Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotleb menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.04.2010 laenulepingu, mille punkti 1.1.1. alusel andis hageja kostjale laenu summas 343 239,43 krooni (s.o 21 937,00 eurot). Lepingu punkti

2 (9)

järgmistel ostu-müügiarvetel: 1) arve nr 90033 summas 6636 krooni; 2) arve nr 90059 summas 7435,60 krooni; 3) arve nr 90599 summas 30102,50 krooni; 4) arve nr 90739P summas 1618 krooni; 5) arve nr 90775 summas 12918,50 krooni; 6) arve nr 90903 summas 9010 krooni; 7) arve nr 90938P summas 6911,50 krooni; 8) arve nr 90957 summas 14447 krooni; 9) arve nr 90973P summas 5800 krooni; 10) arve nr 91139 summas 10909,60 krooni; 11) arve nr 29315 summas 35000 krooni; 12) arve nr 91175 summas 1000 krooni; 13) arve nr 91200 summas 24184,50 krooni; 14) arve nr 91351P summas 11281,20 krooni; 15) arve nr 83284 summas 2247,63 krooni; 16) arve nr 83341 summas 9326,50 krooni; 17) arve nr 83387 summas 7959 krooni; 18) arve nr 83399 summas 4750 krooni; 19) arve nr 83442 summas 11342 krooni; 20) arve nr 83443 summas 12395,60 krooni; 21) arve nr 83475 summas 7503 krooni; 22) arve nr 83515 summas 10279,70 krooni; 23) arve nr 83516 summas 15323 krooni; 24) arve nr 83629 summas 2370 krooni; 25) arve nr 83631 summas 5626,50 krooni; 26) arve nr 83720 summas 9363 krooni; 27) arve nr 83721 summas 14425,50 krooni; 28) arve nr 83790 summas 3623,10 krooni; 29) arve nr 83791 summas 15566 krooni; 30) arve nr 83820 summas 5974 krooni; 31) arve nr 83837 summas 8374 krooni; 32) arve nr 83874 summas 8982 krooni; 33) arve nr 83884 summas 10554,50 krooni. Ostu-müügiarvete summa kokku on 343 239,43 krooni, s.o samane summa laenulepingus märgitud laenusummaga. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-69-06 avaldatud seisukohtadest tulenevalt tuleb seega kostjal tõendada võlgnevuse puudumist. Kostja täiendavad seisukohad Hageja on nimetanud hagiavalduses erinevaid kostja poolt tasutud summasid, püüdes näidata kostja poolt maksete teostamist laenulepingu alusel teostatud maksetena. Kostja poolt on maksed teostatud müügiarvete, mitte laenulepingu alusel ning see nähtub ka maksekorralduste selgitustest. Erinevate müügiarvete alusel on A. K. teostanud makseid kokku summas 2852,98 eurot. Hageja nõude aluseks oleva laenulepingu puhul ei ole tegemist võlatunnistusega sh ei deklaratiivse ega konstitutiivse võlatunnistusega. Hagiavalduses ei viidanud hageja kordagi sellele, et tegemist oleks võlgnevuse kinnituseks vormistatud laenulepinguga. Sellise väite on hageja esitanud peale seda kostja vastuväidet, et hageja pole laenulepingus märgitud summat kostjale üle andnud, mistõttu hagejal puudub kostja vastu nõue. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks VÕS § 396 lg 1, mis reguleerib laenulepingu sõlmimist. Viidatud ei ole VÕS § 30 lg-le 1. Kostja arvates ei saa laenulepingut käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena põhjusel, et laenulepingus ei ole fikseeritud poolte kokkulepet, et väidetav võlgnevus vormistatakse laenuna. Riigikohus on deklaratiivse võlatunnistuse määratlemisel väljendanud selgesti, et taolisest võlatunnistusest peab nähtuma poolte selge soov kinnitada olemasolevat kohustust. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele. Laenuleping ( koopia tl 9-10) tõendab, et AS Mileedi ja FIE A. K. sõlmisid 21.04.2010 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu summas 343 239,43 krooni (s.o käesoleval ajal 21 937,00 eurot), mille kostja kohustus tagastama hiljemalt 31.12.2010. Et kostja kirjutas 21.04.2010 sellisele laenulepingule alla, kinnitas kostja ka oma vande all antud seletuses. Kuna mõlemad pooled on kinnitanud laenulepingu sõlmimist 21.04.2010, pooltest keegi tehingu võimalikule tühisusele tuginenud ei ole, samuti pole pooltest keegi tehingut tühistanud, tuleb asuda seisukohale, et leping on kehtiv.

