Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. aprill 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-12-26043
Tsiviilasi
Vassili Tubiši hagi Nikolai Naumovi ja Marina Šitojeva vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Vassili Tubiši apellatsioonkaebuse hind 5945,22 eurot Nikolai Naumovi ja Marina Šitojeva apellatsioonkaebuse hind 50 122,67 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 20. mai 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vassili Tubiši apellatsioonkaebus ning Nikolai Naumovi ja Marina Šitojeva apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja/vastustaja): Vassili Tubiš (isikukood: XXXX), esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel Vastustaja (kostja I/apellant): Nikolai Naumov (isikukood: XXX) Vastustaja (kostja II/apellant) Marina Šitojeva (isikukood:
XXXX)
Kostjate esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
esindajad
RESOLUTSIOON
Tühistada Viru Maakohtu 20. mai 2013. a otsus osaliselt kostjatelt välja mõistetud
summade ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus: 1)
lugeda Riigikohtu 30.09.2014. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14 Nikolai Naumovilt
välja mõistetuks Vassili Tubiši kasuks võlgnevus 13 951,44 eurot. 2)
mõista välja Nikolai Naumovilt Vassili Tubiši kasuks viivised 02.04.2015. a seisuga
summas 5119,79 eurot ja viivised alates 03.04.2015. a kuni põhinõude (s.o 13 951,44 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 lauses kaks sätestatud määras; 3)
mõista välja Marina Šitojevalt Vassili Tubiši kasuks võlgnevus 13 842 eurot, viivised
02.04.2015. a seisuga summas 5099,47 eurot ja viivised alates 03.04.2015. a kuni põhinõude (s.o 13 842 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras.
Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kostja I ja kostja II apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Lugeda Viru Maakohtu 20. mai 2013. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Rahuldada hagi osaliselt.
4.2.Mõista Vassili Tubiši kasuks Nikolai Naumovilt ja Marina Šitojevalt välja solidaarselt võlgnevus summas 13 842 eurot (kolmteist tuhat kaheksasada nelikümmend kaks eurot). Mõista Vassili Tubiši kasuks Nikolai Naumovilt välja 109,44 (ükssada üheksa eurot ja 44 senti) võlgnevuse katteks.
4.3.Mõista Nikolai Naumovilt ja Marina Šitojevalt välja solidaarselt viivised 02.04.2015. a seisuga 5099,47 eurot (viis tuhat üheksakümmend üheksa eurot, 47 senti) Vassili Tubiši kasuks.
4.4.Mõista Nikolai Naumovilt välja viivised 02.04.2015. a seisuga summas 20,32 (kakskümmend eurot ja 32 senti) Vassili Tubiši kasuks.
4.5.Mõista Vassili Tubiši kasuks Nikolai Naumovilt välja viivis alates 03.04.2015. a kuni põhinõude (s.o 13 951,44 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras ja Marina Šitojevalt viivis alates 03.04.2015. a kuni põhinõude (s.o 13 842 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras.
Menetluskulude jaotus Jätta maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste kantud menetluskulud 20 % ulatuses Vassili Tubiši kanda ja 80 % ulatuses solidaarselt Nikolai Naumovi ja Marina Šitojeva kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vassili Tubiš (hageja) esitas 05.07.2012 Viru Maakohtule Nikolai Naumovi (kostja I) ja Marina Šitojeva (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 82 097 eurot, 3283,86 euro suuruse viivise ajavahemiku 01.01.2012 kuni 30.06.2012 eest ja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.07.2012 kuni põhinõude täitmiseni.
Hagiavalduse kohaselt kirjutas kostja I 12.12.2010 alla võlatunnistusele, millega kohustus maksma hagejale 82 097 eurot hiljemalt 31.12.2011. Sama võlatunnistuse järgi kohustus kostja II täitma kostja I kohustuse käendajana. Kostja I ei täitnud kohustust kokkulepitud ajaks, seega on hagejal õigus nõuda nii põhivõla kui ka viivise tasumist kostjatelt solidaarselt.
2.Viru Maakohus tegi 23.08.2012 tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi. Kostjad esitasid 11.09.2012 kaja, milles palusid menetluse taastada. Viru Maakohus rahuldas 09.10.2012. a määrusega kaja ja taastas tsiviilasja menetluse.
