Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Indrek Parrest ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.04.2015, Tallinn
Kohtuasja number
2-13-31832
Kohtuasi
FIE Alar Raamat Lembri talu hagi AM ja MM vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.12.2014 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
AM ja MM apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
5377 eurot
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja FIE Alar Raamat Lembri talu (registrikood 10131698, asukoht Posti 7, Valjala alevik, Valjala vald, 94302 Saaremaa), lepinguline esindaja Liivi Tuus Kostja I AM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXX
XXXXXXXX)
Kostja II MM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXX
XXXXXXXX)
Kostjate lepinguline esindaja Allan Viirma
Istungi toimumise aeg
17.03.2015
RESOLUTSIOON
1.Muuta Pärnu Maakohtu 12.12.2014 otsust resolutsiooni sõnastuse ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Sõnastada otsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:
2.1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.2.Välja mõista AM-lt ja MM-lt solidaarselt kahjuhüvitis 5377 (viis tuhat kolmsada seitsekümmend seitse) eurot Alar Raamatu kasuks.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Maakohtu menetluskulud jätta 75 % ulatuses solidaarselt AM ja MM kanda ja 25 % ulatuses Alar Raamatu kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta solidaarselt AM ja MM kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud
1.Alar Raamat esitas Pärnu Maakohtule 28.06.2013 hagi AM (kostja I) ja MM (kostja II) vastu kahjuhüvitise saamiseks.
2.01.01.2008 sõlmiti RK ja hageja vahel rendileping, mille alusel rentis RK hagejale Saare maakonnas, Valjala vallas, XXXXX külas asuva XXXXX kinnistu suurusega 16,40 ha. Tegemist oli põllumajandusliku rendilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 340 lg 1 mõttes, sest rendilepingu kohaselt rentis hageja maad põllumajandusliku tootmise eesmärgil. Rendilepingu tähtajaks oli 01.01.2008 – 31.12.2012. Hiljem leppisid pooled kokku rendilepingu osalises lõpetamises selliselt, et hageja valdusesse jäi 8,58 ha suurune põld. Hageja haris nimetatud põldu rendilepingu alusel 01.01.2008 – 29.06.2010, mil kostjad temalt põllu valduse ära võtsid ning pärast kohtu poolt valduse taastamist 26.04.2011 – 31.12.2012.
3.04.03.2010 sõlmitud notariaalse lepinguga müüs RK XXXXX kinnistu kostjatele. Seega ka 8,58 ha suurune põld, mida hageja rendilepingu alusel kasutas, kuulub alates 16.03.2010 kostjatele. Tulenevalt VÕS §-st 341 ja § 291 lg-st 1 olid kostjad alates 16.03.2010 rendilepingu järgi rendileandjateks. Kostjad teavitasid hagejat, et seoses kostjate poolt maa omandamisega on hageja õigused põldu rendilepingu alusel vallata lõppenud. Hageja seda ei tunnistanud ja teostas 2010. aasta kevadel põllul kõik maaharimistööd, st randaalis ja kultiveeris põllu, külvas sellele rapsi, tegi keemilist umbrohitõrjet ja väetas seda.
4.Kostja I haris 29.06.2010 hageja külvi üles. Kostjad teatasid hagejale, et nad on otsustanud põllu uuesti üles harida ning kõik edaspidine toimub kostjate poolt planeeritud külvikorra alusel. Kostjad märkisid ka, et juba hageja poolt põllule rapsi külvamine toimus kostjate keelu vastaselt. Eeltoodust tulenevalt võtsid kostjad hagejalt 29.06.2010 ära põllu valduse.
5.Hageja pöördus 14.03.2011 oma õiguste kaitseks kohtusse XXXXX kinnistu valduse taastamise nõudes (tsiviilasi nr 2-11-11128). Pärnu Maakohtu 25.10.2011 otsusega hagi rahuldati ning taastati hageja valdus XXXXX kinnistu koosseisu kuuluva 8,58 ha suuruse põllu suhtes ning kohustati kostjaid hoiduma rendilepingu kehtivuse ajal kinnistu nimetatud osa valduse rikkumisest või äravõtmisest hageja suhtes.
