Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

pooled kokku, et kui 01.04.2008 maksab kostja hagejale poole sõiduki hinnast, läheb see kostja ainukasutusse, vastasel juhul tuleb kokkulepet pikendada. Hageja ei ole OÜ O lihttööline, vaid 1/3 osalusega osanik ja korraldas sõiduki omandamist. Sõidukit käis koos kostjaga Saksamaal valimas hageja poeg, dokumendid koostas hageja. Hageja võib etteheited esitada OÜ O juhatusele. Sõiduki hind oli 59 500 eurot, seltsingulepingusse oli ekslikult märgitud selle maksumusena 66 000 eurot. Kostja rahastas ülejäänud osas sõidukit pangalaenuga. Seltsingusse tehtud panuse tagastamise nõuet ei ole hageja esitanud. Sõiduk oli 01.04.2007 kuni 2010 kevadeni poolte ühiskasutuses. 13.05.2010 saatis hageja kostjale kirja, milles palus allkirjastada ja tagastada sõiduki kasutamise uue lepingu, tunnustades sellega, et poolte suhte eesmärk oli sõiduki kasutamine, mitte laen. Kostja ei olnud nõus uut lepingut allkirjastama hinna tõttu, lisaks oli sõiduk selleks ajaks müüdud OÜ-le L. Alles pärast seda, kui kostja teatas hagejale, et ei ole nõus uues lepingus märgitud hinnaga, hakkas hageja nõudma väidetava laenu tagastamist. Alates sõiduki võõrandamisest OÜ-le L vastas poolte leping vaikiva seltsingu tunnustele, kus hageja oli vaikiv seltsinglane. Hageja saaks nõuda vaid panuse tagastamist või seltsingu tegevuse tulemusena tekkinud kasumi jaotamist. See nõue saaks aga olla vaid OÜ L kui seltsingut juhtiva ettevõtja vastu. Kostja teatas hagivastuses ka omapoolsest seltsingulepingu ülesütlemisest. Hageja kahju hüvitamise nõue on samuti alusetu, tõendamata ja aegunud. Kui seltsinguleping lõppes 19.03.2007, palus kostja kohaldada aegumist ka seltsingulepingust tulenevale nõudele. Kostja ei ole lepingut tahtlikult rikkunud. Hiljemalt 2008.a. juunis, s.o majandusaasta aruande esitamise ajal pidi hageja olema sõiduki võõrandamise tehingust teadlik. Seltsinguleping ei lõppenud hageja ülesütlemisega. Hageja 23.09.2010 avaldusest ei nähtu, et ta oleks öelnud üles seltsingulepingu. Isegi kui seda lugeda seltsingulepingu ülesütlemise avalduseks, oli hageja ülesütlemisõiguse kaotanud, kuna ülesütlemine ei toimunud mõistliku aja jooksul, vaid 3,5 aastat pärast väidetavat rikkumist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle, et hageja kandis 09.02.2007 kostjale üle 27 059,17 eurot, mida kostja ei ole hagejale tagastanud. Korraldaval kohtuistungil kinnitas hageja, et kostja pidi laenu tagasi maksma 2008.a. veebruaris. Seega oli laenuleping tähtajaline. TsÜS § 146 lg. 1 ja § 147 lg. 1 järgi algas laenulepingust tuleneva nõude aegumine 01.03.2008 kell 00.00 ja kolmeaastane tähtaeg lõppes 01.03.2011 kell 24.00. Hagi saabus kohtusse 25.07.2011, st pärast kolmeaastast aegumistähtaega. Seega on nõue aegunud. Tõendatud ei ole, et kostja rikkus laenulepingut tahtlikult, mistõttu ei kohaldu TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kuna laenulepingust tulenev nõue jääb rahuldamata aegumise tõttu, ei andnud maakohus hinnangut poolte väidetele laenusuhte tõendatuse kohta. Tõendatud on, et pooled sõlmisid seltsingulepingu ja panustasid sõiduki ostmisel ning nende eesmärgiks oli teha äri ja saada kasumit. Sõiduk registreeriti OÜ O nimele, kelle osanik oli hageja. 