Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Vassili Tubiši (Tubiš) hagi Nikolai Naumovi (Naumov) ja Marina Šitojeva vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-26043
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vassili Tubiši kassatsioonkaebus Nikolai Naumovi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Vassili Tubiši kassatsioonkaebuse hind 11 301 eurot Nikolai Naumovi kassatsioonkaebuse hind 300 eurot 11 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Vassili Tubiš, esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel Kostja Nikolai Naumov, esindaja vandeadvokaat Hillar Villers Kostja Marina Šitojeva, esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
Asja läbivaatamise kuupäev
1. september 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-26043 osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi Nikolai Naumovi vastu ja mõistis temalt välja 27 698 (kahekümne seitsme tuhande kuuesaja üheksakümne kaheksa) euro suuruse põhivõla ning viivise, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis hagi Marina Šitojeva vastu rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata tsiviilasi eeltoodud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi Nikolai Naumovi vastu 13 951 (kolmeteistkümne tuhande üheksasaja viiekümne ühe) euro 44 sendi ulatuses, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Nii Vassili Tubiši kassatsioonkaebus kui ka Nikolai Naumovi kassatsioonkaebus rahuldada
osaliselt.
3.Tagastada Vassili Tubiši kassatsioonkaebuselt 25. märtsil 2014 tasutud kautsjon 113 (ükssada kolmteist) eurot 1 sent Vassili Tubiši kontole nr EE242200001102806729.
4.Tagastada Nikolai Naumovi kassatsioonkaebuselt 27. märtsil 2014 tasutud kautsjon 300 (kolmsada) eurot 11 senti Marina Šitojeva kontole nr EE492200221023648545.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vassili Tubiš (hageja) esitas 5. juulil 2012 Viru Maakohtule Nikolai Naumovi (kostja I) ja Marina Šitojeva (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 82 097 eurot, 3283 euro 86 sendi suuruse viivise ajavahemiku 1. jaanuarist 2012 kuni 30. juunini 2012 eest ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
1.juulist 2012 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kirjutas kostja I 12. detsembril 2010 alla võlatunnistusele, millega kohustus maksma hagejale 82 097 eurot hiljemalt 31. detsembriks 2011. Sama võlatunnistuse järgi kohustus kostja II täitma kostja I kohustuse käendajana. Kostja I ei täitnud kohustust kokkulepitud ajaks, seega on hagejal õigus nõuda nii põhivõla kui ka viivise tasumist kostjatelt solidaarselt. Kostja I on kasutanud laenuraha oma ettevõtluses ja seega ei ole kostja I tarbija. Kostja I on alates 1996. aastast olnud seotud 12 äriühinguga. Samuti on paljude äriühingutega seotud kostja II. Raha laenamine ei ole hageja jaoks olnud ettevõtlus. Hageja ei vaielnud vastu kostjate väitele, et võlakirjas märgitud summa koosneb põhivõlast ja intressist. Hageja nõustus, et viivist ei saa nõuda intressilt, ning palus mõista kostjatelt välja viivise tasumata põhivõlalt. Hageja nõustus 4. detsembril 2012 kohtule esitatud menetlusdokumendis, et pärast hagi esitamist on osa võlga tasutud.
2.Viru Maakohus tegi 23. augustil 2012 tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi. Kostjad esitasid
11.septembril 2012 kaja, milles palusid menetluse taastada. Viru Maakohus rahuldas 9. oktoobri 2012. a määrusega kaja ja taastas tsiviilasja menetluse.
