Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom, Ulvi Loonurm, Ele Liiv 03.10.2014 Tallinnas 2-11-42996
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Pärnu Maakohtu 20.06.2012 otsus AP apellatsioonkaebus 6391,16 eurot Hageja JR (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Toomas Rinne Kostja AP (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v.adv Nigul Saar Kirjalik menetlus
Menetluse liik
JR hagi AP vastu võlgnevuse 6391,16 euro ja viivise saamiseks
Pärnu Maakohtu 20.06.2012 otsus tsiviilasjas nr. 2-11-42996 tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest arvates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud JR esitas Pärnu Maakohtule 13.09.2011 maksekäsu kiirmenetluse avalduse APlt 6517,04 euro saamiseks. Kohus tegi kostjale 07.10.2011 makseettepaneku, mis toimetati kostjale kätte 11.10.2011. Kostja esitas nõudele 18.10.2011 vastuväite, mistõttu Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (TsMS § 486 lg 1). JR esitas Harju Maakohtule 09.12.2011 hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud tagastamata laenujärgse tagasimakse summa 6391,16 eurot ja lepingujärgsed tasumata intressid seisuga 01.12.2011 summas 933,55 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja sõlmis kostjaga 29.03.2010 kohustuste ülevõtmise lepingu ja sellega kaasneva laenulepingu 350 000 krooni (22 369 euro) tagasimaksmiseks 3-aastase tähtajaga. Pooled käsitlesid kostja poolt lepingu järgi ülevõetud kohustust laenukohustusena, millelt tuli tasuda intressi aasta baasil 2,85%. Vastavalt lepingule kohustus kostja tagastama laenu alates 01.09.2010 igakuiste maksetena igale laenukuule järgneva kuu 1. kuupäevaks summas 10 000 krooni ehk 639,12 eurot koos eelneva kuu intressidega laenujäägilt. Kostja täitis lepingujärgseid kohustusi mittenõuetekohaselt. Seisuga 01.12.2011 oli kostja kohustatud tagastama kokku 10 225,92 eurot (16 kuu maksed), millest kostja tagastas 3834,12 eurot. Hageja arvestas kõik tagasimaksed maha põhisummast, et vähendada kostjale intressikulu. Hageja tugines oma nõude esitamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, §-le 90, §-le 101 lg 1 ja § 108 lg-le 1. Antud dokumendis on tegemist kahe lepinguga. Esimene leping on hageja ja Survoltex Grupp OÜ vahel, mis on sõnastuselt selgelt suunatud VÕS § 175 järgi tasumise kohustuse ülevõtmiseks. Kokkuleppega võttis kostja endale kohustuse tasuda hagejale äriühingu eest 350 000 krooni. Selles ülevõtmise kokkuleppes sisaldus ka uus abstraktne võlatunnistus. Teine leping on uue võlgniku ja võlausaldaja vahel, s.o. laenuleping, mis on käsitletav eraldi lepinguna, mis sõlmiti tekkinud kohustuse tagasimaksmiseks laenuna. Tasumise kohustuse ülevõtmise kokkuleppes äriühingult füüsilisele isikule sisalduv võlatunnistus on oma olemuselt konstitutiivne võlatunnistus. Sellega luuakse võlgniku ja võlausaldaja vahel uus iseseisev kohustus (kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse) ja mille tasumise kohustus tekib kostjal peale kokkuleppe allakirjutamist. Nimelt antud kokkuleppe raames kinnitab kostja äriühingu juhatuse liikmena, et äriühingul on kohustus tasuda hagejale 350 000 krooni. Nimetatud kohustus tekkis hageja laenudest äriühingule. Seega on kokkuleppes kirjas, et tekkis uus abstraktne kohustus, mille alusel tuleb äriühingul tasuda 350 000 krooni. Konstitutiivne võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mille kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva võimaliku tehingu kehtivusest. Pooltel oli kokkuleppe sõlmimisel eesmärgiks luua uus abstraktne võlakohustus, mille tasumise võtaks üle kostja. Survoltex Grupp OÜ poolt uue abstraktse võlatunnistuse andmise tingis asjaolu, et raha anti äriühingusse erinevatel viisidel, lisaks oli äriühing hagejale võlgu äriühingu majanduskulude tasumise eest. Seega oli uue abstraktse võlakohustuse loomine vajalik ja eesmärgipärane, et anda võlausaldajale selgus ja kindlus tema nõude rahuldamiseks sellise nõude alusel, mis ei sõltuks eelnevatest nõuetest. Selline oli ka poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel. Survoltex Grupp OÜ-le oli eesmärgiks fikseerida uus abstraktne kohustus ja anda selle alusel tasumise kohustus üle kostjale, mille