6.Põllu valduse äravõtmisega 29.06.2010 tekitasid kostjad hagejale varalist kahju saamata jäänud tulu näol. Nimelt jäi hagejal kostjate tegevuse tõttu saamata 2010. aasta saak ning selle realiseerimisest saadav tulu. Hageja hinnangul jäi tal saamata 20,6 tonni rapsi maksumusega 117 543,60 krooni.
7.Hageja kahjuhüvitise arvestus oli järgnev. Hageja külvas tavapäraselt haritud põllule rapsi ja hooldas seda tavapäraselt ning oleks seega saanud tavapärase suurusega saagi. Hageja põllu kõrval oleval põllul kasvatas rapsi samal aastal EK, kelle rapsi saagikuseks oli 2,4 t/ha. Seega on alust arvata, et ka hageja saagikus ei oleks olnud väiksem. Ka rapsi keskmine saagikus Eestis 2010. aastal oli 2,4 t/ha. Seega jäi hagejal saamata 8,58 ha (põllu suurus) x 2,4 t/ha (keskmine saagikus) = 20,592 t, ümardatult 20,6 t rapsi. Hageja kasvatas 2010. aastal rapsi ka teistel põldudel ja realiseeris saagi keskmise hinnaga 5706 kr/t ning seega on alus eeldada, et vaidlusaluselt põllult saadava rapsi eest oleks hageja saanud 117 543,60 krooni (20,6 t x 5706 krooni).
8.Hageja arvestas kahjuhüvitisest maha säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5). Nimelt ei pidanud hageja kostjate tegevuse tõttu tegema kulutusi saamata jäänud rapsi koristamiseks, põllult kuivatisse vedamiseks, kuivatamiseks ning ostja lattu vedamiseks. Need säästetud kulud tuleb kahjuhüvitisest maha arvata. Hageja hinnangul on säästetud kulude suuruseks 5942,40 krooni. Hageja arvestus säästetud kulude kohta oli järgnev. 8,58 ha suuruselt põllult kulub kombainil rapsi koristamiseks 4 h. Teravilja kombainiga koristamise teenuse tunnihind on 450 krooni. Järelikult oleksid rapsi eeldatavad koristamiskulud olnud 1800 krooni (4 x 450). Koristatud rapsi 5 km kaugusel asuvasse kuivatisse veoks oleks hageja pidanud sõitma oma veoautoga 20 km (raps oleks tulnud ära vedada kahe koormaga). Hageja veoauto kütusekuluks on 30 liitrit 100km kohta ning 20 km läbimiseks oleks hagejal kulunud 6 l diiselkütust. 2010. aastal maksis diiselkütus Saaremaal 17,40 krooni. Seega oleks rapsi veokulu põllult kuivatisse olnud 104,40 krooni (6l x 17,40 krooni). Rapsi arvestusliku kuivatamiskuluna tuleb arvestada selle ventileerimisele kuluva elektrienergia maksumusega. Rapsi kuivatamiseks hageja kuivatis oleks kulunud üks ööpäev. Teravilja ventileerimiseks kasutatava elektrimootori võimsus on 7,5 kW. Seega oleks rapsi kuivatamiseks kulunud 180 kW/h elektrienergiat (7,5 kW x 24 h). 1 kW/h elektrienergiat maksis 2010. aastal 1,60 krooni ning seega oleks saamata jäänud rapsi kuivatamiskulu olnud 288 krooni (180 kW/h x 1,60 krooni). 2010. aasta rapsisaagi müüs hageja AS-le Oilseeds Trade ning vedas saagi veoautoga Pärnumaale Vahenurmes asuvasse lattu, mis asub hageja kuivatist 117 km kaugusel. Kuna hagejal oleks tulnud rapsi vedamiseks teha 2 sõitu, siis oleks hageja pidanud veoautoga sõitma 468 km (117 km x 4). Kuna hageja veoauto kütusekulu on 30l/100 km, siis oleks tal kulunud rapsi vedamiseks 150 l diiselkütust, mille maksumus oleks olnud 2610 krooni (150 l x 17,40 krooni). Lisaks oleks hageja pidanud maksma veoauto parvlaevaga neli korda üle Suure väina vedamise eest 1140 krooni (4 x 285 krooni). Kokku oleks hagejal kulunud saamata jäänud rapsi koristamisele, kuivatamisele ja vedudele 5942,40 krooni ning selline summa tuleb VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest 117 543,60 kroonist maha arvata.