3.Kostjate 15. detsembri 2012. a vastuse järgi on hageja seisuga 9. august 2012 kinnitanud, et kostjad võlgnevad talle 29 300 eurot põhivõlana ja 27 698 eurot intressina. Kostja I ei vaidle vastu sellele, et ta peab hagejale tagastama põhivõla, mis seisuga 9. august 2012 oli 29 300 eurot. Kostja I on osa võlga tasunud ja võlgneb hagejale tegelikult 14 505 eurot. Kostja I võttis laenu isiklikeks vajadusteks tarbijana ja hageja andis kostjale I laenu majandus- ja kutsetegevuses, seega oli poolte vahel tarbijakrediidileping. Hageja andis laenu suuliste laenulepingute alusel intressiga 2% kuus. Hageja andis kostjale I laenu korduvalt juurde. Hageja üheks majandustegevuseks on raha laenamine tasu eest. Kostja I on hageja teenuseid kasutanud alates 2004. aastast. Ta on hagejalt võtnud laenu näiteks kahel korral 2004. aastal, kolmel korral 2005. aastal, kolmel korral 2006. aastal, neljal korral 2007. aastal ja vähemalt kahel korral 2008. aastal. Hageja teenuseid on korduvalt kasutanud ka teised isikud. Kuna hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingud olid suulised, siis on need tühised ja kostja I ei pea hagejale tühise intressikokkuleppe järgi intressi maksma. Kuna
intressikokkulepe on tühine ja kuna kostja I on hagejale tasunud intressi 13 026 eurot, siis tuleb see arvestada põhivõla katteks. Lisaks on kostja I pärast 9. augustit 2012 osaliselt tasunud ka põhivõlga ja kostja I võlg hagejale on tegelikult 14 505 eurot. Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II ei ole hagejaga käenduslepingut sõlminud ja seega ei vastuta ta kostja I kohustuste eest. Kostja II avaldus käendusest tuleneva kohustuse võtmiseks ei olnud antud nõutavas kirjalikus vormis, seega on käendusleping tühine. Ka ei ole kostjaga II kokku lepitud käendaja vastutuse maksimummääras.
4.Viru Maakohus rahuldas 20. mai 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlana 43 972 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks seisuga 20. mai 2013 välja 6150 euro 67 sendi suuruse viivise ja alates 20. maist 2013 viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 12. detsembri 2010. a kokkulepe deklaratiivne võlatunnistus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et võlga ei ole või et see on tasutud. 82 097 euro suurune võlg, mida kostja I võlatunnistusega tunnistab, on põhikohustus. Selle kohustuse täitis kostja I vaid osaliselt ja tasutu tuleb lugeda põhikohustuse täitmiseks. Seisuga 20. mai 2013 oli kostja I võlg hagejale 43 972 eurot ja viivis kokku 6150 eurot 67 senti. Kostja II kinnitas võlatunnistusele alla kirjutades, et garanteerib kostja I kohustuse täitmist. Kostja II sai aru, et kui kostja I ei tagasta laenu, pöördub hageja nõudega tema poole. Kostja II andis võlatunnistuse eesmärgiga ühineda kostja I kohustusega VÕS § 178 lg 1 mõttes. VÕS § 178 lg 3 järgi kohaldatakse juhul, kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, käenduslepingu vorminõudeid. VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Võlatunnistust sisaldav kokkuleppe on kirjalikus vormis, seega ei ole see tühine ja hagi tuleb ka kostja II vastu rahuldada.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti 5945 euro 22 sendi ulatuses rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Hageja esitas 3. jaanuari 2014. a menetlusdokumendis selgituse, mille järgi oli hageja nõue
3.jaanuari 2014. a seisuga 54 675 eurot. Samas menetlusdokumendis esitas hageja viivise arvestuse, milles nõudis viivist alates 10. augustist 2012.
