Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-11-42996 kaheksasada neli eurot) Jaan Rüüt`i kasuks. 5.Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras, esitades apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus lahendada apellatsiooni kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja sõlmis kostjaga 29.03.2010.a. kohustuste ülevõtmise lepingu ja sellega kaasneva laenulepingu 350 000 Eesti krooni ehk 22 369 euro tagasimaksmiseks 3-aastase tähtajaga. Pooled käsitlesid kostja poolt lepingu järgi ülevõetud kohustust laenukohustusena, millelt tuli tasuda intressi aasta baasil 2,85%. Vastavalt lepingule kohustus kostja tagastama laenu alates 01.09.2010.a. igakuiste maksetena igale laenukuule järgneva kuu 01.kuupäevaks summas 10 000 Eesti krooni ehk 639.12 eurot koos eelneva kuu intressidega laenujäägilt. Kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt. Seisuga 01.12.2011.a. oli kostja kohustatud tagastama kokku 10 225.92 eurot (16 kuu maksed summas 639.12 eurot), millest kostja on tagastanud 3834.12 eurot. Hageja on arvestanud kõik tagasimaksed maha põhisummast, et vähendada kostjale intressikulu. Seega nõuab hageja kostjalt välja sissenõutavaks muutunud tagastamata lepingujärgset tagasimakset summas 6391.16 eurot ja lepingujärgseid tasumata intresse seisuga 01.12.2011.a. summas 933.55 eurot. Hageja tugineb oma nõude esitamisel Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, §-le 90, §-le 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg-le 1. 16.12.2014 esitatud nõude täpsustuse avalduse kohaselt suurendab hageja oma nõuet ajavahemikul 01.01.2012-01.07.2013 tagastamata põhivõlgnevuse nõude osas summas 12 143.28 eurot (19 x 639.12 eurot) ning palub kostjalt välja mõista lisaks juba esitatud nõudele kokku põhivõlga 18 534.44 eurot. Ka nõuab hageja kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel täiendavat sissenõutavaks muutunud viivist, vähendades viivist VÕS § 162 lg 1 alusel põhinõude suuruseni summas 18 534.44 eurot. Samuti nõuab hageja viivist 0,5% kalendripäevas iga viivitatud päeva eest tasumata põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni TsMS § 367 alusel (tl 147-150). 26.01.2015 on hageja nõustunud, et tegemist oli kohustuse ülevõtmisega, mis ei kvalifitseeru võlatunnistusena. Vastavalt VÕS § 175 lg-le 1 võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik asub senise võlgniku asemele (tl 169-172). Kostja vastuväited (tl 46-48; 92-94; 160-161). Kostja vaidleb nõudele vastu täies ulatuses. Kostja leiab, et puudub nõue, mida kohtu kaudu täitmisele sundida ning väidab, et poole vahel 29.03.2010.a. sõlmitud kokkulepe ei loo iseseisvat kohustust. Kohtule esitatud võladokument (laenulepingu osa) on tõlgendatav VÕS §

2-11-42996 30 mõttes deklaratiivse võlatunnistusena, s.o. mingi olemasoleva kohustuse kinnitamisena. Sellise võlatunnistuse andmine on seaduse (VÕS § 392 lg 2) kohaselt ette nähtud esmajoones võlgnevuse tunnustamises laenuna. Sõlmitud laenulepingu ja võlatunnistuse enda kehtivus sõltub sellest, kas algselt on/oli olemas kohustus. Hageja on lähtunud eeldusest, et on olemas nõue algse võlgniku vastu, kuid kokkuleppe p-s 1 on kokkulepitud kohustusega puutumises vaid 21.03.2007.a. laenuleping Jaan Rüüt`i poolt laenu andmise kohta OÜ-le summas 30 000 Eesti krooni ja 28.02.2007.a. laenuleping Jaan Rüüt`i poolt laenu andmise kohta OÜ-le summas 25 000 Eesti krooni. Kostja on oma tagasimakseid hagejale tehes arvestanud, et laenusumma oli tegelikult 55 000 krooni ja hageja on mingis osas ka teinud OÜ veokile kulutusi. Hageja hindab neid summale 5000 krooni. Hageja ei ole mitte kunagi kostjale esitanud ka oma 02.03.2012 vastusele lisatud nõude loovutamise dokumente ning juhib kohtu tähelepanu sellele, et esitatud laenulepingutest olid hagi esitamise ajaks aegunud 19.09.2006.a., 07.11.2006.a. ja 12.06.2007.a. sõlmitud laenulepingute järgsed nõuded. Vastuseks hageja nõude suurendamisele on kostja tuginenud ka asjaolule, et hageja poolt 29.03.2010 koostatud dokumendi allakirjutamisel oli ta hageja poolt olnud informeeritud nagu oleks hageja äriühingu juhatuses olemise perioodil (14.09.2006-30.03.2010) andnud äriühingule laene kogusummas 350 000 krooni. See asjaolu on ka 29.03.2010 dokumendi nr 1 kirjeldatud õigussuhe, millest tuleneva kohustuse nõustub kostja üle võtma. Igal juhul ei ole hageja andnud äriühingule laenu enamas summas kui 55 000 krooni ja teinud OÜ varale kulutusi enamas summas kui 5000 krooni. Hageja on ise esitanud dokumentaalsed tõendid selle kohta, et kostja (ja äriühing) on talle tasunud kokku 60 000 krooni (tl 71-79), seega on kostja oma kohustuse täitnud ning kohase täitmisega on VÕS § 186 p 1 mõttes võlasuhe lõppenud. Tähelepanuta tuleb jätta hageja poolt esitatud tõendid, mille kohaselt kolmandad isikud on andnud äriühingile laenu ja et hageja on omandanud nõuded kolmandatelt isikutelt. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused 1.Antud tsiviilasjas on hageja nõude aluseks 29.03.2010 sõlmitud leping, milles kostja x OÜ juhatuse liikmena kinnitab, et nimetatud äriühing võlgneb hagejale 350 000 krooni, mis on tekkinud Jaan Rüüt`i laenudest x OÜ-sse ja kostja võtab endale isikliku kohustuse tasuda OÜ x eest hagejale 350 000 krooni alates 01.septembrist 2010 igakuiste maksetena, kusjuures ta kohustus tasuma intressi ja laenu tagastamise lõpptähtaja ületamisel ka viivist (tl 23). Tegemist on seega kolmepoolse lepinguga, kus esmalt on OÜ x tunnistanud võlga hageja ees, järgnevalt võttis kostja OÜ x võlatunnistusest tuleneva kohustuse üle ning leppis hagejaga kokku, et ülevõetud kohustus võlgnetakse laenuna. Kohustuse ülevõtmine ei ole võlatunnistus. Vastavalt VÕS § 175 lg-le 1 võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Seega toimub kohustuse ülevõtmisel võlgniku vahetus, s.o. ei toimu uue iseseisva kohustuse võtmist senise kohustuse kõrvale ega jää kehtima mõlemad kohustused. Ainuüksi asjaolust, et kostja võttis üle OÜ x poolt tunnistatud võlga hageja ees, ei saa järeldada, et pooled sõlmisid abstraktse võlatunnistuse. Riigikohtu praktika järgi peab abstraktse võlatunnistuse andmist tõendama isik, kes sellele tugineb. See tõendatakse poolte tahtega sõlmida just abstraktne võlatunnistus, arvestades ka võlatunnistuse sisu ja ulatust. Riigikohus on ka korduvalt märkinud (vt nt lahend nr 3-2-1-148-14; 3-2-1-2106; 3-2-1-14911; 3-2-1-124-14), et võlatunnistuse deklaratiivsust eeldatakse ning deklaratiivse võlatunnistuse korral saab kohustatud isik esitada nõudele vastuväite, tõendades, et tunnustatud võlga ei ole. VÕS § 176 lg 1 järgi võib kohustuse ülevõtja võlausaldaja nõudele lisaks enda vastuväitele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlausaldaja ja võlgniku vahelisest õigussuhtest. Sama kehtib kohustusega ühineja suhtes. Seega tuleb kohtul hinnata tõendeid OÜ x kohustuste kohta kui ka kostja vastuväiteid nende puudumisest.

2-11-42996 2.Hageja poolt esitatud tõenditeks OÜ x kohustuste kohta on laenulepingud, mis on sõlmitud perioodil 19.09.2006-12.06.2007 laenu andmiseks OÜ-le x, kusjuures laenuandjateks on lisaks Jaan Rüüt`ile kokku summas 55 000 krooni (tl 59-60), KR summas 120 000 krooni (tl 58), LR summas 30 000 krooni (tl 61) ja AJ summas 100 000 krooni (tl 62). Lisaks otseselt rahana antud summadele on Jaan Rüüt nõude esitamisel tuginenud tema kui äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu eest kantud majanduskuludele summas 21 667 krooni (tl 68) ja teinud kulutusi äriühingu eest sõitudena isikliku transpordivahendiga, kandes kulutusi summas 7881 krooni (tl 69). Kostja on nõustunud, et õiguslikult on 29.03.2010 tehing kehtiv, kuid puudub käsutamise ese, s.o. OÜ x kohustus Jaan Rüüt`i ees leides, et OÜ x kohustustena, mida peaks kostja täitma, saab viitega 29.03.2010 sõlmitud kokkuleppe p-le 1 arvestada üksnes kitsalt piiritletud laenu andmist Jaan Rüüt`i ees. Kostja on palunud jätta tähelepanuta hageja poolt esitatud tõendid, mille kohaselt on kolmandad isikud (KR, LR ja AJ) andnud äriühingule laenu ja hageja on omandanud nõudeid kolmandatelt isikutelt tulenevalt 01.03.2010 sõlmitud nõude loovutamise lepingutest (tl 65-67). Nimetatud nõude loovutamise lepingute p 4 sätestab, et nõude omandajal on õigus pärast nõude omandamist teostada kõiki loovutaja õigusi, sealhulgas on nõude omandaja õigustatud nõudma võlgnikult võla tasumist nõude omandajale täies ulatuses. Seega osaliselt nõuete loovutamise tulemusel sai OÜ x võlausaldajaks hageja, misjärel kanti äriühingu võlg kostjale üle. Kohus nõustub hagejaga selles, et kui nõustuda kostja käsitlusega selle kohta, et võlgnevus sai tuleneda üksnes otseselt Jaan Rüüt`i poolt antud laenudest, siis kaotab mõtte ka võlaõigusseaduses sätestatud nõude loovutamise instituut. Seda, et OÜ-le x laenu anti, tõendab ka väljavõte äriühingu pangatehingutest perioodil 12.07.2006 kuni 02.04.2007, kus nähtuvad sularaha sissemaksed äriühingusse (tl 63-64). Jaan Rüüt on tõendanud OÜ x kohustuse olemasolu ka tulenevalt tema poolt äriühingu eest kantud majanduskuludest summas 21 667 krooni ja tehtud kulutustest äriühingule tulenevalt isikliku transpordivahendi kasutamisest summas 7881 krooni. Kostja on nõustunud, et hageja on neid kulutusi kandnud, kuid ei hinda neid suuremas summas kui 5000 krooni, mis on hagejale ka tasutud. Millel kostja väide üksnes 5000 krooni põhjendatuse kohta põhineb, jääb selgusetuks. 