9.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt hagejale saamata jäänud tulu hüvitisena välja mõista 111 601,20 krooni (117 543,60 – 5942,40) ehk 7132,62 eurot. Kostjate vastuväited
10.Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta menetluskulud hageja kanda.
11.Kostjad omandasid XXXXX kinnistu teadmisega, et põllu suhtes ei ole kolmandatel isikutel mingeid õigusi. Müügilepingus kinnitas müüja, et lepingu ese ei ole koormatud kinnistusraamatusse mittesissekandekohustuslike kolmandate isikute õigustega. Kostjad harisid küll hageja kasutuses olnud põllu eksituse tõttu 2010. aasta juunikuus üles, kuid hagejale ei tekkinud sellise tegevusega kahju.
12.Asjakohatu on hageja väide EK viljasaagikuse kohta. Vilja saagikus ei sõltu ainult asukohast, vaid ka vilja sordist, maa harimise kvaliteedist, väetisest, kasvatatud eelkultuuridest, kasvataja kogemusest, kasutatavast tehnikast ja külviajast. Vastupidiselt hageja väidetele oli statistikaameti andmetel Eesti suvirapsi keskmine saagikus 2010. aastal 1,27 t/ha. Puuduliku mullaharimise ja rapsi külvikorra vastu eksimise tõttu oleks hageja saak olnud väiksem kui 2010. aasta Eesti keskmine.
13.Hageja peab rapsi müümise väidetavat hinda tõendama, vastasel juhul tuleb lähtuda keskmistest kokkuostuhindadest, mis olid statistikaameti andmetel 2010. aasta II poolel 353,06 eur/t. Hageja on esitanud 23.09.2010 arve-saatelehe nr 11 ning soovib sellega tõendada hinda, mida hageja oleks saanud rapsi müügist. Kostjate arvetes on tegemist hageja poolt kirjutatud arvega ning tõendamata on arve alusel hagejale rapsi eest tasumine.
14.Hageja väited säästetud kulude kohta on ebarealistlikult madalad ja tõendamata. Hageja ei ole selgitanud, millisel viisil on ta säästetud kuludeks arvestanud vaid 44,26 eur/ha. Kostjate hinnangul olid tootmiskulud ühe hektari rapsi kasvatamise kohta 2010. aastal vähemalt 670,56 eur/ha. Eesti keskmistele andmetele tuginedes olid koristuskulud 2010. aastal 80 eur/ha ehk 8,58 ha suuruse põllu puhul oleks keskmiseks koristuskuluks olnud 686,40 eurot. Ka kuivatamise kulu oleks olnud vähemalt 253,89 eurot. Kostjad ei vaidlustanud transpordikulusid, kuid märkisid, et hageja säästis transpordile kuluva kahe päeva töötasu ja veoki väärtuse vähenemise.
15.Võttes aluseks Eesti keskmise saagikuse 1,27 t/ha ning Eesti keskmise rapsi kokkuostuhinna 2010. aasta teisel poolel 353,06 eurot, oleks hageja eeldatavaks positiivseks rahavooks 8,58 ha rapsipõllu puhul olnud 3847,15 eurot. Võttes aluseks Eesti keskmise kulu ühe hektari rapsi kasvatamiseks, oleks hageja eeldatav kulu rapsi kasvatamiseks olnud 5753,40 eurot (670,56 x 8,58). Seega oleks hageja rapsi kasvatamisega teeninud Eesti keskmiste andmete kohaselt 1906,25 eurot kahjumit ja seetõttu ei saa hagejal ka olla saamata jäänud tulu, mida ta kostjatelt nõuab.
16.Hageja poolt tõendina esitatud EK põlluraamatut ei saa käsitleda põlluraamatuna põllumajandusministri 09.04.2003 määrusega nr 36 „põlluraamatu vorm ja põlluraamatu pidamise kord“ mõttes. Esimese astme kohtu otsus
17.Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 5377 eurot ning jättis menetluskulud kostjate kanda.
18.Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli kehtiv rendileping. Kohus leidis, et kostjad on oma tegevusega, harides keset kasvuperioodi üles hageja poolt külvatud ja haritud rapsi ja jättes hageja sellega ilma võimalusest saada tulu rapsi realiseerimisest, hagejale kahju tekitanud.