6.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ja rahuldada hagi kostja I vastu osaliselt. 6. jaanuari 2014. a menetlusdokumendis täpsustasid kostjad oma apellatsioonkaebuse taotlust ja palusid mõista kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 13 951 eurot 44 senti ja viivise 20. mai 2013. a seisuga 804 eurot 15 senti ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt (13 951 eurolt 44 sendilt) alates 20. maist 2013 kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. veebruari 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 43 972 eurot, viivise 20. mai 2013 seisuga 6150 eurot 67 senti ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 20. maist 2013 võlgnevuselt 43 972 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kostja I vastu rahuldas ringkonnakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja võla 41 649 eurot 44 senti, seisuga 31. detsember 2013 viivise 3117 eurot 16 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates
1.jaanuarist 2014 võlgnevuselt 41 649 eurot 44 senti kuni võlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kirjutas kostja II 12. detsembri 2010. a kokkuleppele alla füüsilise isikuna ja ei ole tõendatud, et ta oleks seda teinud oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, millega ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Kuna deklaratiivne võlatunnistus põhines suulistel laenulepingutel, siis ei ole täidetud VÕS § 144 lg-s 2 sätestatud kirjaliku vormi nõue. Ainult võlatunnistusele käendajana alla kirjutamine ei tähenda, et kostja II oleks sõlminud hagejaga käenduslepingu. Kuna käenduslepingu sõlmimine ei ole tõendatud, siis ei vastuta kostja II kostja I kohustuste eest ja hagi tuleb kostja II vastu jätta rahuldamata. Isegi kui kostja II allkirja võlatunnistusel saaks pidada käenduskohustuse võtmiseks, oleks käendusleping VÕS § 143 lg 2 järgi tühine, sest võlatunnistus ei sisalda kokkulepet kostja II vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Üksnes asjaolust, et täiendavas kokkuleppes on märgitud kostja I võlg hagejale, ei saa järeldada, et kostja II vastutab hageja ees samas ulatuses. Hageja ei tegutsenud laenu andes majandus- või kutsetegevuses. Kaheksa aasta jooksul kümnele inimesele raha laenamine ei tõenda, et hageja jaoks oli laenude andmine plaanipärane majandustegevus. Kuna hageja käis palgatööl ja laenude andmise ajavahemik oli kaheksa aastat, siis ei saanud laenudelt saadud intressi suurus olla nii märkimisväärne, et seda saaks lugeda hageja majandustegevuseks VÕS § 402 tähenduses. Seega ei ole kostja I ja hageja vahel sõlmitud suulised laenulepingud tühised ja kostja I peab lisaks põhivõlale maksma ka intressi. Kostja I on pärast võlatunnistuse andmist sellel märgitud võlgnevusest tasunud intressivõlga 13 026 eurot ja põhivõlga 27 421 eurot 56 senti (sh hageja 3. jaanuari 2014. a menetlusdokumendis märgitud 1106 eurot 56 senti), seega kokku 40 447 eurot 56 senti. Võlg oli maakohtu otsuse tegemise ajal 41 649 eurot 44 senti. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I võlgneks talle suurema summa. Asja materjalidest nähtuvalt olid pooled maakohtus seisukohal, et võlatunnistuses tunnustatud võlg sisaldas nii põhi- kui ka intressivõlga. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et võlatunnistuses tunnustatud võlg oli põhikohustus ja kõik kostja I tasutud summad tuleb lugeda põhikohustuse täitmiseks. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja I tasus intressi 13 026 eurot mitte võlakirja, vaid muul alusel, on tõendamata. Kostja I võlgnes hagejale 41 649 eurot 44 senti. Hageja nõudis 29 300 eurolt viivist alates
10.augustist 2012. Seisuga 31. detsember 2012 tuleb seega välja mõista 3117 euro 16 sendi suurune viivis.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, samuti osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi kostja I vastu põhinõude ja viiviste osas 11 301 euro võrra väiksemana, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Hageja palub saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja II tarbija. Võlakirja vormistamise ja käenduse andmise ajal, 12. detsembril 2010 kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi pidi tarbijakäenduslepingus käendajaks olema tarbija. Tarbija oli tol ajal kehtinud VÕS § 34 järgi füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja tõenditega, millest nähtub, et kostja II on eraldi dokumentidel võtnud käenduskohustused koos käendatavate summade äranäitamisega. Kostja II on vähemalt 10 aastat käendanud hagejalt võetavaid laenusid ja kuna ta on seotud laenusid kasutanud äriühingutega, siis ei ole see tarbijakäendus. Ringkonnakohtu lahend põhineb lihtsustatud arusaamal, et kõik, mida kostja I pärast 12. detsembrit 2010 maksis, oli tasutud võlakirjas märgitud kohustuse täitmiseks. Tegelikult täitis kostja makseid tehes osaliselt ka hilisemaid kohustusi.