3.Kostjate 15.12.2012. a vastuse järgi on hageja seisuga 09.08.2012 kinnitanud, et kostjad võlgnevad talle 29 300 eurot põhivõlana ja 27 698 eurot intressina. Kostja I ei vaidle vastu sellele, et ta peab hagejale tagastama põhivõla, mis seisuga 09.08.2012 oli 29 300 eurot. Kostja I võttis laenu isiklikeks vajadusteks tarbijana ja hageja andis kostjale I laenu majandus- ja kutsetegevuses, seega oli poolte vahel tarbijakrediidileping. Hageja andis laenu suuliste laenulepingute alusel intressiga 2% kuus. Hageja andis kostjale I laenu korduvalt juurde. Hageja üheks majandustegevuseks on raha laenamine tasu eest. Kostja I on hageja teenuseid kasutanud alates 2004. a. Ta on hagejalt võtnud laenu näiteks kahel korral 2004. a, kolmel korral 2005. a, kolmel korral 2006. a, neljal korral 2007. a ja vähemalt kahel korral 2008. a. Hageja teenuseid on korduvalt kasutanud ka teised isikud. Kuna hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingud olid suulised, siis on need tühised ja kostja I ei pea hagejale tühise intressikokkuleppe järgi intressi maksma. Kuna intressikokkulepe on tühine ja kuna kostja I on hagejale tasunud intressi 13 026 eurot, siis tuleb see arvestada põhivõla katteks. Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II ei ole hagejaga käenduslepingut sõlminud ja seega ei vastuta ta kostja I kohustuste eest. Kostja II avaldus käendusest tuleneva kohustuse võtmiseks ei olnud antud nõutavas kirjalikus vormis, seega on
käendusleping tühine. Ka ei ole kostjaga II lepitud kokku käendaja vastutuse maksimummääras.
4.Viru Maakohus rahuldas 20.05.2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlana 43 972 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks seisuga 20.05.2013 välja 6150,67 euro suuruse viivise ja alates 20.05.2013 viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 12.12.2010. a kokkulepe deklaratiivne võlatunnistus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et võlga ei ole või et see on tasutud. 82 097 euro suurune võlg, mida kostja I võlatunnistusega tunnistab, on põhikohustus. Selle kohustuse täitis kostja I vaid osaliselt ja tasutu tuleb lugeda põhikohustuse täitmiseks. Seisuga 20.05.2013 oli kostja I võlg hagejale 43 972 eurot ja viivis kokku 6150,67 eurot. Kostja II kinnitas võlatunnistusele alla kirjutades, et garanteerib kostja I kohustuse täitmist. Kostja II sai aru, et kui kostja I ei tagasta laenu, pöördub hageja nõudega tema poole. Kostja II andis võlatunnistuse eesmärgiga ühineda kostja I kohustusega VÕS § 178 lg 1 mõttes. VÕS § 178 lg 3 järgi kohaldatakse juhul, kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, käenduslepingu vorminõudeid. VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Võlatunnistust sisaldav kokkulepe on kirjalikus vormis, seega ei ole see tühine ja hagi tuleb ka kostja II vastu rahuldada.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti 5945,22 euro ulatuses rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Hageja esitas 03.01.2014. a menetlusdokumendis selgituse, mille järgi oli hageja nõue 03.01.2014. a seisuga 54 675 eurot. Samas menetlusdokumendis esitas hageja viivise arvestuse, milles nõudis viivist alates 10.08.2012.
6.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ja rahuldada hagi kostja I vastu osaliselt. 06.01.2014. a menetlusdokumendis täpsustasid kostjad oma apellatsioonkaebuse taotlust ja palusid mõista kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 13 951,44 eurot ja viivise 20.05.2013. a seisuga 804,15 eurot ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt (13 951,44 eurolt) alates 20.05.2013 kuni põhinõude täitmiseni.
RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 28.02.2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 43 972 eurot, viivise 20.05.2013 seisuga 6150,67 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 20.05.2013 võlgnevuselt 43 972 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kostja I vastu rahuldas ringkonnakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja võla 41 649,44 eurot, seisuga 31.12.2013 viivise 3117,16 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 01.01.2014 võlgnevuselt 41 649,44 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kirjutas kostja II 12.12.2010. a kokkuleppele alla füüsilise isikuna ning ei ole tõendatud, et ta oleks seda teinud oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus,
millega ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Kuna deklaratiivne võlatunnistus põhines suulistel laenulepingutel, siis ei ole täidetud VÕS § 144 lg-s 2 sätestatud kirjaliku vormi nõue. Ainult võlatunnistusele käendajana alla kirjutamine ei tähenda, et kostja II oleks sõlminud hagejaga käenduslepingu. Kuna käenduslepingu sõlmimine ei ole tõendatud, siis ei vastuta kostja II kostja I kohustuste eest ja hagi tuleb kostja II vastu jätta rahuldamata. Isegi kui kostja II allkirja võlatunnistusel saaks pidada käenduskohustuse võtmiseks, oleks käendusleping VÕS § 143 lg 2 järgi tühine, sest võlatunnistus ei sisalda kokkulepet kostja II vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Üksnes asjaolust, et täiendavas kokkuleppes on märgitud kostja I võlg hagejale, ei saa järeldada, et kostja II vastutab hageja ees samas ulatuses. Hageja ei tegutsenud laenu andes majandus- või kutsetegevuses. Kaheksa aasta jooksul kümnele inimesele raha laenamine ei tõenda, et hageja jaoks oli laenude andmine plaanipärane majandustegevus. Kuna hageja käis palgatööl ja laenude andmise ajavahemik oli kaheksa aastat, siis ei saanud laenudelt saadud intressi suurus olla nii märkimisväärne, et seda saaks lugeda hageja majandustegevuseks VÕS § 402 tähenduses. Seega ei ole kostja I ja hageja vahel sõlmitud suulised laenulepingud tühised ja kostja I peab lisaks põhivõlale maksma ka intressi. Kostja I on pärast võlatunnistuse andmist sellel märgitud võlgnevusest tasunud intressivõlga 13 026 eurot ja põhivõlga 27 421,56 eurot (sh hageja 03.01.2014. a menetlusdokumendis märgitud 1106,56 eurot), seega kokku 40 447,56 eurot. Võlg oli maakohtu otsuse tegemise ajal 41 649,44 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I võlgneks talle suurema summa. Asja materjalidest nähtuvalt olid pooled maakohtus seisukohal, et võlatunnistuses tunnustatud võlg sisaldas nii põhi- kui ka intressivõlga. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et võlatunnistuses tunnustatud võlg oli põhikohustus ja kõik kostja I tasutud summad tuleb lugeda põhikohustuse täitmiseks. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja I tasus intressi 13 026 eurot mitte võlakirja, vaid muul alusel, on tõendamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, samuti osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi kostja I vastu põhinõude ja viiviste osas 11 301 euro võrra väiksemana, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Hageja palus saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
9.Kostjad vaidlesid hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
10.Kostja I palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 41 649,44 eurot ning viivise. Kostja I palus saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja I ja hageja menetluskulud palus kostja I jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
11.Hageja vaidles kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
RIIGIKOHTU PÕHJENDUSED TSIVIILASJAS 3-2-1-66-14
12.Riigikohus tühistas Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2014. a otsuse tsiviilasjas nr 2-12-26043 osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi Nikolai Naumovi vastu ja mõistis temalt välja 27 698 euro suuruse põhivõla ning viivise, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis hagi Marina Šitojeva vastu rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse osas. Riigikohus saatis tsiviilasja eeltoodud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi Nikolai Naumovi vastu 13 951,44 euro ulatuses, jäeti
ringkonnakohtu otsus muutmata. Vassili Tubiši ja Nikolai Naumovi kassatsioonkaebused rahuldati osaliselt. Riigikohus käsitles esmalt hageja ja kostja I vahelist õigussuhet ning leidis, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hageja tegevust laenuandjana eelnimetatud kriteeriumide põhjal uuesti hinnata. Kui hageja vastab majandusvõi kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, saab tema ja kostja I vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded. Tarbijakrediidilepingu vorminõude kehtestab VÕS § 404 lg 1 ja selle kohaselt pidi tarbijakrediidilepingus enne 01.07.2011 tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping vorminõude järgimata jätmisel tühine. Samas näeb TsÜS § 84 lg 3 ette tühise tehingu kinnitamise võimaluse ja TsÜS § 84 lg 4 esimene lause sätestab, et tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Seega on tehingu kinnitamisega võimalik tehingu tühisust tingiv vormipuudus kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas poolte eesmärk oli anda võlatunnistusega varasematele suulistele laenulepingutele kirjalik vorm. Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. Riigikohus märkis, et VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Lisaks selgitas Riigikohus, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1 jj). Riigikohus kordas oma varasemat seisukohta, mille järgi on võlausaldajal alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p-i 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p-i 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul, kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p-i 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26). Ringkonnakohtul tuleb eelnevat arvestades asja uuel läbivaatamisel haginõue uuesti lahendada. Seejuures peab hageja selgitama, millistest osadest koosneb summa, mida ta võlatunnistuse alusel nõuab, sh kas ja millises ulatuses sisaldab nõue intressi.
