Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, määruse põhjendused Tartu Maakohtu 01.10.2014 otsusega rahuldati Mileedi AS hagi FIE A. K. (pankrotis) vastu täielikult ning mõisteti välja FIE A. K. (pankrotis) Mileedi AS kasuks võla katteks 44 638 eurot 54 senti, sh 21 937 eurot põhinõude, 764,54 eurot intressi ja 21 937 eurot viivise katteks. Kõik menetluskulud jäeti täielikult kostja kanda. Tartu Maakohtu 01.10.2014 otsus jõustus 31.01.2015 Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2015 määrusega, millega hageja apellatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad menetlusosalised nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 1 (alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis) kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.02.2015 otsuses asjas 3-2-1-147-14 on selgitatud ( punktis 22), et kui asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Hageja esitas 10.02.2015 Tartu Maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks (tl 174-175) ilma kohtu sellekohase ettepanekuta. Kuna kõik kulud asjas on kohtuotsuse kohaselt jäetud kostja kanda, puudub kohtul vajadus teha kostjale ettepanekut menetluskulude nimekirja esitamiseks. Seetõttu võib asja lahendada hageja avalduse alusel. Hageja menetluskulude nimekirja (tl 174-175) kohaselt on tema menetluskuludeks hagi esitamisel tasutud riigilõiv 850 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1541,25 so kokku 2391,25

2 (7)

eurot. Peale selle nõuab hageja kostjalt ka viivise väljamõistmist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni täitmiseni. Kostja on 30.03.2015 esitanud hageja menetluskulude nõudele vastuväited ( tl 181). Kostja leiab, et hageja menetluskulude nõue tuleb jätta PankrS § 143 lg 2 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tartu Maakohtu 22.10.2014 määrusega on välja kuulutatud kostja pankrot. Hageja menetluskulude nõue on tekkinud enne kostja pankroti väljakuulutamist. Hageja oleks pidanud menetluskulude nõue esitama kostja pankrotimenetluses. Ka leiab kostja, et hagejal puudub alus nõuda lepingulise esindaja kulu hüvitamist, kuna hagejat esindas menetluses seaduslik esindaja. Ka on lepingulise esindaja kulud ülepaisutatud. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka õigusliku vaidlusega. Kohus leiab, et hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue tuleb kohtul läbi vaadata vaatamata asjaolule, et Tartu Maakohtu 22.10.2014 määrusega asjas 2-14-58629 on välja kuulutatud kostja pankrot. PankrS § 43 lg 2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Riigikohtu 27.01.2014 määruses asjas 3-21-176-13 ( punktis 13) on selgitatud, et PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. Kohus leiab, et hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on hagi esitamisel 30.12.2013 tasunud riigilõivu 400 eurot (tl-d 5 ja 6) ning 24.01.2014 on ta kohtu nõudel täiendavalt tasunud riigilõivu 450 eurot (maksekorraldus tl 17). Seega on hageja hagi esitamisel tasunud riigilõivu kokku 850 eurot, mis vastab hagi esitamisel ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 kohaselt hagi hinnalt 44 638,54 eurot tasumisele kuuluvale riigilõivu soodusmäärale. Seega on hagi esitamisel tasutud riigilõiv põhjendatud ja vajalik menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS §-s 175 lg 1 oli sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Sisuliselt sama on ette nähtud ka käesoleval ajal kehtiva TsMS § 175 lg 1 ja 1-1 sätetes. Hagejat on lisaks juhatuse liikmele Peeter Põllumäele kohtuistungitel ja muus menetluses esindanud Mihkel Nukka, kes on äriregistri andmetel nii hageja juhatuse liige (seega seaduslik esindaja) ja ühtlasi prokurist. Prokuristi näol on tegemist äriühingu lepingulise esindajaga

3 (7)

