Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
2-12-26043
Kohtuasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
V T hagi N N ja M Š vastu võla nõudes 91 948,58 eurot Hageja: V T (isikukood XXX, elukoht: XXX) Hageja lepinguline esindaja: advokaat Andres Vinkel (Advokaadibüroo Narlex, elektronposti aadress: [email protected]) Kostjad: N N (isikukood XXX, elukoht: XXX M Š (isikukood XXX, elukoht: XXX Kostjate lepinguline esindaja: advokaat Margus Kiir (JeweLex Advokaadibüroo OÜ, elektronposti aadress: [email protected]) Hagimenetlus 21.02.2013, avalikul kohtuistungil
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Tamara Šabarova
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule (aadress: Kalevi 1; 50050 Tartu; telefonid: 7500702 või 7500703; faks 7500701; e-post: [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Kohtule 05.07.2012 esitatud hagiavalduse kohaselt 12.12.2010 kohustus kostja 1 (N N) maksma hagejale 82 097 eurot hiljemalt 31.12.2011. Kostja 2 (M Š) kohustus samas täitma kostja 1 kohustuse käendajana. Hagi esitamise hetkel on tasumata 82 097 eurot ja viivis. Kostja 1 ei täitnud kohustust kokkulepitud ajaks, st kuni 31.12.2011, seega rikkus kokkulepet ja hagejal on õigus rakendada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kohustuse täitmist. Kokkulepe viivitusintressi kohta puudub. Seetõttu tuleb alates 01.01.2012 arvestada viivitusintressi VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras, mis on hagiavalduse esitamise hetkel 8% aastas. Kuulise viivitusintressi summa on 547,31 eurot (82 097 eurot x 8%)/12. Ajavahemiku 01.01.2012-30.06.2012 eest on arvestatud viivitusintress summas 3 283,86 eurot (547,31x6 kuud). Hageja nõudeks on: mõista välja N N ja M Š solidaarselt V T kasuks põhivõlgnevuse katteks 82 097 eurot; mõista välja N N ja M Š solidaarselt V T kasuks ajavahemiku 01.01.201230.06.2012 eest arvestatud viivis summas 3 283,86 eurot; mõista välja N N ja M Š solidaarselt V T kasuks viivis VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras põhivõlgnevuselt 82 097 eurot alates 01.07.2012 kuni põhinõude täitmiseni; menetluskulud jätta solidaarselt N N ja M Š kanda.
2(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Viru Maakohus oma 10.07.2012 määrusega võttis hagi menetlusse ja andis kostjatele tähtaja hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates. Viru Maakohtu 23.08.2012 tagaseljaotsusega rahuldati V T hagi N N ja M S vastu võlgnevuse nõudes ning mõisteti kostjatelt välja hageja kasuks võlgnevust solidaarselt. 11.09.2012 esitasid kostjad kaja, samuti hagi vastus. Viru Maakohtu 09.10.2012 määrusega rahuldati kostjate kaja ja taastati menetlus tsiviilasjas 212-26043.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 122 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 123 kohaselt tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagi on esitatud 05.07.2012. Vastavalt TsMS § 124 lg 1 esimesele lausele raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Kooskõlas TsMS § 133 lg 1 hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Tulenevalt TsMS §-st 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 133 lg 2 kohaselt käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Antud juhul moodustavad kõrvalnõuded kokku 9 851,58 EUR (viivis alates 01.01.201230.06.2012 summas 3 283,86 EUR pluss summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale, mis moodustab 6 567,72 EUR. Seega antud asja tsiviialasja hind moodustab kokku 3 502,36 EUR (82 097 EUR põhinõue pluss 9 851,58 EUR kõrvalnõuded).
