendanud iga kord 30 päeva võrra ja selle eest tasunud iga kord 60 eurot (tl 12); Credit Invest OÜ on nõude kostja vastu loovutanud hagejale (tl 13). Kostja leiab, et tema poolt tasutud laenulepingu neljal korral pikendamise tasu 240 eurot tuleb lugeda tema poolt põhivõlgnevuse täitmisena ja lepingus olevad tüüptingimused ülemäära suurte teenustasude kohta on tühised. Pangakonto väljavõttest (tl 12) nähtuvalt on kostja tasunud 10.09.2011, 06.10.2011, 28.10.2011 ja 05.12.2011 igakordselt 60 eurot Creditinvest pikendamise intressimakset. VÕS § 397 lg kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenuandja on laenu andnud eeldatavasti oma majandustegevuses, kostja kui laenusaaja on füüsiline isik ja asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest võib järeldada, et ta tegutses lepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus saab omal algatusel hinnata tehingu heade kommete vastasust (Riigikohtu 15.novembri 2000.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-00, 24. mai 2001.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01, 8.mai 2006.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, 25.02.2009.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08 jt). Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. Laenulepingust (tl 6) nähtuvalt oli kostja kohustatud tasuma 250-eurose laenu puhul kolme päeva möödudes intressi 8,60 eurot. Laenulepingu üldtingimuste VIII peatüki kohaselt on laenusaajal õigus laenu tagastamistähtaega pikendada 5-, 10-, 15- ja 30-päevaseks perioodiks, täites vastava vormi veebilehel ning tasudes pikendamise tasu. Laenu tagasimaksmise tähtaega võib pikendada ühe laenu puhul piiramatu arv kordi. Laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamisel omandab laenusaaja õiguse tagastada laen ja laenutasu laenuandjale pikendatud tähtaja jooksul. Laenu tagastamistähtaja pikendamine on tasuline teenus ning selle eest tuleb laenusaajal tasuda laenu suurusest ja pikendamise perioodist sõltuvalt täiendavat tasu vastavalt kodulehel toodud hinnakirjale. Kohus leiab, et laenutähtaja pikendamise tasu, mis käesolevas asjas on sisuliselt tasu krediiditähtaja pikendamise eest, tuleb põhimõtteliselt vaadelda tasuna raha kasutamise eest pikendatud tähtaja jooksul (intressina). Intressi kokkulepe iseenesest ei saa olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Laenu tagastamistähtaja pikendamise tasu

sätestamine fikseerimata (ja teisele poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, võib olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. Samas nähtub üldtingimuste p 8.6., et laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamise korral tuleb laenusaajal tasuda laenu pikendamise tasu läbi laenuandja kodulehel asuvate pangalinkide või läbi oma kodupanga laenuandja arveldusarvele märkides makse selgitusse arve ja/või lepingu number ning kui pikaks ajaks soovitakse laenu tagastamistähtaega pikendada; laenu tagastustähtaeg loetakse pikendatuks kui pikendamise tasu on vastavalt kodulehel toodud hinnakirjale laekunud laenuandja arveldusarvele. Kostja oli lepingu pikendamisel laenuandja kodulehel enne laenu pikendamist 30 päeva võrra teadlik ja pidi aru saama, et selle tasu on vastavalt laenu 250 eurot suurusele 60 eurot. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 3 järgi tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohtu tuvastatud asjaolude järgi ületas vaidlusaluse laenulepingu pikendamise krediidi kulukuse määr (juba laenult 250 eurot selle pikendamine 30 päevaks tasuga (intressiga) 60 eurot on krediidi kulukuse määr arvutatuna rahandusministri 13.oktoobri 2010.a. määruse nr 51 Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra järgi 320%) krediidi andmise ajal Eesti Panga poolt 2011.a. sept-dets avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (27,13-36,27%) ligi kümme korda, mis annab eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 5.märtsi 2014.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär (2014. a jaanuaris oli tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 36,13% aastas). Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Kohus leiab, et kuna vaidlusalusest krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses (laenu andmisel ja selle pikendamise mõnel kuul isegi üle kümne korra), tuleb selline tehing lugeda heade kommete vastaseks ka kostja sundolukorda hindamata. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal.