3 (9)

Kuigi oma vande all antud seletuses viitas kostja sellele, et sõlmis lepingu afektiseisundis ja raskes majanduslikus olukorras, ei ole kostja tehingut tühiseks pidanud, samuti pole kostja tehingut TsÜS 5-nda peatüki teises jaos ettenähtud korras ja tähtaegadel tühistanud. Pooltel ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja kostjale laenulepingu esemena näidatud 343 239,43 krooni lepingu sõlmimisel tegelikkuses üle ei andnud. Kostja väitel, mida kinnitas kohtuistungil ka hageja seaduslik esindaja, laenulepingu sõlmimisel mingit raha kostjale üle ei antud. Hageja seadusliku esindaja vande alla antud seletuse kohaselt vormistasid pooled laenulepinguna kostja varasema võlgnevuse hageja ees, mis oli tekkinud hageja poolt kostjale tarnitud kauba ( lillede) eest tasumata jätmisest. Kostja ei ole kinnitanud laenulepingu sõlmimist hageja kirjeldatud asjaoludel. Asja õige lahendamise seisukohalt on oluline anda õiguslik hinnang poolte vahel 21.04.2010 sõlmitud laenulepingule. Õige on kostja tähelepanek, et menetluse käigus on hageja oma nõude õiguslikke põhjendusi muutnud. Hagiavalduses on hageja oma nõude õigusliku alusena näidatud VÕS § 396 lg 1, milles sisaldub laenulepingu legaaldefinitsioon. VÕS 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtumenetluse käigus on hageja asunud seisukohale, et pooltevahelise laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses, millega pooled vormistasid kostja varasema kohustuse hageja ees. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS §-s 30 lg 1 reguleeritakse iseseisva abstraktse kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset ( abstraktset) võlatunnistust. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.04.2006 otsuses 3-2-1-21-06 on selgitatud, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt nt Riigikohtu 10. 10. 2002 a otsus asjas 3-2-1-104-02 p-d 9 ja 10). Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt ( tsiviilkolleegiumi 24.04.2006 otsuses 3-2-1-2106, 06.09.2006 otsuses asjas 3-2-1-69-06 ) selgitanud, et et poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Asjaolu, et 21.04.2010 laenulepingu sõlmimisel oleks poolte tahe olnud suunatud konstitutiivse võlakohustuse tekitamisele, ei ole kohtu hinnangul tõendatud. Kostja on eitanud mistahes võlatunnistuse andmist. Hageja tuginemine asjaolule, et pooled vormistasid laenulepinguna kostja varasema võla hageja ees, viitab sellele, et hageja ise peab vaidlusalust laenulepingut eeskätt deklaratiivseks

4 (9)