19.03.2007 müüs OÜ O sõiduki OÜ-le L, kelle juhatuse liikmeks oli kostja. Pooled ei ole väitnud, et see tehing tehti nende otsusel (VÕS § 587 lg. 1). Hageja kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 19.03.2007, juhul kui seltsing sel päeval lõppes ja kostja lepingut rikkus (VÕS § 596 lg. 1 p. 5). Kuna ÄS § 179 lg. 2 järgi on osaühingu majandusaasta aruande kinnitamine osanike pädevuses, pidi hageja olema hiljemalt 2008 juuni lõpus teadlik OÜ O 2007.a. majanduslikust olukorrast, tema varast ning seega ka sõidukiga 19.03.2007 tehtud tehingust ja selle tagajärjel tekkinud kahjust. Kuna hageja pidi teadma kahju tekkimisest ja

seda põhjustanud kohustuse rikkumisest hiljemalt 2008.a. juuni lõpus, algas kahju hüvitamise nõude aegumine TsÜS § 146 lg. 1 järgi 01.07.2008 kell 00.00 ja aegumistähtaeg lõppes 01.07.2011 kell 24.00. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude kohtule alles 25.01.2013. Varem, s.o 25.06.2012 on hageja üksnes viidanud võimalikule kahju olemasolule. Seega on sõiduki hageja nõusolekuta müügiga tekitatud kahju hüvitamise nõue aegunud. Kuna tõendatud ei ole, et kostja rikkus lepingut tahtlikult, s.o eesmärgiga põhjustada hagejale kahju, ei kohaldu TsÜS § 146 lg. 4 järgne kümneaastane aegumistähtaeg. Hageja esitatud tahteavaldustest nähtub üheselt, et hageja ütles laenulepingu üles ja see lõpeb 24.11.2010. Hageja teates ei ole viidet, et poolte vahel oleks muu suhe, mille lõpetamist hageja soovib. Seega ei ole hageja 10.07.2010 ja 23.09.2010 tahteavaldustel seltsingulepingu ülesütlemise seisukohalt õiguslikku tähendust ja nende teatavaks tegemisega kostjale ei ole seltsinguleping lõppenud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tekitas talle kahju seltsingulepingu rikkumisega, jättes tegevusest aru andmata ja sõiduki kasutamise tulu maksmata. Võimaliku kasumi jaotamisega tekkinud kahju hüvitamise nõude saab hageja esitada VÕS §-de 615 ja 617 alusel ettevõtja, mitte kostja vastu. Hageja ei ole nõudnud kostjalt seltsingu likvideerimisega seotud ebaõige panuse arvestamisega tekkinud kahju hüvitamist. Eelneva põhjal ei ole vaja hinnata, kas ülesütlemine toimus mõistliku aja jooksul.

Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist laenulepingu suhtes, jättes tähelepanuta TsÜS § 147 lg. 3 regulatsiooni. Selle normi järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lõikele 3 aegumistähtaeg antud juhul peaks lõppema 31.12.2011, mis tähendab, et hagi on esitatud tähtaegselt. Kahju hüvitamise nõudele tuli kohaldada TsÜS § 146 asemel TsÜS § 150. Tulenevalt TsÜS § 150 lõikest 2 sõltumata sellest, et on möödunud 3-aastane aegumistähtaeg, on kostja kohustatud tagastama hagejale 27 059,17 eurot, kuna on ilmselge, et kostja seoses kahju tekitamisega on alusetult rikastunud - hageja valdusesse on jäänud nii sõiduk kui ka hagejalt saadud raha. Vastavalt TsÜS § 150 lõikele 3 kui isegi nõustuda kohtu järeldusega, et hageja sai teada kahju tekkimisest juunis 2008, siis aegumistähtaeg lõpeb aastal 2018 ja mitte varem. Kohus ei selgitanud välja poolte tahet. Lähtudes hageja seletustest, et tema tahe oli suunatud laenu andmisele, ei saanud maakohus lugeda seltsingulepingut poolt vahel sõlmituks. Kostja ei tõendanud oma tahet sõlmida seltsinguleping. Kostja tahe oli suunatud vaid laenu võtmisele sõiduki ostmiseks ja selle ainuisikuliseks kasutamiseks. Seda toetab ka kostja enda käitumine. Maakohus leidis ekslikult, et pooled soetasid