9.Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
10.Kostja I palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 41 649 eurot 44 senti ning viivise. Kostja I palub saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja I ja hageja menetluskulud palub kostja I jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja I vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi 30 010 euro 85 sendi ulatuses. 14 755 euro 59 sendi ulatuses (põhivõlg 13 951 eurot 44 senti ja viivis 804 eurot 15 senti) on hageja nõue kostja I arvates põhjendatud. Kostja I kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt põhines deklaratiivne võlatunnistus hageja ja kostja I vahel sõlmitud suulistel laenulepingutel, mis olid tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 tähenduses, kuna hageja tegutses laenu andes majandus- ja kutsetegevuses. Kostja I on tarbija ja kuna ta ei ole võtnud kohustust kirjaliku avaldusega, siis on võlatunnistuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud VÕS § 408 lg 1 järgi tühised. Sellest tulenevalt ei pea kostja I tasuma intressi ja juba tasutud intress tuleb arvata laenu põhiosa katteks. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta ja analüüsimata tõendid, mis kinnitavad, et hageja tegutses majandus- ja kutsetegevuses. Ekslik on seostada laenuvõtjate arvu ja hageja töötamist töölepingu alusel majandustegevuse olemasolu või selle puudumisega. Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus (hageja tegevus on pikaajaline) ja kavatsus kasumit teenida (praegusel juhul järjepidev intressitulu krediidi saajatelt). Need eeldused on täidetud.
11.Hageja vaidleb kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb kostja I kassatsioonkaebuse alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis välja 27 698 euro suuruse põhivõla ning viivise. Hageja kassatsioonkaebuse alusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis välja põhivõla 13 951 eurot 44 senti, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Nii kostja I kui ka hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Kolleegium käsitleb esmalt hageja ja kostja I vahelist õigussuhet. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja I võttis laenu füüsilise isikuna ja laenuvõtmine ei olnud seotud tema majandus- ega kutsetegevusega ning selle üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt oli hageja andnud kostjale I korduvalt laenu suuliste laenulepingute alusel. 12. detsembril 2010 kirjutas hageja alla võlatunnistusele, millega kinnitas, et võlgneb hagejale 82 097 eurot ja kohustub selle summa ära maksma hiljemalt 31. detsembriks 2011. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt oli eelnimetatud võlatunnistus deklaratiivne. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tegutses laenu andes majandus- või kutsetegevuses ja kas sellest tulenevalt olid võlatunnistuse aluseks hageja ja kostja I vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingud.
14.VÕS § 402 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei saanud olla majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kuna ta töötas laenude andmise ajal töölepingu alusel, andis laenu kaheksa aasta jooksul ning intressitulu ei saanud olla suur. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on eelnimetatud järeldusega eksinud majandus- ja kutsetegevuse mõiste tõlgendamisel.
15.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. aprilli 2008. a direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (tarbijakrediididirektiivi), preambuli lg 15 esimese lause järgi kohaldatakse direktiivi sätteid sõltumata sellest, kas krediidiandjaks on juriidiline või füüsiline isik. Direktiivi art 3 lit b järgi on krediidiandjaks füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda krediiti oma kaubandus-, ärivõi kutsetegevuses. ÄS § 1 järgi loetakse äriühingu kõrval ettevõtjaks ka füüsilist isikut, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus. Enne 13. juunit 2014 kehtinud VÕS § 34 järgi oli tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Alates 13. juunist 2014 kehtiva VÕS § 1 lg 6 redaktsiooni järgi on ettevõtja võlaõigusseaduse tähenduses isik, kes teeb tehingu, mis seondub
iseseisva majandus- või kutsetegevusega.
16.Kolleegium leiab, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium. Seega on õige kostja I kassatsioonkaebuse väide, et majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused.
17.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hageja tegevust laenuandjana eelnimetatud kriteeriumide põhjal uuesti hinnata. Kui hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, saab tema ja kostja I vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded.