Kohtule 11.09.2012 esitatud hagi vastuse kohaselt kostja M Š nõudeid ei tunnista kuna pole kunagi sõlminud hagejaga käenduslepingut. Seega paluvad kostjad jätta kostja M. Š osas hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Kostja N N tunnistab põhivõlgnevust summas 29 300 eurot. Kostja ei tunnista viivist kuna see on arvestatud intressile. 3(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Kostja N on nõus jätkama kompromissläbirääkimisi menetluse taastamisel võimaliku intressi ja maksete ajatamise osas. Kostjad soovivad täiendada vastava isiku poolt oma vastuse põhjendusi peale menetluse taastamist. 15.11.2012 esitatud vastuse kohaselt hageja võlanõue N N vastu põhineb 12.12.2010.a väljastatud võlatunnistusel. Nimetatud võlatunnistuses deklareeriti, et N N laenuvõlgnevus hageja ees kokku on 82 097 eurot. N N on hageja ees kustutanud võlgnevust järgnevalt – intressivõlgnevust (st summa 82 097 osa): 01.01.2011-09.01.2012 summas 7 777 EUR; 08.02.2012 summas 707 EUR; 07.03.2012 summas 707 EUR; 26.06.2012 summas 2 828 EUR; 07.08.2012 summas 300 EUR – kokku summas 13 026 EUR. Põhivõlgnevust – 18.07.2012 summas 9 133 EUR; 18.07.2012 summas 9 000 EUR; 01.08.2012 summas 6 266 EUR; 07.08.2012 summas 700 EUR, 08.09.2012 summas 1 216 EUR, 10.10.2012 summas 1 216 EUR – kokku summas 27 531 EUR. Seega lähtuvalt hageja seisukohtadest on tänase päeva seisuga üldvõlgnevus summas 41 540 EUR (arvestamata nõutavat viivist). Kostjad eeldavad, et eeltoodud maksete tegemise ja hageja poolt kättesaamise osas vaidlust ei teki. Järgnevalt analüüsitakse poolte (hageja ja N. N) võlasuhte olemust. VÕS § 400 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Poolte suulise lepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu ning igakuiseks intressiks määras hageja kuni 12.12.2010 2% laenatud summalt kalendrikuus. Krediidiandja andis laenu korduvalt juurde, seega laenusumma suurenes korduvalt ning korduvalt arvestas hageja ka intressi laenuks, millele arvestas omakorda intressi. Kostja esindaja seisukohalt vastab eeltoodud leping krediidilepingu tunnustele. VÕS § 402 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Nikolai Naumov on võtnud laenu isiklikeks vajadusteks füüsilise isikuna, seega on kostja näol üheselt tegemist tarbijaga (VÕS § 34). Kostja esindaja seisukohalt vastab eeltoodud kokkulepe tarbijakrediidilepingu tunnustele. Nimelt on hageja üheks tulu saamise allikaks ja majandustegevuseks rahaliste vahendite laenamine tasu eest (intress). Kostja on hageja antud teenust kasutanud alates 2004.a–st kümneid kordi võtnud laenu ja tagastanud laenu koos intressiga (vaidluse tekkimisel soovib kostja esitada väite kinnituseks tema valduses olevad võlatunnistused 2004-2009.a). Nii näiteks (nimekiri ei ole täielik ja on näitlik) võttis kostja laenu: 26.08.2004, 2.11.2004, 3.01.2005, 03.03.2005, 09.12.2005, 04.04.2006, 03.06.2006, 23.11.2006, 20.06.2007, 21.06.2007, 06.09.2007, 21.09.2007, 28.05.2008, 06.09.2008 jne – summad alates 100 000 EEK. Kostja pöördus hageja poole vahendite laenamiseks kuna hageja vastavast tegevusest sai ta teada teistelt isikutelt, kes seda hageja teenust korduvalt juba kasutasid. Kostjale teadaolevalt on hageja ka makseraskustesse sattunud isikute/klientide vastu korduvalt pöördunud haginõudega kohtusse.
4(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
VÕS § 408 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue (tarbija kirjalik avaldus) või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest. Antud juhul puudub nii tarbija nõuetele vastav kirjalik avaldus, kui ka lepingudokument/kirjalik leping. Seega on rikutud kõik tarbijakrediidilepingu kehtivuse eeldustingimused. Kostja seisukohalt on eeltoodud tarbijakrediidileping tühine ning tühine on ka intressikokkulepe. Kostja ei vaidle, et ta peab hagejale tagastama laenu põhiosa tagasitäitmise nõudena. Seisuga 09.08.2012 moodustas laenu põhiosa võlgnevusest 29300 EUR ja intressivõlgnevus 27698 EUR (lisatud hageja kinnitus 09.08.2012). Arvestades asjaolu, et intressikokkulepe on tühine ning intressi on tasutud summas 13 026 EUR on kostja võlgnevus hagejale tänase päeva seisuga 27
Tulenevalt eeltoodust on alusetu ka hageja viivisenõue. Käesolevaga kostja N. N teeb hagejale ettepaneku lõpetada menetlus kompromissi sõlmimisega, millise alusel kostja tasub hagejale summa 14 505 EUR 14 kuu jooksul võrdsete osadena. Kostja M Š on esitanud seisukoha, et ei tunnista nõuet kuna pole kunagi sõlminud hagejaga käenduslepingut ja palus jätta kostja M. Š osas hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Tulenevalt VÕS § 143 lg 1 ja lg 2 tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 144 lg 2 järgi tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Käesoleval juhul ei ole täidetud ükski eeltoodud käenduslepingu kehtivuse eeldus ning puudub käendusleping üleüldse seega nõue kostja vastu on täielikult alusetu.