TsÜS § 86 lg 4 kohaselt, kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 06.09.—31.12.2011 oli 1,25%, 01.01.2012-07.01.2012 1%. Seega tuleb kostjal tasuda intressi perioodi 06.09.2011-07.01.2012 eest 250x 0,0125: 365x117= 1,00; 250x0,01:365x7= 0,05; 1,00+ 0,05 = 1,05 eurot. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 5.märtsi 2014.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates saab laenu tagastamise tähtaja pikendamist vaadelda põhimõtteliselt laenulepingu muutmisena ja selle eest makstavat tasu täiendava tasuna algsele tasule (intressile) laenu kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja kestel. Seega saab lähtuda sellest, et kostja peab tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest. Kogu tema makstud tasu (sh lepingu pikendamise tasu) saab aga arvata selle võla katteks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on tasunud intresse 240 eurot. Seega on kostja intressi tasumise kohustuse 1,05 eurot täitnud ja ülejäänud tasutud summa 240-1,05= 238,95 eurot tuleb lugeda tema poolt põhivõla tasumise katteks. Kuna laenulepingust nähtuvalt sai kostja laenu 250 eurot, mis on tõendatud ka maksekorraldusega (tl 10), võlgneb kostja 250-238,95 = 11,05 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 15.04.2013 seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Kõigepealt kohus ei nõustu hageja poolt hagiavalduses tooduga selles, et hageja on võtnud viivise määra arvestuse aluseks lepingulise intressi määra, so 8,6 € 3 päeva kohta ehk 1,15% päevas. Pooltevahelisest laenulepingust ja ka laenulepingu üldtingimuste punktist 5.6. nähtuvalt oli laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt viivist 0,75% iga tagastamisega viivitatud päeva eest. Kuna kohus leidis eespool, et vaidlusalune laenuleping on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel, siis asub selle tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, s.o käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusejärgne määr. Viivised hageja poolt taotletud perioodi eest 08.01.2012-24.07.2013 moodustasid (põhivõlgnevuse suurus 11,05 x Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 08.01.2012-31.12.2012 1%, 01.01.2013-30.06.2013 0,75%, 01.07.2013-24.07.2013 0,5%, millele lisandub kuni 14.04.2013 7% ja alates 15.04.2013 8% :365 x viivitatud päevade arv) = 1,38 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised 1,38 eurot.

Hageja ei ole taotlenud viiviste väljamõistmist kuni kohtuotsuse tegemiseni või TsMS § 367 alusel edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kohus nõustub hagejaga, et kostja viide sellele sättele ei ole asjakohane ja asjas puuduvad tõendid, et kostja õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest kohtu poolt tuvastatud ulatuses või kostja viivitus oleks olnud põhjustatud hageja käitumisest. Neil asjaoludel kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 11,05 eurot ja viivised 1,38 eurot, s.o. kokku 12,43 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi vaid 2 % ulatuses, jätab võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega Krediidikaitse Grupp OÜ menetluskuludest 2 % H. P. kanda ja H. P. menetluskuludest 98 % Kediidikaitse Grupp OÜ kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotlusest ja asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu 75 eurot. Seega tuleb välja mõista H. P. sellest 2 %, s.o. 1,50 eurot Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks. TsMS § 177 lg 5 kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud kohtuotsuse või määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud või asja materjalidest nähtuvate menetluskulude suhtes. Täiendamist võib nõuda kümne päeva jooksul alates menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud kohtuotsuse või määruse kättetoimetamisest. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel tasub kostja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Neil asjaoludel tuleb kostjalt välja mõista Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt hageja taotlusel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.