18.Tarbijakrediidilepingu vorminõude kehtestab VÕS § 404 lg 1 ja selle kohaselt pidi tarbijakrediidilepingus enne 1. juulit 2011 tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping vorminõude järgimata jätmisel tühine. Samas näeb TsÜS § 84 lg 3 ette tühise tehingu kinnitamise võimaluse ja TsÜS § 84 lg 4 esimene lause sätestab, et tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Seega on tehingu kinnitamisega võimalik tehingu tühisust tingiv vormipuudus kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas poolte eesmärk oli anda võlatunnistusega varasematele suulistele laenulepingutele kirjalik vorm. Niisugusele eesmärgile võib kolleegiumi arvates muu hulgas viidata see, kui pooled on varem lisaks suulistele laenulepingutele vormistanud laenulepinguid ka kirjalikult. Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. Kolleegium märgib, et VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles
lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1).
19.Lisaks selgitab kolleegium, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj). Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, mille järgi on võlausaldajal alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26).
20.Ringkonnakohtul tuleb eelnevat arvestades asja uuel läbivaatamisel haginõue uuesti lahendada. Seejuures peab hageja selgitama, millistest osadest koosneb summa, mida ta võlatunnistuse alusel nõuab, sh kas ja millises ulatuses sisaldab nõue intressi.
21.Järgmiseks analüüsib kolleegium hageja ja kostja II vahelist õigussuhet. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja II on tarbija, kas ta on kirjalikult võtnud endale kostja I võla käendamise kohustuse ja kui jah, siis kas leping sisaldab käendaja vastutuse maksimummäära. Vaidlusalusele võlatunnistusele kirjutas käendajana alla ka kostja II. Hageja vaidlustab kassatsioonkaebuses muu hulgas seda osa ringkonnakohtu otsusest, millega ringkonnakohus jättis hagi kostja II kui käendaja vastu rahuldamata.
22.Võlatunnistuse andmise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi oli tarbijakäendusleping selline käendusleping, milles käendajaks oli tarbija. VÕS § 34 kohaselt oli tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Mõlemad kohtud lugesid tuvastatuks, et kostja II on tarbija. TsMS § 688 lg 5 teise lause järgi ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui on tuvastanud, et kostja II on tarbija.
23.Kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peavad olema täidetud VÕS § 143 lg-s 2 ja § 144 lgs 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
24.Maakohus leidis, et võlatunnistus oli kirjalikus vormis ja andes allkirja võlatunnistusele, sai kostja II aru, et ta tagab kostja I võla tasumist. Ringkonnakohus seevastu leidis, et kuna deklaratiivne võlatunnistus põhines suulistel laenulepingutel, siis ei olnud VÕS § 144 lg-s 2 sätestatud tarbijakäenduse kirjalik vorminõue täidetud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud vajalikke asjaolusid selleks, et hinnata, kas tarbijast käendaja avaldus oli antud kirjalikus vormis või mitte. See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Kolleegium nõustub, et üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada. Selleks, et tuvastada, kas kostja II on võtnud kirjalikult kohustuse käendada kostja I kohustust, tuleb eelkõige hinnata võlatunnistust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades esmalt hinnata, kas hageja ja kostjate allkirjastatud võlatunnistus väljendas hageja ja kostja II ühist tahet, et kostja II käendab hageja ees kostja I kohustust tagastada võlatunnistuses märgitud summa. Kui kirjalikus võlatunnistuses sisaldus selline kokkulepe, on käenduskohustuse kehtivuseks vajalik vorminõue täidetud. Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).
25.Samuti leidis ringkonnakohus, et võlatunnistus ei sisaldanud hageja kokkulepet käendajaga tema vastutuse rahalise maksimumsumma kohta, märkides otsuses, et üksnes asjaolust, et võlatunnistuses
on märgitud põhivõlgniku võlg hagejale, ei saa järeldada, et kostja II vastutab hageja ees samas ulatuses. Kolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga ja leiab, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks.
26.Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel lisaks käesoleva otsuse p-des 17–20 märgitule hinnata vaidlusaluse võlatunnistuse vastavust tarbijakäenduse vorminõuetele. Samuti tuleb võlatunnistust hinnata kostja II käenduskohustuse seisukohast ja teha kindlaks, kas poolte ühine tahe oli suunatud sellise kohustuse loomisele. Seejuures tuleb kogutud tõendeid, sh võlatunnistust ja kostja II vande all antud seletusi hinnata kogumis. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et tegemist oli kehtiva käenduskohustusega, siis vastutavad VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
27.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
28.Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.