võlatunnistuseks. Nagu Riigikohtu tsiviilkolleegium eespool viidatud lahendites on selgitanud, on võlgnevuse tunnustamise korral laenuna tegemist deklaratiivne võlatunnistusega, mitte VÕS § 30 lg 1 kohase konstitutiivse võlatunnistusega. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja väitel, mida tõendamiseks on hageja esitanud arved ( tl 36-91), on hageja ajavahemikul 2008 november kuni 2009 mai müünud kostjale kaupa kokku 343 239,43 krooni eest. Ka kostja on vande all kinnitanud, et on hagejalt kaupa saanud. Et kostja on hagejalt kaupa saanud, on kinnitanud ka tunnistaja R. P. , kelle ütluste kohaselt ( tl 123) on tema AS Mileedi müügimehena A. K. lilli müünud. Kohtu hinnangul tõendavad tunnistaja R. P. ütlused, kostja vande all antud seletus ning hageja arved kostjale kogumis, et ajavahemikul 2008 november kuni 2009 mai on hageja müünud kostjale kaupa. Pooltevahelisest müügilepingust ja VÕS §-st 208 lg 1 tulenevalt lasus kostjal seega kohustus kauba eest hagejale tasuda. Hageja väitel oli 21.04.2010 seisuga kostjal saadud kauba eest tasumata 343 239,43 krooni. Hageja seadusliku esindaja Peeter Põllumäe vande all antud ütluste kohaselt laenulepingus näidatud summa oli kostjale juba eelnevalt kaubana antud, mille eest esitatud arved olid kõik muutunud sissenõutavaks. Ka tunnistaja R. P. on kinnitanud, et A. K. ei suutnud oma arveid ära maksta ja tunnistas võla olemasolu ka R. P. . Kostja vande alla antud seletuses on kinnitanud, et oli enne laenulepingu sõlmimist hagejale kauba eest võlgu, kuid ei oska öelda kui palju. Et on AS-le Mileedi võlgu, on kostja tunnistanud ka Creditreform OÜ-le, mis nähtub viimase koostatud kokkuvõttest FIE A. K. inkassomenetluse kohta ( tl 102-104). Et Creditreform OÜ kokkuvõttes kirjeldatu vastab enam-vähem tegelikkusele, kinnitas kostja ka kohtuistungil. Kohtu hinnangul tõendavad poolte vande all antud seletused ja tunnistaja R. P. ütlused kogumis, et 21.04.2010 seisuga oli kostja hagejale varasemalt saadud kauba eest võlgu. Õige on kostja tähelepanek, et laenulepingu enda tekstis puudub igasugune viide selle sõlmimise seotusele kostja varasema võlgnevusega. Vaatamata sellele, et laenulepingu tekstis endas puudub poolte selgesõnaline kinnitus kostja varasema võlgnevuse tunnustamises laenuna, saab kohtu arvates käesoleval juhul poolte sellise tahte siiski lugeda tõendatuks. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS §-s 29 lg 4 on sätestatud, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõista. Nagu kohus eespool leidis, on tõendatud, et kostja oli varasemalt saadud kauba eest hagejale võlgu. Seega oli olemas kostja võlg, mida pooled sai laenulepinguna vormistada. Hageja seadusliku esindaja Peeter Põllumäe vande all antud seletuse kohaselt vormistati laenulepinguna kostja varasem võlgnevus hageja ees ning see oligi laenulepingu sõlmimise eesmärk. Hageja huvi oli laenulepingut sõlmides mitte halvendada oma finantsnäitajaid kostja poolt võlgu oleva summaga seoses ning kostja huvi oli jätkata oma majandustegevust. Lepingu tekst saadeti kostjale korduvalt tutvumiseks. Kostja mingeid parandusi ei teinud ja kirjutas lepingule alla. Asjaolu, et poolte vahel sõlmiti laenuleping seoses kostja varasema võlgnevusega, kinnitavad ka tunnistaja R. P. ütlused. Tunnistaja R. P. ütluste kohaselt olid tema teada laenulepingu aluseks kostja maksmata arved ning kostja ise soovis võla ajatamist pikema perioodi peale. Ka on tunnistaja kinnitanud, et oli laenulepingu teksti juba varasemalt

5 (9)