Järgmiseks analüüsis Riigikohus hageja ja kostja II vahelist õigussuhet. Võlatunnistuse andmise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi oli tarbijakäendusleping selline käendusleping, milles käendajaks oli tarbija. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui on tuvastanud, et kostja II on tarbija. Kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peavad olema täidetud VÕS § 143 lg-s 2 ja § 144 lg-s 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Riigikohus nõustus, et üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada. Selleks, et tuvastada, kas kostja II on võtnud kirjalikult kohustuse käendada kostja I kohustust, tuleb eelkõige hinnata võlatunnistust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades esmalt hinnata, kas hageja ja kostjate allkirjastatud võlatunnistus väljendas hageja ja kostja II ühist tahet, et kostja II käendab hageja ees kostja I kohustust tagastada võlatunnistuses märgitud summa. Kui kirjalikus võlatunnistuses sisaldus selline kokkulepe, on käenduskohustuse kehtivuseks vajalik vorminõue täidetud. Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata ka vaidlusaluse võlatunnistuse vastavust tarbijakäenduse vorminõuetele. Samuti tuleb võlatunnistust hinnata kostja II käenduskohustuse seisukohast ja teha kindlaks, kas poolte ühine tahe oli suunatud sellise kohustuse loomisele. Seejuures tuleb kogutud tõendeid, sh võlatunnistust ja kostja II vande all antud seletusi hinnata kogumis. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED ASJA UUEL
LÄBIVAATAMISEL
13.Kostjad esitasid 10.12.2014. a täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt: 1) oli ja on krediitide väljastamine V. Tubiši majandustegevus. Nikolai Naumov on vastustaja teenust kasutanud alates 2004. a, st kümneid kordi võtnud laenu ja tagastanud laenu koos intressiga. V. Tubiš kinnitas vande all, et annab laene tuttavatele ja võõrastele soovituste alusel; 2) moodustas hageja arvestuste kohaselt võlgnevus seisuga 09.08.2012 29 300 eurot. Antud võlgnevusest tuleb maha arvata peale 09.08.2012. a tasutud summa 2322,56 eurot (s.o 1106,56 + 1216 eurot) ja tasutud intress summas 13 026 eurot. Seega on Nikolai Naumovi võlgnevus 13 951,44 eurot; 3) on deklaratiivne võlatunnistus sõlmitud V. Tubiši ja N. Naumovi vahel, millisega fikseeritakse V. Tubiši arvestuslik vahekokkuvõte. Võlatunnistusele antud allkiri M. Šitojeva poolt ei kajasta kuidagi käendamise tahet ega ka vastavat kokkulepet, sh milliseks kujuneb vastutuse maksimummäär. M. Šitojeva on eelnevalt olnud korduvalt käendajaks V. Tubiši ja N. Naumovi poolt teostatud analoogsete tehingute puhul. Igakordselt on ta koostanud vastavad kirjalikud kinnitused/tahteavaldused (hageja 03.12.2012 menetlusdokumendi lisad). Antud laenu osas ei ole M. Šitojeva vastavat kinnitust/tahteavaldust kirjalikult ega ka suuliselt andnud ning võlatunnistuselt tarbijast käendaja kohustuste tuletamine on vastuolus VÕS § 144 lõikega 2.
14.Hageja esitas 10.12.2014. a täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt:
1) on võlakirja aluseks kirjalikud dokumendid. Hageja esitas menetlusdokumendi lisadena varem esitamata võlakirjad ning 13.04.2009 ja 30.01.2011 kokkulepped, millistest nähtub krediidisuhete vormistatus kirjalikult. 09.08.2012. a seisuga on hageja põhinõudeks 26 977,40 eurot; 2) ei oma järgnevas menetluses tähtsust asjaolu, kas hageja oli ettevõtja või mitte. Hageja ei võta omaks, et ta on ettevõtja, kuid kui ringkonnakohus peab siiski kostja esitatud vastuväidet oluliseks, siis jätab hageja selle kohtu hinnata; 3) ei ole kostja II võlakirju ja võlatunnistusi üksnes allkirjastanud, vaid on koos allkirjaga märkinud, et teeb seda käendajana või märkinud, et „garanteerib“ tagasimaksed, st kostja II on allkirja andes avaldanud tahet olla käendaja (I köide, tl 155-156). Kõik maksed on hagejale teinud ainult kostja II, millest järeldub, et kostjal II oli tahe kostja I kohustusi täita; 4) ei ole poolte suhete lahendamine VÕS § 1028 jj alusel põhjendatud.
15.Tartu Ringkonnakohus jättis 09.03.2015. a määrusega rahuldamata Vassili Tubiši taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde järgmised uued tõendid - 26.08.2004. a, 02.11.2004. a, 03.01.2005. a, 06.09.2007. a, 28.05.2008. a, 06.09.2008. a võlakirjad ja 31.01.2011. a ja 13.04.2009. a kokkulepe ning taotluse tsiviilasja läbivaatamiseks kohtuistungil.