TsMS §-s 218 lg 1 p 3 sätestatu kohaselt. Seega ei ole õige kostja esindaja avaldatud seisukoht, et hagejat pole menetluses lepinguline esindaja esindanud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.02.2012 määruses asjas nr 3-2-1-161-11 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Sama on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva TsMS §-s 174 lg 8. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013 määrus asjas nr 3-21-65-13). TsMS §-s 175 lg 4 oli sätestatud, et Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Sellised käesolevas asjas hagi esitamise ajal kehtinud piirmäärad olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137. Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 määrusega asjas 3-2-1-153-13 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Seega ei saa kohus käesoleva asja lahendamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruses nr 137 sätestatust. Hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust tuleb hinnata vastavalt TsMS § 175 lg 1–31 sätestatud üldnormidele ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 kohaselt esindajakulude vajalikkus ja põhjendatus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.06.2014 määruses asjas nr 3-2-1-62-14 on seoses korteriühistu esindamisega selgitatud, et korteriühistu juhatus on korteriühistu juhtorgan, mille põhiülesandeks on korteriühistu juhtimine ja esindamine. Seadusest ei tulene korteriühistu juhatuse liikmele kohustust anda korteriühistule õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi. Korteriühistu juhatus peab küll korteriühistut kohtumenetluses esindama või volitama selleks lepingulist esindajat, kuid juhatuse liige ei pea täitma kohtumenetluses tasuta lepingulise esindaja ülesandeid, sh osutama korteriühistule tasuta õigusabiteenust. TsMS § 217 lg 2 järgi saab menetlusosaline osaleda menetluses isiklikult ka siis, kui tal on lepinguline esindaja. Sellest tulenevalt ei saa pidada menetlusosalise lepingulise esindaja kulusid põhjendamatuks üksnes seetõttu, et lepinguline esindaja on samal ajal ka menetlusosalise seaduslik esindaja ning sama isik esindas menetlusosalist nii seadusliku esindajana kui ka lepingulise esindajana. Samas tuleb sellises olukorras menetluskulusid välja mõistes hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetlusest TsMS § 175 lg 1 kohaselt põhjendatud ja vajalikud ning millises ulatuses saanuks menetlusosalise õigusi ja huve kaitsta kohtumenetluses õigusalase kvalifikatsioonita seaduslik esindaja. Kohtu hinnangul on viidatud lahendis märgitu kohaldatav ka käesoleval juhul, kus hageja seaduslik esindaja on ühtlasi ka prokurist so hageja lepinguline esindaja ning osutanud hagejale õigusabi teise äriühingu so Unilaw Õigusbüroo OÜ vahendusel. Äriseadustiku § 16 kohaselt on prokurist ettevõtja esindaja kõikide majandustegevusega seotud tehingute tegemisel. Kohus leiab, et õigusteenuse osutamine seoses vajadusega osaleda kohtumenetluses ei kuulu prokuristi igapäevaste tööülesannete hulka. Hageja lepingulise esindaja kulu suurust tõendab Unilaw Õigusbüroo OÜ 15.01.2015 arve nr 395-M15 (tl 177), millest nähtuvalt kostja peab Unilaw Õigusbüroo OÜ-le jurist Mihkel Nukka osutatud õigusteenuse eest tasuma 1849,50 eurot ( sh käibemaks 308,25 eurot, ilma käibemaksuta 1541,25 eurot). Arves toodud menetlustoimingute nimekirjast sisaldub lepingulise esindaja kulus tasu 142,50 eurot dokumentidega tutvumiseks ja analüüsiks,

4 (7)

konsultatsiooniks kliendiga ja täiendavate asjaolude uurimiseks seoses nõudega FIE A. K. vastu kulunud 1,5 tunni eest, tasu 237,50 eurot hagiavalduse koostamiseks ja kohtule esitamiseks kulunud 2,5 tunni eest, tasu 23,75 eurot kostja 07.03.2014 vastusega tutvumiseks ja analüüsiks kulunud 0,25 tunni eest, tasu 190 eurot kliendiga edasise menetluse käigu kooskõlastamiseks, täiendavate tõendite uurimiseks ning 28.04.2014 taotluse ja vastuse koostamiseks ja kohtule esitamiseks kulunud 2 tunni eest, tasu 190 eurot 20.05.2014 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungil esindamiseks kulunud 2 tunni eest, 3 x 15 eurot sõidukulu kolmel korral istungitele marsruudil Tartu-Põlva-Tartu sõiduks kulunud aja kokku 3 tunni eest, tasu 23,75 eurot 20.05.2014 istungi protokolliga tutvumiseks ja analüüsiks ning kliendile edastamiseks kulunud 0,25 tunni eest, tasu 95 eurot 30.05.2014 taotluse koostamiseks ja kohtule edastamiseks kulunud 1 tunni eest, tasu 71,25 eurot kostja 10.06.2014 seisukoha ja taotlustega tutvumiseks ja analüüsiks, kliendile edastamiseks ning kliendiga edasise menetluskäigu koostamiseks (koosolek telefoni teel) kulunud 0,75 tunni eest, tasu 142,50 eurot 26.06.2014 istungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungil esindamiseks kulunud 1,5 tunni eest, tasu 285 eurot 03.09.2014 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungil esindamiseks kulunud 3 tunni eest, tasust 47,50 eurot 03.09.2014 protokolliga ja helisalvestisega tutvumiseks ja analüüsiks kulunud 0,5 tunni eest ning tasust 47,50 eurot Tartu Maakohtu 01.10.2014 kohtuotsusega tutvumiseks ja otsuse kliendile edastamiseks kulunud 0,5 tunni eest. Seega on lepingulise esindaja ajakulu (arvestamata istungitele sõiduaega ja 26.06.2014 istungi protokolliga tutvumise ja analüüsi aega, mille eest tasu ei ole nõutud ) erinevate menetlustoimingute tegemisele olnud kokku 15,75 töötundi. Tulenevalt asjaolust, et Mihkel Nukka on ühtlasi ka hageja juhatuse liige, leiab kohus, et eelduslikult pidi ta vähemalt teatud määral kursis olema ka hageja nõude aluseks olevate asjaolude ning tõenditega. Seetõttu kohus leiab, et hagiavalduse esitamiseks vajalikud ettevalmistavad toimingud ( dokumentidega tutvumine, asjaolude uurimine) ei saanud olla eriti aeganõudvad. Hagiavaldus sisaldab sisulist teksti 3 leheküljel. Tegemist ei ole olnud õiguslikult keeruka tekstiga. Kohus loeb hageja lepingulise esindaja mõistlikuks ajakuluks seoses hagiavalduse esitamise ettevalmistamise ja hagiavalduse koostamisega 3 tundi. 0,25 tundi kostja vastusega tutvumiseks on põhjendatud ajakulu. Tulenevalt kostja vastusest, kus viimane hagis nõutava laenu saamist täielikult eitas, on hageja oma 28.04.2014 menetlusdokumendis oma nõude alust täiendanud ja esitanud täiendavaid tõendeid. Kohus loeb sellega seoses põhjendatud ajakuluks 2 tundi. 20.05.2014 eelistung kestis peaaegu ühe tunni, seega on põhjendatud ja vajalik ajakulu seoses eelistungil osalemisega 1 tund. Hageja lepinguline esindaja on näidanud eelistungiks ettevalmistumise ajakuluna veel täiendavalt ühe tunni. Kuna peale hageja 28.04.2014 menetlusdokumendi esitamist pooled mingeid täiendavaid avaldusi ega tõendeid kohtule ei esitanud ja eelistungil toimus arutelu menetluses seni selgunud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt, ei loe kohus põhjendatuks ajakuluks lepingulise esindaja ajakulu 1 tundi seoses eelistungiks ettevalmistumisega. 20.05.2014 istungi protokolliga tutvumiseks ja selle analüüsimiseks kulunud 0,25 tundi peab kohus põhjendatuks ajakuluks. Hageja on 30.05.2014 esitanud kohtule taotluse täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Samas on tegemist tõendiga, mille sisu peaaegu täielikult kattub hageja poolt varemesitatud samasisulise tõendiga ( lisandunud on vaid mõned täpsustused). Kohus leiab, et ajakulu 1 tund seoses 30.05.2014 menetlusdokumendi koostamise ja esitamisega ei ole põhjendatud, sest hageja saanuks kõike vajalikku sisaldava samasisulise tõendi esitada juba esimesel korral. Kostja on 10.06.2014 esitanud täiendava seisukoha ja tõendid, millega tutvumiseks ja analüüsiks on hageja lepinguline esindaja kulutanud 0,75 tundi. 26.06.2014 eelistungiks