sõiduki Mixer Volvo ühisel eesmärgil - teha äri ja saada kasumit. Ei ole vaidlust, et sõiduk ei olnud mitte ühtegi päeva ei hageja ega kostja omandis ning et puudus müügileping, mis oleks sõlmitud hageja ja müüja vahel. Kostja ostis sõiduki äriühingule, mis on tema kontrolli all, ja sõidukit kasutas ainult OÜ L. Maakohus pidi arvestama ka sellega, et tegemist on betoonisegistiga, mida kasutatakse ehitustööde käigus. Hageja ja kostja on eraisikutena ei saanud tegeleda ehitustöödega seotud asjadega. Eesmärgi tuvastamisel on jätnud kohus arvestamata VÕS § 589, mis reguleerib seltsinguvaraga seotut. Kuna sõiduk ei olnud mitte ühtegi päeva ei hageja ega kostja omandis, järeldub, et seltsinguvara

puudub, mis teeb võimatuks eesmärgi saavutamise. Maakohus leidis ekslikult, et asjaolu, et kostja, kohe peale hagejalt raha laekumist enda kontole, tasus sõiduki eest, tähendab, et tegemist on panustega, mis tähendab, et poolte vahelistes suhetes on seltsingulepingu tunnused. Ei ole arusaadav, mille alusel kohus jõudis järelduseni, et tegemist oli vaikiva seltsinguga ja keda maakohus peab seltsingulepingu teiseks liikmeks. Samuti ei ole aru saada, miks peab hageja esitama oma nõude OÜ L vastu. Vastuväited kaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluse vahepealne käik Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2014 otsusega jäeti hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu 22.09.2014 otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja ta peab asjas tegema uue otsuse hagi osaliseks rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohus on hagi jätnud rahuldamata aegumise põhjendusel, leides, et laenulepingust tulenev nõue on esitatud pärast aegumistähtaja saabumist, mistõttu ei ole vaja anda ka hinnangut poolte väidetele laenusuhte tõendatusse kohta. Maakohus luges tuvastatuks, et poolte vahel oli seltsinguleping sõiduki ostmiseks ja ühiseks kasutamiseks tulu saamise eesmärgil. Maakohus leidis, tuginedes hageja väidetele, et kostja rikkus seltsingulepingut sellega, et registreeris sõiduki oma äriühingu L nimele, ja kuna hageja pidi sõiduki registreerimisest OÜ-le L teada saama hiljemalt 2008.a. juunikuu lõpus, aga et alternatiivina lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitas hageja alles 25.01.2003, siis on ka see nõue aegunud. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kuna aeguda saab vaid tõeline nõue, siis on alusetu kohaldada aegumist, kui maakohus ei tuvasta, et laenuleping oli olemas. Riigikohus on lahendis 3-2-112-99 selgitanud, et selleks, et kohaldada kostja nõudel aegumist, peab kohus tuvastama hageja õiguste rikkumise. Lahendis nr. 3-2-1-40-13 on Riigikohus selgitanud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on eeldus nõude aegumise üle otsustamiseks. Ringkonnakohus leiab, et poole vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut, vaid hageja andis kostjale raha oma panusena seltsingusse. Hageja on kostja arvele 09.02.2007 teinud ülekande summas 423 384 kr. selgitusega ülekanne, s.o. viitamata, et tegemist on laenuga. Kostja kasutas seda summat betoonisegisti (sõiduki) ostmiseks Saksamaalt, kandes 09.02.2007 oma arvelt 59 500 eurot Saksa automüüjale. Kostja on väitnud, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping betoonimikseri ühiseks ostmiseks eesmärgiga saada sõiduki kasutamisest tulu.