kostjale viinud, kuid kostja soovis sellega tutvuda, mistõttu lepingu allakirjutamine toimus hiljem hageja kontoris. Kostja vande all antud seletuse kohaselt tema mingit võlatunnistust andnud ei ole. Hageja kontorisse läks ta 21.04.2010 sooviga saada hagejalt laenu saada. Laenulepingule kirjutas alla sellega tutvumata. Kostja väitel ta ei tea, mis summaga laenulepingus on tegemist. Kohus leiab, et kostja väide, et 21.04.2010 ta mingit võlatunnistust ei andnud ning ta läks hageja kontorisse üksnes lootuses hagejalt laenu saada, ei ole eluliselt usutav. Olukorras, kus kostja oli juba eelnevalt hagejale võlgu, puudus kostjal igasugune alus arvata, et saab hagejalt 21.04.2010 sõlmitud lepingu alusel täiendavalt laenu. Ka puudub sellises olukorras igasugune alus arvata, et hageja tahe 21.04.2010 lepingut sõlmides oli kostjat veel täiendavalt finantseerida. Hageja seadusliku esindaja seletuse kohaselt kauba eest tasumata summa ongi laenulepingus näidatud laenuna. Ostu-müügi arvete alusel tasumisele kulunud summa kattumine laenulepingus märgitud laenusummaga (seda lausa sendilise täpsusega) teeb usutavaks hageja väite laenulepingu sõlmimise seotusest varasema võlgnevusega. Kui tegemist oleks tavalise laenuga VÕS § 396 lg 1 mõttes, puuduks mõistlik seletus asjaolule, miks laenusumma on märgitud sendilise täpsusega. Kostja väide, et ta ei tea, mis summaga on laenulepingus märgitud laenusumma näol tegemist, ei ole samuti eluliselt usutav. Kostja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes raamatupidamise seaduse §-st 2 lg 2 tulenevalt on raamatupidamiskohustuslane. Seega võib eeldada, et kostjal pidi oma võlgnevuse suurusest ka endal olema ülevaade. Hageja seadusliku esindaja kinnitusel, mida kinnitavad ka tunnistaja R. P. ütlused, oli laenulepingu tekst juba enne 21.04.2010 kostjale tutvumiseks antud. Kostja väide, et ta olnud enne 21.04.2010 saanud laenulepingu tekstiga saanud tutvuda, on muude tõenditega ( hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus ja tunnistaja R. P. ütlused) ümber lükatud. Olukorras, kus kostjal oli võimalik laenulepingu tekstiga juba enne 21.04.2010 tutvuda, oli tal seega võimalik võla võimalikku suurust ning selle tekkimise asjaolusid ka ise eelnevalt välja selgitada. Kohus ei nõustu kostja lepingulise esindaja kohtuvaidluses avaldatud seisukohaga, et tunnistaja R. P. ütlused on ebausaldusväärsed asjaolu tõttu, et tegemist on hageja töötajaga. R. P. ütlused on põhilises osas tegelikult kooskõlas ka kostja enda seletusega – seda näiteks asjaolude osas, et kostja sai hagejalt kaupa ning jäi kauba eest võlgu. Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja ütlused umbmäärased, nagu leidis kostja lepinguline esindaja. Pigem on kostja ise kohtu küsimustele vastates olnud äärmiselt umbmäärane ja napisõnaline selles osas, kas ja kui palju ta oli hagejale kauba eest võlgu. Kostja selline menetluslik käitumine äratab kahtlusi hoopis tema enda seletuse usaldusväärsuses. Kostja esitatud maksekorraldused ( tl 111-116) tõendavad, et ajavahemikul 25.06.2011 kuni 07.11.2011 on kostja hageja kontole raha üle kandnud kümnel korral kokku summas 2852,98 eurot. Maksekorraldustel on selgitustena näidatud arvete numbrid (sh 90033, 90069, 90938P). Tegemist on arvetega, mis esinevad ka hageja esitatud arvete hulgas. Asjaolu, et kostja peale laenulepingu sõlmimist hageja kontole raha üle kandes on maksekorraldustes teinud viite mitte laenulepingule, vaid mõnele hageja poolt temale varem esitatud arvele, ei välista asumast seisukohale, et 21.04.2010 leppisid pooled, et nende arvete alusel tekkinud võla võlgneb kostja hagejale laenuna. Teisti võiks olla olukord, kui kostja oleks tasunud hagejale summasid hoopis mingite teiste arvete alusel, mida hageja nõue ei sisalda. Asjas ei ole mingeid andmeid, et poolte vahel olnuks enne 21.04.2010

6 (9)

laenulepingu sõlmimist veel mingeid muid võlasuhteid peale hageja kajastatud müügitehingute.

esitatud arvetes

Eeltoodu alusel kohus leiab, et 21.04.2010 laenulepinguga on pooled VÕS § 396 lg 2 kohaselt kokku leppinud, et varasematest pooltevahelistest müügilepingutest tuleneva kostja võlgnevuse kauba eest võlgneb kostja hagejale lepingu punktis 1.1.1 märgitud laenuna. Tegemist on kostja deklaratiivse võlatunnistusega. Nagu kohus juba eespool leidis, on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Laenulepingu p 1.1.1 kohaselt on kostja võlgnevus 343 239,43 krooni so käesoleval ajal 21 937 eurot. Kostja on käesolevas menetluses küll möönnud, et oli juba enne 21.04.2010 laenulepingu sõlmimist kostjale võlgu, kuid ei tea kui palju. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et võlg 21.04.2010 seisuga olnuks väikseim kui laenulepingu punktis 1.1.1 märgitu. Kuna kostja võla suurust ümber lükanud ei ole, tuleb asuda seisukohale, et 21.04.2010 seisuga oli kostja võlg 21 937 eurot. Laenulepingu p 1.2.1 kohaselt kohustus kostja võla hagejale tagastama hiljemalt 31.12.2010. Nagu kohus eespool tuvastas, on ajavahemikul 25.06.2011 kuni 07.11.2011 kostja hageja kontole raha üle kandnud kümnel korral kokku summas 2852,98 eurot. Seega kostja lepingus ettenähtud tähtajaks võlga hagejale ei tasunud. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna on kostja rikkunud 21.04.2010 laenulepingust tulenevat kohustust võlg tasuda poolte kokkulepitud tähtajaks so 31.12.2010, on hagejal VÕS §-dest 76 lg 1, 108 lg 1 tulenevalt õigus nõuda selle väljamõistmist. Pooled on laenulepingus kokku leppinud kostja poolt intressi 5 % aastas kui viivise 0,1 % päevas maksmise kohustuses ( laenulepingu punktid 1.3.1 - 1.3.3 ja 1.5.1 - 1.5.3). Ka on pooled laenulepingus ( punktis 1.4.4) kokku leppinud maksete tasumise järjekorra järgmiselt: 1) võla sissenõudmiseks tehtud kulutused 2) viivis 3) trahvid 4) tähtajaks tasumata intressid 5) tähtajaks tasumata laenusumma. Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, on selline poolte kokkuleppe lubatav. Ka VÕS §-s 88 lg 8 on sätestatud, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hageja väitel on kostja peale vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist hagejale tasunud 2752,98 eurot. Kohus loeb kostja esitatud maksekorraldustega tõendatuks, et kostja on hagejale tasunud 2852,98 eurot, mitte 2752,98 eurot ( so 100 eurot vähem) nagu on väitnud hageja. Kostja tasumised on toimunud ajavahemikul 25.06.2011 kuni 07.11.2011. Seega juba esimese makse tegemise ajal oli kostja lepingu täitmisel viivituses, mistõttu tulenevalt poolte vahel kokkulepitud maksete tasumise järjekorrast tuleb kostja poolt tasutu arvestada viivise katteks. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