19.Kohus ei pidanud usaldusväärseks kostjate väiteid selle kohta, et nad ei teadnud rendilepingust. Kohus märkis, et põllu ülekündmine, ilma, et sellest oleks räägitud põllu senise kasutajaga, on terve mõistuse ja heade kommete vastane.
20.VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,
eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
21.Hageja leiab, et tema põhiliseks kahjuks on saamata rapsi saak. Maakohtu hinnangul ei suutnud pooled üheselt tõendada konkreetse põllu võimalikku saagikust ning seetõttu lähtus kohus poolte poolt pakutud saagikuste keskmisest - 1,84 t/ha. Kohus ei nõustunud kostjatega selles, et läheduses oleva põllu võrdlemine ei anna soovitud tulemust, sest tegemist oli teisel pool teed asuva põlluga.
22.Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et realiseeris enda kasvatatud suvirapsi 2010. aastal keskmise hinnaga 364,68 eurot/t. Hageja on esitanud säästetud kulude kohta arvestuskäigu, mis kohtu hinnangul on selge ja usutav. Kostjad seevastu on esitanud statistilise keskmise Tartu Agros jt majandites rapsi kasvatamisel tehtud kulude kohta. Kostjad ei ole arvesse võtnud, et hageja näol on tegemist väiketootjaga võrreldes statistikas välja toodud tootjatega. Hageja teeb peamiselt tööd oma tehnikaga ise, ei ole kuluna arvestanud masinate ja seadmete amortisatsiooni, töötasu ja üldkulusid, sh kontorikulusid. Ka võivad teenuse hinnad paikkonniti erineda ja tuleneda pigem isikutevahelistest kokkulepetest. Kokkulepped omakorda olenevad väga paljudest teguritest ja väikese külas võibki teenuse osutamine toimuda vastastikuselt, ilma olulist tasu nõudmata. Seetõttu ei pidanud kohus võimalikuks arvestada kulusid suurmajandite keskmise statistilise kulu alusel.
23.Hageja on samal aastal realiseerinud rapsi hinnaga 364,68 eur/t, mis ei ületa oluliselt keskmist realiseerimishinda. Seega on saamata jäänud tulu 8,58 x 1,84x 364,68 = 5757,28 eurot.
24.Kohus leidis, et kuna pooled ei ole oma väiteid säästetud kulutuste osas suutnud üheselt ja usutavalt tõendada, mistõttu kahju täpset suurust ei saa kindlaks määrata siis määras kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 alusel ise, määrates antud asjas hüvitise suuruseks 5377 eurot. Apellatsioonkaebus
25.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
26.Maakohtu järeldused ei tulene asjas kogutud tõenditest ja tuvastatud asjaoludest ning on faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata. Maakohus ei ole kõiki asjaolusid piisava selgusega tuvastanud. Maakohus ei ole arvestanud kostjate vastuväidete ja tõenditega ning on omistanud hageja paljasõnalistele väidetele põhjendamatult suurt kaalu.
27.Hageja on esitanud oma seisukohad ja selle aluseks olevad tõendid pärast kohtu poolt määratud tähtaja möödumist, s.o 25.11.2014 (kohtu poolt määratud tähtpäevaks oli 24.11.2014). Kuna hageja ei põhistanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus, ei oleks maakohus tohtinud 25.11.2014 esitatud dokumente vastu võtta (TsMS § 237 lg 1, § 331 lg 1).
28.Hageja poolt 25.11.2014 esitatud dokumente ei ole maakohus kostjatele ka kätte toimetanud ning nende kohta kostjate seisukohta ei küsinud. Kostjad said nimetatud dokumentides esitatud seisukohtadest teada alles kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 2 ei oleks kohus tohtinud 25.11.2014 esitatud dokumentidele otsust tehes tugineda. Maakohus oleks pidanud pärast eelmenetluse lõppu menetlusosalistele teatama, millised tõendid ta vastu võtab ja milliste vastuvõtmisest ta keeldub.
29.Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, ei oleks ta tohtinud jätta menetluskulusid täies ulatuses kostjate kanda (TsMS § 163 lg 1).