Seltsingulepingus sõlmimist kinnitab poolte (kuupäevata) kirjalik kokkulepe betoonimikseri kasutamise kohta, mille kohaselt on betoonimikser poolte ühises kasutuses alates 01.04.2007 kuni 01.04.2008 ja tulu jagatakse pooleks. Kokkuleppes oli sätestatud, et sõiduk läheb 01.04.2008 täielikult kostja kasutusse, kui ta enne maksab täielikult välja poole selle maksumusest, vastasel korral leping jätkub. Ka tunnistaja LK, kes oli kostja abikaasa, ütlustest nähtub, et poolte vahel oli raha üleandmise ja sõiduki eest müüjale raha ülekandmise ajaks 09.02.2017 sõlmitud kokkulepe sõiduki (betoonimikseri) ühiseks ostmiseks ja sellega ühiselt äri tegemiseks, ning et ülalmärgitud kuupäevata kirjalik kokkulepe oli olemas siis, „kui nad auto ostsid“ (toimiku II kd., lk. 30). Seega maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja andis hagejale raha oma panusena seltsingusse. Kuna raha ei antud laenuna, siis ei saa seda tagasi nõuda laenulepingu järgi. Samas, kuna hageja nõudis tema poolt antud raha tagastamist, siis seltsingulepingu olemasolul tuleb tema nõuet hinnata panuse tagastamise nõudena. Nagu ka Riigikohus selgitas, on vaidluse põhiesemeks kostjale üleantud raha väljanõudmine. Sellisena tuleb aga hagi osaliselt rahuldada. Kostja on juba maakohtu menetluses leidnud (ja on jäänud selle juurde ka pärast Riigikohtu lahendit antud asjas), et hageja ja kostja äriühingu vahel oli vaikiva seltsinglase leping, kus ettevõtja oli kostja osaühing L ja vaikiv seltsinglane, kelle osa piirdus panuse tegemisega ehk investeerimisega, oli hageja. Kostja leiab, et seetõttu ei saa hageja nõuda panuse tagastamist kostjalt. Apellatsioonkaebuses vaidlustas apellant seltsingulepingu olemasolu. Pärast Riigikohtu lahendit antud asjas on hageja oma seisukohta seltsingulepingu olemasolu suhtes muutnud, väites, et tegemist oli nn. tavalise seltsinguga poolte vahel; et pooled tegid võrdsed panused konkreetse tehingu sooritamiseks, mis ei vasta vaikiva seltsing tunnustele. Sõiduk osteti poolte ühiskasutusse ja seltsing poolte vahel ei ole lõppenud, kuivõrd kostja ei ole seltsingut likvideerinud. Hageja nõuab oma panuse, s.o. 27 059,17 euro tagastamist VÕS § 603 alusel. Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastavalt Riigikohtu juhtnööridele ei tule asja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, vaid ringkonnakohus peab ise hindama pooltevahelist õigussuhet ja sellest tulenevat hageja nõuet, andes pooltele võimaluse esitada uusi asjaolusid ja tõendid. Seetõttu ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt apellatsioonkaebuse muutmine ja hagi õigusliku alusena uue esitamine on lubatav ja tuleb vastu võtta. Ringkonnakohtu hinnangul oli poolte vahel sõlmitud vaikiva seltsinglase leping, kus hageja oli vaikiv seltsinglane oma panusega ja kostja ettevõtja, kes pidi korraldama sõiduki ostmist ja kasutamist. Kostja väide, et vaikiva seltsingu leping oli sõlmitud OÜ-ga L on ümber lükatav sellega, et seltsingulepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja OÜ-d L veel asutanudki. Ettevõtjaks vaikiva seltsingu lepingu järgi ja mõttes võib olla ka füüsiline isik, kui too kohustub korraldama sõiduki kasutamist ja majandamist ning tulu jaotamist, nagu on selgitanud Riigikohus antud asjas tehtud otsuse punktis 20. Puudub vaidlus, et betoonimikseriga pidi töötama ja seda majandama kostja kui kutselina ja kogenud autojuht, hageja osa ühise eesmärgi saavutamisel pidi seisnema üksnes osavõtus sõiduki ostuhinna tasumisel.