16.Hageja esitas 23.03.2015 vastuväite ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti uusi tõendeid vastu võtmast.
RINGKONNAKOHTU
SEISUKOHT
JA
PÕHJENDUSED
ASJA UUEL
LÄBIVAATAMISEL
17.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kostja I ja koatja II apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus teeb uue lahendi millega rahuldab osaliselt hagi ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja võlgnevuse 13 842 eurot ja N. Naumovilt täiendavalt 109,44 eurot võlgnevuse katteks: mõistab kostjatelt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunus viivise summas 5099,47 eurot ja N. Naumovilt täiendavalt viivised 20,32; mõistab N Naumovilt välja viivise alates 03.04.2015. a kuni põhinõude (s.o 13 951,44 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras ja M. Šitojevalt viivis alates 03.04.2015. a kuni põhinõude (s.o 13 842 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust.
18.TsMS § 693 sätestab Riigikohtu poolt ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise tagajärjed. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Käesolevas asjas tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osaliselt, jõustunud on otsus osas, millega hageja kasuks on kostjalt I välja mõistetud 13 951,44 eurot.
19.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha hageja vastuväite osas ringkonnakohtu tegevusele, teiseks käsitleb küsimust, kas hageja tegutses majandus-kutsetegevuses, kolmandaks, milline õigusnorm kuulub võlatunnistuse osas kohaldamisele ja neljandaks
lahendab hageja nõude kostja I vastu. Seejärel lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kostja II osas.
20.Ringkonnakohus jätab hageja vastuväite rahuldamata. Õige on hageja märkus, et ringkonnakohus on tõendite vastuvõtmisest keeldumisel viidanud üksnes määrusele, millega ringkonnakohus andis tähtaja taotluste esitamiseks kuni 22.11.2013. Märkimata on teistkordselt antud tähtaeg 06.01.2014. Ebaõiged on aga hageja järeldused, et ringkonnakohus tegi tõendite vastuvõtmisest keeldumise määruse kiirustades ja põhjendamatult, samuti selles, et tal oli tulenevalt Riigikohtu lahendist taas uute tõendite esitamise õigus. Hageja väide, et „senises menetluses on ekslikult arvatud (mitte tuvastatud), et hagi aluseks olev võlakiri põhineb suulistel laenulepingutel“ ei ole kooskõlas asja materjalide ega kohtulahendites tuvastatuga. Asja materjalidest nähtub, et kaks kohtuastet on tuvastanud, et deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olid suulised laenulepingud ning Riigikohus lähtus alama astme poolt õigesti tuvastatud asjaolust, et lepingud olid suulised. Maakohtu 20.05.2013 otsuse põhjendavas osas on kohus märkinud, et 12.12.2010 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus põhineb suulistel kokkulepetel (vastupidist ei ole hageja tõendanud) (III kd lk 18). Hageja esitas apellatsioonkaebuse, kuid ei vaidlustanud asjaolu, et võlatunnistuse aluseks olid suulised laenulepingud, hageja ei esitanud selle kohta tõendeid ka ringkonnakohtu poolt 2014 jaanuariks määratud tähtajaks. Ringkonnakohus esitas 28.02.2014 lahendi p-s 19 selge seisukoha „hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja seisukohale, et deklaratiivne võlatunnistus põhineb hageja ja kostja I vahelistel suulistel laenulepingutel. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse lahendamisel eelnimetatud maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest“ (III kd lk 84). Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsuse p. 13 kohaselt lähtus Riigikohus tuvastatud asjaolust, et võlatunnistuse aluseks olid suulised laenulepingud. Ringkonnakohus jääb seisukoha juurde, et hagejal oli maakohtus võimalus kostjate väitele, et lepingud olid suulised, esitada vastuväide ja tõendid, mis oleksid vastupidist tõendanud. Hiljemalt koos apellatsioonkaebusega oli hagejal mõjuval põhjusel võimalus neid veel esitada. Ringkonnakohus vaatab asja teist korda läbi vaid osaliselt, arvestades Riigikohtu juhiseid ning teeb TsMS § 693 lg 1 järgi uuesti üksnes need menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud. Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja kuni 10.12.2014 eelkõige kompromissi sõlmimise kaalumiseks ning märkis, et kui pooled kokkuleppele ei jõua, siis palus esitada seisukohad konkreetsete Riigikohtu lahendist tulenevate teemade kohta. Nimetatud määrusest ei tulenenud õigust uute tõendite esitamiseks ja kuna vastaspool uute tõendite vastuvõtmisega ei nõustunud, siis puudub alus vastuväite rahuldamiseks.