tasumisel oleks tasutud ka kokkuleppega tunnustatud hageja algsed nõuded (laenud) äriühingu vastu. Seisuga 29.03.2010 oli hageja poolt omandatud nõuete alusel või otseselt tema poolt ettevõttesse teostatud rahaliste sissemaksete ning tasutud majanduskulude summa 334 548 krooni. Kuna rahad olid pikka aega tagastamata, siis uue võlakohustuse loomisega nõustus kostja äriühingu poolselt hagejale tasuma 350 000 krooni, et kompenseerida raha tagasimaksmisega viivitamist. Kokkuleppe p 2 järgi tekib kostjal kohustus tasuda hagejale 350 000 krooni, seega tekkis kostjal rahaline kohustus hageja ees (VÕS § 396 lg 2). Laenulepingu sõlmimist võlgnevuse kohta saab antud asjas vaadelda võlatunnistusena eraisikutevahelises õigussuhtes ja seda loetakse deklaratiivseks võlatunnistuseks, s.t. sellise võlatunnistuse hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Antud juhul kinnitab võla olemasolu kokkuleppega ülevõetud kohustus tasuda äriühingu eest raha summas 350 000 krooni, mis ongi aluseks hageja ja kostja laenulepingujärgse kohustuse olemasolule. Seega on poolte vahel lepingus fikseeritud laenusuhe kehtiv ja kostjal on kohustus tasuda laenulepingust tulenevad summad vastavalt lepingule. Lisaks asus kostja 29.03.2010 sõlmitud lepingut täitma, kusjuures ülekanded teostati nii äriühingu kui ka kostja enda arvelt märkega 29.03.2010 lepingule. Sellega tunnistas kostja ise võlgnevust hageja ees. Kostja vastuväited Kostja vaidles nõudele vastu. Puudub nõue, mida kohtu kaudu täitmisele sundida ja poolte vahel 29.03.2010 sõlmitud kokkulepe ei loo iseseisvat kohustust. Võladokument (laenulepingu osa) on tõlgendatav VÕS § 30 mõttes deklaratiivse võlatunnistusena, s.o. mingi olemsoleva kohustuse kinnitamisena. Sellise võlatunnistuse andmine on VÕS § 392 lg 2 kohaselt ette nähtud esmajoones võlgnevuse tunnustamises laenuna. Sõlmitud laenulepingu ja võlatunnistuse enda kehtivus sõltub sellest, kas algselt on/oli olemas kohustus. Deklaratiivse võlatunnistuse tähenduseks on pelgalt tõendamiskoormuse ümberpööramine ja selline võlatunnistus ei loo uut iseseisvat kohustust. Poolte tahet luua abstraktne võlakohustus peab tõendama hageja. Kostja saab tugineda vastuväitele, et algset võlakohustust ei ole olemas ehk OÜ Survoltex ei ole hagejale võlgu. Asjaolu, et selline võlg on olemas, peab tõendama hageja. Hageja väitis, et kohustatud pool vahetus juba olemasolevas võlasuhtes ja olemasolevat kohustust hakkab OÜ Survoltex asemel täitma kostja. Võlatunnistuse aktsessoorsuse tõttu peab hageja tõendama, millise raha maksmise kokkuleppe alusel oli OÜ Survoltex hagejale 350 000 krooni võlgu. Õigulikult on 29.03.2010 tehing kehtiv, kuid puudub käsutamise ese, so Survoltex Grupp OÜl puudus hageja ees kohustus. Võlatunnistuse p. 1 sisaldab endas kreeditori ja uue võlgniku kokkulepet, et viimane võtab üle Survoltex Grupp OÜ kohustuse 350 000 krooni. Kokkuleppes lepiti kokku, et kohustus tekkis hageja laenudest OÜ-le Survelotex Grupp. Pooled leppisid seega kokku, et kostja võtab üle äriühingu sellised kohustused, millised on kitsalt piiritletud laenu andmisest tulenevate kohustustena (VÕS § 396 lg 1). Laenu andjaks pidi olema hageja ja laenu saajaks Survoltex Grupp OÜ. Põhjusel, et kumbki juhatuse liige omas iseseisvat pädevust äriühingu esindamiseks, uskus kostja, et teine juhatuse liige (hageja) andis äriühingule tegelikult laenu kuni 350 000 krooni. Kostja arvestas oma tagasimakseid hagejale tehes, et laenusumma oli tegelikult 55 000 krooni ja hageja tegi mingis osas OÜ veokile kulutusi. Hageja hindas neid summale 5000 krooni. Hageja ei esitanud kostjale oma viimasele vastusele lisatud nõude loovutamise dokumente. Esitatud laenulepingutest olid hagi esitamise ajaks aegunud 19.09.2006, 07.11.2006 ja 12.06.2007 sõlmitud laenulepingute järgsed nõuded.
Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus arvestas asja lahendamisel VÕS § 30 lg-s 1 sätestatut. Puudub vaidlus, et poolte vahel 29.03.2010 sõlmitud leping on võlatunnistus. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas tegemist on abstraktse ehk konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Lepingu sisust nähtub, et sõlmiti kaks lepingut, millest esimene leping on kostja ja Survoltex Grupp OÜ vahel, mis on suunatud VÕS § 175 järgi tasumise kohustuse ülevõtmiseks. Kokkuleppega võttis kostja endale kohustuse tasuda hagejale äriühingu eest 350 000 krooni. Teine leping on uue võlgniku ja võlausaldaja vahel, s.o. laenuleping, mis on käsitletav eraldi lepinguna, mis sõlmiti tekkinud kohustuse tagasimaksmiseks laenuna. Tasumise kohustuse ülevõtmise kokkuleppes äriühingult füüsilisele isikule sisalduv võlatunnistus on oma olemuselt abstraktne võlatunnistus. Sellega luuakse võlgniku ja võlausaldaja vahel uus iseseisev kohustus (kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse) ja mille tasumise kohustus tekib kostjal peale kokkuleppe allakirjutamist. Nimelt antud kokkuleppe raames kinnitas kostja äriühingu juhatuse liikmena, et äriühingul on kohustus tasuda hagejale 350 000 krooni. Nimetatud kohustus tekkis hageja laenudest äriühingule. Seega nähtub kokkuleppest, et tekkis uus abstraktne kohustus, mille alusel tuleb äriühingul tasuda 350 000 krooni. Põhikohustusega on võlatunnistus seotud täitmise kaudu, mis tähendab, et võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisel loetakse täidetuks ka algne tunnustatud kohustus. Konstitutiivne võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi kui võlatunnistusega tunnustatakse nt tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas, ning seetõttu jättis kohus tähelepanuta hageja poolt esitatud vastavad tõendid tõendamaks kostja kohustuse kujunemist. Kostja tunnistas vähemalt osaliselt rahade saamist OÜ Survoltex poolt ega lükanud ümber hageja selgitusi, mis tingis vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise. Hageja leidis, et OÜ Survoltex Grupp eesmärgiks oli fikseerida uus kohustus ja anda selle alusel tasumise kohustus üle kostjale, mille tasumisel oleks tasutud ka kokkuleppega tunnustatud hageja nõuded äriühingu vastu. Võlatunnistuse andmine katkestab TsÜS § 158 järgi nõude aegumise ja see algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Seega ei ole põhjendatud kostja väited selle kohta, et osad laenulepingutejärgsed nõuded on aegunud. Arvestades VÕS § 8 lg-s 2, § 76 lg-s 1, §-s 100, § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 sätestatut, on põhjendatud hageja nõue sissenõutavaks muutunud laenu tagasimaksete 6391,16 euro ja intresside 933,55 euro väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivina palus kostja saata tühistatud kohtuotsusega asi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks. Kohus tuvastas ekslikult, et pooled sõlmisid VÕS § 175 tähenduses raha tasumise kokkuleppe, mis on hinnatav kui abstraktne võlatunnistus. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 29.03.2010 kaks lepingut: leping kostja ja Survoltex Grupp vahel, millise kokkuleppega võttis kostja endale kohustuse tasuda hagejale äriühingu eest 350 000 krooni; leping uue võlgniku (kostja) ja hageja
vahel laenulepinguna, mis määras raha tagastamise tingimused. Kostja väitis, et poolte 29.03.2010 kokkulepe ei loo iseseisvat kohustust. Kohtule esitatud dokument on tõlgendatav VÕS § 30 mõttes deklaratiivse võlatunnistusena, so mingi olemasoleva kohustuse kinnitamisena. Sellise võlatunnistuse andmine on VÕS § 392 lg 2 kohaselt ette nähtud esmajoones võlgnevuse tunnustamises laenuna. Sõlmitud laenulepingu ja võlatunnistuse enda kehtivus sõltub sellest, kas algselt on/oli olemas kohustus. Deklaratiivse võlatunnistuse tähenduseks on pelgalt tõendamiskoormuse ümberpööramine ja selline võlatunnistus ei loo uut iseseisvat kohustust. Poolte