30.Kostjad ei ole kunagi väitnud, et nad olid kinnistu omandamisel rendilepingust teadlikud. Kostjad teadsid, et rendileping on üles öeldud. Arusaamatuks jääb, miks on
maakohus käesolevas tsiviilasjas vaidluse all mitteolnud ja tsiviilasjas nr 2-11-11128 tõendatud asjaolusid analüüsinud ning leidnud, et kostjad on kohut eksitanud.
31.Maakohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, miks ta leidis, et „jääb üle uskuda“, et rapsipõld oli seisundis, mis lubas tuvastada, et tegemist on kasvama pandud põllukultuuriga.
32.Maakohus on ebaõigesti leidnud vaidlusaluse põllu keskmise saagikuse. Maakohus on jätnud arvestamata, et vilja saagikus ei sõltu ainult asukohast, vaid ka vilja sordist, maa harimise kvaliteedist, väetisest, kasvatatud eelkultuuridest, kasvataja kogemusest, kasutatavast tehnikast ja külviajast. Hageja ja EK suvirapsi sordid, kasutatavad väetised, harimisvõtted ja ajad olid täiesti erinevad. Seega oleks maakohus pidanud tuginema Eesti keskmistele andmetele. Maakohus leidis ebaõigesti, et Eesti keskmine saagikus on Valjala valla puhul üksnes miinimumsaagikuseks. Saaremaa keskmine suvirapsi saagikus oli 2010. aastal 1,365 t/ha ning ei erinenud oluliselt Eesti keskmisest saagikusest. Hea saagikuse tõendamiseks ei ole piisav põllu asukoht Valjala vallas.
33.Hageja poolt esitatud EK põlluraamatu puhul on tegemist mitte-usaldusväärse tõendiga ning maakohus ei oleks tohtinud seda menetluses arvestada.
34.Paljasõnalised ja ebausutavad on hageja väited säästetud kulude osas. Summa on ebareaalselt madal ning täielikult tõendamata. On vähetõenäoline, et olematute kuludega saadakse Eesti keskmisest ca 2 korda suurem saagikus. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal on tehnika, millega rapsi koristada, kasvatada, kuivatada ja vedada. Isegi, kui hageja kasutab oma tehnikat, kaasnevad sellega kulud, mida hageja ei ole tõendanud. Maakohus on säästetud kulud kohta ebaõigesti märkinud, et põllumajandustootjale, kes kasutab enamuse tootmistegevuse tegemisel tootjale endale kuuluvat põllumajandustehnikat, ei kaasnekski tootmiskulusid. Maakohtu otsusest ei ole võimalik tuvastada, kuidas maakohus leidis, et hageja on väiketootja, kelle majandustegevuse kulud on väiksemad, kui teistel Eesti teravviljatootjatel keskmiselt. Kostjate hinnangul on hoopis suurtootjate puhul kulutused ühe hektari kohta väiksemad. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ei ole põhjendatult arvestanud masinate ja seadmete amortisatsiooni, töötasu, üldkulusid, sh kontorikulusid ning selline metoodika säästetud kulutuste arvestamisel on õige.
35.Kuna maakohus on vääralt tuvastanud, et hageja oleks saanud põllult 15,79 t rapsi, mille ta oleks saanud võõrandada hinnaga 364,68 eurot, oleks hageja tulu rapsi kasvatuselt olnud 5758,30 eurot ning kulu eeldatavalt 858 eurot (8,58 ha x 100 eur) ehk hageja rentaablus oleks rapsi kasvatamisel ca 670%. Vastustaja seisukoht
36.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
37.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
38.Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel muuta menetluskulude jaotuse ja resolutsiooni sõnastuse osas. Maakohus märkis resolutsiooni „hagi rahuldada“, kuigi rahuldas hagi üksnes osaliselt. Sellest tulenevalt jättis maakohus kõik menetluskulud ilma põhjenduseta kostjate kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise
korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimalust, et hagi osalisel rahuldamisel jäetakse kõik menetluskulud kostja kanda, seadus otseselt ette ei näe.
39.Ringkonnakohus ei nõustu kostjate apellatsioonkaebuse väitega, et hageja on esitanud oma seisukohad ja selle aluseks olevad tõendid pärast kohtu poolt määratud tähtaja möödumist ja kohus ei oleks tohtinud neid vastu võtta. Hageja esitas oma seiskohad ja tõendid e-toimiku kaudu 24.11.2014, see on tähtaegselt, ja seetõttu on kohus õigesti nende seiskohtadega arvestanud.