21.Kostja I märkis apellatsioonkaebuses, et hageja tegutses laenu andes oma majanduskutsetegevuses, kuna hageja üheks tulu saamise allikaks oli rahaliste vahendite laenamine tasu eest (intress). Kostja I väitel on ta hageja teeneid laenamisel kasutanud isiklikult üle kümne korra (III kd lk 29). Hageja ei ole menetluse käigus vaidlustanud, et ta andis kostjale I korduvalt laenu. Maakohtus ütles hageja, et ta on kostjale I andnud laenu 15 korral (I kd lk 129). Vaidluse all ei ole ka see, et lisaks kostjale I andis hageja laenu ka teistele isikutele, tegi seda vähemalt aastast 2004 pidevalt, igal kalendriaastal mitmele isikule ja mitmeid kordi ning sai laenamiselt intressitulu, kuid hageja arvates ei olnud tegemist sellise elatusallikaga, mida saaks lugeda majandustegevuseks, samuti märkis hageja, et majandustegevust ei saa tuletada
tõlgendamise teel, vaid õigusnorm peab konkreetselt näitama, millal on laenu andmine majandustegevus. Ringkonnakohus ei nõustu viimase väitega ning juhindub Riigikohtu poolt näitliku kataloogina esitatud kriteeriumitest, mida kohus saab hinnata otsustamaks selle üle, kas isik andis laenu majandus-kutsetegevuses. Hageja andis laenu pidevalt, seda kinnitavad nii hageja kontode väljavõtted (II kd), kui hageja enda selgitused nii maakohtus kui ringkonnakohtus. Hageja andis laenu tasu eest, tulu teenimise eesmärgil, seda tõendab ka käesolevas asjas esitatud nõue, kus intressi suuruseks on 27 698 eurot, samuti on seda menetluse kestel korduvalt möönnud hageja. Hageja poolt väljastatud laenude maht on märkimisväärselt suur – hageja enda arvestuse järgi laenas ta ainuüksi kostjale 2004-2008 üle 850 000 krooni ja arvestas sellelt intressi 683 820 krooni (III kd lk 139). Arvestades seda, et lisaks laenas hageja raha ka teistele isikutele, siis on alus tuvastada, et hageja tegevus kostjaga I raha andmisel on kvalifitseeritav majanduskutsetegevusena. Riigikohtu lahendi p 17 kohaselt, kui hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, saab tema ja kostja I vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded.
22.Ringkonnakohus leiab, et asjas on tuvastatud, et võlatunnistuse aluseks olevad lepingud olid suulises vormis ja nendele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid, seega on tegemist tühiste tehingutega VÕS § 404 lg 1 alusel. Samas ei ole vaidlust, et pooled sõlmisid kirjaliku võladokumendi, milles hageja kinnitas, et on laenu andnud ja kostja I kinnitas, et ta on laenu saanud ning võttis kohustuse see tagasi maksta. Käesolevas asjas on pooled eri meelt, millised õiguslikud tagajärjed pidi kaasa tooma 12.12.2010 koostatud võlakiri. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kostja I on pärast 12.12.2010 sõlmitud võladokumenti teinud mitmeid makseid ning lähtunud nende tegemisel eeldusest, et ta maksab tagasi põhivõlga ning on lugenud dokumendis toodud intressisumma tühiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostjal puudus mõistlik põhjendus ja huvi kinnitada varasemaid tühiseid tehinguid tagantjärele, kuna see oleks muutnud tema olukorra võrreldes tühise tehingu alusel saadu tagasitäitmise reeglitele ebasoodsamaks. Ringkonnakohtu arvates annab alust kokkulepet tõlgendada laenuna ka asjaolu, et kokkuleppes ei ole märgitud, kuidas on kujunenud intressisumma. Kokkuleppest ei tulene, milliste varasemate tarbijakrediidina käsitletavate laenude eest, mis suuruses ja mis perioodi eest on kokkuleppes intressi arvesse võetud. Samas ei vaidle pooled selle üle, et kokkuleppes märgitud laen summas 82 097 eurot koosnes kahest osast: 1) põhivõlg 54 399 eurot ja 2) intressivõlg 27 698 eurot. Ringkonnakohus tuvastab eeltoodut arvestades kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4, et pooled soovisid kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Lubatav on, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj). Kuna deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olnud lepingud olid tühised, siis puudub kostjal I kohustus tasuda võlakirja koosseisus olevat intressi summas 27 698 eurot.