Kohtule 03.12.2012 esitatud hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta hageja nõustub kostjaga 1 selles, et osa hagetavast summast tänaseks tasutud, kuid kostja enda matemaatika järgi on 27 831 eurot pärast hagi esitamist ning kostjate võlg on 42 247 eurot. Samuti ei vaidle hageja vastu kostja väitele, et võlakirjas märgitud summa moodustub kahest osast: põhivõlg – 54 399 eurot ja intress – 27 698 eurot (kokku 82 097 eurot). Samuti nõustub hageja kostjaga, et viivist ei saa nõuda intressilt, mistõttu täpsustab hageja käesolevaga haginõuet selliselt, et kostjalt mõistetaks välja viivis tasumata põhivõlalt. Konkreetsed numbrid esitab hageja täiendavalt. Hageja ei ole tegelenud ega tegele raha-laenamise ettevõtlusega. Kostjatele sai raha laenatud, kuna nad on (olid) tuntud Narva ettevõtjad ja vajasid raha oma äriprojektide jaoks ja hilisemalt selleks, et neid projekte päästa, muidu ei saavat ka varasemalt laenatud raha tagasi maksta. Kostja on taotlenud vastuväite, et hageja on laenu andnud majandus- ja kutsetegevuses, tõendamiseks erinevate tõendite väljanõudmist, sh panga väljavõtted. Kuivõrd pole selge, kas kostja jääb oma seisukoha juurde peale dokumentidega tutvumist, siis piirdub hageja siinkohal väitega, et needsamad esitatavad tõendid tõendavad vastupidist - hageja ei ole andnud kostjale laenu majandus- ja kutsetegevuses. 5(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Hagejale on teada, et laenuks saadud raha kasutas kostja 1 oma ettevõtluses. Kostja 1 on mitmete äriühingute osanik, juhatuse liige ja usaldusisik. Kostja ise on hagejale alati selgitanud, et raha on tal vaja erinevates äriprojektides. Hageja käis perioodil 2004 kuni 2010 palgatööl, millest oli ka tema põhisissetulek. Üksikutele tuttavatele laenas hageja raha välja samamoodi, nagu teevad paljud, kellel on mingit vaba raha. Paraku on hageja raha väljalaenamisest teeninud vaid kahju. Kostja 2 väidab, et (a) ta pole kunagi sõlminud hagejaga käenduslepingut ja (b) ta on tarbija. Kostjate vastuväide ei vasta tõele. Kõigepealt märgib hageja, et VÕS § 143 lg 1 jõustus kostjate viidatud redakstioonis alles 05.04.2011, so kuid ja aastaid pärast seda, kui kostja 2 oli dokumente allkirjastanud käendajana. Kostja 2 poolt käendajana lepingutele allakirjutamise ajal oli tarbijakäenudleping see, mille allkirjastas tarbija ja tarbija VÕS § 34 järgi on isik, kes ei tee tehingut oma majandus- või kutsetegevuses. Kuna kostja 2 on seotud läbi aastate paljude firmadega ja hagejale teadaolevalt kostja 2 abikaasale- kostjale 1 antavad laenud läksid ettevõtlusesse, siis ei ole kostja 2 käendus tarbijakäendus. Kostja 2 on olnud kostja 1 kohustuste käendaja alates esimesest laenust 2004 aastal, mille tagastamistähtaega on koos järgnevate laenude ja käendustega korduvalt pikendatud koos võlatunnistustega, sh 26.08.2004, 02.11.2004, 03.01.2005, 23.11.2006, 06.01.2010 ja 12.12.2010. Eelviidatud dokumendid esitab hageja sellistena tõendamaks kostja 2 korduvat tegutsemist käendajana ja see nähtub dokumentide olemasolust ning venekeelsetest terminitest «гарантировать», «поручитель», «поручаться» - tõlkes vastavalt garanteerima, käendaja, käendama. Ilma kostja 2 käenduseta poleks hageja andnud laenusid ega pikendanud ka tagastustähtaegu. Kõik kohtule esitatud dokumendid on kostja 2 allkirjastanud käendajana. Kohtule 11.02.2013 esitatud seisukoha kohaselt kostja 1 vastuväide hagile seisneb selles, et kostja sai hagejalt laenu tarbijana ja kasutas laenu isiklikeks vajadusteks (esitatud 15.12.2012). Samas menetlusdokumendis nimetab kostja kuupäevad, millal ta laenu sai - perioodil alates 26.08.2004 kuni 06.09.2008. Hageja nõustub, et hagi aluseks olevas võlakirjas kajastatud summa põhineb kostja viidatud päevadel saadud laenudel. Laenude saamise ajal määratleti VÕS § 34 alusel tarbijat isikuna, kes teeb tehingu, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Jäädes varemesitatud seisukoha juurde, et hageja laenud kostjale ei ole tarbijakrediidid