5 (7)

ettevalmistumiseks ja eelistungil osalemiseks on hageja lepinguline esindaja kulutanud 1,5 tundi. Eelistung kestis ligi ühe tunni. Kuna peale kostja 10.06.2014 menetlusdokumendi esitamist pooled mingeid täiendavaid avaldusi ega tõendeid kohtule ei esitanud, eelnevalt oli hageja esindaja juba kostja poolt 10.06.2014 esitatuga tutvunud ja analüüsinud, loeb kohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks seoses 10.06.2014 menetlusdokumentide tutvumise ja analüüsiga, 26.06.2014 eelistungiks ettevalmistumise ja eelistungil osalemisega kokku 2 tundi. 03.09.2014 kohtuistung kestis veidi üle 2 tunni. Kuna kohtuistungil toimus asja sisuline arutamine, mis eeldab ka ettevalmistumist, peab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks seoses kohtuistungiks ettevalmistumise ja istungil osalemisega kogu arves näidatud ajakulu so 3 tundi. Ka peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks 03.09.2014 istungi protokolliga ja helisalvestisega tutvumiseks ja analüüsiks kulunud 0,5 tundi ning Tartu Maakohtu 01.10.2014 kohtuotsusega tutvumiseks kulunud 0,5 tundi. Seega hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kohtu arvates on kokku 12,5 tundi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ( Riigikohtu

6 (7)

Kuna hageja lepingulise esindaja tulekuga teisest linnast kaasnes ajakulu ning nõutav tasumäär selle eest ei ole ülemäära suur ( see on tunduvalt väiksem otsese õigusteenuse osutamise tasumäärast), peab kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kuluks ka tasu 45 eurot seoses istungitele ilmumisega. Seega hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu on kokku 1232,50 eurot (1187,50+45). Kogu hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku 2082,50 eurot (1232,50 + 850). Hageja on taotlenud ka enda menetluskulude kostjalt väljamõistmist, märkides ühtlasi kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigikohtu 27.01.2014 määruses asjas 3-2-1-176-13 on märgitud ( punktis 14), et olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse aga sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus. Menetluskulude väljamõistmise taotlus tuleb aga jätta rahuldamata. Ka on Riigikohus selgitanud ( punktis 15), et menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. Seoses kostja pankrotistumisega ei ole võimalik käesoleva määrusega temalt menetluskulusid ega viivist hageja kasuks välja mõista. Hageja saab käesoleva määruse alusel oma menetluskulude nõude esitada pankrotimenetluses. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.