Kostjal I oli seega kohustus tasuda võlakirjas märgitud summast 54 399 eurot 2011 aasta jooksul. Riigikohtu lahendist tuleneb, et jõustunud kohtuotsusega on kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud 13 951 eurot. Kostja I on menetluse käigus omaks võtnud, et sellise summa ta hagejale 2014 aasta seisuga põhinõue osas võlgneb. Ringkonnakohus loeb tõendatuks, et kostjad on võlatunnistuses toodud kohustuse täitmiseks teinud järgmised maksed: 2011. a tasuti põhivõlgnevuse katteks 11 kuu jooksul igakuiselt 707 eurot, kokku 7777 eurot. 2012. a kustutati võlgnevust järgnevalt: - 08.02.2012. a 707 eurot; - 07.03.2012. a 707 eurot; - 26.06.2012. a 2828 eurot; - 09.07.2012. a 707 eurot; - 18.07.2012. a 18 133 eurot; - 01.08.2012. a 6266 eurot; - 07.08.2012. a 1000 eurot; - 08.09.2012. a 1216 eurot; - 10.10.2012. a 1216 eurot. Kokku on kostjad tasunud 40 557 eurot, seega oleks arvestuslikult kostja I võlg hageja ees 13 842 eurot. Kuna Riigikohtu lahendiga on kostjalt I välja mõistetud 13 951,44 eurot, siis tuleb võla suuruse osas lähtuda jõustunud kohtulahendist.
23.Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses märkinud, et võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi ja intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1106-13, p 26). Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja esitas nõude viiviste väljamõistmiseks, siis on põhjendatud mõista kostjalt I välja viivis alates võlakirjas toodud põhinõude summas 54 399 eurot sissenõutavaks muutumisest alates 01.01.2012. a VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o 02.04.2015. a, arvestades maha nimetatud perioodil tasutud võlgnevuse summad. Viivis alates 01.01.2012-07.02.2012 (8%) 38 päeva eest on 46 622 eurolt (54 399-7777) 388,30 eurot. Viivis alates 08.02.2012-06.03.2012 (8%) 27 päeva eest on 45 915 eurolt (46 622-707) 271,72 eurot. Viivis alates 07.03.2012-25.06.2012 (8%) 111 päeva eest on 45 208 eurolt (45 915-707) 1099,85 eurot. Viivis alates 26.06.2012-08.07.2012 (8%) 13 päeva eest on 42 380 eurolt (45 208-2828) 120,75 eurot. Viivis alates 09.07.2012-17.07.2012 (8%) 9 päeva eest on 41 673 eurolt (42 380-707) 82,20 eurot. Viivis alates 18.07.2012-31.07.2012 (8%) 14 päeva eest on 23 540 eurolt (41 673-18 133) 72,23 eurot. Viivis alates 01.08.201206.08.2012 (8%) 6 päeva eest on 17 274 eurolt (23 540-6266) 22,72 eurot. Viivis alates 07.08.2012-07.09.2012 (8%) 32 päeva eest on 16 274 eurolt (17 274-1000) 114,14 eurot. Viivis alates 08.09.2012-09.10.2012 (8%) 32 päeva eest on 15 058 eurolt (16274-1216) 105,61 eurot. Viivis alates 10.10.2012-31.12.2012 (8%) 83 päeva eest on 13 842 eurolt (15 058-1216) 251,81 eurot.
Ringkonnakohus arvestab viivist alates 01.01.2013 jõustunud lahendiga kostjalt I välja mõistetud summast 13 951,44 eurot. Viivis alates 01.01.2013-14.04.2013 (7,75%) 104 päeva eest 13 951,44 eurolt on 308,08 eurot. Viivis alates 15.04.2013-30.06.2013 (8,75%) 77 päeva eest 13 951,44 eurolt on 257,53 eurot. Viivis alates 01.07.2013-31.12.2013 (8,5%) 184 päeva eest 13 951,44 eurolt on 597,81 eurot. Viivis alates 01.01.2014-30.06.2014 (8,25%) 181 päeva eest 13 951,44 eurolt on 570,77 eurot. Viivis alates 01.07.2014-31.12.2014 (8,15%) 184 päeva eest 13 951,44 eurolt on 573,19 eurot. Viivis alates 01.01.2015 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o 02.04.2015 (8,05%) 92 päeva eest 13 951,44 eurolt on 283,08 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis 02.04.2015. a seisuga 388,30 + 271,72 + 1099,85+ 120,75 + 82,20 + 72,23 + 22,72 + 114,14 + 105,61 + 251,81 + 308,08 + 257,53 + 597,81 + 570,77 + 573,19 + 283,08, s.o 5119,79 eurot, mis tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista. Alates 03.04.2015. a tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis tasumata põhivõlgnevuselt 13 951,44 eurot VÕS § 113 lg-s 1 lauses kaks sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni.