Kolleegium märgib, et seltsinguleping on vormivaba konsensuaalne leping ja selle kehtivust ei mõjuta see, kui seltsinglased ei ole täpsemalt määratlenud tulu jaotamise ja kulutuse katmise korda, ega ka see, kas seltsingu eesmärki (tulu teenida) oli üldse võimalik sellisel moel saavutada ja kas tulu tegelikult ka saadi. Kuna lepingu järgi ja ka tegelikult oli kostja panus rahaline ja ühekordne ning sõidukit pidi ekspluateerima ja majandama kostja, vastas ringkonnakohtu hinnangul poolte kokkulepe VÕS § 610 lg. 1 tunnustele, s.o. tegemist oli vaikiva seltsingu lepinguga. Seda hinnangut ei mõjuta asjaolu, et hageja panustas konkreetselt vaid sõiduki ostmisesse. Kuna vaikival seltsingul ei teki seltsinguvara ja kostja oli see, kes pidi sõiduki ostma ja seda ekspluateerima, siis ei kujutanud sõiduki omandi ümberregistreerimine OÜ-lt O (kes ei olnud ka sõiduki ostja) kostja asutatud OÜ L omandisse endast seltsingulepingu rikkumist ega vaikivale seltsinglasele kahju tekitamist. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja poolt 23.09.2010 kuupäevaga dateeritud avaldust laenulepingu ülesütlemiseks alates 24.11.2010 hinnata seltsingulepingu ülesütlemiseavaldusena, kuna selles nõuab hageja selgelt oma panuse, mida ta nimetas laenuks, tagastamist. Tehtud panuse tagastamise nõudmine kujutab vaikiva seltsinglase poolt seltsingulepingu ülesütlemist. VÕS § 596 lg. 1 p. 2 järgi lõpeb seltsing lepingu ülesütlemisega seltsinglase poolt. Seega lõppes pooltevaheline seltsing 2010.a. 24. novembril. Hageja väide, et seltsing kehtib siiani, kuna pole toimunud likvideerimist, on käesolevas juhul asjakohatu ja ekslik, sest VÕS § 617 lg. 1 kohaselt vaikiva seltsingu lõppemisel korral peab ettevõtja tagastama vaikivale seltsinglasele kahe kuu jooksul seltsingu lõppemisest tema kasumi arvel suurenenud või kahjumit tagajärjel vähenenud panuse, ja see norm saabki olla käesoleval juhul hageja nõude rahuldamise õiguslikuks aluseks. Vaikival seltsingul ei ole seltsinguvara ja vaikiv seltsing lõpeb seltsingu lõppemise aluse jõustumisel, s.o. vaikiva seltsingu puhul ei ole selle likvideerimine vajalik ja võimalik. Kostja on korduvalt, ka pärast Riigikohtu otsust, tuginenud sellele, et sõiduk selle kasutamise ajal amortiseerus, s.o. et tema väärtus vähenes, ehk siis seltsingul oli panuse väärust vähendav kahjum. Seda, et sõiduk on amortiseerunud, kinnitas ka hageja. Ettevõtja vara väärtuse vähenemine, mida ta kasutab seltsingu eesmärkide saavutamiseks, kujutab endast seltsingu täitmisel tekkinud kahjumit. Ringkonnakohus leiab kahjumi tagajärjel kahanenud hageja panuse suuruse, lähtudes seejuures VÕS 127 lg. 6 sätestatud ja ringkonnakohtu hinnangul antud juhul kohaldamisele kuuluvast kohtu kaalutlusõiguse põhimõttest, järgmiselt. Sõiduk osteti 59 500 euro eest, seejuures mitte nn käest kätte, vaid autofirma kaudu, mistõttu tuleb eeldada, et ostuhind vastas turuväärtusele. Teadaolevalt väheneb sõidukite turuväärtus sõltumata nende kasutusintensiivsusest 15% aastas. Perioodis 2007 aprill kuni november 2010 (kaasa arvatud) on 3 aastat ja 7 kuud; seega vähenes sõiduki väärtus 53,75%, s.o. 27 518,75 euroni. Arvestades hageja panuse osakaalu sõiduki ostuhinnast 45,48%, saame, et kahjumi tagajärjel vähenenud hageja panus seltsingu lõppemise seisuga oli 12 727 eurot, millises ulatuses tuleb hageja nõue VÕS § 617 lg. 1 alusel rahuldada.

Arvestades sellega, et pooled ei nõustunud kohtu pakutud kompromissiga 12 500 eurot, mis vastas praktiliselt sõiduki väärtusele seltsingu ülesütlemise ajal, ja et hageja nõue rahuldatakse ligikaudu pooles (veidi üle 46%) ulatuses, jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud kõikides kohtuastmetes TsMS § 163 lg. 1 järgi nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.