VÕS § 402 tähenduses, leiab hageja lisaks, et kostja esitatud pangaväljavõtetest nähtub üheselt, et kostja 1 on süstemaatiliselt rahastanud isiklikest rahalistest vahenditest endaga seotud äriühingute tegevust. Kostja 1 vastuväide, et ta kasutas raha ainult isiklikeks vajadusteks, on ümber lükatav pangaväljavõtetest nähtuva teabega seetõttu, et ei oma õiguslikku tähtsust, kas kostja 1 kasutas äriühingute tegevuse toetamiseks seda sularaha, mida ta sai hagejalt või samal perioodil pangas olnud isiklikku ülekanderaha. Raha on oma olemuselt isiku õigus, sõltumata sellest, kas ta on rahakotis või pangaarvel. Kui isik saab laenuks sularaha, kuid kasutab oma tegevuses samal ajal pangaarvel olevat raha, siis kasutab ta oma õigusi, mis tulenevad (mistahes vormis) raha olemasolust. Hageja poolt laenatud raha suurendab vaid kostja õigusi, mistõttu sularahas suurendatud raha (õiguste) arvelt saab kostja kasutada pangas olevast rahast tulenevaid õigusi (neid vähendada). 6(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Et kostja 1 on kasutanud ajal, mil ta sai hagejalt laenuks sularaha, pangas olevaid vahendeid äriühingute kohustuste täitmiseks nähtub juba ainuüksi Swedbanga väljavõtetest perioodil 01.01.2004 kuni 31.12.2005 ja 01.01.2006 kuni 31.12.2007. Kuupäevad, mil kostja 1 on kasutanud isiklikku raha Narva Saun AS, Univers ja Ko AS, Optimaks OÜ ja Veta-A Kaubamaja AS kohustuste täitmiseks on viidatud väljavõtetest nähtuvalt järgmised: 04.01.05, 15.06.05, 25.07.05, 22.09.05, 10.10.05, 14.11.05, 15.11.05, 18.11.05, 21.11.05, 21.11.05, 01.12.05, 20.12.05, 20.02.06, 9 korda aprillis 2006 ning veel vähemalt 51-l korral enne 31.12.2007. Hageja arvates on esitatud teabe ja eeltoodud analüüsi põhjal üheselt tuvastatav, et kostja 1 vastuväide selle koha, et hagejalt saadud raha kasutati ainult isiklikeks vajadusteks, ei ole tõene. Isegi juhul, kui hageja olekski hüpoteetiliselt laenusid andnud oma majandustegevuses, ei olnud kostja 1 ja teda käendanud kostja 2 tarbijad laenude saamise ajal kehtinud seaduse tähenduses, mistõttu ei ole poolte suhe tarbijakrediidileping. Hageja eitab mistahes tegevust laenuandjana VÕS § 402 tähenduses, nagu seda väidab kostja 1. Oma vastuväite tõendamiseks on kostja esitanud väljavõtted hageja pangaväljavõtetest ja nende analüüsi. Kuigi kostja ei oie esitanud ei faktilist ega õiguslikku argumentatsiooni, kuidas peaks tema analüüsist tulenema hageja majandus või kutsetegevus, peab hageja vajalikuks selgitada järgmist (kuna vastavad asjaolud on tõepoolest teada vaid talle). Kostja 1 poolt esiletoodud pangaülekanded kajastavad hageja rahalist suhtlust väga piiratud hulga sõpruskonnaga. Kostja analüüsis toodud laekumised on enamuses ühtedelt ja samadelt isikutelt. See on tuvastatav pangaväljavõtete ja kostja analüüsi võrdluse põhjal. Raha andis hageja välja kohati täiesti tasuta, mida tõendab mh asjaolu, et ka kostja ise on saanud hagejalt laenu intressita näiteks 08.04.2010. Probleemid laenatud raha tagasisaamisel aga tekkisid tõepoolest paari isikuga, keda hageja oma sõprade palvel aitas - sh kostjaga. Kuna eelkirjeldatud laenude väljastamine toimus eelkõige majanduskasvu aegadel ning on lõppenud juba pikemat aega tagasi, samuti põhjusel, et hagejal puudus vajadus/kohustus säilitada mistahes dokumente, ei ole hagejal esitada dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et raha väljalaenamine ei ole kunagi olnud seotud tulu teenimisega. Tulu puudumine on siiski tuvastatav Maksu- ja Tolliameti tõendi alusel, millised hageja esitas kohtule 10.12.2012. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja oleks oma tolleaegseid võimalusi vähimalgi määral turustanud või muul viisil aktiivselt või passiivselt pakkunud. Hageja ei ole seda ka teinud. Eelnevat arvestades soovib hageja anda vande all ütlusi selle kohta, et tema tegevus raha laenamisel piirdus kinnise isikute ringiga ning selle tegevuse eesmärk ei ole olnud ei teenuse pakkumine ega tulu teenimine. Hageja kinnitab, et ta ei ole oma raha kasutamisel tegelenud ettevõtlusega. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Pelgalt hageja arvele tehtud maksete hulgast ei saa teha järeldusi ettevõtluse kohta. Hageja tegevuses puudub mistahes püsivus ja/või kasumi teenimisele suunatus. Isegi kui hüpoteetiliselt oletada, et kostja 1 laenas raha tarbijana, ei saanud ta raha hageja majandus- ega kutsetegevuse raames, mistõttu ei ole poolte suhe tarbijakrediidileping. Iga inimene, kellel on vaba raha, võib seda välja laenata. Sellest, et ta teeb seda 3 vöi 10 korda, ei muutu ta veel ettevõtjaks, kellel on majandustegevus. 7(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Kohtule 19.02.2013 esitatud seisukoha kohaselt kostja on oma 15.12.2012 vastuses esitanud vastuväite, et pooltevaheline kokkulepe VÖS § 408 lg 1 alusel on tühine, kuna olles väidetavalt tarbijakrediit, ei vasta ta VÕS § 404 lg 1 vorminõuetele. VÕS § 404 lg 1 vorminõuded on ka laenude saamise ajal olnud järgmised a) tarbija avaldus kohustuse võtmiseks peab olema kas kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja b) tarbijale tuleb anda lepingudokument. Isegi kui hageja väljastatud laenud kostjale olekski tarbijakrediidid (mida nad ei ole), siis oleks nad ikkagi kehtivad, sest a) kostjale väljastati summad kostja enda avalduse/võlakirja alusel b) kostjal on olemas kõik omaenda kirjutatud avaldused/võlakirjad, mille alusel on tuvastatavad laenu tingimused. Muude VÕS § 404 sätestatud andmete puudumine ei põhjusta antud juhul laenulepingute tühisust VÕS § 408 lg 2 ja 3 alusel, kuna puudub vaidlus selle üle, et kostja on kõik laenud kätte saanud.
Kohtuistungil jäid pooled nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Hageja täpsustas, et peale hagi esitamist tasusid kostjad võlgnevusest 27 422 EUR, hageja lõplikuks nõudeks on 54 675 EUR (II köide, tl 174). Võlakirjas on märgitud konkreetne summa, kostjatel on kohustus tagastama seda summat. Kohus kuulas hagejat V. T ja kostjat M. Š üle vande all.
Kohus arutas asja sisuliselt ja lahkus nõupidamistuppa kohtulahendi tegemiseks, teatades, et kohtulahend tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu 12.03.2013 kell 16.00. Hiljem kohtulahendi avalikult teatavaks tegemine lükati edasi ja see pidi toimuma 25.03.2013 kell
Tsiviilasi nr 2-12-26043
tarbijakrediidileping ja käendusleping, mis on tühine on ekslik. Kostjad on korduvalt väitnud, et poolte suulise lepingu kohaselt andis hageja kostjale N.N laenu ning igakuiseks intressiks määras hageja kuni 12.12.2010 2% laenatud summalt kalendrikuus. Krediidiandja andis laenu korduvalt juurde seega laenusumma suurenes korduvalt ning korduvalt arvestas hageja ka intressi laenuks, millele arvestas omakorda intressi. Kostja esindaja seisukohalt vastab eeltoodud suuline leping krediidilepingu tunnustele. Seega kostjad on järjepidevalt väitnud, et laenu võttis N.Naumov suuliste lepingute alusel ja võimalik käendus oli samuti suuline (ilma maksimummäärata). Kostjate esindaja rõhutas ka kohtuvaidlustes - „asja materjalidest me ei leidnud ühtegi avaldust ega lepingut ja seega täitmata on VÕS §404 lg 1 ja lg 2, mis toob kaasa lepingu tühisuse ja võimaliku intressi kokkuleppe tühisuse samuti, kuna ei ole võimalik tuvastada, millal see laen üldse tekkis, hageja ei pidanud vajalikuks selliseid asju tõendada“. Seega 12.12.2010 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus põhineb tühistel suulistel kokkulepetel (vastupidist ei ole hageja tõendanud – nt laenulepingute kirjalikku vormi, seega leidis kinnitust kokkulepete 12.12.2010 dokumendile eelnevate kokkulepete suuline vorm ja mittenõuetekohasus) ja tühise lepingu/lepingute alusel tasutud intressimaksed kuuluvad arvestamisele põhivõla katteks (vt vastus hagiavaldusele) ning seega ka intress ei kuulu täies ulatuses arvestamisele. Lisaks on kostjad arvamusel, et menetlus on kostjate suhtes taastatud õigesti ja põhjendatult ning hageja väide tagaseljaotsuse kehtivuse osas on alusetu.
Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Kohtule esitatud „Täiendav kokkulepe“ nime ja 12.12.2010 kuupäeva kantava dokumendi sõnastuse kohaselt (I köide tl-d 5, 149) täiendav kokkulepe on koostatud selles, et N N võlg kreeditori T V ees seisuga 1. jaanuaril 2011.a moodustab: 128400 eek või 82097 eurot, (kaheksakümmend kaks tuhat, üheksakümmend seitse eurot). Antud võlasumma peab olema tagastatud krediteerijale 2011.aasta jooksul. Nimetatud kokkulepe kehtib laenu täieliku kustutamiseni. Täiendavale kokkuleppele on allakirjutanud V. T kui kreeditor, N. N kui krediidisaaja ja M. Š kui krediidikäendaja. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 12.12.2010 täiendaval kokkuleppel on nende allkirjad. Hageja arvab, et poolte vahel 12.12.2010 allkirjastatud dokument on võlatunnistus. Kostjate arvates hageja andis kostjale N.N laenu ning igakuiseks intressiks määras hageja kuni 12.12.2010 2% laenatud summalt kalendrikuus poolte suulise lepingu alusel. Kostja esindaja seisukohalt vastab eeltoodud suuline leping krediidilepingu tunnustele. Seega kostjad on järjepidevalt väitnud, et laenu võttis N. N suuliste lepingute alusel ja võimalik käendus oli samuti suuline (ilma maksimummäärata). Kostjate esindaja rõhutas ka kohtuvaidlustes - „asja materjalidest me ei leidnud ühtegi avaldust ega lepingut ja seega täitmata on VÕS § 404 lg 1 ja lg 2, mis toob kaasa lepingu tühisuse ja võimaliku intressi kokkuleppe tühisuse samuti, kuna ei ole võimalik tuvastada, millal see laen üldse tekkis, hageja ei pidanud vajalikuks selliseid asju tõendada“. Seega 12.12.2010 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus põhineb tühistel suulistel kokkulepetel (vastupidist ei ole hageja tõendanud – nt laenulepingute kirjalikku vormi, seega leidis kinnitust kokkulepete 12.12.2010 dokumendile eelnevate kokkulepete suuline vorm ja mittenõuetekohasus) ja tühise lepingu/lepingute alusel tasutud intressimaksed kuuluvad 9(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
arvestamisele põhivõla katteks (vt vastus hagiavaldusele) ning seega ka intress ei kuulu täies ulatuses arvestamisele. Esmalt analüüsib kohus millised õigussuhted tekkisid poolte vahel. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Sama paragrahvi sätestab, et kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2012 otsuse asjas nr 3-2-1-149-11 p-des 20-22 väljendatud seisukoha kohaselt võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). See tähendab, et kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis, nagu õigesti märkis ka ringkonnakohus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. Kohus leiab, et lähtudes 12.12.2010 täiendava kokkuleppe sõnastusest (sisust) ja ulatusest, mille kohaselt täiendav kokkulepe on koostatud selles, et N N võlg kreeditori T V ees seisuga 1. jaanuaril 2011.a moodustab: 128400 eek või 82097 eurot, (kaheksakümmend kaks tuhat, üheksakümmend seitse eurot), 12.12.2010 täiendav kokkuleppe on deklaratiivne võlatunnistus. Seda tunnistasid ka kostjad kohtule 13.05.2013 esitatud arvamuses. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel võlausaldajal (hagejal V. T) ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse, mida ta tegigi. 12.12.2010 täiendavas kokkuleppes N. N üksnes kinnitas olemasolevat võlga, mitte loonud iseseisva kohustuse. Kohtule ei ole esitatud tõendid selle kohta, et kostjal N. N ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või see on lõppenud. Kostja väidab, et krediidiandja (hageja V. T) andis laenu korduvalt juurde, seega laenusumma suurenes korduvalt ning korduvalt arvestas hageja ka intressi laenuks, millele arvestas omakorda intressi. 