24.Kostja II väide, et ta ei ole käsitatav käendajana ning tema vastu tuleb hagi jätta rahuldamata ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus lähtub tuvastatud asjaolust, et kostja II on tarbija. Kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peavad olema täidetud VÕS § 143 lg-s 2 ja § 144 lg-s 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel arvesse esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolu uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus hindas õigesti kostja II vande all antud ütlusi ning tuvastas, et andes 12.12.2010 dokumendile allkirja, sai kostja II aru, et ta ühineb N. Naumovi kohustusega. Pooled vaidlevad selle üle, milline õigussuhe oli hageja ja kostja II vahel ja millised õiguslikud tagajärjed tulenevad kostja II allkirjast 12.12.2010 vormistatud võlatunnistusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga kostja II ja hageja vahelise õigussuhte osas. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et tõlgendades võlatunnistust kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4 ja saab järeldada, et mõistlik isik pidi võlatunnistusele alla kirjutades üheselt aru, et ta võtab koos kostjaga I kohustuse tagastada kostja I võlg hageja ees summas, mis on märgitud võlatunnistuses. Seda tõlgendust toetab võlatunnistuse grammatiline tõlgendamine. Võlatunnistuse pealkiri on „täiendav kokkulepe“, selles on märgitud, et kostja I on 01.01.2011 seisuga võlgu 82 097 eurot ning ta peab selle tagastama täies ulatuses 2011 aasta jooksul. Sellele kokkuleppele on krediidi andjana alla kirjutanud hageja ja krediidi saajatena kostja I ja kostja II (I kd lk 5). Ringkonnakohus loeb võlatunnistuses toodud nõustumuse varasemate tühiste käenduste kinnituseks TsÜS § 84 lg 3 kohaselt, seega saab pidada kõrvaldatuks vormi- ja sisu puudused ning kuna tegemist on tehinguga, mis hakkas kehtima 12.12.2010, siis märkides end krediidi saajaks, nõustus kostja II käendaja rolliga. Asjaolu, et kostja II peab end võlatunnistuse järgi
kohustatud pooleks kinnitab ka see, et pärast võlatunnistuse koostamist tegi hagejale maksed kostja II. Ringkonnakohus leiab, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I kuna võlatunnistuses ei ole teisti kokku lepitud. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjatel on hagejale tasumata põhivõlg summas 13 842 eurot, seega vastutab kostja II solidaarselt selle summa osas, osas, mille kostja I täiendavalt omaks võttis ja mille osas on jõustunud Riigikohtu lahend (so summas 109,44 eurot) kostja II ei vastuta. Samuti on põhisumma suurusest tulenevalt erinev ka sissenõutavaks muutunud viivis ning kostja II vastutab solidaarselt viivise eest summas 5099,47 eurot. Ringkonnakohus esitab selgitusena kostja II viivise arvestus alates 01.01.2013 – 02.04.2015: Viivis alates 01.01.2013-14.04.2013 (7,75%) 104 päeva eest 13 842 eurolt on 305,66 eurot. Viivis alates 15.04.2013-30.06.2013 (8,75%) 77 päeva eest 13 842 eurolt on 255,51 eurot. Viivis alates 01.07.2013-31.12.2013 (8,5%) 184 päeva eest on 593,12 eurot. Viivis alates 01.01.2014-30.06.2014 (8,25%) 181 päeva eest on 566,29 eurot. Viivis alates 01.07.201431.12.2014 (8,15%) 184 päeva eest on 568,70 eurot. Viivis alates 01.01.2015 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o 02.04.2015 (8,05%) 92 päeva eest on 280,86 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis 02.04.2015. a seisuga 388,30 + 271,72 + 1099,85+ 120,75 + 82,20 + 72,23 + 22,72 + 114,14 + 105,61 + 251,81 + 305,66 + 255,51 + 593,12 + 566,29 + 568,70 + 280,86, s.o 5099,47 eurot, mis tuleb kostjalt I solidaarselt kostjaga II hageja kasuks välja mõista.
25.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsusega välja mõistetud summade suurust ja arvestades Riigikohtu otsusega muutmata jäetud varasemat ringkonnakohtu otsust ning kostjate poolt menetluse kestel tasutud summasid tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest hageja kanda 20 % ja kostjate kanda solidaarselt 80 %. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.