40.Õige on kostjate väide, et maakohus ei ole hageja 24.11.2014 seisukohti kostjatele edastanud ega ka e-toimikus koheselt kostjatele nähtavaks teinud ning ei teinud ka tõendite vastuvõtmise kohta määrust. Tegemist on menetlusnormide rikkumisega maakohtu poolt, mis ringkonnakohtu hinnangul ei viinud aga praeguses asjas ebaõige otsuse tegemiseni. Kostjad on saanud vaidlustada apellatsioonkaebuses tõendite hindamist ja asjaolude tuvastamist maakohtu poolt. Ringkonnakohtu arvates ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust hinnata tõendeid teisiti ja jõuda teistsugusele järeldusele, kui seda tegi maakohus.
41.11.11.2014 kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus otsustas jätkata kirjalikus menetluses, andis hagejale tähtaja tõendite esitamiseks kuni 24.11.2014 ja kostjatele omakorda hageja tõendite osas arvamuse ning vajadusel täiendavate tõendite esitamiseks kuni 04.12.2014. Seega teadsid kostjad, mis ajani saab hageja tõendeid esitada ja kostjale anti ka aeg neile vastamiseks. Dokumendid olid kohtu toimikus kättesaadavad koheselt peale tähtaja lõppemist alates 25.11.2014. Asjaolu, et kostjad ei käinud toimikuga tutvumas ega esitanud ka kohtule järelpärimist ning tuginevad jätkuvalt üksnes sellele, et nende teada ei ole dokumente tähtaegselt esitatud, ei ole menetlusõiguste heauskne kasutamine kostjate poolt.
42.Hageja tugines nõude alusena eelkõige lepingulisele vastutusele. Poolte vahel oli kehtiv rendileping ja kostjad on rendilepingut rikkunud, millega põhjustasid hagejale kahju. VÕS §-s 339 sätestatu kohaselt kohustub rendileandja andma rentnikule kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu eseme korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Seega ei tohi rendileandja rendilepingu kehtivuse ajal rentniku valdust rikkuda ega seda ära võtta
43.Asjaolu, et hageja valdas põldu, kus tema raps kasvas, seaduslikul alusel ja et kostjad võtsid 29.06.2010 hagejalt põllu valduse ära omavoliliselt, on leidnud tuvastamist Pärnu Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-11-11128 tehtud otsuses. Pooled ei vaidle ka asjaolu üle, et 29.06.2010 randaalis AM põllu üle.
44.Maakohus lahendas õigesti kõigepealt küsimuse, kas hagejal jäi rapsisaak saamata kostjate tegevuse tulemusena ja kas kostjad on kahju tekitamises süüdi, seega kas kostjad vastutavad tekkinud kahju eest. Maakohus viitas seejuures asjakohaselt poolte vahel eelnevalt rendilepingu kehtivuse üle peetud vaidluses (tsiviilasi nr 2-11-11128) tuvastatud asjaoludele, mille üle pole enam vaidlust. Kostjad märgivad apellatsioonkaebuses ka ise, et nad ei ole käesoleva tsiviilasja menetluses ühegi oma seisukohaga, väitega ega tõendiga vaidlustanud tsiviilasjas nr 2-11-11128 tuvastatud asjaolusid. See, et müügilepingus, mille alusel kostjad vaidlusaluse kinnistu omandasid, ei olnud märgitud kolmandate isikute õigusi sellele kinnistule, ei vähenda kostjate vastutust hagejale kuuluva rapsisaagi hävitamise eest. See võib olla etteheide müüjale, mitte rentnikule. Kui kostjad ka arvasid, et rendileping on üles öeldud, nagu nad väidavad, ehkki poolte vahel oli ilmselgelt eelnevalt tüli ja vaidlus selle üle, kellel on õigus põldu kasutada, siis teadsid kostjad ometi, et põllul kasvab hageja poolt külvatud raps ja hävitasid selle tahtlikult ülerandaalimise teel. Seda tõendab otseselt
MM poolt hagejale 28.05.2010 saadetud kiri, milles kostja teatab muuhulgas järgmist: „Vaatamata keelule külvasid sa meie poolt külviks ettevalmistatud põllule rapsi, millest me teavitasime ka politseid. Samuti sa väetasid ja mürgitasid seda põldu, millest on informeeritud TTI. Kuna sul ei ole õigust sellel põllul toimetada ja meil ei ole rapsiga midagi peale hakata, harime me selle põllu uuesti üles ja kõik edaspidine toimub meie poolt planeeritud külvikorra alusel“(I kd, lk 12). Sellise kirja olemasolul ei ole tõsiseltvõetavad kostjate poolt kohtule esitatud väited, et nad ei saanud aru, kas põllule on midagi külvatud.