7 (9)

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa ( kuni 15.04.2013 kehtinud redaktsioonis seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt põhivõla suurusest, sissenõutavaks muutumise tähtajast so 01.01.2011 ja poolte kokkulepitud viivisemäärast oli 25.06.2011 seisuga viivis 3838,98 eurot (21 937x0,001x175). Seega ületab kostja viivisevõlgnevus juba 25.06.2011 seisuga kostja poolt ajavahemikul 25.06.2011 kuni 07.11.2011 tasutu kogusummat, mistõttu kostja poolt tasutu tuleb arvestada üksnes viivise katteks. Seega on kostjal laenulepingust tulenev põhivõlg 21937 eurot ja intress täielikult tasumata. VÕS §-de 108 lg 1, 101 lg 1 p 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks 21 937 eurot põhivõla katteks välja. Tulenevalt poolt kokkulepitu intressimäärast ja laenu tagastamise tähtajast on intress 764,54 eurot [ intress ühes päevas 3,01 eurot (21937 x 0,05 : 365); intress ajavahemiku eest 22.04.2010 kuni 31.12.2010 764,54 eurot ( 3,01x 254)]. VÕS §-de 108 lg 1, 101 lg 1 p 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks 764,54 eurot intressi katteks välja. Kostja on palunud välja mõista viivise kuni hagi esitamiseni ja sealt alates kuni laenusumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 21937 eurot. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tulenevalt põhivõla suurusest, sissenõutavaks muutumise tähtajast, poolte kokkulepitud viivisemäärast ning ajavahemikul 25.06.2011 kuni 07.11.2011 kostja poolt tasutust oli hagi esitamise hetkel so 31.12.2013 sissenõutavaks muutunud viivis 21168,04 eurot [ arvestuslik viivis 24021,02 eurot (21937 x 0,001 x 1095) - kostja poolt tasutu 2852,98 eurot]. Alates hagi esitamisest kuni käesoleva ajani on sissenõutavaks muutunud viivis 6010,74 eurot (21937 x 0,001 x 274). Seega kostja viivisevõlgnevus käesolevaks ajaks ületab juba põhivõlga. Kuna kostja on soovinud viivise väljamõistmist mitte rohkem kui põhivõla ulatuses, tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 alusel viivise katteks välja mõista 21 937 eurot. Seega kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista katteks 44 638, 54 eurot sh 21 937 eurot põhinõude, 764,54 eurot intressi ja 21937 eurot viivise katteks. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §-le 162 lg 1 kohaselt 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest.

8 (9)

TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 133 lg 2 kohaselt liidetakse hagihinna arvutamiseks hagi esitamisega seisuga arvestatud viivisele ühe aasta eest arvestatud lisanduv viivis. Hageja on nõudnud lisanduva viivise väljamõistmist põhinõude suuruseni, mis on väiksem kui ühe aasta eest arvestatud lisanduv viivis. Seega on hagi hind TsMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt 44 638,54 eurot ( sh põhinõue 21 937 eurot, intress 764,54 eurot ja viivis 21937 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.