3.29.03.2010 OÜ x kohustusi üle võttes on kostja kinnitanud soovi 350 000-kroonine kohustus üle võtta ja on tunnistanud nõude olemasolu. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel esmalt lähtuda lepingupoole ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoole ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus leiab nii nagu ka hageja, et iga mõistlik isik saab antud juhul aru, et kostja soovis üle võtta OÜ x kohustuse hageja ees summas 350 000 krooni olenemata sellest, kas kohustus oli omandatud nõuete alusel või otseselt Jaan Rüüt`i poolt ettevõttesse teostatud rahaliste sissemaksete ja tasutud majanduskuludega. 4.Kostja on juhtinud tähelepanu ka sellele, et esitatud laenulepingutest olid hagi esitamise ajaks osad laenulepingud aegunud, kuid TsÜS § 158 järgi nõude aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Antud juhul sõlmiti poolte vahel 29.03.2010 nõude tunnustamiseks leping, seega ei ole põhjendatud kostja väited selle kohta, et osad laenulepingujärgsed nõuded on nõude esitamise ajaks (13.09.2011) aegunud. 5.VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

2-11-42996 kohustuse täitmist. Vastavalt 29.03.2010 sõlmitud pooltevahelise lepingu p-le 5 nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevust kokku 18 534.44 eurot ja p-i 4 alusel intresse seisuga 01.12.2011 summas 933.55 eurot. VÕS § 113 lg 1 ja § 94, samuti pooltevahelise lepingu p 8 kohaselt nõuab hageja kosjalt viivist 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest, vähendades viivist põhivõla suuruseni 18 534.44 eurot. Kostja ei ole hageja nõude suurendamisele vastuväiteid esitanud ega vaidlustanud selle arvestulikku käiku. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis seliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täelikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hageja nõue kuulub rahuldamisele nõutud ulatuses, samas kostja vastuväited OÜ x kohustuse puudumisest on tõendamata ning tuleb jätta tähelepanuta. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kostja. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses lisaks menetluskulude jaotusele menetlusosaliste vahel ka menetluskulude rahalise suuruse. Jaan Rüüt on esitanud kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks tähtaegselt ning menetluskulude nimekiri on piisavalt detailne, et koos toimikus sisalduvate materjalidega hinnata hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks kulutused riigilõivule ja lepingulise esindaja kulud. TsMS § 138 lg 1, 2 ja § 144 p 1 kohaselt on riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu menetluskulud. Kohustus tasuda riigilõivu hagiavalduse esitamisel kohtusse tuleneb seadusest. Samuti on seadusega kindlaks määratud kohtusse hagiavalduse esitamise eest makstava riigilõivu määrad. Hageja kulutused riigilõivule (1100) eurot on kantud kooskõlas seadusega, st on vajalikud ja põhjendatud. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on märkinud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu nõuab ta menetluskuludelt käibemaksu hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud käibemaksuga. TsMS § 175 lg-te 1 ja 11 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu kohtumäärus tunnistab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg 4 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks, milline jõustus 26.06.2014.a. Antud tsiviilasjas ei ole kostja hageja menetluskuludele vastu vaielnud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kasutas Jaan Rüüt kohtumenetluses esindaja õigusabi ning ning tema kantud menetluskulud on summas 1704 eurot. Hageja kinnitas, et kõik

2-11-42996 menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohus, tutvunud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, selle lisade ja kohtutoimiku materjalidega hindab taotletud õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga 1704 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.