45.VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
46.Seega saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Maakohus tuvastas, et hageja tegi vajaminevad ettevalmistused selleks, et põllult saada saak, tal oli kavatsus ja võimalus tema poolt tehtud ettevalmistuste tulemusena põllul kasvava rapsi eest tulu saada.
47.Kuna kostjad on ise põllumajandusega tegelevad isikud, pidid nad ette nägema, et nende tegevuse tulemusena tekib rapsi külvanud ja põldu hooldanud hagejale kahju.
48.Saamata jäänud tulu puhul on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Riigikohus on oma lahendites andnud kohtutele juhise, et saamata jäänud tulu kui tõenäoliselt tekkiva kahju, eriti tulevikus tekkiva kahju hüvitamise tõendamist lihtsustab kohtule VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi antud võimalus hinnata kahju tekkimise kindlakstegemisel kahju suurust diskretsiooni alusel. Praeguses kohtuasjas on kohus teinud diskretsiooniotsuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus diskretsiooni piire ületanud ei ole. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on lahendist jälgitav
49.Ringkonnakohtu arvates oli maakohtul piisav alus eeldada, et vaidlusaluse põllu puhul oleks 2010. aasta suvirapsi saagikus olnud tõenäoliselt kõrgem kui Eesti keskmine. Hageja esitas ajalehe väljavõtte selle kohta, et 2010. aastal oli Eesti parim rapsisaak just Valjala vallas, kus XXXXX talu peremees KK suvirapsi saagikus oli koguni 3,2 tonni hektarilt. Hageja oli seisukohal, et tema poolt saamata jäänud tulu arvutamisel tuleb võtta aluseks EK-le kuuluvalt kõrvalpõllult saadud rapsisaak 2,4 tonni hektarilt. Hageja leidis, et pole põhjust arvata, et tema rapsisaak oleks olnud 2010. aastal väiksem kui kõrvalpõllul, kuna 2008. aastal, kui ta kasvatas vaidlusaluselt põllumassiivil rapsi, sai ta 2,8 tonni hektarilt. Maakohus ei ole jätnud arvestamata, nagu kostjad leiavad, et vilja saagikus ei sõltu ainult asukohast, vaid ka paljudest muudest teguritest. Seetõttu ei lähtunud maakohus hageja poolt esiletoodud naaberpõllu saagikusest, vaid vähendas seda tunduvalt ja lähtus eeldatavast saagikusest 1,84 tonni hektarilt.
50.Hageja väited säästetud kulude osas ei ole ebausutavad. Hageja on täpselt välja toonud kõik tööd, mida tal polnud vaja teha alates saagi koristamisest kuni kokkuostjale üleandmiseni ja otsesed kulud, mida ta oleks seejuures kandnud. Kostjad ei ole neist midagi konkreetselt vaidlustanud. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et hagejal kui üksikisikul puuduvad suurfirmale omased üldkulud, mistõttu ei saa hageja kulusid arvestada suurmajandite keskmise järgi. Maakohus on vähendanud hüvitise summat ka veel võimalike lisakulutuste võrra, mida hagejad pole välja toonud. Menetluskulude jaotus ja selgitus
51.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus rahuldas hagi 75 % ulatuses ja ringkonnakohus
jätab selles osas otsuse muutmata. Ringkonnakohus jaotab TsMS § 163 lg 1 alusel maakohtu menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele, see on 75 % menetluskuludest kannavad kostjad ja 25 % hageja. Arvestades seda, et hagi rahuldamise osas jääb apellatsioonkaebus täielikult rahuldamata ja ringkonnakohus muudab üksnes menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtu menetluskulud kostjate kanda.
52.Kuna maakohus on otsuse teinud enne 01.01.2015, milles on määranud kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) vastavalt Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud juhistele.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.