10(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Kohus leiab, et see kostja väide ei oma tähtsust deklaratiivse võlatunnistuse korral, kuna ta tunnistas 12.12.2010 täiendavas kokkuleppes, et N. N võlg V. T ees seisuga 01.01.2011 moodustab 82 097 eurot, seega tunnistas kohustuse olemasolu summas 82 097 eurot. Kohus leiab, et N. N poolt tunnustatud võlg summas 82 097 eurot, on põhikohustus. Selle kohustuse täitis kostja vaid osaliselt ja tasutud summad tuleb lugeda põhikohustuse täitmiseks. Hageja küll esialgselt väitis, et 12.12.2010 võlatunnistuses märgitud summa koosneb põhivõlast ja intressist ja lubas esitada arvestust, kuid 21.02.2013 kohtuistungil asus ta seisukohale, et v õlakirjas on märgitud konkreetne summa, kostjatel on kohustus tagastama seda summat. Lõplik nõudesumma moodustab 54 675 EUR. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (alates 15.04.2013), enne seda protsent aastas moodustas 7%. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Võlasumma 82 097 eurot pidi olema tagastatud krediteerijale (hagejale V. T) 2011.aasta jooksul, seega hiljemalt 31.12.2011 kell 24.00. Alates 01.01.2012 muutus kohustus sissenõutavaks ja hagejal tekkis õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata summalt. Ametlike teadeannete kohaselt Eesti Pank teatab võlaõigusseaduse § 94 lg 2 alusel, et võlaõigusseaduse §
lõikes
nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli: enne 1. jaanuari 2012 - 1,00%, millele lisandub 7% aastas enne 1. juuli 2012 - 1,00%, millele lisandub 7% aastas enne 1. jaanuari 2013 - 0,75%. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 2011.a jooksul tasusid kostjad hagejale kokku 7 777 eurot nii pangaülekandega kui ka sularahas (I köide, tl 106, 122). Seega tähtaegselt tasumata summa moodustas 74 320 eurot. Alates 01.01.2012 sai hageja nõuda viivisena 8% (1%+7%). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 08.02.2012 tasusid kostjad võla katteks 707 eurot (I köide, tl 56), seega seisuga 08.02.2012 olid kostjad viivituses 74 320 eurot tasumisega 38 päeva, seega viivis seisuga 08.02.2012 moodustas 616, 86 eurot (38 päeva x 8 / 365 päeva x 74 320 eurot / 100). Võla suurus alates 08.02.2012 moodustas 73 613 eurot. 07.03.2012 tasusid kostjad 707 eurot, seega seisuga 07.03.2012 olid kostjad viivituses 73 613 eurot tasumisega 28 päeva, seega viivis seisuga 07.03.2012 moodustas 449,04 eurot (28 päeva x 8 / 365 päeva x 73 613 eurot / 100). Võla suurus alates 07.03.2012 moodustas 72 906 eurot. 26.06.2012 tasusid kostjad 2 828 eurot, seega seisuga 26.06.2012 olid kostjad viivituses 72 906 eurot tasumisega 111 päeva, seega viivis seisuga 26.06.2012 moodustas 1 772 eurot (111 päeva x 8 / 365 päeva x 72 906 eurot / 100). Võla suurus alates 26.06.2012 moodustas 70 078 eurot. 09.07.2012 tasusid kostjad 707 eurot, seega seisuga 09.07.2012 olid kostjad viivituses 70 078 eurot tasumisega 13 päeva, seega viivis seisuga 09.07.2012 moodustas 199,67 eurot (13 päeva x 8 / 365 päeva x 70 078 eurot / 100). Võla suurus alates 09.07.2012 moodustas 69 371 eurot. 18.07.2012 tasusid kostjad kokku 18 133 eurot, seega seisuga 18.07.2012 olid kostjad viivituses 69 371 eurot tasumisega 9 päeva, seega viivis seisuga 18.07.2012 moodustas 138,74 eurot (9 11(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
päeva x 8 / 365 päeva x 69 371 eurot / 100). Võla suurus alates 18.07.2012 moodustas 51 238 eurot. 01.08.2012 tasusid kostjad 6 266 eurot, seega seisuga 01.08.2012 olid kostjad viivituses 51 238 eurot tasumisega 14 päeva, seega viivis seisuga 01.08.2012 moodustas 158,84 eurot (14 päeva x 8 / 365 päeva x 51 238 eurot / 100). Võla suurus alates 01.08.2012 moodustas 44 972 eurot. 07.08.2012 tasusid kostjad 1 000 eurot, seega seisuga 07.08.2012 olid kostjad viivituses 44 972 eurot tasumisega 6 päeva, seega viivis seisuga 07.08.2012 moodustas 58,46 eurot (6 päeva x 8 / 365 päeva x 44 972 eurot / 100). Võla suurus alates 07.08.2012 moodustas 43 972 eurot. Ülaltoodust lähtudes kostjate võlg seisuga 07.08.2012 moodustas 43 972 eurot, viivis sama aja seisuga moodustas kokku 3 393,61 eurot. Kokku võlgnevus ja viivis moodustasid 07.08.2012 seisuga 47 365,61 eurot. Kohtul olemas olevate andmete kohaselt kostjad ei täitnud oma kohustused nõuetekohaselt tänase päevani, seega nende võlgnevus moodustab 43 972 eurot. 