tahet luua abstraktne võlakohustus peab tõendama hageja. Kostja saab tugineda vastuväitele, et algset võlasuhet ei ole olemas ehk OÜ Survoltex ei ole hagejale võlgu. Asjaolu, et selline võlg on olemas, peab tõendama hageja. Kohus ei andnud kostja sellele seisukohale hinnangut, millega kohus rikkus otsuse põhjendatuse nõuet. Samuti rikkus kohus TsMS 436 lg-s 4 sätestatut. Hageja esitas kohtule tõenditena dokumendid, mida ta pidas oma hagis esitatud väidete tõendamisel vajalikeks, kuid antud tõendid on tõenditeks ka tema vastuväidetele (algne laenusuhe ei ole olnud mitte hageja ja äriühingu vahel, vaid kolmandate isikute ja äriühingute vahel, nõude aegumine jms). Kohus jättis hageja poolt esitatud tõendid ekslikult tähelepanuta. Hageja ei tõendanud poolte tahet luua abstraktset võlakohustust. Hageja väitis hagiavalduses, et kohustatud pool vahetus juba olemasolevas võlasuhtes ja olemasolevat kohustust hakkab OÜ Survoltex asemel täitma kostja. Samuti et kokkuleppe p 1 kohaselt tekkis uus abstraktne kohustus, millega äriühing kohustus tasuma talle 350 000 krooni. Osundatud 29.03.2010 kokkuleppe preambulas lähtuti juba eeldusest, et hagejal on äriühingu vastu nõue 350 000 krooni ning kokkuleppe p 1 teise lause kohaselt tekkis see nõue hageja laenudest äriühingule. Kreeditori huvide kaitseks ei olnud vajalik abstraktse/uue võlakohustuse loomine, sest kreeditori väite kohaselt oli võlakohustus juba olemas. Hageja oli kuni 30.03.2010 OÜ Survolteks juhatuse liige ja omas kostjaga võrdset esindusõigust äriühingu esindamisel majandustehingutes. Kostja usaldas hageja paljasõnalist väidet, et viimane laenas 4 aasta jooksul juhatuse liikmeks oleku ajal äriühingule 350 000 krooni. Kostja, kelle majandushuvi ei ole äriühingu kohustuste jäägitu enda kanda jätmine, ei saa lähtuda hageja soovist saada raha, ilma, et selle kohta oleks võimalik raamatupidamislikku kulukannet teha. Hageja laenulepingutest äriühingule summades 30 000 krooni ja 25 000 krooni tekkinud kohustused on kostja tänaseks täitnud. Otsuses puuduvas viited tõenditele (TsMS § 442 lg 7), olgugi et toimikus on hageja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid ja pooled analüüsisid neid oma menetlusdokumentides. Kostjale jäi arusaamatuks aegumise katkemise käsitlus siinses kohtuasjas. Kostja esitas vastuväite, et 29.03.2010 dokument on deklaratiivne võlatunnistus ja et selle alusel nõude esitamiseks on vajalik tuvastada algne kohustus. Kuna hageja ei tõendanud, et ta oleks kehtivalt omandanud kolmandatelt isikutelt nõudeid kostja vastu, samas aga esitas tõenditena kolmandate isikute ja äriühingu vahelisi lepinguid, siis avaldas kostja ka nende kohta aegumise osas ette oma seisukoha. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
VÕS § 30 lg. 1 sõnastuse kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Õiguskirjanduse ja Riigikohtu praktika järgi reguleeritakse selles paragrahvis iseseisva abstraktse kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn. konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse uus iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnistatakse, s.o. kehtima jäävad kohustused mõlemast võlasuhtest. Võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Võlatunnistuse väljaandnud pool võib juhul, kui võlatunnistusega loodud kohustust majanduslikus mõttes tekkinud ei ole, võlatunnistuse alusel sooritatu alusetu rikastumise sätete järgi välja nõuda. Alusetu rikastumise nõude sisuks on sellisel juhul nõude tagasiandmine. Võlatunnistuse praktiline tähendus seisneb eelkõige tõendamiskoormise ümberpööramises ning tõendamise lihtsustamises. Eeldatakse, et võlatunnisuses lubatud kohustus tuleb täita ja sellele kohustusel on majanduslik või muu alus, mis õigustab võlatunnistusest tuleneva nõude rahuldamise. Seejuures VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võlatunnistamise vorme. Pooled võivad kokku leppida deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada sellega võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine selle ülekandmisega võlgnikule, kes peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Riigikohtu praktika järgi peab abstraktse võlatunnistuse andmist tõendama isik, kes sellele tugineb. See tõendatakse poolte tahtega sõlmida just abstraktne võlatunnistus, arvestades ka võlatunnistuse sisu ja ulatust. Riigikohus on ka korduvalt märkinud, et võlatunnisuse deklaratiivsust eeldatakse. Seega järeldub, et nii konstitutiivsest kui ka deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse vastu saab võlga tunnistanud isik vaielda, kuid abstraktsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse vaidlustamiseks tuleb esitada hagi (või vastuhagi) võlatunnistuse tagasiandmiseks ja deklaratiivse võlatunnistuse korral saab kohustatud isik esitada nõudele vastuväite, tõendades, et tunnistatud võlaga ei ole. Antud juhul on hageja nõude aluseks 29.03.2010 sõlmitud leping, milles kostja Survoltex Grupp OÜ juhatuse liikmena kinnitab, et nimetatud äriühing võlgneb hagejale 350 000 kr., mis on tekkinud JR laenudest Survoltec Grupp OÜ-sse (“kinnitab nimetatud nõude olemasolu JR ees“) ja kostja võtab endale isikliku kohustuse tasuda OÜ Survoltex Grupp eest hagejale 350 000 kr. hiljemalt 1. septembriks 2010 igakuiste maksetena, kusjuures ta kohustus tasuma intressi ja laenu tagastamise lõpptähtja ületamisel ka viivist. Maakohus leidis, et tegemist on abstraktse võlatunnistusega, ja rahuldas hagi, pööramata tähelepanu kostja väidetele, mille kohaselt OÜ Survoltex Grupp võlgnes hagejale vaid 60 000 kr., mis on talle tasutud. Maakohus on leidnud, et tasumise kohustuse ülevõtmise kokkuleppes äriühingult füüsilisele isikule sisalduv võlatunnistus on oma olemuselt abstraktne võlaunnistus. Kokkuleppest nähtub, et tekkis uus abstraktne kohustus, mille alusel tuleb äriühingul tasuda 350 000 kr.
Ringkonnakohtu hinnangul on antud kokkulepe kolmepoolne leping. Esmalt tunnistas OÜ Survaltex Grupp võlga hageja ees. Järgnevalt võttis kostja OÜ Survoltex Grupi võlatunnistusest tuleneva kohustuse üle ning leppis hagejaga kokku, et ülevõetud kohustus võlgnetakse laenuna. Kohustuse ülevõtmine ei ole võlatunnistus. Vastavalt VÕS §-le 175 lg. 1 võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Seega toimub kohustuse ülevõtmisel võlgniku vahetus, s.o. ei toimu uue iseseisva kohustuse võtmist senise kohustuse kõrvale, ega jää kehtima mõlemad kohustused. Seega on maakohtu ja hageja seisukoht, mille kohaselt kohustusega ülevõtmise lepinguga andis kostja hagejale abstraktse võlatunnistuse, ekslik. Kui pooltel oleks olnud tahe, et kohustuse üleminekul jääb kehtima hageja nõue, mis tulenes tema ja OÜ Survoltex Grupp vahelisest õigussuhtest, siis oleks tegemist VÕS § 178 lg. 1 järgse kohustusega ühinemisega võlausaldaja nõude tagamiseks, millisel juhul tekib solidaarvastustus. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ainuüksi asjaolust, et kostja võttis üle OÜ Survoltec Grupi poolt tunnistatud võla hageja ees, ei saa järeldada et pooled sõlmisid abstraktse võlatunnistuse. Võlatunnistuse deklaratiivsust eeldatakse. VÕS § 176 lg. 1 järgi võib kohustuse ülevõtja võlausaldaja nõudele lisaks enda vastuväidetele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlausaldaja ja võlgniku vahelisest õigussuhtest. Sama kehtib kohustusega ühineja suhtes (VÕS §-id 149 lg. 1 ja 178 lg. 4). Seega on maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväited Survoltec Grupi kohustuse puudumisest (ja hageja esitatud tõendid OÜ Survoltex Grupi kohustuste kohta) hageja ees. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus märgib, et kohustuse puudumist peab tõendama kostja. Kolleegium märgib ka, et nõude aegumine ei lõpeta kohustust, ja kui kohustatud isik tunnistab aegunud nõuet, siis ta sellega loobub aegumise vastuväite esitamise õigusest. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.