01.01.2013 seisuga (EPK intressimäära muutumiseni) viivitatud päevi on 147. Seega viivis seisuga 01.01.2013 moodustas 1 415,90 eurot (147 päeva x 8 / 365 päeva x 43 972 eurot / 100). 15.04.2013 seisuga (VÕS § 113 lg 1 muutmiseni) viivitatud päevi on 104. Seega viivis seisuga 15.04.2013 moodustas 971,80 eurot (104 päeva x 7,75 / 365 päeva x 43 972 eurot / 100). Alates 15.04.2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni, 20.05.2013, viivitatud päevi on 35. Seega viivis seisuga 20.05.2013 moodustab 369,36 eurot (35 päeva x 8,75 / 365 päeva x 43 972 eurot / 100). Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga, s.o 20.05.2013, kostjate võlg hageja ees moodustab 43 972 eurot ja viivis kokku 6 150,67 eurot. Vande all 21.02.2013 kohtuistungil ülekuulatud kostja M. Š (II köide, tl 171) kinnitas, et allkirjastades 12.12.2010 täiendavale kokkuleppele ta saanud aru, et garanteerib ja andis lubaduse kellegi võetud kohustuste täitmisest. M. Š garantii oli N. N laenu andmise tingimuseks. M. Š kinnitas, et sai aru, et dokumendile allkirjastamisega ta kinnitab saanud laenu ja garanteerib laenu tagastamist. Samuti ta sai aru, et kui N. N ei tagasta laenu, pöördub V. T nõudega M. Š vastu. Kohus leiab, et lähtudes 12.12.2010 kokkulepe sisust ja ulatusest, samuti kostja M. Š vande all antud ütlustest, mis on tõend TsMS mõttes, kostja M. Š andis võlatunnistuse eesmärgiga ühineda N. N kohustusega, tegemist ei ole võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Vastavalt VÕS § 178 lg 1 kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohustusega ühinemise võib kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga. Antud juhul 12.12.2010 kokkuleppele on andnud oma allkirjad nii võlausaldaja (hageja V. T) kui ka võlgnik – kostja N. N. VÕS § 178 lg-st 3 tuleneb, et kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 144 sätestatud vorminõudeid. VÕS § 144 lg 2 kohaselt tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. 12.12.2010 kokkuleppe on kirjalikus vormis. 12(13)
Tsiviilasi nr 2-12-26043
Vastavalt VÕS § 178 lg 4 kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Kohus ei nõustu kostja väitega, et 12.12.2010 kokkulepe on M. Š suhtes tühine. Kokkuleppele, mis oli koostatud kirjalikus vormis, allkirjastamises sai M. Š aru, et ta garanteerib N. N võla tagastamist. Kohus leiab, et kostjad peavad vastutama hageja ees solidaarselt. Hageja nõudis kostjatelt mõista välja 82 097 eurot, vaatamata sellele, et 01.01.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud nõue summas 74 320 eurot. Seega leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele vaid osaliselt. Seoses sellega, et kohus tuvastas, et 12.12.2010 koostatud dokument on deklaratiivne võlakohustus ja M. Š ühinenud kohustusega, jätab kohus analüüsimata muud poolte esitatud dokumendid.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg-te 1-2 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (lg 1). Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud (lg 2). Vastavalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi nõuet osaliselt, umbes 91% ulatuses. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Hageja palub kohtul jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus leiab õiglaseks jätta hageja menetluskuludest 9% tema enda kanda ja 91% kostja kanda. Samuti 91% kostjate kuludest jätta nende endi kanda ja 9% hageja kanda. Kohus selgitab menetlusosalistele, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 02.04.2015.a. 13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.